Pages

pühapäev, jaanuar 23

Annette kampsun ja minu käpikud


Olen tähele pannud, et isegi neid naisterahvaid, keda muidu kudumine ja heegeldamine eriti ei paelu, tabab suur punumissoov siis, kui oodata on uut beebit. Tavaliselt tehakse siis kas tekike, papukesed või jakike:)
Ja uuele beebile tahavad oma kätega midagi teha lisaks tema emmele ka lähemad sugulased-sõbrad. Nii juhtus ka meie peres.
Kui minu õde suvel suure kõhuga oli, läks temagi Karnaluksi ja ostis lõnga ja heegelnõela, et hakata tekki heegeldama. Minu ema aga võttis vardad ja hakkas kombekat kuduma. Ja minagi haarasin vardad kampsuni kudumise jaoks. Mõtlesin siis et küllap kulub ka Eesti Naises üks tita kampsuni juhend marjaks ära, sest iive ju Eestis nüüd positiivne:)
Kampsuni tegin ühes tükis, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Kasutasin Elizabeth Zimmermanni passekahandusi, mis on geniaalsed. Enam lihtsamat kampsunit pole võimalik välja mõelda:) Usun, et see sobibki just sellistele emadele, kes muidu väga palju ei koo....
Lõngaks valisin Adriafili Sierra Andina , mõnusa pehme alpaca. Mõlemat värvi kulus 1 tokk, türkiisist jäi vaid mõni meeter üle.
Fotod tegi Krista, kes Annettest veel palju ilusaid pilte tegi. Kampsunit pildistati fotosessiooni lõpus, nii et väikse preili silmake vajus vägisi kinni.



Ja alatest 18. detsembrist on Annette ka minu ristitütar. Mul on nüüd ristilapsi poole rohkem, kui oma lapsi:)

Jõulude ja aastavahetuse vahelise nädala otsustasin ma puhata, ehk teha seda mida hing ihaldab. Kuna mul polnud üldse sooje ja villaseid kindaid, siis mõtlesingi vaba aega kindakudumiseks kasutada.
Sellel, miks mul kindaid pole, on tegelikult täitsa põhjus olemas. Nimelt ei meeldi mulle eriti labakindad, sest see, et ma ei saa sõrmi vabalt liigutada, mõjub kuidagi ahistavalt. Sõrmikuid ma jälle eriti ei viitsi kududa, tunnistan kohe ausalt. Nende sõrmede tegemine on paras peavalu. Nii ma juurdlesingi kogu aeg, et kas saada lahti viitsimatusest või siis vabaneda sellest ahistavast labakinda-tundest.


Otsustasin viimase kasuks.
Mustri otsimise peale ei hakanud ma palju aega kulutama, võtsin Andresele eelmisel aastal kootud kinnaste mustri. Kuna ma tahtsin, et kaheksakand ikka ilusti kinda tipus ära lõpeb ja pöialgi õiges kohas oleks, otsustasin kindad hoopis ülevalt alla kududa, selle asemel, et teha proovilapp ja natuke arvutada. Sest randmeosas võib see muster ju ükskõik kui kaugele joosta.
Selleks lõingi kõigepealt maagiliselt :) kahele vardale silmused, kudusin ühe ringi ära ja hakkasin külgedelt kasvatama. Ühel hetkel jagasin silmused neljale vardale ja kui vajalik silmuste arv käes, hakkasin sirgelt edasi kuduma kuni pöidlani. Mustri võtsin muidugi tagurpidi ette.
Koomiline asja juures on aga see, et kui ma peale väikest pausi töö uuesti kätte võtsin, siis vaatasin mustrit valesti ning läksin selle lugemisega mõned read tagasi. Algul ei pannud midagi tähele, aga ühel hetkel avastasin, et minu kaheksakannale on tekkinud lisakannad. Vaatasin, et ega sellel ka eriti midagi viga pole ja kuna puhkuski ju pole lõputu aga ometi oleks kindaid vaja, siis ei hakanud harutamisele aega raiskama ja kudusin rõõmsalt edasi. Teise kinda siis tegin esimese pealt.
Lõngaks on üks minu suuri lemmikuid, Dropsi Karisma. Ja kuna mul pole tõesti ammu korralikke villaseid kindaid olnud, siis oli peale uue aasta esimestel tundidel toimunud kelgutamist tuppa tulles taasavastamisrõõmu, et näe - kindad on täitsa märjad, aga käed kuivad ja soojad. Olgu tänatud te lambakesed, kes nii väärtuslikku villa meile kasvatate!


neljapäev, jaanuar 13

11-1-11


Sellel aastal oli mul nii imeilusal kuupäeval sünnipäev - 11-1-11. Ja sain 33 :) Praegu ma veel tunnen rõõmu lisanduvatest aastatest, sest elukogemust tuleb iga numbriga järjest juurde ja kortsusid ka veel eriti ei ole:)))
Aga ajaloo huvides panen oma sünnipäeva tegemised ka kirja.
Hommikul äratati mind muidugi lauluga, nagu meil kombeks on. Sandrit küll nad laulu ajaks maast lahti ei saanud, aga Maibrit ja Andres esinesid kenasti. Suures toas ootas mind kaetud laud, tort ja kingitus. Ma nimelt soovisin omale saada perkolaatorit. See ilmselt ei ütle paljudele inimestele midagi, aga mäletate vene ajast sellist elektrilist kohvikannu, kuhu pandi külm vesi ja kohvipuru ja siis ta hakkas niimoodi mulksuma ja podisema ja kaane läbipaistvast nupust oli seda mulksumist näha ka? Minu vanaemal oli selline. Ja nüüd mina soovisin ka. Tegu on Rootsi toodanguga ja mulle väga meeldib see retrodisain. Isegi karp on nii retro, et ajab suisa naerma. Ja kohv tuleb väga hea, kuigi ma pole eriline ekspert.
Siis läks Andres tööle ja me vaatasime lastega "Kaunitar ja Koletis: võlutud jõulud". Multikad on nii lahedad, aga kuna ma tavaliselt kasutan seda aega omakasupüüdlikult ära, kui lapsed multikaid vaatavad, siis on mul enamikest laste multikatest üsna lünklik pilt. Lastega ühine multikavaatamine tundubki sellise eriti mõnusa ajaviitena seetõttu.
Mingil hetkel hakkasime me aga end linnaminekuks sättima. Kuna oli tööpäev, siis poleks keegi enne üheksat õhtul meile jõudnud, nii otsustasin ma ise hoopis linna minna. Esimene peatuspunkt oli ema juures. Ema oli mulle kõik laua katnud ja meie pere traditsioonilise sünnipäevatordi - vanavanaema retsepti järgi tehtud Napoleoni- teinud. Sellest oli mul nii hea meel, sest sellel tordil on tõeline sünnipäevamaitse (sest seda tehakse Ainult sünnipäevade puhul). Jälle sai laulu ja lilli ja kingitust. Siis läksin ma natukeseks linnapeale, kuna oli vaja käsitöötarvikuid ja lastele kilekindaid soetada.
Minu auto tegi mulle ka omapärase sünnipäevakingi. Nimelt läks tal generaatori rihm katki. Viimasest lausest võib jääda nüüd ekslik mulje justkui ma teaksin, kus see generaatori rihm asub või oskaksin selle katkiminemist kindlaks teha. Aga see "kingituse" aspekt ongi selles, et see rihm läks katki just siis, kui Andres minu autoga lastele ja emale järgi läks ja just Mustakivi autoteeninduse vahetus läheduses, kus juhtus just üks vaba generaatoririhm olema ning ka vabad töömehed. Sest see ülioluline rihmake oleks võinud ju ka minna kati näiteks siis, kui ma lähen lastele lasteaeda järgi, või krõbekülmal talvepäeval kuskil üksikul maateel sõites. Mis ma siis oleks teinud, ah? Aga nüüd sai asi poole tunniga korda ja sõit võis jätkuda.



Ja läksime me siis Boheemi kohvikusse kuhu peale meie pere ja ema ka mu õepere tuli. See on nii armas kohvik - mõnus interjöör, head (ja nii mõistliku hinnaga) söögid ning väga kirju kohvikukülastajate seltskond. Alati on seal keegi oma arvuti taga, alati keegi seal loeb... Just selle eriti mõnusa atmosfääri pärast ma selle koha valisingi. Ahjaa, kuna mina ju linnapeal tiirutasin, samal ajal kui Andres autoga seikles, siis sõitsin mina kohvikusse hoopis trammiga. Ma pole ei tea mitu aastat ühiskondliku transpordiga sõitnud ja see tuletas meelde kohe armsaid mälestusi autovabast ajast:) Enne ma ikka küsisin ema käest, et kas minu rahakotti ununenud piletid üldse kehtivad veel.... Ja see piletimulgustaja oli ka täpselt selline nagu siis, kui ma 3 olin:) Aga kõrval oli ka mingi moodne tunnipileti masin. Nii et vahel võivad täitsa tavalised ja lihtsad asjad üsna eksootiliselt mõjuda:)
Ja peale kohvikut oligi aeg nina kodupoole sättida. Lapsed jäid mõnusalt autos magama, nii et peale seda, kui ma nad olin voodisse transportinud, sain veel üle lugeda kõik need ohtrad õnnitlused, mis minuni jõudsid FB ja meili teel. Need tegid südame soojaks:)
Ilus päev oli!


kolmapäev, jaanuar 5

Katki


Kindlasti on see kohe mingi Murphy seadus, et kui mõni masin läheb katki, siis kutsub ta ka sõbrad kaasa. Et seltsis segasem. Misery likes company või midagi sellist.
Järgnevalt võtan sõna teemal, millest ma tegelikult mitte midagi ei jaga ja ilmselt homme, kui Andres mu postitust loeb, siis ta punastab aga ikkagi.... Aasta viimastel päevadel läks läbi minu kalli arvuti kõvaketas. Seal oli kogu mu töö ja vaba aeg. Pean tunnistama, et mulle mu arvuti väga-väga meeldib (keegi ütles, et PC-l on kasutajad, Mac-il fännid) aga kogu see bacupi jama jätab mind üsna külmaks. Ma saan endale sellist tibi-mõtlemist lubada, kuna mu kallis abikaasa korraldab meil siin seda arvutimajandust. Nii et minu jaoks on need litsalt mingid arusaamatud karbid riiulis, mis tegelikult hoiavad endas suurt osa minu elust. Samuti pole ma süüvinud sellesse, mis see Time Machine täpselt on, mis ikka meelde tuletab, et midagi vaja teha (ma ikka klikin, et "remind me later").
Aga nüüd, kui mind selline kurb sündmus nagu kõvaketta poolt maha jäetud saada, tabas, hakkasin ma palju lugupidavamalt suhtuma kõikidesse nendesse igavatesse karpidesse ja aplikatsioonidesse. Peale minu meeleheitel küsimust "Mis NÜÜD saab?" järgnes õnneks Andrese üldiselt rahumeelne, kuid siiski veidi murelik vastus, et "just tahtsin backupi teha, viimane on 4. nov seisuga". Küsimustele, et kas nüüd kõik mu programmid ja bookmarkid jne on läinud, ei osanud ta kindlat vastust anda. Kuna vahepeal olid pühad ja puhkepäevad, siis läks kokku nädal, enne kui Andrese väljavalitud ketas lattu ja siis meieni jõudis. Mina tean ainult, milleks seda kõvaketast arvutile vaja on, aga kuhu ta käib ja kuidas seda vahetatakse, sellest pole mul õrna aimu. Õnneks on arvutimaailm Andrese suureks armastuseks ja kõrvalt vaadates oli kogu taastamisprotsessi kõige keerulisemaks osaks õige kruvikeeraja leidmine (oli vaja lumehelbekujullise otsikuga kruvikeerajat :) - seda siis minu silma järgi, kindlasti on tal mingi ....kant nimi ka).
Ja te ei kujuta ette, kui suur õnnetunne see on, kui sa saad oma arvuti lõpuks tagasi täpselt sellisena, nagu ta enne oli. Kõik on olemas, screensaver, bookmarkid, kõik! Ja nagu ma aru saan, tuleb selle eest tänada aplikatsiooni nimega Time Machine, mis salvestab lisaks vajalikele dokumentidele ka igasugu mittevajalikku pudi-padi, mist teevad ühest arvutist just selle sinu arvuti. Edaspidi suhtun ma Time Machine'i algatatud dialoogidesse igal juhul palju lugupidavamalt ja ei anna talle nii kergesti korvi.
Aga nagu ma ütlesin, siis backup oli novembri alguse seisuga ja vaatamata oma laiskusele olen ma siiski natuke tööd selle aja jooksul, mis katmata oli, teinud. Siingi tuleb tänada kallist abikaasat, kes ärgitab mind oma tähtsaid dokumente Dropboxis (dropbox.com) hoidma. Välja näeb see asi samamoodi, nagu salvestaksid sa oma dokumendid nt desktopile või documentsi alla, aga tegelikult hoitakse neid kuskil serveris ning nendele on ligipääs igast arvutist. Meie kasutame seda ka sel moel, et Andres paneb õigesse formaati sätitud pildid dropboxi ja mina saan siis need oma arvutist flickrisse laadida. Kodus saaks muidugi arvutid ka omavahel võrgutada aga eriti mugav on see just siis, kui me pole mõlemad kodus. Igal juhul soovitan!
Ja tegelikult tahtsingi kogu selle pika jutuga öelda, et backup on tegelikult päris kasulik asi:)
Järgmine asi, mis katki läks, oli telefon - ta lihtsalt murdus sealt klapi hinge juurest katki. Nüüd on mul isoleerpaelaga kinniteibitud telefon, kuniks ma oma uut ootan. Õde laenas tegelikult mulle ka asendustelefoni, mis tuletas nii härdalt meelde aegu, kui telefonimood soosis mini-telfone.
Ja kõige kurvem asi, mis katki läks, oli Maibriti käeluu. Kelgutades. Nüüd on kips ja tuju kurb. Ja laps kaks nädalat kodus. Ma olin ennast ideaalselt häälestanud töö tegemisele (tõesti oleks vaja teha) aga nüüd ilmselt tuleb Maibriti tuju üleval hoida ja pliidi ees seista. Oh jah. Loodame, et kõik kasvab ilusti kokku ja komplikatsioone pole.
Loodan ka, et ülejäänud inimesed ja asjad püsivad kenasti terved.
Ja ärge siis unustage backupi teha, eks!
PS. Ma sain omale skänneri ja nagu pildist näha, siis oleme me sellest vaimustuses ja katsetame erinevate objetide skännimist. Samasugustele blondidele nagu mina olgu öeldud, et selline see kõvaketas ongi:)