Pages

teisipäev, jaanuar 22

Tartu

Sellel nädalavahetusel käisime Tartus. Ma sain sünnipäevaks lõõgastuspaketi Dorpat hotellis Tartus ja nüüd käisime seda realiseerimas.
Algul oli plaan Maibrit minu emaga koju jätta, aga kuna ema oli haige, siis võtsime Maibriti ka kaasa. Tegelikult oligi nii parem - mul on hea tunne, kui ikka kogu pere on koos. Samas, kui lapsed on kaasas, siis pead ikka nende rütmis tegutsema ja eriti ei ole mõtet raamatuid puhkusele kaasa võtta. Siiski tuleb lapsi kiita - väga ilusti pidasid end üleval ja olid kokkuvõttes tublid reisisellid.Aga puhkus ise oli mõnus. Hotell on uus ja korralik, spa on ka väga ilus-mõnus. Elus esimest korda käisin ka soolakambris, läksime sinna koos Maibritiga. Hotellituba, tegelikult võiks öelda kohe et hotellikorter, oli meil suur ja mugav, imeilusa vaatega jõele ja linnale. Eriti ilus oli vaade muidugi õhtul.Kuna laupäeval oli äärmiselt vilets ilm, siis jalutada ei saanudki. Tegime tutvust Tartu Kaubamaja lasteosakonnaga ja Apollo raamatupoega. Ja Lianniga :) Õnneks pühapäeval päike paistis ja saime linnapeale minna. Tartu on lihtsalt üks imearmas linn! Kõik on selline kompaktne ja inimesesõbralik. Ja muidugi mänguasjamuuseum! Nii imeline koht. Kui jätta kõrvale üks kamandav-keelav muuseumitädi. Kõige eredam mulje jäi muuseumi mängutoast, mille perenaine oli justkui muinasjutuhaldjas. Jagas igale lapsele mänge ja ka õpetas lapsi mängima. Maibritile toodi potid-pannid-juurviljad ja karu, kellele süüa teha. Sandrile lapitekk ja kotitäis kõrinaid. Iga laps sai haldja tähelepanu. Kahju kohe, et Tallinnas sellist kohta pole. Samas teadis haldjas rääkida, et Lastekirjanduse keskus on kujundatud samade inimeste poolt, kes ka mänguasjamuuseumi tegid.
Ja lõpuks Pierre. Nii head söögid, nii hea teenindus, nii lahedad nõud... ja lahedad külalised ka. Võib öelda, et väga tartulik.
Ega polegi muud, kui jään ootama järgmist korda, millal jälle Tartusse saan. Ja ma tõesti ootan seda väga.

pühapäev, jaanuar 13

Sünnipäev 11.01.2008

Sellel aastal oli mul üks hiiglama tore sünnipäev!
Toredus algas juba hommikul vara, kui meie pere segakoor (koosseisus Andres, Maibrit, Sander, ema, õde, õemees) mind lauluga üles ajas. Tegelikult olin ma muidugi juba tund aega üleval ja ootasin, et millal laulma tullakse. See on igal sünnipäval nii. Ülejäänud päevadel aastas ei saa mind ei hea ega halvaga nii vara hommikul üles :) Seejärel tuli kingituste voor. Andres kinkis mulle õuna, millelt oli tükk ära hammustatud :) Paki peal olid koordinaadid, kus päris kingitus asub (praeahjus oli). Ja ema-õde saadavad meid järgmiseks nädalavahetuseks Dorpat hotelli lõõgastuma :) Kas pole vägev?!
Köögis ootas mind kaetud laud Kolme! suure küünlaga (hingelt ma küll veel nii vana ei ole), kalamarjavõileivad (kõik klaasiga ümmarguseks tehtud - ema töö muidugi) ja traditsiooniline meie pere sünnipäevatort - napoleon.Kuna mul sellel aastal aga nii ümmargune sünnipäev on, siis otsustasin pere ja lähemad hõimlased restorani kutsuda. Sõelale jäi House :) Ja peab ütlema, et on ikka väga mugav, kui ei pea oma sünnipäeval tormlema ja hakkima vaid saad rahulikut emaga teed juua ja lobiseda ja kingitust näppida ja ennast ilusaks teha :)
House's oli mõnus. Ettekandja oli väga sümpaatne ja tegelikult sõltub restoranielamus ju sama palju ettekandjast kui sellest, mida ette kantakse. Selgus, et meie ettekandjal oli eelmisel päeval sünnipäev olnud ja ta tõi isegi Maibritile oma sünnipäevatorti proovida :) Ainuke asi, mille üle võib natuke nuriseda, on see, et kui ikka on majas mitu "gruppi" (meie kümnene ja naaberlaua kahekümnene seltskond), siisl äheb tase natuke alla. Kui me õega kahekesi seal käisime, siis toodi meile kõik kuumad rätikud käte puhastamiseks ja magustoiduga oli ka rohkem vaeva nähtud. Aga see muidugi ei halvendanud üleüldist muljet.
Ja kuna meeleolu oli hea ja oli ju ikkagi reede, siis jätkus pidu meie kodus. Vapramad lõpetasid hommikul pool viis:)
Ja mis puudutab minu kingitust, seda valget, siis peab mainima, et olen sellest täiesti sillas! Kui on tehtud üks nii ilus, mugav ja kasutajasõbralik arvuti, miks inimesed siis üldse PC-dega mässavad? Igaljuhul minusugusele, kes arvutiprobleeme lahendada ei oska, on Mac just see kõige õigem. Ja nüüd me oleme teineteist leidnud :)
Hiljem lisatud: tegelikult oli seda toredust nii palju, et kõik ei ole korraga meeleski. Sõbrannad saatsid mulle kulleriga lilled ja pidasime maha ka esimese konverentskõne, mis tekitas mõnusat elevust, eriti kui me üritasime kõik korraga rääkida :) ja telefon muudkui piiksus :) Küll see on hea tunne, kui tunned ennast armastatuna!