Pages

laupäev, august 29

Muinastulede öö. Ancient Light Night.


Täna on Muinastulede öö. Mu kallis õde rääkis mulle sellest juba ammu aga kuna mul on kohati ikka ülemõistuse halb mälu, siis läks mul see ikka ja jälle meelest. Aga kui AK-s seda mainiti, siis mul lõi kohe tuluke põlema ja 10 minutiga olime riides ja auto peal, et minna oma armsasse rannakesse lõket tegema.
Meil olid küll kuivad küttpuud kaasas, aga kuna oli üsna tuuline, siis võttis aega, enne kui me oma lõkke süüdatud saime. Ja no küll oli armas - soojendav lõkkeke, soolane meretuul ja lainete kohin. Enne meid oli rannas üks väike tõrvik põlemas, nii et päris ainukesed me polnud. Üle mere kumas veel mõni tuli. Aga oleks võinud muidugi rohkem olla.

Ja kui me olime juba pool tundi oma lõkkekest nautinud, siis tegime natuke kodukootud valgusšõud ka. Vahenditeks hõõguva otsaga puupulk ja pikk säriaeg. Suurest vehkimisest on mul nüüd käsi üsna vedel. Aga tore oli. Väga.
Ja siis veel, et never sei never. Mõtlesin, et mina küll kunagi Twitterit kasutama ei hakka. Aga võta näpust. Mul on ikka iga päev olukord, kus nagu tahaks midagi blogida, aga siia blogisse nagu ei pane selliseid lausejupikesi. Nüüd siis saan seda Twitteris teha. Praegu olen ma sellest vaimustuses, eks näib kas jääb või kaob :) Kui kedagi peaks huvitama, siis olen ka seal Krentu nime all.
Today there was a Ancient Light Night in Estonia. All people living by the sea were invited to light fires at the seaside. To honor the sea. As more than a half of Estonian border is a seaside border, there should be a lot of fires.
We lighted our own. It was small and lovely . And then we did "homemade light-show". We used a piece of glowing wood and a long exposure time.
And though I said I would never use Twitter... Well, never say never. I use it now. Only in Estonian though.

pühapäev, august 23

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. MOTT.


Iga kord, kui ma külastan mõnda ilusat ja puhast kodu, siis ma mõtlen, et kuidas on võimalik, et inimeste kodud kogu aeg korras on. Sest minu jaoks tähendab kogu aeg korras kodu ikka suurt pingutust. See tähendab, et kogu aeg tuleb kodu korrashoiuga tegeleda. Ja nii kui käest lased on see nagu veerev lumepall. Aga ma ei taha ju kogu aeg nii tüütu asjaga, nagu koristamine tegeleda! Laste järelt toidupuru koristamine, nõude ja pesu pesemine on päeva paratamatu osa ja neid tegevusi eriti vältida ei saa. Ja need ise võtavad juba paraja osa päevast. Kui ma nüüd peaksin veel iga päev tolmuimeja ja lapiga jändama (mis oleks mõnusa puhta põranda ja läikiva vannitoa jaoks väga vajalik) siis ma ju ei jõuagi muuga tegeleda...
Näiteks täna oli mul totaalne koduperenaise päev. Tõusin küll lõuna ajal, aga kohe hakkasin koristama. Kõigepealt kõik vedelevad riided ja mänguasjad kokku, siis tolmuimeja, siis põrandalapp. Siis diivan kassikarvadest puhtaks, järgnes vannitoa koristamine. Siis vaibad õue, kook ahju. Siis pikkpoiss ahju. Vahepeal märg pesu masinast välja ja must sisse. Siis nokkisin kuivatud melissi tükkideks ja panin purki. Ja nii edasi. Terve päev. Ja mul on veel suur hunnik pesu vaja triikida, köök koristada, töötuba koristada. Rääkimata aiast. Ühest küljest tunnen ma suurt rahulolu saavutatu üle. Teisest küljest ma tean, kui kaduv see on ja kui ma pesu ükskord triigitud saan, algab kõik otsast. Siit siis küsimus - kuidas saavutada olukord, kus majapidamine on pinks-ponks ja aega tegeleda ka muude asjadega? Koristajat ma endale ei taha, selliste asjadega võiks ikka ise hakkama saada ju. Sest tublid perenaised saavad.
Võibolla on neil tublidel perenaistel kogu aeg tohutu energialaeng peal ja väike unevajadus? Ses mina tahaks päevas ikka 10 tundi magada ja vahel, nt nagu eile, on mul täielik null-energia päev. Terve eilse päeva tuiasin ma ringi, pea tuikas ja meel oli kurb, ning vaatasin tegemata töid, mis igal nurgal silma hakkasid. Aga teha midagi ei suutnud, sest lihtsalt jõudu polnud. No ma olin eelneval ööl vähe maganud ka, aga ikkagi.

Tegelikult pole praegu virisemiseks üldse õige aeg, sest just nüüd on minu aias see aeg, kus suur ja igikestvana tundunud rohimine-kastmine on asendunud saagi koristamisega. Ja kuigi vaeva on nähtud ja kohati on ka lootusetuse tunne peale tulnud, on siiski ülimalt luks minna korviga peenramaale, see ülivärskeid ja ülimaitsvaid köögivilju täis laduda ja siis minna nendest süüa tegema. Porgandeid pean ma alati topeltportsu korjama, sest lapsed söövad pooled ära enne, kui need patta jõuavad.
Olles seda kõike siia kirjutanud, tuleb mul jälle tõdeda, et küll see Tammsaare oli üks tark mees. Just selle töö ja armastuse osas. Inimene on vist tõesti nii üles ehitatud, et tõelist rõõmu saad tunda siis, kui oled ka vaeva näinud. Muidu oled nagu üks aadlipreili, kes käib kogu aeg nina kirtsus ringi ja ükski asi ei tundu piisavalt hea.


Well, it's a long story about how I love/hate housework. I hate that it takes so much precious time but I love clean house and I love the satisfaction I feel after a long day spent on cleaning. I wonder how do all these perfect housewives manage to have both - a clean house and time for other activities. Because cleaning is nonstop process. As soon as completed, everything starts again.
But it is a great time of year in garden. After many-many hours spent on struggling with weed and watering I can now enjoy the luxury to pick fresh vegetables and cook a healthy and tasty meal from them. Imagine - I put a tiny seeds to soil and now I can pick carrots, peets, peas etc. which I grew myself... I have been an urban girl long enough to still be surprised by that :)
All in all - the sweetest carrots are those you have worked very hard for :)