Pages

kolmapäev, november 19

Imeline Maru

Ma olen siin ennegi rääkinud, milline pisardaja ma olen. Hea filmi, raamatu, plaadi, kontserdi, etenduse jne. kriteeriumiks ongi, et kas toob pisara silma või mitte. Pisarad silmis = hing puudutatud. Nüüd aga olen saavutanud uue taseme - ma hakkasin nutma kokaraamatut lugedes! Jah, kokaraamatut...
Selleks oli "Maru maitsev maailm". Pelgalt kokaraamatuks oleks seda raamatut küll ülekohtune nimetada. Iga sõna, iga lause, iga foto on selles raamatus hoolikalt kaalutud, palju rohkem, kui autor soovitab toitude komponente kaaluda... Ma ei oma küll ühtegi välismaist kokaraamatut, aga julgen arvata küll, et see raamat annab nii mõnelegi kuulsamale silmad ette :) Sest selle, kas raamat on kirjutatud suurest soovist oma maailma teistega jagada või hoopis kommertseesmärkidel, tunneb kohe ära... Ja nii imeline on avastada, et vahel tehakse midagi lihtsalt sellepärast, et jagada ilu ja rõõmu...
Aitäh Marule, et ta meiega oma imelist maailma jagab!

kolmapäev, november 5

Kodune loomaaed

Kui me perega linna läheme, siis kohvikusse tahame ikka minna, aga loomaaeda pole meil enam vaja minna. Sest meil on siin omal loomaaed. Kollektsiooni kuuluvad:
Pääsukesed. Alustuseks oli meil võimalus vaadelda pääsukeste tegemisi. Varakevadel juba alustasid nad pesade ehitamisega, kokku ehitati kolm pesa. Varsti korjasin ära üle pesaserva kukkunud munakoored, seejärel sai kõvasti pääsukesekakat roogitud ja varsti elasime kõik kaasa pääsukesepoegade lennuharjutustele.
Nahkhiir. Suvel, kui Andres ventilatsioonitoru paigaldas, segas ta ilmselt kuskil katuseserva all magavat nahkhiirt, nii et meil avanes võimalus näha päise päeva ajal maja küljes unist nahkhiirt. Nahkhiir osutus selliseks hitiks, et Maibrit ei väsinud sellest rääkimast.
Sisalikud. Nemad elavad meie veranda all juba mitu suve ja aeg-ajalt, siis kui veranda uks lahti on, tulevad mõned sisalikulapsed ka tuppa. Aga sellel suvel ehmatasin ma küll päris ära, kui üks üsna suur sisalik köögikapi alt välja roomas. Ta oli vist meie majas täitsa ära eksinud. Kühvili ja harja abil sain ta õnneks loodusesse tagasi aidatud.
Metskitsed. Nemad käivad siin üsna sageli. Kõige lähemalt nägin neid siis, kui puu otsas kirsse korjasin ja seetõttu neile nähtamatu olin. Siis tulid nad täitsa puu juurde ja ajasid üksteist taga. Alles hiljuti aga, kui me toas olime, tulid nad meile aeda õunu sööma. Siis sai neid nina vastu klaasi vaadata.
Kährikud. Kährikut olen näinud küll vaid vilksamisi, aga tikripõõsastega tegid nad üks-null. Samuti käivad nad õunu söömas.
Mäger. Teda nägi õemees, kui õuetuli ühel ööl põlema läks.
Põdrad. Tavaliselt ma eriti ei reageeri, kui õuetuli põlema läheb. Enamasti liiguvad siin küla kassid või siis ehk mõni kährik. Aga õnneks läksin ikka ühel unetul ööl aknale vaatama ja esialgu ei saanud aru, et kuidas liivakasti kõrvale on järsku noored kased kasvanud. Tegelikult olid need hoopis kahe põdra jalad, kehad olid puu taga varjus (sest nad on ju nii suured!). Krõbistasid siin õunu ja tundsid end mõnusalt. Paar päeva tagasi aga tuli üks sarvekandja meile lausa pool kuus õhtul külla ja lasi õuntel heamaitsta. Ma olen siiski piisavalt linnainimene selleks, et sattuda täielikku vaimustusse sellest, kui ma saan 10 meetri kauguselt, mis sest et akna tagant, põtra vaadata.  Nüüd hakkan ma küll igale lambi märguandele reageerima. Ja noored puud tuleb ka kaitsta, sest kui õunad otsas, eks siis lähevad puud. 
Linnud. Kõige südantliigutavam on aga alati lindude lahkumine. Kui palju neid on, ja mis häält nad teevad! Parv parve järel lendavad nad üle meie maja ja nii nädalaid järjest. Ja ma ei tüdine neid vaatamast.
Ma olen väga-väga õnnelik, et mul on võimalus kõigest sellest osa saada... 

PS. Praegu hakkas meil jälle tuli põlema ja põder tuli külla :)