Ma käisin täna raamatupoes :)
Ostsin:
1. Ellen Niit "Pille-Riini lood"
2. Eno Raud "Peep ja sõnad"
3. Aino Pervik "Kollane autopõrnikas sõidab ringi"
4. "Õpi joonistama!" Koos võlutahvliga, nagu Ketlinil
5. Maire Suitsu, Lia Virkus "Suur küpsetamisraamat 2"
6. Kristiina Ehin "Kaitseala"
Seda juhtub tihti, et ma kaotan raamatupoes pea. Aga ma ei saanud vastu panna nendele lasteraamatutele, mis on kordustrükid minu lapsepõlveraamatutest. Ja Ketlini joonistamise raamat on külas käies ülimenukaks osutunud. Ja küpsetamisraamatust on nii palju lugeda. Kristiina Ehini raamatut olen ihaldanud juba sellest ajast, kui nägin temaga saadet (oli vist Osoon). Muuhulgas küsis saatejuht temalt, mida ta arvab kaitsealast kui nähtusest. Kristiina Ehin ültes: "Ma arvan, et inimese soov kaitsta midagi enda ümber on tegelikult soov kaitsta midagi enda sees." See mõte istub mul kogu aeg õla peal ja ei unune. Ma ei tea miks. Aga mulle see meeldib. Ja tasub äramärkimist, et "Kaitseala" on üks väga ilus raamat. Ja nüüd ma hakkan seda lugema. Ja õhtul loen Maibritile tema raamatuid. Mõnus-mõnus!
7 kommentaari:
Raamatuid ei ole mitte kunagi liiga palju :))).... ja ma olen täiesti kindel, et ainuke varinat kuidas lastes lugemishuvi tekitada, on ise eeskuju näidata :)))
ma juba kujutan ette kuidas ükskord teie juures suvel maal ... ütleme nii kümne aasta pärast .... on lõunajal täielik vaikus, sest kõik lapsed.... ütleme 6 tükki vähemalt... loevad :))))
aga selleks, et lapsed õigesti kirjutama õpiksid peaks ma küll oma eeskuju parandama ;)
Raamatutega on tõepoolest selline kummaline lugu, et nad kipuvad tohutu kiirusega kogunema. Millegi pärast pole kunagi ka süümepiinu raamatupoest suure hunniku raamatutega lahkuda ning kulutatud rahast pole pea kunagi kahju. Sain just eelmisel nädalal raamatushoki - saime lõpuks kätte oma 3,5 x 2,5 m suure raamaturiiuli ja hakkasime kaks aastat tagasi kolimise käigus kokku pakitud raamatuid kastidest riiulisse laduma. Praeguseks on umbes kümmekond kasti veel lahtipakkimata, kuid riiul on põhimõtteliselt juba täis. Ja seejuures elan ma praktiliselt Ülikooli raamatukogu kõrval.
helenneleh
Julgen natukene Kristale vastu vaielda, sest endal elav näide olemas :) Olime ja oleme poegade isaga mõlemad suure lugemusega inimesed, lugesime palju ja lugesime ka väga palju mõlemad vanemale pojale raamatuid ette. Mida aga ei tekkinud ega pole siiani, on poisi lugemishuvi :S Samas-nooremale pojale sai ette loetud märksa vähem, aga lugema hakkas ta ise jube varakult ja neelab raamatuid siiani. Ta praegu 15 aastane. Seega jah, meie peres see eeskuju 100% ei tööta :(
Kuid...raamatuid pole tõesti iialgi liiga palju ja mina tulen ka raamatupoest alailma välja süümepiinadeta ja ostudega :D
Raamatupoodi ei tohi kunagi lihtsalt "vaatamiseks" sisse astuda, sest mitte kunagi ei astu sa sealt ostu sooritamata välja! Toimib minu puhu 100% tõenäosusega :D
Minu ja mu mehe puhul on eeskuju küll toiminud, meie mõlema vanemad loevad palju.
aga Inx, mis mõttes vastu vaielda?....ma mõtlesin nii pidi, et kui kodus ei loeta ja raamaturiiuleid ei ole, siis ma ei usu eriti, et lastel tekib luegmisharjumus...
:D krista, ma ei mõelnud just nii otseses mõttes vastu vaielda :D Seda kohe kindlasti, et kui pole kodus raamatuid ja ei loeta, siis harva tekib lastel lugemisharjumust. Ma pigem seda mõtlesin, et alati ei aita ka eeskuju kahjuks :( Eriti kurvaks tegi mind kunagi vanema lapse klassikoosolekul emakeele õpetaja kuri epistel, et lapsed ei loe ja kodu on süüdi. Mina ennast selles süüdi ei tundnud, sest tegime mehega kõik, et lapsel lugemishuvi oleks. Pigem tekkis tookord küsimus, et äkki õpetaja suutis lastel tekitada tõrke lugemise vastu :S Seevastu jah, noorema lapsega ei viitsinud ja polnud aega pooltki nii palju lugeda ja näedsa, poiss on täiesti hullumeelne raamatuneelaja.
Postita kommentaar