Pages

esmaspäev, august 23

U2

Praegu olen ma küll kimbatuses, sest ma niiväga tahan kirjutada ühest võimsaimast elamusest oma senises elus aga kõik sõnad ja laused tunduvad nende emotsioonide taustal nii kohmakad ja üldse, praegu tahaks olla kirjanik.
Aga siiski, ma ikka proovin.
Alguse sai kogu asi oktoobri viimasel päeval, kui meile tulid külla mu õde ja õemees. Õemees andis Andresele ühe valge ümbriku, mille Andres väga äraseletatud näoga minule andis. Kui ma ümbriku lahti tegin, siis muidugi hakkasin ma kohe nutma ja käed hakkasid värisema ja süda taguma, sest ümbrikus olid U2 kontserdipiletid.
U2 kontsert on üks minu eluunistusest. Aga neid pileteid on ju täitsa võimatu saada, sest U2 on nii hea et kõik tahavad kontserdile minna ja piletid müüakse sekunditega läbi. Õnneks õemehel näkkas ja ta sai piletid lisakontserdile nii vedas ka minul meeletult.
Ja nüüd siis jõudiski kätte See päev. Ma olen seda oodanud umbes sellest ajast kui ma olin 16 ja minu sõbranna peika lindistas mulle ühe kasseti ja kuna sinna jäi tühja ruumi, siis pani mõned U2 paremad palad ka sinna otsa. Aitäh, Margus, selle eest!
Alates sellest ajast olen ma U2 kuulates üsna palju pisaraid valanud ja unistanud neid kunagi ka päriselt näha.
Ja laupäev oligi siis see päev, kus ma, piletid näpus, Helsingi Olympia staadionile astusin. Razorlight juba mängis aga rahvast oli veel hõredalt, nii et võtsime koha üsna eespool. Peale Razolighti ootasime veel tunnikese vihmas ja siis nad tulidki.
Alates esimesest sekundist kuni kontserdi lõpuni hoidsid nad publikut oma pihus. Iga Bono vihje või viite peale publik laulis, karjus, plaksutas....
Kõige rohkem imestasin ma selle üle, kui tohutult soe, siiras, avatud ja sõbralik Bono on. Ja kogu bänd. Nad tundusid kui vanad head sõbrad või su oma perekond - ei mingit staaritemist, ei mingit arrogantsi. Bono oli pisarateni liigutatud, kui kõik need 53 tuhat inimest laulsid kui ühest suust "I still haven't found what I'm looking for". Ja olla nende lauljate seas - see oli võimas.
Mis mulle veel sügava mulje jättis, oli see, kuidas Bono rääkis, et "ma tean, et te olete seitsme venna maa. ja meie oleme siin neli venda", peale mida esitles ta bändiliikmete uusi nimesid, nt Edge oli Eero ja Larry oli Lauri. Oli äärmiselt südantliigutav, et ta pidas tähtsaks kohe kontserdi alguses teatada, et nad on kõik ka oma pered kaasa võtnud, sest see on neil "family business". Nii armas, et sellise kaliibriga mees nagu Bono, oskab oma peret hoida ja oma naisega õnnelikult koos elada.
Lava oli ka väga uudne, 360 kraadi, nagu turnee nimigi. Lava oli publiku keskel ja seetõttu oli ka bänd justku rahva hulgas mitte kaugel-kõrgel kuubikus. See sobis kogu kontserdiga ideaalselt kokku.
Ja muidugi loodi ise. Algul ma püüdsin pisaraid tagasi hoida, aga see on üks piinarikas tegevus, nii ma lasin oma emotsioonid valla ja hõljusin oma kehast oluliselt kõrgemal. Ja kui One tuli, siis oli see lihtsalt liiga ilus, et hinge ära mahtuda.
Seda kontserti ei ole tegelikult võimalik kirjeldada ega võrrelda. Aga kui siiski pisut võrrelda, siis näiteks kui peale Madonna kontserti jäi hinge kuidagi kõle ja metalne tunne, siis U2 kontserdilt lahkusime me sooja südame ja oluliselt paremate inimestena. Nad lihtsalt suutsid niimoodi südamesse pugeda, ilma, et nad selleks erilisi näilisi ponnistusi oleks teinud. Ei olnud mingit kostüümidraamat ega showd, ei mingeid lisajõude laval ega mustkunstitrikke. Ainult neli meest ja see täitis kogu staadioni ja südame ja väga palju jäi veel üle. Kuidas nad oskavad niimoodi inimesi ümer sõrme keerata? Kuidas nad suudavad olla nii erilised ja tavalised samaaegselt? Kuidas nad suudavad nii palju anda?
Ma pean Bonost väga lugu ka tema maailmaparandustöö pärast. Sihikindlalt, järjekindlalt ja väsimatult võitleb ta maailma nõrgimate eest. Ka kontserdil näidati meile suurel ekraanil lapsi sõjakolletes, verepritsmeid ja ahastust täis silmi ning tuletati meelde Inimõiguste Deklaratsiooni. Ja need mõjusid. Väga.
Peaagu kogu kontserdi aja sadas kergelt vihma ja see sobis sinna nii hästi. Nii mõnus oli panna silmad kinni, kuulata maailma parimat kontserti, pöörata nägu taeva poole ja lasta mõnusal suvevihmal omale näkku sadada...
God bless U2.

laupäev, august 7

Iha jalakate all

Oh, täna oli nii lahe päev:)
Kunagi kevadel mõtlesin ma, et võiks ikka suvel ühele suveetendusele ka minna ja otsustasin tookord "Iha jalakate all" kasuks. Täna võin öelda, et küll ma tegin hästi.
Aga päeva algusest alustades, siis kuna ema oli juba eile meile tulnud, otsustasime kohe hommikul Kurgja poole sõitma hakata, et siis teha teepeal üks mõnus söögipaus jne. Minema saime muidugi alles lõunast aga siiski jäi meile piisavalt aega, et ka kuhugi sööma minna. Kui me Märjamaale jõudsime, siis tõdesin, et kuna meie otsetee Kurgjale, kus etendus toimus, meid kuskilt suuremast kohast läbi ei vii ja Märjamaa bistroo mind ka kuidagi ei ahvatlenud, siis tegime ikkagi põike Pärnusse, et Supelsaksades mõnusalt istuda. Ükskord me oleme seal juba mu õe soovitusel käinud ja koht jättis väga hea mulje. Seekord tellisin koorest loomalihapastat mis oli nii väga hea, väljaarvatud seened seal sees, mis minule, kui umbes kümmet söögiseent tundvale inimesele, jätsid väga mittesöödavate seente mulje. Mul kasvavad siin puu jalamil umbes sellised seenekesed:) Ilmselt nad ikka ristiga seeni ei paku aga kuna neil suurt maitset polnud, siis ma jätsin need targu taldrikuservale. Vaatamate seentele, oli aga söök tõesti hea, ka Andresele maitses tema lõhe (mina kahjuks sellest kalast suurt ei pea). Ja šokolaaditort oli ka nagu unelm. Ja veel meeldis mulle, et söögi kõrvale toodi soojasid röstsaiu. Ja muidugi on selle koha sisekujundus ja aura nii helged. Ühesõnaga üks priima koht.
Edasi suundusime Kurjgale. Mõtlesin, et läheme varem ja saame paremad kohad. Kuna meile sattus teele aga üks vanavara ait, siis jõudsime kohale siiski vaid pool tundi varem ja enamus kohti olid juba hõivatud.
Etendus toimus siis Kurgjal, Jakobsoni talumuuseumis. Oh, see on nii ilus koht! Tõeline Talu. Suur, avar, suurte puudega, loomadega.... nagu päris. Nutikamad inimesed olid nii teinud, et varem kohale läinud, omale kohad kinni pannud ning pidasid kuni etenduse alguses väikest piknikku. Meie nii ettenägelikud küll polnud aga kokkuvõtteks saime siiski head kohad. Kahjuks istusid meie taga ühed vanamutid (sorry, aga hetkel olen nende peale nii pahane, et ei suuda öelda vanaprouad), kes aina kõva häälega etendust kommenteerisid. Ikka et "ei tea kas see liha, mida nad seal söövad, on päris", "vanasti küll nii ei ropendatud", "mida nad nüüd seal kallistavad, varsti jälle kaklevad" ja nii edasi. Ma oleks äärepealt hakanud neid korrale kutsuma aga kuidas sa ikka vanemale inimesele ütled, et katsu nüüd natuke aega tasa olla. Mul üldiselt ikka eriti vist ei vea nende naabritega. Näiteks Laulupeol, kui hümni lauldi, lobises üks mees mu kõrval mingit täiesti mõttetut juttu mobiiliga ja katsu sa siis hümnile põhenduda. Igal juhul, kokku võttes kogu oma tahtejõdu, suutsin ma mutilobast üle olla ja etendust nautida. Ja no ikka oli, mida nautida.
Tahaks kohe öelda, et parim etendus, mida ma viimasel ajal näinud olen, aga kahjuks peab tõdema, et ma pean kohe hästi järele mõtlema, millal ma viimati suurte inimeste tükki käisin vaatamas.... Igal juhul see etendus liigutas, raputas kohe. Katariina Lauk oli täiesti fantastiline, nii usutav, nii tõene, nii päris, kui üldse saab olla. Rasmus oli ka hea valik oma rolli jaoks. Aga kuna mina pole mingi teatriarvustaja, siis keda huvitab, lugege palju kompetentsemate inimeste arvustust. Ning peab tõdema, et lavastuse asukoht annab etendusele ikka tubli tüki juurde.
Tahaks kohe soovitada, et minge kõik seda vaatama, aga kuuldavasti on piletid läbi müüdud. Kohapeal müüakse vaid lisakohti ja kõik praod ja vahed täideti inimestega, osad pandi muru peale istuma. Ja taskurätik tuleb kaasa võtta. Mul polnud ja tundsin puudust.
Ja nüüd ma olen väsinud, kuid õnnelik:)

neljapäev, august 5

Piiluge teise blogisse:)

Kuna ma ise unustasin ka ära, et mul on olemas ka teine blogi ja pidin oma teksapükstest seeliku tegemise jutu juba peaaegu siia kirjutama, siis annan siin teada, et minu üks-postitus-aastas blogi sai täiendust :)