Pages

esmaspäev, oktoober 30

Maibrit käis juuksuris




Nii väga, kui ma ka ei sooviks Maibritile juba patse teha, pidin ma siiski endale tunnistama, et need hõredad narmad, mis tal kuklapeal kasvasid, just eriti ilusad polnud. Mis sellest et lokkis. Lokkide pärast me ei raatsinudki neid kuidagi ära lõigata.
Eelmisel pühapäeval käis Maibrit juuksuris. Juuksuritädi, kes on ühtlasi Maibriti tädi ja minu õde, on Maibritil varem korduvalt tukka lõiganud, aga alati kodus. Seekord läksime juuksurisalongi. Mulle endale meeldib kohutavalt juuksurisalongis käia, sest ma saan seda nii hirmus harva teha - mind salgutatakse kodus. Aga kui mu õde veel polnud juuksur, siis ma läksin meelega natuke varem juuksurisse, et saaks põnevusega vaadata kuidas juukseid lõigatakse ja rulle keeratakse. Mulle meeldib see lokivedeliku lõhn ka, vähestes kogustes:) Juuksuris oli minu suureks üllatuseks olemas isegi laste-juuksuritool ja mänguasjakast. Ja Maibrit isegi lasi juukseid lõigata. Vähemalt niikaua, kui tagant lõigati, oli ta meeleldi nõus nautima minu poolt pakutud meelelahutust. Kui asi tukani jõudis, siis ta enam nii leplik polnud, aga soengu sai ta lõpuks ikkagi pähe. Õde, kes on käinud isegi autos turvatoolis magaval lapsel juukseid lõikamas, arvas, et Mairbit pidas end suurepäeaselt üleval.

laupäev, oktoober 28

Eskimo müts


Eile leidsin Manni blogist ühe väga kasuliku lingi, kus õpetatakse, kuidas leida aega oma hobidega tegelemiseks. Sain sealt kohe nii palju särtsu, et andsin viimase lihvi lapse mütsile, mis mul ammu juba peaaegu-valmis oli. Otste peitmine ja voodri õmblemine on sellised mitte väga ahvatlevad tööd ja nii ta venis.
Müts on tehtud Novita Foxist ja Novita Ainost. Kootud on nii, nagu kootakse soki kanda. Ääred tegin hiljem kuigi esikandi oleks võinud ka kohe alguses kududa. Aga ma niigi harutasin ma-ei-tea-mitu-korda. Sellel pildil näeb ka natuke voodrit.

SKS




Mul langes kohe kivi südamelt, kui nägin, et minu salasõber on oma kingi ilusasti kätte saanud. Sest minu arvates on kaks nädalat liiga pikk aeg selleks, et pakk Tallinnast Tartusse jõuaks. Mõtlesin juba, et pakk on rändama läinud.
Kingist - kuna minu salasõber osaleb juba sokivahetusprojektis ning ma pole suurem asi kinnaste kuduja, siis otsustasin ma teha salli. Sall-varrukad küll tegelikult. Idee sündis töö käigus ja jälle sai kinnitust tõsiasi, et minu puhul on selline asi nagu töö kavand täiesti mõttetu. Ma hakkan tegema ühte asja ja valmis teen hoopis midagi muud. Mulle nii meeldibki. Panen siia omalt poolt ka mõned pildid.

kolmapäev, oktoober 25

Sügis






Laupäeval käisime selleaastasel traditsioonilisel sügisjalutuskäigul. Kuna me olime juba nädal aega planeerinud, et laupäeval läheme, siis ei lasknud me end heidutada isegi hommikust saati kallaval vihmal ega külmal ilmal. Andres lubas, et seal, kuhu me läheme, ei sajaJ Nii oligi. Kui me tavaliselt tükk aega arutame, et kuhu sellel aastal minna, siis seekord ütles Andres, et me läheme ühte ilusasse kohta Lahemaal, kus ma enne käinud ei ole ja mis mulle kindlalt meeldib. Ma küll mõtlesin, et kas tõesti on mul Lahemaal mõni ilus koht nägemata aga sellise enesekindla avalduse peale ma muidugi ei julgenud piiksuda. Nii me jõudsimegi Joaveskile. Mis oli tõesti ilus koht. Kogu tee Valgejõelt Joaveskile oli tegelikult väga ilus. Tee ääres armsad vuntsitud suvemajad, mis kunagi olid laudad-aidad olnud. Peale jalutuskäiku tegime mõnusa tee-piruka autopikniku ja siis tegime veel väikese tiiru Lahemaal. Käisime Palmses, Altjal, Pihlaspeal, nagu ma juba kirjutasin ja Võsul. Looduse ilu ma siinkohal kiitma ei hakkaks, sest seda on võimatu teha. Pildid räägivad ise. Sügis on hingele...

pühapäev, oktoober 22

Lapsepõlvemaa

Alates sellest ajast, kui ma olin kaheaastane kuni selle ajani, kui ma lõpetasin keskkooli, veetsime me igal suvel vähemalt kuu aega Lahemaal, Pihlaspeal. Seal ei olnud mitte minu vanaema ega isegi mitte ühtegi sugulast vaid seal oli minu isa töökoha puhkebaas. Sellise nimega koht. Isa meiega seal koos ei olnud aga vähemalt broneeris ta meile seal igal suvel toa. Sellel ajal meil loomulikult autot ei olnud, nii et alati kui me suvel sinna kolisime, tuli paluda mõnda autoga tuttavat, et ta meid ja meie kompsud Pihlaspeale viiks. Kompsusid oli tohutult, sest kaasa tuli võtta ka enamus sööki, mida ema oli eelnevalt kuu aega hankinud ja konserveerinud. Sest Vergi poes polnud liha kunagi saada – see jaotati juba enne letile jõudmist kohalike vahel ära. Poest ostime vaid saia-leiba ja kommi. Piima tõime „piimatädi” juurest.

Need suved Pihlaspeal olid maailma kõige ilusamad, soojemad, värvilisemad, põnevamad.... need olid üle kõige! Kui ma panen silmad kinni, siis võin ma ette kujutada iga pisematki detaili Pihlaspealt. Ma tunnen karjamaa lõhna, ranna lõhna, lõhna, mis tuli siis, kui piimatädi talu juurest mööda minna. Ma kuulen veel tädi Juulika, puhkebaasi komandandi, hüüdu „Tere, tüttrukud!”. Ma kuulen Tallinna bussi kauget kaja, kui me istusime bussipeatuses ja ootasime ema, kes tuli linnast nädalavahetuseks meile külla, kui ta pidi tööl käima. Ja alati tõi ta meile „midagi head”. Ma mäletan, kuidas minu suur õde ja tema suured sõbrannad suutsid mööda palke ronida aidapööningule et seal „sõjaplaane” pidada ja mina ei jaksanud-osanud veel mööda palke üles ronida ja jäin õnnetult alla ootama. Ma mäletan, kui tohutlt hästi maitsesid need teistmoodi söögid, mida ema seal tegi, näiteks Turistieinest kaste. Vahest me panime linnariided selga, valged põlvikud jalga ja läksime ema ja õega Võsule. Võsul me käisime alati Neptuni restoranis söömas. Alati käisime ka Võsu tööstuskaupade poes sest seal oli alati midagi defitsiitset. Vahel läksime me Altjale, kus me alati kiikusime ja alati viskasime kivihunnikusse kivi, et olla ikka kindel, et me varsti sinna tagasi läheme.

Ma tahaksin, et mõned asjad püsiksid täiesti muutumatuna. Näiteks Pihlaspea. Ma tahaksin, et ma saaksin sinna tagasi minna ja et see oleks täpselt selline nagu siis. Aga ei saa. Sest see müüdi maha ja nüüd kuulub see kellegi eraomandusse. Ja kui ka poleks müüdud, siis poleks see ju ikka see. Lapsepõlve ei saa tagasi.

Me käisime eile seal. Aed oli ette tehtud, trepi kõrval kasvas daalia, kedagi ei tundunud kohal olevat. Eks see vist ongi nüüd kellegi suvekodu. Mul oli selline tunne, et mul on täielik õigus aiast sisse minna, aidapööningule ronida või siis võtta mati alt suure köögi võti ja majja minna. Sest see on ju minu lapsepõlvemaa, seal on kõik minu ilusad mälestused. Ma võin kinnisilmi seal kõik kohad üles leida. Ma ei suuda Pihlaspeast lahti lasta. Ma ei tea miks, aga see ajab mind nutma. Ja samas tundma suurimat tänutunnet, et minul ja mu õel oli Pihlaspea.

Ma loodan, et meie Noarootsi suvekodust saab Maibriti Pihlaspea.

esmaspäev, oktoober 9

Esimene kinoskäik ja esimesed patsid



Ühel päeval otsustasime kogu perega kinno minna. Mitte beebikinno, kus me pole kunagi käinud, vaid päris kinno. Filmiks valisime Lotte. See oli Maibriti elu esimene kinoskäik. Esimesed kümme minutit, siis kui veel reklaamid jooksid, istus ta nagu kivikuju ja vaatas ainiti ekraani. Kahjuks ma oma rumalusest lõhkusin selle lummuse ja hakkasin talle seletama, et näe see seal on pingviin ja see karu. Siiski jälgis ta Lottet suure huviga. Poole filmi peal hakkas Maibrit ka pisut väsimuse-tüdimuse märke ilmutama, aga õnneks olin ma ettenägelikult talle söögi-ja joogipoolist kaasa võtnud. See sööginipp on mul alles uus. Peale seda, kui ma olin ühele oma koolikaaslasele-kaasemale kurtnud, et ma ei saa lapsega poes käia sest ta ei püsi kärus, jagas ta lahkelt kogemusi kuidas tema kasvatab last nagu dresseeriks koera - taskus on pidevalt palakesi lapsele ja laps on rõõmus ja rahulik. See nipp toimib ka Maibriti peal, kuigi mitte mitu tundi järjest. Kokkuvõttes oli Maibrit väga tubli, kuna istus ilusti kordamööda meie süles ja ekslema ei läinud, samuti ei teinud nii kõva kisa, et ma piinlikkusest oleks pidanud saalist lahkuma. Ja Lotte film oli väga mõnus ja oma.

Kui Andres ootas tükk aega, millal saaks juba lapsega legotada, siis mina ootan hirmsasti, millal ma saaksin Maibritile igasugu patse tegema hakata. Pidevalt mõõdan, kas juuksed juba ulatuvad sabasse või mitte. Nüüd on juuksed nii pikad, et saab kaks pisikest patsi teha, meie kutsusime neid lapsepõlves pipipatsideks, kuigi Pipil on ju hoopis punutud patsid. Kahjuks tõmbab Maibriti peale küllaldase eneseimetlemise peeglist kõik patsikummid ja lõksud peast ära. Sest nii põnevaid asju ei saa ju ometi peas kanda.

Legomaania




Kui Andres oli väike, siis meeldis talle väga legoklotsidest ehitamine. Kuna tema väljamaa sugulased talle lego polnud pakiga saatnud siis pidi ta käima naabripoisi juures legotamas, kuna naabripoisi väljamaasugulased olid lapsesõbralikumad. Andres tõotas endale, et omal lapsele ostab ta kunagi päris tema oma lego. Nüüd on Maibrit juba peaaegu parajas eas, et ta oskaks legoklotsidega ka midagi muud teha kui suhu pista. Nii et nüüd Andres täitis oma lubaduse ja ostis lapsele lego. Esimese lego ostsin küll mina, aga kuna ühe komplektiga ei pidavat midagi normaalset ehitada saama, siis läkisme järgmisel päeval ja ostsime veel mitu karpi. Farmi-lego ja raudtee-lego ja linna-lego. Mina olen lego suhtes sama süütu kui Maibrit, sest lapsepõlves mängisin mina nukkudega ja autodega.
Peale legoostu jõudis Andres vaevu kingad jalast saada kui hakkas pappkarpe lahti kiskuma. Ma küsisin, et miks ta raudtee-lego kõige viimaseks jätab ja ta ütles, et see on magustoit. Tükk aega kostis ainult nohinat ja plastmassiklõbinat, sekka mõni "Maibrit ei tohi". Mõne aja pärast presenteeris Andres raudteed. Aga see polnud küllalt hea, oli vaja kahetasandilist. Taas natuke nohinat ja klõbinat ja oligi kahetasandiline. See kõik oli paar nädalat tagasi.
Tänaseks päevaks on olukord selline, et Andrese esmane hoog on pisut raugenud, Maibriti huvi ja oskused aga kasvavad. Minule meeldib ka seda legomaailma avastada, vähemalt on legoga mängimine palju põnevam kui torni ladumine rõngastest.
Ainuke häda on selles, et koristada on jube tüütu. Kogu elamine on plastmassjubinaid täis. Aga lapsele meeldib ja see on põhiline.