Pages

pühapäev, aprill 29

Forecast


Ammu alustatud Forecast sai valmis. Tegelikult juba ammu, aga kuna kampsun läks sünnipäevakingituseks õele, siis ei saanud enne eksponeerida.
Muster: Knitty
Lõng: Novita Jasmin 550g
Vardad: 3
Päris õpetuse järgi ei teinud, mul oli peenem lõng ja tuli rohkem kududa. Ja ikka väga raske on enda peal proovida (me oleme muidu õega enam vähem samas suuruses), kui mul hetkel pole taljet ollagi ja hõlmad ei lähe eest kokku. Aga enam vähem õnnestus õige suurus teha, õde oli rahul küll.

neljapäev, aprill 26

Heegeldatud kott


Kuna suvi on tulekul ja mul pole ühtegi ilusat kotti (ha-ha-ha) siis ma otsustasin endale koti heegeldada. Juba eelmisest suvest on hinge peal üks kott raamatust Happy Hooker Crochet. Natuke ma ikka muutsin ka seda ja tegin suurema, sest mul on tavaks poolt elamist endaga kaasas kanda ja igapäevane kott võiks olla mahukas. Kasutasin ära kodus olevaid lõngu. Need, kel enda arvates kodus natuke liiga palju lõngu on, saavad aru, kui oluline see aspekt on. Noh, et tunnen kohe uhkust enda üle, et natukenegi lõngahulk vähenes :) Voodriks panin kunagi vanaema käest saadud mummulise flanelli, sisse tegin lukuga tasku ja mobiilitasku. Ise olen rahul ja arvan, et hakkan seda kotti kandma küll.
Veel mõni pilt.

reede, aprill 20

Leib


Meie peres on nüüd tänu Leevikese emale uus elanik. Ei, ma pole veel sünnitanud ja Leevikese ema pole ämmaemand. Leevikese ema kinkis meile hoopis leiva juuretise, kes meil nüüd külmkapis elab.
Täna küpsetasin oma esimese leiva. Sellele eelnes 24 tundi kääritamist ja öö kergitamist. Ja see leib, mis ma lõpuks ahjust välja võtsin - sellist pole ma varem saanud. Sellisee paksu, tumeda, krõbeda koorega, seest niiske ja natu-natuke nätsekemapoolne, hapu leib. Imehea. Ühest leivateost tuleb kaks suurt leiba ja üks on meil juba otsas. Ma pole kunagi nii palju leiba korraga ära söönud, ausalt öeldes ma eriti midagi muud täna söönud ei olegi. Kusjuures ma ei taha isegi võid peale panna. Söön lihtsalt leiba.
Oh, ja mis siis veel saab, kui ma oma maakodus leiba hakkan küpsetama! See on juba liiga idülliline! Mul on seal isegi leivaahi...
Jääb vaid loota, et just sellel päeval, kui ma taas värske leiva olen ahjust välja võtnud, juhtub Leevikese pere Noarootsi kandis olema ja nad meile leivale tulevad.

pühapäev, aprill 15

Nädalavahetusest


Laupäeval käisin Kullaketrajate kevadkokkutulekul. Väga tore üritus oli - toredad inimesed, väga ilus koht, loominguline fimo-workshop... Lahe on kohtuda inimestega, keda nagu tunneks, aga kohtunud nendega "päriselt" pole.
Fimoga olen ma juba enne laupäevagi kodus jõudu katsunud aga kuidagi on selline tunne, et see pole nagu minu jaoks - värvidega panen täitsa metsa ja pole nagu ise rahul. Samas, ma veel üritan ja ei anna alla. Lisaks - näha Manni ja Kajakat fimotamas mõjub kohe eriti inspireerivalt.
Kuigi fimotamises itti ei tulnud oli mul hiljem kodus siiski midagi imetleda - imelilusat kotti, mille sain Mannilt kingituseks :) Ja kotis oli peidus veel lill ja fimokuule :) Aitäh, Mann!
Kui ma peale kullaketramist koju jõudsin, oli tohtu kiusatus magama minna, sest ma olin öösel vaid kaks tundi maganud. Siiski, kuna ilm oli nii tohtult ilus, läksime väikesele ringsõidule. Kuna sattusime Bonaparte´st mööda minema, siis astusin sisse ja ostsin saiakesi kaasa. Ja oma suureks rõõmuks avastasin, et neid fantastilisi Bestselleri Napolitaine saiakesi tehakse just Bonaparte´is! Nüüd siis hakkan tihemini Pikale tänavale sattuma - paremaid saiakesi pole olemas! Lisaks avastasin, et Bonaparte´i kõrval asub ka Bonaparte Deli (või on see juba ammu avatud?) kus saabki ametlikult kaasa osta.
Täna käisime maal. Maja päikesepoolse külje juures õitsesid juba nartsissid! Vabastasime ka roosid kuuseokstest. Meie selleaastased talvekahjustused pole põhjustatud mitte külmast vaid hoopis loomade poolt. Enamus õunapuudelt on koor ära näksitud ja metsead on pool õue üles kündnud. Lisaks on mutid kõvasti mütanud. Mis teha - kui me ise oleme praktiliselt metsa sisse omale kodu teinud, siis tuleb ka teiste metsaelanikega arvestada. Ma loodan, et mõni õunapuu jääb ikka ellu ka. Hiljem läksime Roostale sööma ja mereäärde. Enne linnakoju jõudmist tegime veel Nõmmel väikese tiiru ja unistasime sellest, kuidas me kunagi seal elame :) Meil on selline suur unistus, mis ei pea üldse kohe täituma :)

kolmapäev, aprill 11

Kollane ja roosa


Iga kord, kui taas hullud päevad ja osturalli aset leiavad, ootan ma põnevusega, et kuidas siis ajakirjanikud seekord päevatajaid ja rallitajaid ajaleheveergudel üleolevalt tümitavad. A la et pööbel saab Stockmanni, tarbimisnäljas inimesed ummistavad sissepääsu jne... Ma pole veel siiani ühtegi positiivse alatooniga artiklit selle teema kohta lugenud.
Hea küll, ma olen nõus, et mõttetuid asju pole vaja kokku osta ja tasub säilitada kainet mõistust ning vaagida, kas üht või teist asja ikka on vaja. Aga miks peab alati kõiki roosade ja kollaste kilekottidega liikuvaid inimesi üleolevalt hindama? Minu arvates on positiivne, et tänu osturallile saab oluliselt rohkem lapsi suvel mugavate ecco sandaalidega ringi joosta ning et emmedel ei lähe hommikul piim kõrbema, sest nad on saanud oma õhukese põhjaga emailpoti paksupõhjalise Hackmanni vastu vahetada. Anda inimesele võimalus osta ükskord soodsalt üks korralik pott on ju ometigi parem kui lasta tal mitu korda odavat ja tihti ebakvaliteetset potti osta ja jälle ära visata. Ja kui see inimene haarabki käigu pealt kaasa kolmkümmend rulli vetsupaberit ning odavad vatitikud, mis sest siis halba? Mina isiklikult olen nende päevade ajal väga kasulikke oste teinud. Kui me Andresega siia koju kolisime, siis ostsin korralikud linad ja rätikud, mis teenivad meid siiani. Maale ostin korralikud sulepadjad ja suleteki ning mul pole vajadust nüüd ma ei tea mis ajal enam tekki osta. Meie esimese, suure sünteetilise sisuga teki pidime aga üsna ruttu välja vahetama, sest see läks lihtsalt väga liistakaks ja imelikuks. See kõik on ju üsna loodussõbralik? Ja selle nimel, et ma saan tänu hulludele päevadele endale midagi korralikku ja kvaliteetset lubada, mida ma tõenäoliselt "õige hinnaga" ei ostaks, võin ma ka natuke pikemas sabas seista. Niikaua kuni ma kellegi küünarnukki oma ribide all ei tunne, kannatan ma selle kiire poeskäigu ära küll.
Ja oma tänase ostuga, Maibriti ecco sandaalidega, olen ma ka väga rahul ning lapse suvekingamure on jälle murtud.
Ning heites pilgu poe parklasse, ei saaks küll öelda, et hullud päevad ainult "lihtrahvale" ligitõmbavalt mõjuvad.

esmaspäev, aprill 9

Pasha


Ma võin ette kujutada ülestõusmispühi ilma munade söömiseta, aga ma ei suuda kujutada ette ülestõusmispüha ilma pashata. Absoluutselt igal ülestõusmispühal on meil olnud pasha ja seda ikka ühe ja sama retsepti järgi tehtuna. Retsept pärineb minu vanavanaemalt, emapoolse vanaisa emalt, keda kutsuti babuusjaks. Sest ta oli venelane, nad olid terve perega esimese maailmasõja ajal Eestisse tulnud ja siia jäänud. Võib öelda, et babuusja perekond on meie vere parandaja, sest meie muidu talupoeglikus suguvõsas on just meie Peterburi sugulased need haritlased - doktorid ja professorid. Kuna ema väga babuusjat armastas ja käis temaga lapsena igal pool koos, ka kirikus, siis on ema babuusjast igasuguseid ilusaid jutte rääkinud. Mina teda eriti ei mäleta, sest olin üsna väike kui ta suri. Siiski on meil babuusjast palju mälestusesemeid, näiteks hakkasin just tema Singeril õmblema. Babuusja pärandas meile ka kaks kõige olulisemat retsepti - napoleoni koogi retsepti ja pasha retsepti. Sellist napoleoni ja pashat pole ma kuskil saanud. Pashategemise olen ma juba emalt üle võtnud, varsti hakkan ka napoleoni tegema.
Tavaliselt tegi ema pashat ikka kolmekordse koguse, sest kõigile maitses ja kõigil oli hea meel seda saada. Ja kahe nädala pärast peale lihavõtteid tegi ema uue portsu, vanaisale, kes pidas lihavõtteid ikka õigeuskliku kombel, vana kalendri järgi. Emal on alles veel babuusja pashavormid, kus venekeelsed tähed XB ja vene rist. Samuti on tal spets hõbenoake, millega pashat lõigata ja spets laudlina.
Kohupiima olevat babuusja ka ise teinud - ostis turult maapiima ja sellest tegi. Retseptis kasutatakse keedetud munakollaseid, sest usu järgi ei olevat tohtinud toorest munakollast süüa ja need, kes tegid toore munakollasega, olevat pärast pashat kuidagi keetnud. Keedetud munakollased annavad minu meelest pashale sellise omapärase maitse, mis ongi lihavõttepühade maitse.


Pasha
1 kg kohupiima
1,5 klaasi suhkrut
3-4 kõvakskeedetud munakollast
170 g võid
100 g vahukoort
vaniljet, sukaati, pähkleid, mandleid vms.

Või vahustada poole klaasi suhkruga. Lisada läbi sõela hõõrutud munakollased, vanilje, kohupiim, suhkur, vahustatud vahukoor ja lisandid. Panna pashavormi märg marli ja valada pasha sinna sisse nõrguma. Lasta nõrguda umbes 24 tundi.

Kuna mul on vaid üks pashavorm, tegin ülejäänud sõela-lehtri sisse. Ja mina tegin kahekordse koguse, sest kuna seda head asja ainult üks kord aastas saab, siis tuleb ikka isu täis süüa :)

laupäev, aprill 7

Tänasest päevast

Peale seda, kui ma olin pasha nõrguma pannud, Andres aknad puhtaks pesnud ja me Maibritiga lõunaune ära maganud, tekkis mul suur soov kodust väja saada. Kuna ma juba aasta otsa olen tahtnud Luccasse minna ja nüüd Krista just käis ja ma lugesin veel kuskilt sellest restoranist artiklit, siis mõtlesin, et see ongi see koht, kuhu ma täna minna tahaksin.
Väljast just mitte eriti atraktiivne maja osutus seest täitsa mõnusaks. Sellelt kohalt ei oodanud ma aga mitte interjööri elamust, vaid ikka kulinaarset elamust, sest kokk pidi väga hinnatud olema ja itaalia köök on minu lemmik.
Headest asjadest - toit oli tõesti väga hea. Mina võtsin gnocchi itaalia aedviljade ja pestoga ja see roog oli tõesti ülihea. Need aedviljad olid kohe eriti head. Ning meie väike preili, kes muidu väga isutu on, sõi kohe mitu gnocchit ära. Tundub, et tallegi maitseb itaalia köök, sest suvel, siis kui ta veel natuke rohkem oli nõus sööma, tegin ma talle ja endale ülepäeva päikesekuivatatud tomatite-küüslaugu-koore spagette, sest ta lihtsalt sõi neid nii hästi. Andrese spagetti carbonara eesti moodi oli ka hea. Minu magustoit, apelsini pannacotta oli üsna mage. Tegelikult ma tellisin hoopis kuuma marjakorvi, aga see olevat otsa saanud, sest üks suur seltskond olevat kõik ära tellinud. Andrese tiramisu oli ka hea. Alustuseks tellisin alkoholivaba mojito, aga see polnud sugugi nii hea kui Vertigos, kuhu Andrese vend meid paar nädalat tagasi oma sünnipäeva puhul kutsusus. Alates sellest sünnipäevast olen alkoholivaba mojito sõltuvuses, teen seda endale pidevalt, praegugi rüüpan kõrvale.
Mitte nii headest asjadest - kõigepealt toodi mulle alkoholivaba joogi asemel siiski alkholiga, sest ettekandja olevat "automaatselt" rummi ka lisanud. Siis ei toodud mulle söögi kõrvale vett, nagu ma olin tellinud. Siis polnud minu magustoitu. Siis toodi mulle musta tee asemel roheline. Pealegi oli meie ettekandja kogu aeg kadunud ja ma pidin muudkui jälle baarileti juurde jooksma, et saada ikka tellitut. Ootamisaeg oli ka liiga pikk.
Siiski läheksin ma Luccasse iga kell tagasi, sest toit on ikka hea ja ehe. Ja see teine ettekandja oli ka väga armas ja lahke. Ja pealegi toodi Maibritile kohe alguses paber ja rasvakriidid.
Praeguseks on Andres ja Maibrit magama läinud ja mina hakkan mune värvima. Igal aastal luban endale, et värvin munad juba aegsasti ära aga ikka teen seda laupäeva öösel.

esmaspäev, aprill 2

Loomaaias

Meie tänase päeva ainuke plaan oli minna lihtsalt jalutama. Juhuslikult viis aga Maibrit Andresele raamatu "Retk loomaaeda" ning Andesel tekkis kohe mõttevälgatus minna loomaaeda. Ma ise tavaliselt vabatahtlikult loomaaeda ei lähe, sest loomaaed on koht, kus ma tunnetan eriti tugevalt kui vägivaldselt inimene loodusega ümber käib. Puuris linnud, tiigrid ja üldse kõik loomad - see mõjub mulle kuidagi nukralt. Ükskõik kui hästi nende eest ka ei hoolitsetaks, vabadus oleks neile siiski parim olnud. Samas tuleb tõdeda, et olles ema, olen ma mõnede asjade suhtes tolerantsemaks muutunud. Nähes, kuidas Maibrit ahve ja tiigrit vaadates vaimustusest kilkas, muutusin ma ise ka loomaaia, kui nähtuse suhtes pisut sallivamaks - lastele tähendab see ikka palju, kui ta näeb elus tiigrit või muid "raamatu"loomi. Ainuke puur, mille juurest ma tahtsin ruttu ära minna, oli jääkaru puur, sest see nägi eriti trööstitu ja kipakas välja ja mul oli sellest jääkarust siiralt kahju. Troopikamaja oli aga minu meelest küll väga ilus ja mõnus. Tegelikult ma ei tahtnud siin praegu üldse mingit hala juttu kirjtutada - kokkuvõttes meeldis mulle loomaaias küll ja alati kui ma Mati Kaalu telekas rääkimas näen, tunnen, kuidas need loomad on ühe hea inimese hoole all. Ja kui läheb soojemaks ja rohelisemaks ning kui laste zoo ka avatakse, läheme kindlasti jälle. Pealegi on loomaaed ainuke minule teadaolev koht, kus suhkruvatti saab. Suhkruvatt maitseb mulle tohutult aga kahjuks avastasin ma liiga hilja, et seda müüakse selles kohvikus, mis kell viis kinni pandi.Ning et tänane päev oleks ikka nagu filmis, siis läksime kohvikusse ka. Kuna Bestselleris ei olnud neid fantastilisi Napolitaine saiakesi, siis läksime lihsalt Viru keskue Magic buffeesse ja Maibrit sai natuke mänutoas ka mängida. Talle meeldib seal väga!