Põhilisest

Leevikese ema tegi mulle ükskord märkuse, et ma olen ülekohtune nende inimeste suhtes, kes seda blogi loevad. Sest ma pole rääkinud põhilisest. Tegelikult tunnen ma isegi nii, et ühest asjast on nagu ülekohtuselt rääkimata jäänud, kuigi oleks vist juba ammu pidanud. Nimelt siis põhilisest asjast. Sellest, et me ootame oma teist last. Kes peaks sündima mai lõpus. Tulemas on poiss. Tean seda kindlalt, sest mulle tehti looteveeuuring. See oligi see suur mure ja ootamine jõulude ajal, millest ma siin rääkisin. Kuu aega ootamist ja muretsemist. Aga see on nüüd unustatud.
Praegu olen juba üsna kõhukas ja olen märkamatult väga rasedaks muutunud - ähin ja puhin ja oma nööridega saapaid ei viitsi jalga vedada. Ja Maibritti, kes õues keeldub ise kõndimast, ma ka ei jaksa tassida.
Aga ootusärevus muudkui kasvab ja on samas segunenud ka kerge hirmuga - kuidas ma ikka kahe väikse lapsega hakkama saan ja kuidas see elukorraldus hakkab olema. Eks ma Krista pealt natuke vaatan ja õpin, aga igaühel on ju ikka omamoodi. Samas, kõik on ju hakkama saanud ja kaks aastat ei ole teab mis väike vahe lastel. Selline tavaline pigem.
Täna sain sõbrannalt sõnumi, et nende perre sündis hommikul pisike poiss ja nüüd ma olen kohe eriti titelainel. Aga peab veel ootama :) Seniks siis silitan väikeseid helesiniseid riideid ja kõhukest, mis muudkui mulksub ja lainetab :)