Meil juhtus kodus täna üks ime. Aga enne ma pean väikse sissejuhatuse tegema.Nimelt natuke Andrest kirjeldama. Andres on väga tubli inimene ja oskab igasuguseid meestetöid hästi ja on muidu ka nutikas. Ainult kokata talle kohe üldse ei meeldi. Tema arvates võtab söögi tegemine liiga palju aega ja ega ta ei oskagi midagi eriti teha. No ühikas õppis kartuleid praadima ja makarone keetma ja muna praadima aga see on ka kõik. Üldiselt ma olen sellega leppinud, sest ega ühelt inimeselt ei saa ju ka kõike nõuda aga vahel ma muutun muidugi väga kurvaks, et mitte keegi minule kunagi süüa ei tee. Ema teeb, kui ma tal külas käib või vahel kui ta siin on ja see on ka kõik. Ükskord ma olin kohe täitsa pisarateni enesehaletsusse uppumas selle pärast ja siis Andres praadis mulle kartuleid ja pihve.
Täna ma olin jälle hirmus õnnetu. Sest ma olen haige ja ma heitsin Andresele ette, et ta üldse minu eest ei hoolitse ja ma pean endale ise süüa tegema. Lõpuks ma ikkagi ütlesin talle, et palun tee nüüd mulle süüa. Andres pakkus, et ta teeb mulle munavõileiba, sest ta oli hommikul mitu muna keetnud. Mul ei olnud aga üldse munavõileiva isu. Rullbiskviidiisu oli hoopis. Nii ma ütlesin talle, et ma tahaks rullbiskviiti. Andres hakkas naerma ja ütles, et noh, millisest kokaraamatust siis. Ma siis näitasin talle kokaraamatus õige koha kätte. Kuna nali oli juba nii kaugele läinud, siis Andres otsustas mitte taganeda ja mulle rullbiskviiti teha. Ma siis "tõlkisin" talle retsepti ära ja illustreerisin kätega vehkides, kuidas jahusegu munavahu sisse segada ja kuidas biskviit teisele paberile kummutada. Andres läkski kööki kokkama. Kohe hakkasid ka küsimused hõikuma - "kus meil jahu on", "kus meil suhkur on", "kus kartulijahu on", "kas kartulijahu on kartulitärklis või", "kas ma vahustan vahukoort sama miksriga, millega muna vahustan", "kus ahjuplaat on".... Vahepeal ma läksin köögi, et aitan teda, aga ta tahtis ikka täitsa ise teha.
Ja sündiski ime - Andres tegi rullbiskviiti. Kusjuures väga kohev ja maitsev, no välimus pole just esmaklassiline, aga Andres ütles, et siis ongi näha, et tema tehtud. Ta ise ka ei uskunud, et sellise asjaga hakkama sai! Minule mõjus see väga tervendavalt, paremini kui ükski ravim :)
Panen siia retsepti ka, juhuks kui kellegi abikaasa soovib ka rullbiskviiti teha:)
Kohupiima-vaarikarull (Kohupiima- ja kodujuusturaamatust)
Rull:
4 muna
1 dl nisujahu
1 dl kartulijahu
2 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
Täidis:
400 g kohupiimapastat
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3-5 dl vaarikaid
Kuumuta ahi 200 kraadini. Vahusta munad suhkruga. Sõelu hulka eelnevalt segatud kuivained. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 10 minutit. Kummuta biskviit teisele, suhkruga kaetud küpsetuspaberile. Koori ahjus olnud paber ettevaatlikult maha. Keera tainas koos uue paberiga rulli ja jäta jahtuma. Täidise tegemiseks vahusta vahukoor suhkruga ning sega kohupiima ja vaarikatega. Määri täidis jahtunud põhjale ja keera paberi abil rulli. Keera rull paberisse ja lase 15-30 minutit maitsestuda.
Andrese mugandus: täidiseks segas ta banaanitoru, vahukoore ja maasikad. Ning 15-30 minutit me ka oodata ei jaksanud, hakkasime kohe sööma :)
11 kommentaari:
Hmm, meil oli teisipidi. Kui me tuttavaks ja kooselama hakkasime, siis oli mees suurm kokk kui mina. Tema tegi lihad ahjus ja loopis ülepannikooke ja ... Kartulite praadimine on tegelt senini asi, millega mina ei tegele.
Nüüd ta enam palju ei tee, ma olen ses osas tegusam. Kuigi hommikusi söögiüllatusi voodisse tuleb ikka ette ja pannkoogid on ka sageli tema teha. Küll aga on ta teinud tupperware kausimajandusega pärmitainast ja saiakesi, seda juubeli-tordipõhja baasil kohupiimakooki ja apelsinikeeksigi. Nojah, paberkandjal tuleb vajalik teave ette anda, aga muidu ..
Kui ma nüüd hästi mõtlen, siis Mart oli see, kelle käe all mina rullbiskviiti tegema õppisingi?
Nii armas ;)
Kuigi üldiselt teen meil süüa mina, siis igasugune lihamajandus on Allanil paremini käpas, isegi snitslit e klopsliha (nagu ta seda ise nimetab) ei ole mina iialgi valmistanud. Aga vot küpsetamise kategooriasse kuuluvad tal vaid igapühapäevased pannkoogid, midagi muud - ei iial :D
Täitsa huvitav- meil on ka liha ja pannkoogid peamiselt mehe teha. Ja hirmsasti meeldib talle vahel muna ja sinki praadida. Ja meie esimese (ja viimase seni) rullkoogi tegi ka tema... :)))
Imelik, et haige olles tuleb konkreetne magusaisu. Mul oli tookord kringlifoobia ja Jure meisterdas tolle valmis.
Aga meie peres olen mina nn. harrastuskokk ja Jure nn. proff.
Sulle kiiret paranemist!
Meie peres on kõik just vastupidi. Mina teen ahjuliha ja pannkooke.
Ma e pea end hlvaks söögitegijaks, aga mu mehe toitude kõrval ei kannata minu omad kriitikat. Lihtsalt kallis kaasa teeb nii hästi süüa.
Kusjuures ta isegi küpsetab aegajalt.
Mina olen juba läinud kergema vastupanu teed ja ostan poest valmistoitu kui meest kodus pole.
Minu mees ka on muidu väga tubli, aga vot süüa teha kohe üldse ei armasta. Aastaid tagasi, kui ta Soomes tööl hakkas käima, siis oli sealt ükskord peremehe käest õppinud, kuidas tortillasid tehakse. Ostis Soomest kõik kraami valmis, isegi maitseained, tuli koju ja tegi ära. Väga nämma. Ja ma olin nii uhke üle, vaadates, kuidas ta pannil hakkliha pruunistab:)))
Kalle ei tee ka süüa.... isegi kartuleid ei prae :)))
ükskord kui ta hakkas süüa tegema lõppes see pilgu heitmisega külmkappi ja lausega - pane riidesse, me lähme välja sööma!
Ja sina küsisid, et kas ma kedagi Andresest paremat ei tea.... ütle nüüd üks asi, mida ta ei oska?
Kui armas ! Kui tahetakse , siis saadakse ka hakkama..
Meie peres teen ka ainult mina süüa. Margus on mitu korda lubanud, et kui oma majja sisse kolime, siis hakkab ka tema süüa tegema. Ja just igasuguseid ahjulihasid. Meil tuleb nimelt majja mitu ahju ja mina eriti liha valmistada ei armasta :)
appi, kui armas! ja tõega, selline kukli-mukli rohi on raudselt parim tervendaja :)
eh, meil teen aint mina süüa, mu mehel polevat "selliseid struktuure peas". no ja las olla, mul jällegi puuduvad mõned teistsugused eluks olulised "struktuurid" ;)
Minu mees teeb imehästi süüa :) tavaliselt kokkan muidugi tema ajapuudusel mina, ega siis pere ei tohi nälga jääda, kui keegi tööd teeb. Aga see-eest juhtus temaga ka ime. Käis mulle New Yorkis lõngu valimas. See on umbes sama suur ime, ma arvan :)
hi, you have beautiful blog, I like it kisses from Poland :*:* I invited you to visit my blog www.the-life-of-death.blog4u.pl kisses :*:*
Postita kommentaar