Legomaania

Kui Andres oli väike, siis meeldis talle väga legoklotsidest ehitamine. Kuna tema väljamaa sugulased talle lego polnud pakiga saatnud siis pidi ta käima naabripoisi juures legotamas, kuna naabripoisi väljamaasugulased olid lapsesõbralikumad. Andres tõotas endale, et omal lapsele ostab ta kunagi päris tema oma lego. Nüüd on Maibrit juba peaaegu parajas eas, et ta oskaks legoklotsidega ka midagi muud teha kui suhu pista. Nii et nüüd Andres täitis oma lubaduse ja ostis lapsele lego. Esimese lego ostsin küll mina, aga kuna ühe komplektiga ei pidavat midagi normaalset ehitada saama, siis läkisme järgmisel päeval ja ostsime veel mitu karpi. Farmi-lego ja raudtee-lego ja linna-lego. Mina olen lego suhtes sama süütu kui Maibrit, sest lapsepõlves mängisin mina nukkudega ja autodega.
Peale legoostu jõudis Andres vaevu kingad jalast saada kui hakkas pappkarpe lahti kiskuma. Ma küsisin, et miks ta raudtee-lego kõige viimaseks jätab ja ta ütles, et see on magustoit. Tükk aega kostis ainult nohinat ja plastmassiklõbinat, sekka mõni "Maibrit ei tohi". Mõne aja pärast presenteeris Andres raudteed. Aga see polnud küllalt hea, oli vaja kahetasandilist. Taas natuke nohinat ja klõbinat ja oligi kahetasandiline. See kõik oli paar nädalat tagasi.
Tänaseks päevaks on olukord selline, et Andrese esmane hoog on pisut raugenud, Maibriti huvi ja oskused aga kasvavad. Minule meeldib ka seda legomaailma avastada, vähemalt on legoga mängimine palju põnevam kui torni ladumine rõngastest.
Ainuke häda on selles, et koristada on jube tüütu. Kogu elamine on plastmassjubinaid täis. Aga lapsele meeldib ja see on põhiline.