Pages

kolmapäev, oktoober 29

Valdo fänn

Mul on jälle üks uus laul, mis mind hingepõhjani liigutab ja seetõttu muidugi ka pisardama paneb. Valdo Randpere võiks anda plaadi välja - ma jookseks kohe ostma. Ines laulab hästi, nagu alati. Kui ta intervjuudes suudaks vaid maha võtta selle kepsaka-humoorika-hüpiku maski ja näitaks inimestele oma siirast olemust (mis ju lauldes selgelt välja paistab), siis oleks ta mu täielik lemmik. Igal juhul peale Sellist laulu vastata küsimusele "mida Eestist eemal olles kõige rohkem igatsesid?" - (kepsakalt):"musta leiba" on pinnapealsuse tipp... 
Aga ma ei tahtnudki Inesest rääkida, vaid Valdost - minu lemmikhäälest! 
No ja ma olen selle saate fänn, mis salata. Tantsud on teisejärgulised minu jaoks. Ja mulle meeldib Nõgisto ka :) 

esmaspäev, oktoober 27

Mõnus nädalavahetus ja head raamatud

Sellel nädalavahetusel olid meil õde-õemees külas. Nädalavahetus kulges põhiliselt söömise tähe all. Ma olen juba kirjutanud, et siin maal meeldib mulle kohe eriti süüa teha, aga veel meeldib mulle, kui on olemas sööjad, kes toitu ka hinnata oskavad. Või siis asjalikult kommenteerida-kritiseerida-nõustada :) Ja tore on ka see, et kui meil käivad külalised, kes jäävad terveks nädalavahetuseks, siis on meilgi selline mõnus puhkus. Sest muidu ajab ikka ju üks töö teist taga ja nädalavahetus on ainuke aeg, millal Andres saab meie ülemist korrust ehitada. Ja nii need puhkepäevad kaovadki käest. Külalistega aga võtad sujuvalt aja maha ja teed nii mõndagi, mida muidu ehk ei viitsiks. Näiteks minna raju vihmaga mere äärde tormi vaatama. Me ei oleks Andresega iialgi viitsinud seda teha, aga külalistega küll. Ja oli mida vaadata... see tikkus isegi silmast-suust-kraevahelt sisse :) Kõige vapram oli Sandrer, kes täiesti rahuliku ilmega tormi trotsis. Aga eks tal ole head tuule- ja veekindlad riided ka (aitäh, Vikeldaja!).Nüüd jään siis ootama järgmist pühapäeva, mil kallid sõbrannad mulle külla tulevad!
Ja veel. Sain Amazonist tellitud raamatud kätte. Jane Brocket "The Gentle Art of Domesticity", Amanda Blake Soule "Creative Family" ja Anthea Turner "How To Be The Perfect Houswife". Ma kujutan ette, kuidas te peale sedal loetelu muigate, aga no ma ju tahan lugeda selliseid raamatuid, mis minu valikuid toetavad :) Viimase raamatu tellimine on selgelt inspireeritud samanimelisest koristamise-telešõust, mis mind tohtult innustas korda looma ja mõjutas muul moel positiivselt. Jane Brocketi raamat sai aga tellitud, kuna olen tükk aega tema blogi, Yarnstorm, lugenud ja fännanud. Raamat on imeline, mulle väga-väga meeldib ja see tiivustab mind tohtult. Soule raamat on jälle selline hästi maalähedane ja heas mõttes lihtne. Propageerib perekesksust, loovust ja läheduse hoidmist oma kõige kallimatega.
Ja-jah, mida me küll teeksime ilma raamatuteta! Ja ilma Amazonita :)

teisipäev, oktoober 21

Porgandi-juustukook

Ärge olge ehmatanud, et kolm postitust päevas või nii.... 
Aga olles endiselt kokkamise laineharjal, proovisin ma täna üht uut kooki teha. Porgandi-juustukooki. Ma ei ole tegelikult küll sedatüüpi kookide suur austaja, aga retsept tundus ikkagi piisavalt ahvatlev et järele proovida. Pealegi tuleb teha ju proovikooke läheneva tordivõistluse tarbeks :) No ja tuli ikka hea küll, oma kategoorias. Suur ja mahlane. Andres kiitis väga. Mina olin aga juba eelnevalt nii palju tainast söönud (ma tegin täna ka kohupiimaküpsiseid, mille tainas oli lihtsalt oivaline!) et süda nati läikis :)
Aga retsept ise on pikk ja lohisev:

Porgandi-juustukook
(Angeelika Kang, Monika Kelle "Juusturaamat")

Selles koogis on ühendatud kaks ameeriklaste lemmikut - porgandi- ja juustukook.

Tainas:
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
2 dl fariinisuhkrut
2 tl kaneeli
100 g kookoshelbeid
0,5 dl siirupit (nt Dansukker)
2 dl riivitud porgandeid
1 väiksem küps banaan
1 väike õun
1 dl õli
2 dl hapukoort
2 muna

Täidis:
500 g maitsestamata toorjuustu
1 dl hapukoort
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
poole sidruni mahl

Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sooda, fariinisuhkur, kaneel ja kookoshelbed. Teises kausis sega siirup, peeneks riivitud porgandid, kahvliga peenestatud banaan, kooritud ja riivitud õun, õli, hapukoor ja munad. Vala segu jahusegusse ja sega ühtlaseks. Täidise tegemiseks sega omavahel toorjuust, hapukoor, munad, suhkur, vanillsuhkur ja sidrunimahl. Vooderda 24cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhi ja servad küpsetuspaberiga. Vala porgandikoogi tainas vormi ja kata toorjuustukoogi seguga. Sega kaks tainast omavahel kahvliga läbi. Küpseta 175-kraadises ahjus 1 tund. Enne serveerimist jahuta täielikult.

Jalavann

Lapsed on nohused ja seega jalavannitamine on meil hetkel igapäevane tegevus. Ja üllatuslikult on ka Sander juba nii suureks saanud, et temagi võib sellest mõnust osa saada. 
Nüüd on küll oht mõjuda andresevanaemalikult (tema on suur ravimtaimede ja alternatiivmeditsiini pooldaja) - aga ei saa ma mainimata jätta jalavanni efektiivsust! See on kõige parem nohu- ja köharohi! Kuna mul kodus hetkel vene sinepit pole, siis teen jalavanni lihtsalt kuuma veega. Peale seda lastele villased sokid jalga ja otse voodisse. 
Soovitan soojalt!

Sügisene jalutuskäik

Järjepidevuse ja ajaloo huvides - meie selleaastane traditsiooniline sügisjalutuskäik toimus 12. oktoobril. Sügisjalutuskäigu traditsioon on meil vist juba varsti kümne aastane ja algne idee oli meid, kui linnainimesi, sellel imelisel lehtede kolletumise ajal vähemalt üks kord loodusesse saada. Et me ei magaks maha ühte ilusamat aega aastas. Aga nüüd? Me ju oleme nüüd siin looduse keskel ja midagi maha magada on raske :) Aga kuna väike jalutuskäik ja piknik on ju ikka väga toredad tegevused ja ka traditsiooni tuleb elus hoida, siis sõitsime natuke kodust eemale jalutama :)Tee viis meid Nõvale ja sealt edasi. Natuke me eksisime teelt ja leidsime end ühtäkki Keibu lahe lähedusest. Sinna olin ma juba ammu tahtnud minna. Kui minna sügise ilu nautima, siis koht, kus kasvavad peamiselt okaspuud pole just küll kõige mõistlikum valik aga RMK on siin meiekandis kõik kaunid kohad varustanud kenade "istumiskohtadega", nii et otsustasime oma tagasihoidliku pikniku siiski mändide keskel pidada. 
Piknik oli meil tõesti tagasihoidlik - poest ostetud kohupiimasaiad ja tee, aga me, eriti muidugi Maibrit, nautisime seda täiel rinnal. Ilm oli küll tuuline aga see-eest enamuse ajast päikesepaiseline. 
Keibu lahe äärest sõitsime edasi veel Vihterpalu poole ja leidsime ühe sellise tee, millist me varem polnud kunagi näinud - nimelt oli see tee nii ligidal merele, et lained peaaegu paitasid auto rattaid. Arusaadavalt lõppes see tee ka üsna järsku, sest jää oli osa lihtsalt minema viinud. Aga tee ise on kaardi peal täitsa olemas ja märgitud kui sõidutee (asub Kurkse väina läänepoolsel küljel, Kolviku ninas).

kolmapäev, oktoober 15

Retseptieri

Viimasel ajal olen kokkamise lainel. Enne kui Andresele poenimekirja teen, võtan aga kokaraamatud lahti ja valin ühe ahvatluse teise järel. Eile tegin ühte tõeliselt teistmoodi ja väga maitsvat porgandipirukat. Kui ma enne pirukategu ütlesin Andresele, kes igasugu juurikapirukatest kaugemale hoiab, et teen porgandipirukat, siis ta tegi ettepaneku, et ehk mõtlen midagi paremat ikka välja. Aga kui esimene pirukatükk oli söödud, läks kiirelt teise järele. Ja oli kahe käega poolt, et ma mõned tükid talle tööle kaasa panen.

Retsept pärineb Anni Arro raamatust "Salatid, pirukad, suupisted...", mis on üks väga-väga inspireeriv ja heade retseptidega raamat!

Porgandipirukas numero uno

700 g väiksemaid porgandeid
1 pastinaak
5 loorberilehte
50 g võid, sutsu õli
4 keedetud muna
500 g lehttainast
soola, pipart, muskaatpähklit
2 sl riivitud Parmesani juustu

Roheline kaste:
peterselli
punet
tilli
basiilikut
1 sl riivitud Parmesani juustu
5 sl oliivõli
1 sl palsamiäädikat
pipart

Koori porgandid ja pastinaak. Lõika pastinaak ratasteks, porgandid jäta terveks. Kuumuta pannil või ja õli ning pruunista juurviljad. Lisa sool, pipar, värskelt riivitud muskaatpähkel. Pane tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aseta peale porgandid ning pastinaak. Puista üle riivjuustuga ning küpseta 200 C juures ca 20 minutit, kuni tainas on kuldne ja juust krõbe. Sel ajal keeda munad ja valmista roheline kaste. Kastme tegemiseks haki roheline ja sega kokku. Lisa oliivõli, palsamiäädikas, riivjuust ning pipar ja sega läbi. Kui pirukas on küps, aseta selle pinnale munaviilud ja piserda üle rohelise kastmega. Söö pirukat kohe, sest kõige maitsvam on see otse ahjust võetuna.

Minu mugandused: Kuna Andres oli külmkappi revideerides kogemata mu Parmesanikontsu minema visanud, siis panin pirukale tavalist Eesti juustu. Rohelisse kastmesse ei pannud üldse juustu. Kuna valmistamisõpetuses ei öeldud, kuhu panna koostisosade nimekirjas olev loorber ja ma ise ka ei suutnud seda välja mõelda, jätsin selle üldse välja. Niipalju värsket rohelist mul ka polnud. Peterselli võtsin peenralt, tilli sügavkülmast, ülejäänu oli kuivatatud. Lisasin kastmele ka pisut suhkrut, ma panen seda alati igale poole :) Kuna ma praadisin porgandeid vaiksemal tulel, et need ka pisut pehmeneksid, siis läks selle praadimisega üsna kaua, nii et ma soovitan korraga kaks panni tööse võtta, kui kodus peaks kaks panni olema. Ja kui pastinaaki pole, siis võib ka ilma teha, sest nii tohutult oluliselt see lõpptulemust ei mõjuta. Kindlasti peaks tegema aga rohelise kastme.
Selline näeb välja "kaunistamata" pirukas.

Kuna mul on juba umbes kuu aega sundmõte, et pean leidma ühe hea küpsiseretsepti ja ma selle lõpuks ka leidsin, siis jagan ka seda hea meelega. 

Retsept pärineb Kadri Krooni ja Angeelika Kangi raamatust "Tee".
Mandliküpsised

100 g võid
1 dl suhkrut
0,25 tl soola
1 dl jahu
100 g jahvatatud mandleid
pealepuistamiseks mandlilaaste
sõelumiseks tuhksuhkrut

Vahusta toasoe või ja suhkur. Lisa sool, jahu ja mandlijahu (minul olid kodus tavalised koorega mandlid, mida ma veerand tundi kuumas vees leotasin, seejärel kooretustasin ning kohviveskiga jahvatasin) ning sega ühtlaseks tainaks. Vormi tainast pallikesed ja veereta vorstikesed (mina tegin ainult pallikesed, sest eelmisel korral valgusid minu hoolikalt vormitud vorstikesed ahjus ikkagi latakateks). Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja kata mandlilaastudega (kergem on tainapallike mandlilaastude sisse suruda ja seejärel pannile panna). Küpseta 180 C ahjus 15 minuit (mina küpsetasin natuke vähem, vältima peab liigset pruunistumist, see ei tule maitsele kasuks). Sõelu peale tuhksuhkrut.


laupäev, oktoober 4

Sandri Tomten

Elizabeth Zimmermanni Tomten kampsun ahvatles mind esimesest pilgust, kui selle õpetust raamatus "The Opinionated knitter" nägin. Tundus olema väga põnev kuid samas genaalselt lihtne kudumine. Olemas oli ka ideaalne lõng selleks - villane, pehme triibulõng. Ja olemas oli ka vajadus, sest Sandril pole ühtegi tõeliselt sooja kampsunit.
Kudumine oli tõesti nauding. Ühest küljest äärmiselt lihtne, sest kududa tuli ju vaid parempidi, teisest küljest pakkus aga pinget uutmoodi ülesehitus. Lõnga ootamatud värvivaheldused (need polnud sugugi kindlas rütmis ja toonis) lisasid elevust. Pean plaani ka Maibritile samast lõngast, kuid teisest värvist sarnast kampsunit kududa.
Muster: Elizabeth Zimmermann "The Opinionated Knitter"
Lõng: Twilleys Freedom Spirit (506/air), 4,5 tokki, , Mammi lõngapoest
Vardad: 3,5 mm

kolmapäev, oktoober 1

Maanaine

Ma olen nüüd maanaine (kuigi endast rääkides ei kasuta ma kunagi sõna "naine", endale olen ma ikka tüdruk).
Peale seda, kui ma siin mõni aeg tagasi heietasin mõtteid maale kolimisest, hakkasid asjad järsku väga kiiresti liikuma.  Esimesed kolm päeva ma täiesti põlesin - ei saanud magada ega tööd teha (süüa siiski sain) - mõtted võimalikust maaelust olid mind täiesti vallutanud ja ausalt öeldes oli see nn otsutstamise aeg väga piinarikas. Kui Andres oli üsna kindel, et maale kolimine on hea mõte, siis mina ikka heitlesin ja heitlesin ja Andres sai tunniajaste vahedega kuulda nii "Jah, see on õige mõte" kui "Ei, mitte mingil juhul". Lõpuks võtsin ma südame põksudes julguse kokku ja helistasin kahte kohta - valla lasteaeda ja maaklerile. Algul on ikka väga raske öelda välja, et "me otsustasime maale kolida, kas teil on vaba lasteaiakohta"...
Kuna aga asjad võtsid kohe kiired tuurid, siis polnud varsti enam aega emotsioonideks. Üürinikud leitud, tuli kolida, kolida, kolida..... ja koristada, koristada, koristada.... Kolimisega on nagu sünnitamisegagi, kui oled sellega ükskord ühele poole saanud, siis lubad endale, et vähemalt kümne aasta jooksul seda uuesti ei tee! 
Kui me oma lähedastele maale kolimise ideed tutvustasime, siis olid kõik üllatunud aga peale mõningast harjumist mõttega leidsid peaaegu kõik, et see on hea idee. Andrese ema oli üks suurimaid idee toetajaid ja ma sain temalt ka väga palju julgustust selleks sammuks. Mu oma ema arvas, et ma ikka ei harju siin olema ja muretses pigem mu pärast.
Ma ei oska arvata, mida tulevik toob, aga hetkel olen ma siin maal küll väga rahul. Nii kui ma olin otsustanud, et me siia talveks jääme, ei tundunud sügis mulle enam üldse kurvana. Tavaliselt põgenen ma augusti lõpus linna, sest sügise algus maal on mind alati väga kurvaks teinud. Aga nüüd mitte. Nüüd ma naudin seda imelist sügist täiel rinnal. Iga päev, kui lastega õue läheme, võtame korvi kätte ja korjame selle õunu täis. Siis sööme natuke ploome või õunu. Siis oleme lihtsalt niisama õues ja tunneme rõõmu sügisest. Metsas olen ka käinud - pohlal ja seenel.
Imestama paneb mind see, et peale suurt otsustamist olen hakanud kõikjal nägema märke, mis juskui kiidavad me otsust. Alates sellest et ostsin Bullerby laste dvd-d. Ma pole neid filme kunagi näinud ega teadnud, et nad nii head on. Paremad isegi kui raamat. Sest raamatus ei tulegi minu meelest see maaelu nii hästi välja kui filmis. Igal juhul v
aatan ma vahel õhtuti neid siis, kui lapsed on juba magama läinud. Need kaadrid on justkui minu unistuste järgi tehtud! 
Igasugu märke on veelgi, näiteks seegi, et käisin reedel Veimevaka korraldatud ketruspäeval ja sain sealt nii palju innustust, et ma ei imestaks üldse, kui meil varsti lambad ka on. Ja kanad. 
Või siis selline märk - pakin linnas serviisi, rebin Maalehest parajaid tükke selleks ja kätte jääb selline artikkel.
Igastahes oleme me praegu oma otsusega väga rahul. Andres tuleb koju ja õhkab alati "kui hea on maal olla!". Eks paistab, kuidas me talvega siin hakkama saame. Aga üks suur pluss linna ees on see, et ma tunnetan väga tugevalt seda, kui palju võimalusi meil siin on. Ja see teeb olemise väga optimistlikuks ja rõõmsaks. Unistada on ju alati tore ja kui 
neil unistustel on ka  tugev puutepunkt reaalse eluga, siis on see veel palju toredam.