Sander

28. mail kell 1.24 sündis meile Sander. Pikkust 53 cm ja kaalu 3824 g. Nüüd on küll raske midagi edasi kirjutada, kõik tundub liiga argine.... aga siiski... Sanderi nimi oli juba siis olemas, kui ma Maibritti ootasin. Nimes on kõik samad tähed, mis Andrese nimeski, ainult teises järjekorras. Pealegi oli minu vanaisa nimi Aleksander, mis on ju peaaegu sama.
Aga naistejuttu ka. Vaatamata sellele, et tegu oli teise sünnitusega, ei saa öelda, et see oluliselt kergem oleks olnud. 27. mail kell 5 hommikul hakkasid valud, mis kord tulid, kord läksid, terve päev oli selline ootamine. Lõpuks läksime poole üheksaks õhtul ka sünnitusmajja ja õnneks liigitati mind sünnitajate kategooriasse ning tagasi ei saadetud. Seega märgiti sünnituse ajaks 20 tundi, aga õnneks olin sellest enamuse ajast kodus ja jalutamas. Sünnituse juurde olime palunud ka ämmaemand Merja, kes ka Maibritti vastu võttis. Ta on lihtsalt maailma parim ämmaemand ja minusugusel hellikul on ikka vaja ühte rahulikku ja toetavat inimest sünnituse juurde. Andresest oli loomulikult ka väga suur tugi, ma ei kujuta ette, et ma peaks ilma temata sünnitama... kelle kätt siis pigistada?
Aga iseenesest läks kõik hästi ja ilma komplikatsioonideta kuni päevani, mil me pidime koju minema. Siis ma avastasin, et Sandril on palavik ja loomulikult jäi kojumineku plaan katki. Esialgu olin ma ikka väga ära ehmatanud ning paanikas, kui kuulsin lastearstilt sõnu "uuringud", "intensiivpalat" ja muid meditsiinilisi termineid. Peale seda, kui aga sai teatud ports analüüse tehtud ja asi selgemaks, rahunesin maha. Selgus, et Sander oli kuskilt, tõenäoliselt sünnitamise käigus, saanud infektsiooni. Nüüd oleme ikka veel siin haiglas ja Sander peab läbi tegema antibiootikumikuuri. Osad analüüsi tulemused on veel saabumata, aga loodame, et kõik läheb hästi. Vähemalt oli lastearst optimistlik ja rääkis esmaspäevasest kojusaamisest.
Ja nii, nagu kõik teisedki emad, ütlen taas ka mina, et vaatamata sellele, et ma juba teist korda lubasin endale, et ma mitte iialgi enam sünnitada ei tahaks, mõtlen ma juba nüüd, et ah, mis ta siis ikka ära ei ole. Sest see armas, pisike, nohsev ja imeliselt lõhnav väike tegelane kaalub üles kõik need taluvuse piiril olevad valud. Maailmas pole lihtsalt imelisemat tunnet kui see, mis valdab sind siis, kui kõik see valu ja vaev on möödas ja sa lebad oma pisikese ilmaime kõrval ja vaatamata sellele, et oled surmväsinud, ei saa sa magada, sest võimatu on silmi kinni panna ja mitte oma last vaadata.