Papi

Täna hommikul oli nii ilus ilm ja tuli ära kasutada, et mina, unekott, olin hommikul vara üleval. Mõtlesin, et läheks õige Vabaõhumuuseumi. Maibrit saaks seal vabalt ringi joosta ja üldse see koht meeldib mulle väga. Mul polnud üritusest aimugi. Ma küll teadsin, et septembris millalgi on seal Sügislaat, aga millal see täpselt on, ma ei teadnud. Kuna eile sai kõvasti mööda kaltsukaid ja poode käidud (muuhulgas sain ka Maibritile talvesaapad, nii et nüüd on kohe süda rahul, teate küll neid perekooli hirmujutte, et saapad juba otsas :D ), siis soovisin täna täiesti tarbimisvaba päeva. Seetõttu tegin isegi meile võileivad kaasa ja termosesse panin tee. Et mul ei tekiks mingit soovi Kolu kõrtsi minna. Sest värskes õhus läheb ju kõht tühjaks. Kohale jõudes võttis meid vastu rodu autosid juba Rocca kooli juurest alates ja kohapeal siis selgus, et sooviga mitte tarbida olime sattunud laadale... Ikka läksime sisse saime oma väikest piknikkugi pidada. Ja muidugi uudistasin ka laata. Ma kujutasin ette, et see sügislaat on seal kuidagi huvitavam, aga oli üsna igav. Aga üks asi on mul ikkagi hinge peal. Nimelt seal oli üks vana onu oma naisega ja nad müüsid puidust taburette, pinke ja laudu. Iseenesest olid täitsa ilusad, aga need olid lakitud sellise kõrgläikelise lakiga, mida kasutati nõuka ajal. Nii need lauad ja taburetid seal päikese käes läikisid. Ma mõtlesin, et miks keegi talle ei ütle, et kui ta neid asju niimoodi ei lakiks, siis läheks ta kaup poole paremini. See onu, kes neid müüs, oli ääretult armas vana papi ja mul on selliste vanade papide suhtes suur nõrkus. Nad on sellised kurb-armsad ja täiesti ilma põhjuseta, on mul neist kuidagi alati natuke kahju. Ma ei tea miks. Aga kui ma mõnda armast papit näen, siis terve päeva mõtlen, et kuidas tal ikka läheb ja kuidas ta ikka hakkama saab. Vanade naiste pärast ma ei muretse eriti, naised on palju tugevamad, hakkajamad ja sitkemad. Näiteks kui ma Vabaduse platsi lilleleti ääres valin, siis ostan pigem natuke kehvemad lilled, aga ikka papi käest. Nii ma siis käisin kolm korda vana papi leti juurest mööda, ja lõpuks ostsin maale väikese pingi. Ainult papi pärast. Ja ei mina ega Andres ei julgenud läikiva-mati laki teemat tõstatada. Sest kuigi me soovikisme ainult seda, et papil edaspidi suurem müügiedu oleks, kartsin ma rohkem, et äkki me kuidagi solvame teda. Mida ma mingil juhul ei tahtnud. Nüüd ma olen terve päeva papile mõelnud ja palunud Andresel kinnitada, et papil läheb kõik hästi ja et ta ei kulutanud tervet oma pensioni laadaplatsi maksuks ja et mina polnud tema ainuke ostja. Apppppi, ma ei saa niimoodi elada, kui ma kõikide maailma armsate papide pärast muretsen.