Pages

reede, märts 7

Lohutuseks teistele harutajatele...

... te ei ole üksi. Minul läheb sellel korral suuremaks harutamiseks.
Kõiges on süüdi mu oma laiskus. Proovilapi tegin ma küll, aga lugesin silmuseid proovilapi venitatud olekus. Tegelikult oleks pidanud ära aurutama ja nööpnõelad välja võtma ja siis silmuseid lugema. Aga mul oli nii hirmus kiire kuduma hakkamisega.
Ühesõnaga - kampsun tuli liiga väike. Täiesti ahistavalt liibuv. Kui pehme puuvillane trikoopluus on sellise liibuvusastmega, siis pole hullu midagi. Aga villane kampsun võiks ikka avaram olla. Kui ma kehaosa valmis sain, siis oli kahtlus küll juba olemas, et hirmus ümber tuleb, aga ma mõtlesin, et "venitan ja aurutan". Tegu on Elizabeth Zimmermanni Fair Isle Yoke Sweateriga ja see meeldib mulle väga. Seega läheb asi uuesti kudumisele samasugusena, ainult natuke suuremana. Kohe ma seda muidugi ei tee, vahepeal puhkan natuke temast ja koon ehk mõne lastekampsuni. On see kampsun ju ometi kootud 2,5 mm varrastega, seega mitte just paari õhtu töö. Aga ma ei ahasta sugugi. Minu kalli sõbranna Ingridi kuldsed sõnad "Kui sulle meeldib kududa, peab sulle meeldima ka harutada" aitavad optimistlikuna püsida. Ja kui oleks tegu õmblemisega, siis oleks ju ka materjal läinud, aga kudumise puhul on kõik võimalik üles harutada ja uuesti kududa.

Praegu võtsin käsile Maibriti kampsuni Rowani Felted Tweed'ist ja Tapestry'st. Mõnus on jälle midagi väikest teha.
Ja täna sain ka Rowani ajakirja õnnelikuks omanikuks. See on üks väga ilusate piltidega ajakiri!

neljapäev, märts 6

Puudutus

Läksin täna Sandriga arsti juurde. Upitasin ta turvatoolist välja, sülle, ja jäin vaatama korraks lähedal asuvast autost väljuvat vanemat meest. Ta läks ümber auto, tegi ukse lahti ja tõstis autost välja, sülle, oma ema, ja pani ta ratastooli. Niimoodi täitsa sülle võttis kohe.
Sellel hetkel tundus mulle, et kaks ringi oleks justkui omavahel kokku puutunud. Ühel ringil ollakse alguses, kus ema tõstab sülle oma poja. Teine ring on juba lõpus, kus poeg tõstab sülle oma haige ema. Midagi selles hetkes oli nii liigutavat, et ma pidin kõvasti pisaraid tagasi hoidma. Selle vanaproua kortsus-kortsus nägu ja tänulik ilme ei lähe meelest.
Päevad lähevad nii kiiresti, lapsed kasvavad nii kiiresti. Iga päeva eest peaks tänulik olema. Aega peaks oskama maha võtta.

kolmapäev, märts 5

Haiglas

Selleks, et taaskord tõdeda, kui hea on olla kodus ning lõpetada soigumine teemal "ma istun ainult kodus ja teen majapidamistöid ja kantseldan lapsi" polegi muud vaja kui veeta üks nädalavahetus lastehaiglas.
Reede õhtuks tõusis Sandri palavik juba ohtlikult kõrgele ja paratsetamool ka ei aidanud, samuti mitte ülehõõrumised. Koju kutsutud kiirabi rääkis midagi larüngiidist (ma polnud varem sellest kuulnudki) ja soovitas igaks juhuks lastehaiglasse minna. Me siis läksime, õigemini kiirabi viis. Saime kohe arstile ja tunudub, et see oli suur vedamine, sest järgnevatel päevadel oli seal vastuvõtus kogu aeg järjekord, niipalju kui ma sealt mööda läksin.
Täitsa hirm tuleb peale, kui ma mõtlen nendele superviirustele mis praegu liikvel on. Ägedate respiratoorsete haiguste osakond oli pilgeni täis ja meie olime ühispalatis. See oli paras katsumus. Nii kui Sander uinus hakkas teine karjuma. Hommikul juba kella kuuest. Titevoodi oli metallist ja ebastandardse mõõduga, nii et Sandil õnnestus viis sinikat otsaette saada, kuna ta oskas kogu aeg vastu võre kukkuda. Rääkimata muidugi murest, mis võtab mõtlemisvõime. Kui pühapäeval tuli kolmekuuse palatikaaslase asemele kaheaastane, kes oskas palju valjemaid heilisid tekitada, siis ma endale täiesti mitteomaselt lasin kutsuda meile valvearsti ja meid välja kirjutada. Sandri palavik hakkas alanema ja kauplesin kaasa ka ühe palavikualandaja (ibuprofeen toimis imeväel). Mul oli muidugi suur mure, et kas ma teen õieti, aga mulle tundus, et Sander tahaks välja magada.
Kui koju jõudsime, siis läks ta kohe, kell seitse õhtul, magama ja tõusis järgmisel päeval kell üheksa. Vahepeal muidugi sõi ka.
Praeguseks on õnneks palavik taandunud, köha ja nohu on jäänud. Loodan kogu südamest et mingit hullu tüsistust ei teki. Täna soetasin ka kompressoriga inhalaatori või nebulisaatori või mis ta õige nimi ongi. Haiglas me ka aurutasime sellega ja olles teinud pisut uurimist sain aru, et see on üks õige investeering.
Aga teadmatuses on ikka hea ja kerge elada. Olles nüüd rikkam teadmise võrra, mis on larüngiit, muretsen ma jälle pisut rohkem. Emaks olemise juures ongi kõige raskem see muretsemine laste tervise pärast. See ei aita, ma tean, aga vahel ei oska ennast kohe õieti meelestada.
Ja see tunne, kui ma peale haiglat käisin duši all, panin puhta pidžaama selga ning läksin magama meie suurde mugavasse voodisse, Sander kõrval nohisemas ja laup jahe.... see õnnis tunne seisab kaua värskena. Ja ma tuletan endale seda meelde, kui ma peaks jälle virisema hakkama.