Pages

teisipäev, november 29


Täna käisime Andrese kursavennal külas. See küllakutse oli minu jaoks üllatav, sest väljaarvatud too kord, kui selle kursavenna juures pratktiliselt kursuse kokkutulek oli pole me neil üldse külas käinud ega suhelnud. Nende laps on Maibritist kaks kuud noorem ja tundub, et see ongi meid lähendanud, vähemalt oleme ühes klubis :) Ja nagu noortele emadele kombeks rääkisime ainult lastest, nii et üks teine paar, kes ka külas oli aga kellel last pole, istusid ja kuulasid:) Ok, tegelikult mehed rääkisid ikka ehituse juttu sest TTÜ ehitusteaduskond neid ju ühendab. Aga naistel ikka titejutt.
Nii tore on teiste samasuguste emadega rääkida - samad mured, samad rõõmud:) Ja tore on avastada uusi ja lahedaid inimesi. Me oleme Andresega nii viletsad küllakutsujad et hea kui teisedki aktiivsed on, muidu oleks puhta omaette :D
Rääkides Andrese kursusest, siis on nii hea vaadata, kuidas nad omavahel ka peale kooli lõpetamist suhtlevad. Ikka mõni aktiivne kutsub enda juurde külla või siis suhtlevad tööalaselt. Sest viimne kui üks töötab oma erialal edasi ja Eesti on ju nii väike.
Aga mina ole alati sattunud väga passiivsetesse kollektiividesse (va. töökaaslased:)). Ei tehtud meil suurt klassiõhtuid ega kursusepidusid ja peale koolide lõpetamist suhtlen ka ainult koolidest leitud sõbrannadega. Teiste klassi- või kursusekaaslaste tegemisest pole suurt aimu. Nii kahju! Huvitav oleks ju kokku saada ja nats teiste kohta kuulda... Aga näe endal ka seda aktiivsust pole, et võtaks kokku ja korraldaks ära.

reede, november 25

Käsitöö vallast


Mul hakkasid siiski süümepiinad, kuna Maibriti kampsun on juba ma ei tea kui kaua pooleli ja ilmad lähevad järjest külmemaks... Nii ma siis tegin Maiu kampsuni valmis (nööbid on tegelikult veel puudu) ja nüüd siis hakkan jõulukinke tegema. Igal juhul uusi asju alustada on sada korda põnevam kui tükk aega pooleli olnud asju lõpetada :D (nagu see oleks mingi uudis).
PS. Algul ma mõtlesin nagu rohkem käsitööblogi teha, aga selgunud on, et käsitöö on haledalt minu uitmõtete varju jäänud:) Ehk mul on juhtunud ka nii, nagu Vardamooril (vähemalt oma blogi sissejuhatavas osas ta nii räägib). Ja no ma pole ikka nii suur tegija ka, et koguaeg saaks käsitööst kirjutada. Ei viitsi aru anda ka kui mitu rida täna tehtud sai...

neljapäev, november 24

Vaimustus

Tegelikult ma olen tänulik IseTegijale. Sest. Ma poleks ilma selleta vist veel tükk aega seda blogimaailma avastanud. No pole selline suur ringisurfaja. Minu meelest see võtab liiga palju aega. Aga tänu IseTegijale ma avastasin blogimaalilma ja nüüd ja nüüd ja nüüd.... ma olen avastanud nii-nii palju lahedaid inimesi! Kuidas ma neid siis reaalses elus ei näe! Kus nad päriselt on?! Või oleme me nii tagasihoidlikud et ei avalda oma mõtteid? Või äkki me hoopis ei tunne teiste vastu huvi, ikka mina, ikka mina, ikka minu probleemid ja hädad ja rõõmud.... See paneb mind tõsiselt järele mõtlema. Aga ma olen nii hämmeldunud, kui palju toredaid blogiinimesi ma iga päev leian. Selliseid maitsekaid, mitteülepakutud, piisavalt minimaalsete sõnade ja maksimaalsete mõtetega bloge! Ma pean ennast tõsiselt tagasi hoidma, et mitte hullult kommenteerima hakata. Aga kui minus tekib äratundmisrõõm, siis nii nii nii tahaks:)!!!

teisipäev, november 22

Heategevus ja pahteldamine


Lõpuks sain valmis ka paar asja Eesti Loomakaitse Seltsi heategevusmüügiks - vilditud kindad Novita ajakirjast ja siis veel ühe vöö, mille lille saab ka prossina kanda.
Tegelikult tahaks rohkem teha, aga avastasin, et jõulud on juba kuu aja pärast käes ja ma pole veel mitte ühtegi jõulukinki teinud! Nii et panen mehe kampsuni ootele, oma kamsuniideed ootele ja hakkan jõulukinke meisterdama! Üks õige jõulukink on ikka ise tehtud :) Igal juhul omatehtud asja kinkimise rõõm on küll mitmekordne!

Täna tuli Andres juba kell viis koju ja saatis mu poodi või kuhu iganes ma tahan minna :) Et ta veedab Maibriti seltsis aega :) Suure ähmiga ei tulnud mul ühtegi asja meelde, mida mul tegelikult vaja oleks ja läksin siis Viru keskusesse ühele nelja-aastaseks saavale tüdrukule kinki ostma. Päris tore on seal lasteosakonnas neid nukkusid valida - tahaks kohe ise nendega mängima hakata :))) Mulle meeldivad eriti need nukuköögid millest ma oma lapsepõlves unistasin... Ja nukuvankrid... :))
Aga enne äraminekut lugesin siis sõnu peale, et kuidas tuleb lapsele püreed anda (issi polegi veel iseseisvalt seda keerulist asja teinud). Rääkisin siis detailselt, kuidas lusikas suhu pista, kuidas ta seejärel vähemalt poole välja ajab ja kuidas siis püree suu ümbert jälle kokku korjata ja edasi üritada jne... Andres võttis mu jutu kokku nii, et "see on nagu seina pahteldamine" :)) Ten points!!!

neljapäev, november 17

Emadusest


Olles nüüd ise ema hindan ma kõiki naisi selle põhjal - kas tal on lapsi või ei ole. Kui on, siis oleme nagu ühes klubis, seda esiteks. Aga teiseks, ma imetlen kõiki emasid! Täiega, nagu öeldakse :)) Sest nüüd ma tean, mida tähendab see ematöö ja kui väga vastutusrikas ning emotsionaalselt ja füüsiliselt raske see on! Kusjuures "raske" pole üldse õige sõna, aga ma praegu ei leia ühtegi õigemat sõna selle jaoks. Sest nagu häbi on öelda raske, kui ma mõtlen sellele, kui õnnelik ma tegelikult olen, et mul on laps, et ta on terve ja et ta nii väga nunnu on. Kui ma mõtlen sellele, et nüüd saan ma kõike nn "omi asju" teha siis, kui a)laps magab ja siis enda uneaja arvelt või b)kui laps on nõus omaette mängima, ja neid asju mida ma teha tahaks on miljon, siis nagu võiks kasutada sõna "raske". Mis vägi suudaks sundida mind öösel üles tõusma, oma lemmiksaate vaatamist katkestama, loobuma igasugustest mittelapsesõbralikest meelelahutustest, käima enamuse ajast "mugavate riiete ja jalanõudega", tassima kogu aeg kaasas u 10 kg kandamit (laps+turvahäll)? Mitte miski peale minu lapse, kelle jaoks teen seda kõike siiski suurima rõõmuga. Minu meelest on emadus üks looduse imelisemaid müsteeriume, see on ju tegelikult meie eksistentsi võtmeküsimus.
Mulle meeldis, kuidas minu lemmikfilmi "Tõlkes kaduma läinud" meespeaosaline ütles "Kui sul sünnivad lapsed, siis kogu sinu senine elu, nii nagu sa seda tead ja mäletad on läinud, igaveseks läinud. Aga lapsed kasvavad, õpivad käima ja rääkima ning ühel hetkel avastad, et pole olemas imelisemaid inimesi, kui sinu laps(ed)" See võtab tegelikult minu heietamise ilusti kokku. Seda ma tegelikult tahtsingi öelda.
Minu kõige kallimad "kaas"-emad Krista ja Ingrid - kallistan teid kõvasti ja tulge mulle külla või lähme kuskile koos, kui asi raskeks läheb, eks!

teisipäev, november 15

Pidu ja pidu


Laupäeval sai Maibrit pooleaastaseks! Nüüd saan tervelt kuu aega oma lapse vanusest rääkides kasutada sõna "aasta":) Pidu kestis terve päeva ja külalisi oli palju, nii pisikesi kui suuri. Loomulikult oli tort ja oli kingitusi, mis sünnipäev see ilma nendeta oleks. Tassid paraku täpilised polnud:)
Pühapäeval oli jälle pidu, isadepäevapidu. Meie kodus siis esimest korda! Laulisme issi ülesse lauluga "isa tõstab õhku mind, olen tema naerulind..." ja edasi ma ei jõudnudki, sest kõik hakkas hoopis silmadest välja voolama. Oh neid titeema emotsioone! Kuigi mul on alati tihenditega midagi korrast ära olnud:) Päeval, kui meie emaga Mardilaadale läksime, läks Andres Maibritiga oma isa ja Maibriti vanaisa juurde kooki sööma. Õhtul oli pidu minu isa juures:) Nii et terve nädalavahetus läks pidutsedes. Lahe! Ahjaa, Maibriti abiga kudusin Andresele isadepäevaks sokid, täitsa tavalised, mustad. Aga see on siis ühtlasi ajaloo esimene asi, mida ma Andresele kudunud olen... Ja selgus, isalgi pole enam sokikudujat, vanaema on mulla all, tema tädil pole enam silmi.... nii et nüüd pean vist mina selle sokikudumise töö enda peale võtma. Poest on ikka imelik villast sokki osta.
Mardilaadast ka natuke. Kuna ma olin seal koos oma emaga, siis oli see asi kohe poole lahedam. Nii palju andekaid ja osavaid inimesi on, et enda oskused ja ideed kohe kahvatuvad seda küllust nähes. Aga mulle meeldis see, et paljud müüjad ja pitsitegijad olid sellised mõnusad suhtlejad, nii et pool aega läks meil suhtlemise peale ja nii see õige "laat" käibki. Igal juhul Maibrit sai endale lambanaha vankrisse ja mina suurräti-mida-saab-ka-seelikuna-kanda ja ema sai endale kindad. Ja Anu Pinki tikkimise raamatu ostsin ka ja sealt sain suure portsu julgustust ka tikkimist katsetada. Igaljuhul ideede ja materjali poolest olen pensionini kindlustatud...ajaga on ainult kitsas käes...
Pilt1. Maibriti sünnipäevast "Häid lapsi mahub palju ühe toreda tädi sülle", Maibrit on siis Ketlini ja Arturi vahel:)
Pilt2. Sünnipäevahommikusest fotosessioonist. Vanaemad ja vanaisa said selle pildi endale mälestuseks kaasa. Ja tädi Krista ka :)
Pilti isadepäevast ei saa panna, sest Andres on seal nii unise näoga ja ta ei lubanud :)

laupäev, november 12

Mis on oluline?


Eile öösel pidasime kella ühest kolmeni mehega strateegilist koosolekut. Tavaliselt ta magab sellel ajal ja mina, ööloom, toimetan ringi, aga kuna ta läks juba kell seitse õhtul "korraks pikutama" siis läks kella ühe paiku uni ära. Teemaks oli siis meie edaspidine elu, Andrese edaspidine töö ja üldse üritasime mingit kujutluspilti luua, et millisena me tahame oma elu tulevikus näha. Ega kõik muidugi meie kätes pole, aga palju on küll.
*Mõtlesime, et kas on oluline saada ruttu siit Lasnamäelt minema kuskile sellisesse kohta elama, et kui ma ütlen teistele, kus ma elan, et nad siis ei peaks kaastundlikult vaatama?
*Kas on oluline teenida veel rohkem raha et näiteks reisida?
*Kas on oluline, et Andrest teeb ainult ja ainult tööd või on oluline et ta saaks ka oma hobidega tegeleda ja olla niisama?
*Kas Andres peaks jätkama oma seinist tööd või minema uuele jahimaale et seda uut tööd tehes olla rohkem rahul ja innustunud?
*Millised lapsevanemad me tahame Maibritile olla?
Minu seisukohad olid siis sellised:
-kuna me elame peaaegu et kõige ilusamas Lasnamäe osas ja ma olen siin juba seitseteist aastat elanud (miinus kaks aastat, mis me ämma-äia juures Meriväljal elasime, mis oli palju hullem) ja üha vähem ja vähem huvitab mind, mida teised arvavad ning kuna meil on siin väga armas elamine, siis ei kipu ma kuskile ja olen siin elades väga rahul, see on minu Kodu;
-raha on normaalseks elamiseks piisavalt hetkel, mul ei ole vaja rohkem asju, rohkem kulutada, rohkem rohkem rohkem... ja reisimine pole mind kui paadunud kodu-inimest ja Eestimaa fänni kunagi niiväga innustanud, pealegi on käidud juba piisavalt komandeeringutes;
-kuna mina olen siis õnnelik, kui Andres on õnnelik ja Andres on siis ikka palju õnnelikum, kui ta saab ka natuke hingata ning oma hobidega tegeleda siis ma palusin, et ärgu tehku niipalju tööd;
kuna Andrese probleemid ei tulene mitte tema tööst vaid temast endast ja väga paljude stressitekitajate kokkulangemisest, siis uus töökoht ei lahenda tema probleeme vaid seda saab ta ka kohe praegu teha;
-me mõlemad tahame, et Maibrit ei peaks otsima kuskilt ema-isa asendust, vaid et ema ja isa oleksid talle olemas, et oleks aega olla koos, teha koos, mõelda koos... sest me kolm oleme ju kõige kõige kõige tähtsamad!
Andres oli minu mõtetega täitsa päri ja peale koosolekut tuli tal kohe hea uni.
Ja taas tõdesime, Kui sarnased me Andresega oleme! Meil on samad probleemid, samad rõõmud, samad "pahad kombed", samad mõtted... Aga Andres ütles, et ta otsis mind ikka tükk aega ka ja valis hoolega :)

neljapäev, november 10

Kaks mõtet (või üks?)...

Mind kummitab kogu aeg üks intervjuujupike ühe pisikese tüdrukuga, Ivar Musta ja Enel Eha tütrega, saates Sõber Koer. See oli umbes selline:
saatejuht: Kes on sinu lemmikkoer? (neil oli kolm koera)
tüdruk: Bahira
s: miks ta sinu lemmik on?
t, mõtleb natuke: sest ta meeldib mulle...
s: oskad sa öelda miks ta sulle meeldib?
t, mõtleb veel kauem: sest ta on mulle armas...

Kas oleks olnud vaja veel rohkem öelda? Hakata pikalt laialt rääkima kui sõbralik, tark, truu jne on Bahira? Ei! Sest kõik saavad ju aru, mis tähendab see, kui keegi või miski sulle armas on. Eks. Kui öelda, et ema on mulle armas, siis keegi tavaliselt ei küsi et miks, sest see on arusaadav. Teiste asjadega on ka nii. Mitte et ei võiks kirjeldada ja iseloomustada ja analüüsida.... see on ka tore, aga piisab ka täiesti sellest, et öelda: ta (see) on mulle armas. Põhjendust pole vaja.

Üks teine asi mis mulle veel väga meeldis oli see, kui üks (kahjuks ei mäleta kes) kunstnik ütles, et tema ei tahaks oma kunsti mõtet vaatajatele selgitama hakata. Et kui ta seda teeb, siis vaataja hakkabki nägema seda mis ta ütleb, aga tõlgendamisvõimalusi on kindlasti palju-palju rohkem ja see ongi asja võlu - et igaüks võib tema kunstist oma iva leida. Mulle see mõte väga meeldis, sest tihti on mul jäänud selline tunne, et kogu see kujutava kunsti maailm on nii hirmus tähtsaks ja peeneks aetud, et inimene ei julgegi näitusele minna -äkki ma ei saa aru mida kunstink on mõelnud? äkki ma saan valesti aru. ei ma ei julge kellelegi rääkida mida mina sellest aru sain, äkki on see täitsa vale.
Kas kunst peaks kutsuma kaasa mõtlema, ise tõlgendama, ise mõtlema või on see kunstniku väljaelamise koht?
Võiks olla see esimene variant, siis kuuluks kunst natuke rohkem rahvale ja kunstnik omandaks teatud mõttes ka hingetohtri rolli. Ajal, mil enamus inimesi teeb tööd, teeb tööd, ikka teeb tööd. Ajal kui väga paljude elu keerleb uue elamispinna, uue auto, uue töökoha ümber. Ajal, mil keha eest hoolitsetakse kordi rohkem kui hinge eest.
Sellepärast võikski olla rohkem selliseid avatud kunstnikke nagu see seal telekas oli.

teisipäev, november 8

Plirts-plärts

Täna on jälle põhjust rõõmustamiseks - käisime Maiuga ujumas ja ta oli sellega ülimalt rahul. Ei piiksugi! Talle paistis see ujutamine meelidivat - vehkis kätega nii et vett lendas. Issi tegi kaldal pilti. Edaspidi lubas issi lapsega ise vette minna. Üldiselt käivad emad seal ikka oma lapsi ujutamas, aga eelmisel ja üleeelmisel korral oli üks vapper isa - ilma abiliseta (ja ilma abiliseta on ikka paras mässamine see enda ja lapse riietamine ja pesemine). Isa oli rahulik ja laps oli rahulik ja nii tore oli neid vaadata! Ja polnud midagi, et laps oleks pärast ujutamist paljas või näljas - ilusti olid tal vatitropid kõrvas ja kotist võeti piimapudel... Kuigi mul tekkis paratamatult küsimus, et kus ema on, sest olemas ta oli, korra ilmutas ennast ka. See on imelik meie ühiskonnas, kui isa, kes ju ka täieõiguslik lapsevanem, on üksi lapsega, siis mõeldakse, et miks ema pole või et kus ta on... Huvitav miks on kujunenud nii, et isad on ikka nagu abistaja rollis või siis kõrvalt vaatajad ja ema on siis see põhitegija. Aga tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et väga tore on Maibritiga ujumas käia kui see talle meeldib - rõõmu kohe kogu perele!

Pisike rõõm

Oh ma olen nii õnnelik! Sest Andres viis vankri parandusse ja see sai täiesti korda ja parem veel kui uuena:) Vanker oli siis katki sellepärast, et suvel hakkasin seda valetpidi oma miniatuursesse autosse pressima ja pressimise käigus läks üks jublakas kõveraks. Ja edaspidi sai seda ainult Andrese abiga kokku. Aga nüüd tehti korda ja seda samal päeval ja täiesti tasuta! Jee jee jee! Kuigi olin hirmus pahas tujus kui Andres töölt tuli, siis funktsioneeriv vanker tõi päikse välja! Peaks nüüd kohe sellise käigu ette võtma kus saab vankrit lahti-kokku teha-panna. Õnneks on tõesti vähe vaja!
Seetõttu ponnistused Maiu öiseid söögikordi ära jätta ei lähe nii libedalt. Tund aega nutmist ja siis magas 20 min. Ja sai oma tissi kätte. Ainuke lootus on see, et ta ise ei saa aru, et ta nii vähe magas. Selle tunni aja jooksul tekkis mitu korda mõte, et annaks siis talle süüa, et äkki ikka on nii näljas, aga nagu raamatud räägivad - tuleb üles näidata järjekindlust ja mitte alla anda. Aga jäi ju magama ilma tissita, mis sest et magas 20 min. Ja jaa, see saab raske olema, ma tean...

esmaspäev, november 7

Reedel helistas Ingrid ja jutt läks jälle kudumise peale. Ingridiga on hea kudumisest rääkida, sest kuna ta on samasugune sõltlane nagu mina, siis mõistab ta mind sajaprotsendiliselt (huvitav on see, et me reaalselt ei koogi nii hirmus palju, aga vadrata sellel teemal, et mida teeks võib lõputult). Selgus, et tema mees teeb laupäeval metsas puid ja minu mees teeb laupäeval metsas pilti. Mõtlesime, et me võiks siis väikest padjaklubi aretada ehk et Ingrid tuleb koos Arturikesega meile ja me siis koome. Mõeldud, tehtud... ainult et kudumisest ei tulnudki midagi eriti välja, sest lapsed nõudsid tähelepanu. Ma polnud Arturit nii ammu näinud (see kord kui ta turvahällis magas ja ainult nina paistis, ei lähe arvesse) ja ta on niiiii suureks kasvanud! Kuigi neil on Maibritiga 2,5 kuud vahet, on nad ühesuurused! Ainuke vahe on selles, et Maibrit sahmerdab rohkem. Ja nüüd siis pöörab ka ja sellel päeval poosetas oma pööramisega eriti palju. No on ikka lahe, kui sõbrannad saavad üheagselt lapsi:) ja nagu ma loen, teeb Ketlin juba esimesi samme!
Ingridi ja kudumisega tuleb mul meelde meie nahaalsus kooliajal - istusime esimeses! reas piimatehnoloogia loengus ja südamerahuga lõime oma kudumisajakirjad lahti ja arutasime mida teha.... hmmm, hea et ainult noomitusega pääsesime ja meid välja ei visatud. See kudumine on ikka mingi kiiks, ma ei tea kuidas ta niimoodi inimese sisse poeb ja seal endale mugava pesa teeb. Isegi unenäod on mul vahest kudumiseteemalised, eriti kui olen õhtul mõnda kudumisajakirja sirvinud.
Pühapäevane tähtsündmus oli Maibriti esimene püreesöömine. Uskumatu, minu laps sööb juba inimese toitu (ok, seekord veel jänese oma ehk porgandit). Katsin talle kõik laua ja salvräti panin ka:) Ja talle tundus see püree täitsa maitsvevat, ta oleks isegi rohkem söönud, aga öeldi, et esimest korda aitab ühest teelusikatäiest. No aga eks me oleme pingutanud ka - ema kasvatas spetisaalselt Maibriti jaoks porgandeid ja need on tõesti magusad. Aga seekord on selline kummaline lugu, et pilti polegi püreesöömisest, ainult video on ja sellest pilti aretada ma ilma Andreseta ei oska ja ei lähe seekord teda selle pärast nüüd üles ka ajama.

neljapäev, november 3

Lihtne elu

Vahest mõtlen, et polegi nagu millestki kirjutada... päevad kulgevad oma rütmis ja rutiinis... et midagi nagu ei "juhtu". "Rutiin" on nagu negatiivse alatooniga sõna. Miski mida nagu peaks vältima või miski mis on hall ja igav ja rusuv. Minu jaoks on see aga nagu skelett, mis hoiab kõike püsti. Ma arvan, et oleks väga väsitav ja kurnav ja hüsteeriline kui mul poleks ühtegi kohustust, ühtegi päevast päeva korduvat tegevust, vastutust. Minusugune ei saaks siis vist küll hakkama. Nagu Alliksaargi on öelnud - raske on vabadust kanda. Mitte et ma oleks nagu see Juuli või Maali, kumb ta oli seal Sügises, kes ütles et "mulle meeldib kõik mida mind tegema pannakse". Aga mina ei kadesta neid vagabunde, kel hommikul ärgates pole õrna aimu kus nad õhtul on... Mulle meeldib selline lihtne elu, mulle meeldib palju kodus olla, isegi hobid on mul sellised kodused, mulle meeldib teha üks tass teed ja lugeda ajakirja või netis midagi huvitavat vaadata...ja kududa ja õmmelda ja midagi head süüa... no täitsa igav elu ju... aga mulle meeldib, vähemalt praegu.
Kui aga hakata lähemalt vaatama, siis selles igapäevases tavalises, lihtsas elus on peidus nii palju mõtteid, mõtestamisi, pisikesi rõõme, pisikesi muresid. Kas nad on siis tühised? Tühised sellepärast et nad on pisikesed või sellepärast et nad tekivad näiteks samal ajal kui ma pesu triigin või süüa teen? Ei, aga õhtuks on ikka kõik meelest läinud ja on tekkinud tunne, et täna ei juhtunudki midagi erilist. On tunne et oli jälle üks täiesti tavaline päev minu lihtsast elust. Aga tegelikult mahtus tänasesse päeva lisaks rutiinsele söömisele, pesemisele, Maiu tissitamisele, mähkmevahetusele, kussutamisele, massaažile, mängimisele ka näiteks: avastus, et puud minu akna all on järsku absoluutselt raagus ja ma alles täna nägin seda, üks pisike heategu ühele teisele inimesele, telefonikõne ühelt sõbrannalt, kel oli heameel minu saadetus sms'i üle (sms sisu oli, et uus kudumisajakiri on kioskisse müügile tulnud), teise sõbranna blogi esmakordne lugemine, õnnetunne oma Maiu ja Andrese pärast, Maiu iseseisev pööramine kaks korda, ema külaskäik, postiljon tõi mulle minu tellitud Käbi Laretei raamatu (ja seal nägin ühte uut pilti oma palavalt armastatud Ingman Bergmanist, raamatut pole veel jõudnud lugeda kahjuks)... ei ole ju tühi päev kui ligemalt vaadata... ja sellepärast tulebki alati ligemalt vaadata, mitte kaugelt või üldiselt...
Aga Ingmarist ma kirjutan mõni teine kord. Ma tõesti armastan teda ja austan. Pikka iga talle.