Pages

neljapäev, märts 31

Heegeldatud barett. Crocheted Beret.

Ükskord ütles mu vana hea sõbranna Marju mulle, et tema ei leia kuskilt Tavalise Bareti juhendit. Et on igasugu pitsilisi ja muid, aga tahaks just tavalist. Nii et selle bareti juhend aprilli Eesti Naises on Marjule:)
Tegelikult on ka nii lihtsal heegeldisel, nagu kinnissilmustega heegeldatud barett, omad nõksud. Näiteks olen vaadanud, et Novita ajakirjades on kõik baretid ja murumütsid tehtud nii, et on kasvatatud silmuseid samades kohtades. Sellisel juhul tuleb aga hulknurkne, mitte kena ümar barett. Samuti leian ma, et meie küllaltki tuulises kliimas on kõige mõttekam heegeldada barett kinnissilmustega, mitte sammastega, sest nii saab see tihedam.
Ja kas pole selline lihtne peakate ideaalne igasugu prosside eksponeerimiseks? Heegeldatud lillede suhtes on mul küll juba kerge vastuseis aga prossid ja lipsud mütsil meeldivad mulle küll:)
Maibriti barett on heegeldatud Rowan Tapestry lõngast, kulus seda 1,5 tokki.
Helesinine barett on Rowani Kid Classicu lõngast, kulus 1,5 tokki. See barett on sulgkerge! Minu lemmik:)
Pruun barett on aga Katia Liana linasegusest lõngast, kulus 2,5 tokki. See ajakirja ei mahtunudki :)

For "Eesti Naine" women's magazine April issue I crocheted a simple beret. I used single crochet stitches throughout, because we have quite a windy climate here in Estonia and this way the beret is more windproof. I find this kind of simple beret to be a perfect place to expose different brooches too:)
For blue beret I used Rowan Kid Classic yarn, 1,5 skeins. Brown is made of Katia Linen (2,5 skeins) and Maibrit's beret of Rowan Tapestry (1,5 skeins). My favourite is the blue one, it is featherweight!

kolmapäev, märts 23

Liblikas

Selle liblika tegin oma kallile õetütrele-ristitütrele Annettele pooleaastaseks sünnipäevaks. Juhend on pärit raamatust Kyuuto! Japanese Crafts: Amigurumi, autor Tamoko Takamori. See raamat on mul riiulis juba päris mitu aastat, aga seni olen seda vaid vaadanud.
Mõni aeg tagasi aga leidsin kaks armsat amigurumi-blogi, Lilleliisi ja Artefleur, mis oma ilusate ja korralike töödega mindki amigurumiga nakatasid.

See raamat meeldib mulle väga - kõik juhendid on edasi antud lihtsalt ja loogiliselt. Ühel päeval juhtusin korraks Kahekõne saate peale, kus rääkis sulaselges eesti keeles üks jaapani arhitekt, kes Eestis töötab. Tema rääkis, et jaapanlased on väga visuaalsed inimesed ja kui sa näiteks neilt teed küsiksid, siis nad ilmselt võtaksid paberi ja pliiatsi ning joonistaksid sulle, kuhu sa pead minema, mitte ei hakkaks kirjeldama. Selle peale ma kohe süttisin ja tõin Andresele, kes ka saadet vaatas, jaapanlase väite näitlikustamiseks kaks raamatut näha. Üks oli inglase kirjutatud heegelmotiivide raamat, kus ei ole mitte ühtegi joonist ja motiivide juhendid, mida ometigi ju nii lihtne oleks tingmärkidega kirja panna, on antud edasi kõik sõnadega. Teiseks raamatuks oli see jaapani amigurumi raamat, mille juhendid on antud edasi tingmärkidega, kuigi selliste ruumiliste esemete tingmärkidena edasi anmine pole üldse nii lihtne. Mul on tegelikult kodus veel üks jaapani õmblemise raamat, mis on jaapani keeles, ometi on joonised nii head, et kõik on arusaadav!
Ja kuna ma oma raamatut juba lehvitasin, siis mõtlesin, et ei hakkagi teda enam riiulisse tagasi panema, vaid heegeldan hoopis midagi.
Selle liblika tegemine oli ikka paras nikerdamine ja mingil hetkel ma mõtlesin, et see amigurumi pole ikka minu jaoks. Nüüd aga on jälle selline kihelus sees, et nii tahaks veel midagi heegeldada. Maibrit juba tellis omale sealt ühe kassi ja Artefleuri perenaise Laura käest sain ka silmakesi-ninakesi.
Nii et ettevaatust, amigurumi on nakkav!
Ja liblikas ise imetleb pildil Kajaka tehtud lillemaale:)

Tiitel

Nii tore on tunnustatud saada, eriti veel, kui see tuleb inimeselt, keda sa ise imetled :) Sellise aumärgi sain Mari-Liisilt, Siit nurgast ja sealt nurgast perenaiselt.
Nüüd on minu ülesandeks vastata mõningatele küsimustele ning valida välja viis blogi, kellele tiitel edasi anda.

1. Millal alustasid oma blogiga?
25. oktoobril 2005. Sattusin vaimustusse Kajaka blogist ja mõtlesin, et tahan ka :) Kõik bologi sünnipäevad olen ma küll maha maganud, aga panin tähele, et see siin on selle blogi 300. postitus. Nii et kena ümmargune tähtpäev :)

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Kirjutan kõigest, mis liigutab või puudutab. Sellest mis mu käte alt sünnib. Lastest, kodust. Mingit kindlat joont ma ei püüa ajada, see ongi nagu päris päevik :)

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Seda on minul muidugi raske hinnata, aga ma arvan, et üheks heaks küljeks on fotod, mida 95% ulatuses teeb mu kallis abikaasa. Arvestades, et meie peres end keegi fotograafiks ei pea, siis amatööride liigas on minu arvates küllaltki tubli tulemus :) Aga muidu - kirjutan nii, nagu jumal juhatab :)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kunagi sattusin Kaalukate foorumi käsitöö alateemat lugema. Oli väga tore leida inimesi, kes veel kirglikult käsitöösse suhtuvad. Registreerisin end isegi sellesse foorumisse, et saada ka sõna sekka öelda :) Siis tehti Isetegija ja lahedaid käsitöölisi tuli aina juurde. Nagu juba eelpool mainisin, siis
Kajaka bl
og innustas tohutult ja algul tegingi Isetegijasse blogi. Varsti tundsin aga, et tahan blogspotti ümber kolida ja nii see algus tuli.

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Tahaks tihedamini blogida! Tahaksin ise ka rohkem pildistada - just igasugu armsaid pisiasju, mis päeva peale ette tulevad. Aga alati on siis fotokas kuskil kaugel või Andresega kaasas...

Ja omakorda annaksin tiitli edasi:
1. Kajakale, sest ta on lihtsalt nii lahe ja mõnusa kirjutamisega :) Ja nii andekas inimene!
2. Epu blogile K-E-R-A Softwear, sest mulle meeldib see põhjalikkus, millega Epp oma töösse suhtub, samuti on põnev lugeda tema lugusid.
3. Toidutegu - seda blogi ei loe ma niivõrd mitte toidu pärast, vaid nende juttude pärast, mis enne retsepte on. Need on nii ilusad ja vahel valusad.... Jällegi naudin ma ilusat eesti keelt ja sõnaseadmisoskust. See blogi puudutab mind kohe väga. Alati on silmad märjad, kui seda blogi loen.
4. Aglio e Oilio - seda blogi lugedes läheb kõht tühjaks ja vahel naerust kõveraks. Liina kirjutab kirglikult ja südamest, nii et sädemeid lendab!
5. Remont, mida meenutada - see on uskumatu, mida ja kui ilusti on võimalik ise teha! See blogi paneb ahhetama :)




pühapäev, märts 20

Kõrvits



Eelmisel aastal oli meil hea kõrvitsasaak. Üks kõrvits kasvas eriti suureks, selle jätsin jahedasse talvituma. Kogu aeg mõtlesin, et peaks kõrvitsa ikka ära tegema, enne kui mädanema läheb. Alles täna jõudsin tegudeni. Ega ta enam kaua poeks vist säilinud ka, vars oli juba kahtlaseks muutunud. Õnneks vili ise oli täiesti heas korras, ainult et kui kõrvitsa lahti lõikasin, siis oli imestus suur, kui nägin, et osadest seemnetest tuli juba roheline iduleht välja :)




Lastel oli kõrvitsast rõõmu palju. Esiteks Muumide pärast, kuna ka Muumimammal kasvas üks kõrvits väga-väga suureks ja kui siis lõpuks otsustati selelst midagi teha, sai nii kõrvitsasuppi kui -keeksi kui -putru. Rõõmsad olid lapsed ka sellepärast, et neile tohtult maitseb kõrvitsapüreesupp. Ikka nii, et kui ma ütlesin, et teen seda suppi, hakasid mõlemad rõõmust hüppama :) No pole seda ju ammu saanud ka.
Kõrvitsasuppi teen ma omamoodi, olen erinevatest allikatest erinevaid asju kõrva taha pannud, nt Manni järgi panin supisse ka pisut kaneeli, samas õuna ei pane ma sinna suppi kunagi, sest see teeb supi "kõledaks".

Kõrvitsasupp

Sellest tuleb korralik kogus, sobib ka sügavkülmutamiseks, kui üle peaks jääma

2 spl võid
sorts õli
3-4 porgandi
7 keskmist kartulit
kõrvitsakuubikuid nii palju, et 5-liitrine pott saaks köögiviljadest täis
1 pakk (200g) toorjuustu või Merevaiku
puljongit umbes 0,5 l
3 küüslauguküünt
soola
pipart
muskaatpähklit (rohkelt)
ingverit
kaneeli
vürtsi (natuke)
natuke pruuni suhkrut

Serveerimiseks:
balsamico-siirupit
oliivõli
suhkrusiirupit (nt Dansukeri heldat)
röstitud kõrvitsaseemneid
rucolat
parmesani
krõbedaks praetud (toor)suitsupeekonit
mõnusat terasaia, röstitult või hoopis värskelt ahjust tulnut

Kõigepealt panen 5 liitrisesse potti või ja õli. Siis panen sinna tükeldatud porgandi, mõne aja pärast tükeldatud kartuli ja siis kõrvitsakuubikuid nii palju, et pott saab täis. Ma pole kunagi kaalunud, kui palju neid sinna läheb, paraku. Siis hautan kogu kupatust madalal kuumusel, justkui teeks ühepajatoitu. Mina ei pane ühepajatoidule nimelt kunagi vett vaid hautan köögivilju "omas aurus". Kui kõrvitsad on juba peaaegu pehmed, lisan küüslaugu ja valan potti puljongi. Puljongi valamise lõpetan täpselt siis, kui see hakkab köögiviljade vahelt paistma. Mingil juhul ei tohi puljongit panna nii, et köögiviljad täielikult selle alla jäävad - siis tuleb supp liiga vedel. Pigem panna algul natuke vähem, hiljem saab juurde panna. Vedel supp ei ole hea mu meelest. Kui poti sisu on nüüd koos puljongiga pisut podisenud ja kõik on mõnusalt pehme, lisan toorjuustu ja maitseained-suhkru. Maitseaineid tuleb panna vastavalt maitsele :) Nende kogust ma jällegi kunagi ei mõõda. Siis tuleb kogu lugu saumikseriga püreestada ja vajadusel maitset timmida.

Serveerimiseks mul täna kahjuks kõiki asju kodus polnud, aga tavaliselt teen nii, et niristan taldrikutäiele supile peale balsamico-siirupit, oliivõli, kõrvitsaseemneõli ja nii kummaline kui see ka poleks, siis ka natuke heledat suhkrusiirupit (mulle lihtsalt maitseb nii). Siis raputan peale röstitud kõrvitsaseemneid, parmesani ja rucolat. Praetud peekoni võib ka supi peale kaunistuseks panna, aga parem on süüa nii, et haukad peekonit sõrmede vahelt nagu saiagi. Kui just peekon nii krõbe pole, et seda saab supile pudistada.



Ja mida ma teeks ilma kõikide nende suurepäraste blogideta, mis mul readeris on? Oleks palju vaesem, igatahes. Näiteks inspireeris mind Sirliiz tegema kõrvitsakeeksi Mari-Liisi Maailma Kõige Lahedamast Toidublogist. Sealt samast sain ka täpsed juhendid kõrvitsapüree tegemiseks, kuna supie ja keeksile kulus ju vaid väike osa kõrvitsast. Proovisin prüeed teha nii ahjus röstitud kui potis hautatud kõrvitsast, vaieldamatu lemmik on aga ahju-püree.Purkidesse ma püreed ei kavatse panna, vaid kui see ükskord on ära jahtunud, läheb kõik sügavkkülma. Oleksin väga tahtnud ka röstitud kõrvitsaseemneid teha, aga kuna seemned juba oma elu olid elama hakanud ja üks, mida proovisin, oli hirmus kibe, siis jätsin seemneröstimise sügisesse, kui loodetavasti peenralt juba uued kõrvitsad tulevad.

Kõrvitsakeeksile tegin ka "oma" glasuuri, ühest Selveri porgandikoogi retseptist. See käib nii, et tuleb segada 120 g sulatatud võid 200 g toorjuustu ja 5-6 dl tuhksuhkruga. Keeksist pilti pole, sest see on täpselt samasugune kõigil :)

Nüüd ma mõtlen, et kas tasuks need idulehtedega seemned juba mulda panna, või on ikka liiga vara.... Et panen hiljem ikka need, mis veel "kinnised" olid. Sest eelmisel aastal ei kasvatanud ma midagi ette, seeme läks otse peenrasse ja katteloor peale.

laupäev, märts 5

Mummukeed




Märtsi Eesti Naisesse pidin ma tegelikult tegema hoopis ühed käevõrud, aga paraku on mõned asjad minu ettekujutuses oluliselt ilusamad kui reaalselt. Nii otsustasin ma hoopis kaelakeede kasuks. Ammu juba tahtsin teha sellist suurtest mummudest keed ja nüüd siis viisin idee ellu.
Muidugi ei lähe kunagi kõik nii lepase reega ja peaaegu iga töö puhul tekib mul mingil hetkel kõhklus, et kas see, mida ma teen, ikka kõlbab kuhugi. Väga-väga harva juhtub nii, et ettekujutusest teostuseni kulgeb ühe suure huraaga.



Peale seda, kui ma olin ühe portsu decoupage mummusid valmis teinud, tundsin end niimoodi rebides ja liimides nagu algklasside tööõpetuse tunnis. Mõtlesin, et kas ma tõesti soovitan Eesti Naise lugejatele sellist asja? Aga siis tuli Andres mu tuppa ja oli täiesti vaimustunud, et sellist asja saab üldse teha - no ta polnud sellest tehnikast midagi kuulnud. Siis ta ärgitas mind ikka edasi tegema ja väga hea, et ta nii tegi.



Sest kui ma lõpuks kõik erinevates tehnikates mummud ritta seadsin, olin tulemusega rahul küll. Mulle endale meeldivad väga ka riidega kaetud mummud, need jäävad peenemustrilisest kangast kuidagi eriti nunnud.
Üks asi mida ma kindlasti soovisin - et ka ilma igasugu pärlitöövahenditeta oleks võimalik neid ehteid järgi teha. Seega said osad mummud lihtsalt nöörile aetud ning kaunistatud pitsi-paelaribaga. Osade puhul kasutasin ka ketti ja traatimist.
Mõmmidega kee on Maibriti oma, ülejäänud tegin endale. Sinise-valgega olen kõige rohkem käinud aga üldiselt on nad kõik mulle armsad. Ainult et nende mummukeedega ei saa väga kõvasti kallistada, valus hakkab :)

Ja kui emme tegeleb nii lahedate asjadega nagu rebimine, liimimine ja värvimine - kas saavad siis üks kolmene ja üks viiene end sellest eemal hoida? Muidugi mitte. Nemad tahavad kaaa! Nii valmisid kaas-produktidena uues-kuues-teepurk ja nukud. Pildile sai küll vaid Maibriti nukk. Ja tõe huvides olgu öeldud, et selle plekkpurgi tegin tegelikult mina, kuna Maibritil kippus salvrätik pintsli külge jääma ja ta usaldas oma karbi kaunistamise mulle. Nuku puhul aitasin ma vaid juukseid panna ja keha pulga külge ühendada.







neljapäev, märts 3

Ja raamat läheb...


Aiäth kõigile kes oma head sõnad ja soovid eelmise postituse kommentaariumisse jätsid! Tore, et õmblushuvilisi nii palju on :)
Ja loosi tahtel läheb raamat:


Berit, palun jäta siia kommentaar oma meiliaadressiga!

Aitäh kõigile osalemast ja tõesti kahju, et mul vaid üks raamat oli!