Pages

pühapäev, juuli 28

Väike Riia tripp

Ühel päeval käisin Riias. Andresel oli sinna tööasja ja ma lälksin kaasa. 
Alustuseks sõitsime mööda vana Ikla maanteed, kuna sinna äärde jäi minu armas pioneerilaager nimega Metsapoole. Umbes kümme aastat tagasi käisin seal ja siis oli üsna kurb, sest kõik lagunes. Seekord oli aga selles mõttes tore, et koolimaja ja sööklamaja olid kõik ilusti üles vuntsitud ja parasjagu oli käimas seal muusikalaager. Sain ühe kokatädiga jutu peale ja ta siis rääkis mulle, mis seal toimunud on jne. Muidugi oli kõik nii kohutavalt väike võrreldes minu mälestustega. Lipuheiskamise väljak oli nii tilluke, et ma ei saa aru, kuidas me sinna kogu laagriga ära mahtusime. Ja meie armsad majakesed on muidugi kõik lagunenud, ainult kahest on tehtud väikesed suvemajad. Igal juhul oli tegu ülimalt emotsionaalse külaskäiguga, ma isegi ei oska kirjeldada seda, kui eriline see tunne seal oli. Noh, nagu olekski tagasi lapsepõlve läinud. Igal juhul oma kõpskingadega ma sinna ei suutnud minna, kõndisin seal paljajalu ja hirmus tahtmine olin niisama joosta või hüpata või teha midagi sellist, mis kümneaastasele kohane :) Ma olin seal kokku neli imelist suve, seega oli mälestusi üksjagu. Ja kui hiljutine Vergi, minu teise lapsepõlvemaa, külastus jättis hinge pisut kõleda tunde, sest vana poe ukse ees kasvas umbrohi ja kõik oli kuidagi mahajäetud, siis näiteks Treimanni, kus me laagrilastena kinos ja poes käisime, jättis väga hea mulje. Pood ja baar (kus me ka limpsi ostmas käisime) olid endiselt töös ja kõik nägi välja väga ilus ja puhas.
Edasi suundusime Riia poole, läbides Ainaži, kuhu me ka igal aastal kogu laagriga matkasime ja kust hoopis teise maitsega küpsiseid osta sai. Riiasse jõudsime südaööl ja hotellis meile enam kohta polnudki. Suunati meid siis ühte teise, minu maitse järgi üsna kehvakesse. Aga puhtad linad, soe vesi ja vetsupaber olid olemas, seega polnud lugu. Hommikul aga magada ei saanud, sest tänavalt tuli kohutav müra. Algul mõtlesin, et mis jama see on, et iga kahekümne sekundi tagant sõidab buss või veoauto mööda, aga hiljem selgus, et kui sõiduauto sõidab mööda munakiviteed, siis teeb ta veoauto häält. Kõik see sai aga kompenseeritud kohe, kui ma hotellist välja astusin ja hakkasin vanalinna poole jalutama. Kohe meie hotelli kõrvalt leidsin ühe imelise hoovi.


 

Riias on ülse minu meelest väga lahe see, et kõrvuti on nii üles vuntsitud kui täiesti räämas maju. Võibolla on meil ka, ma ju siin ei käi niimoodi maju vaatamas:) Riiga sissesõidul on küll kohati tunne, et sõda just lõppes, aga muidu on see mix päris lahe. Ja siis ma leidsingi ühe hoovi, mis viis mind natukene jälle lapsepõlve tagasi. See oli selline mõnusalt räämas, aga uhkete majadega hoov. Euroalused uunikividega olid küll hoovinurgas, aga valdavalt oli hoov siiski kruusane/mullane ja ühest majast teise jooksis selline armas vana kaabel. Hoovis olid suured puud ja viltu vajunud puukuur. Ja kaks rääbakat kassi. Pärast, kui Andresel tööpäev läbi sai, siis ma vedasin tema ka sinna. Siis läksime ühte majja sisse ka ja trepikoda jätkas hoovi stiili. Ma kohe ostaks sinna korteri :) Ma ise ka imestan, kuidas üks hoov võib inimesele mulje jätta :)













Mul oli veel muid elaumusi ka. Sel samal teel vanalinna juhtusin mööda minema õigeusu kirikust ja mõtlesin sisse astuda. Ma pole eriti õigeusu kirikus käinud ja nende kombeid tean põgusalt. Parajasti oli jumalateenistus lõppenud vist, sest suur hulk inimesi musitas õpetaja kätt ja risti. Õhk oli palvetest nii paks, et ma tundsin end oma katmata peaga äärmiselt sündsusetult, nii et sidusin aga endale rätiku päheja jäin vaatama. Minu jaoks oli see nii uskumatu, et ühe tööpäeva hommikul kell 10 on kirik tihedalt inimesi täis, noori ja vanu, peamiselt küll naisi. Kõik palvetasid ja põlvitasid ja.... Ja oleks siis vanad inimesed, aga täiesti tavalised noored ja lapsed ka. Võimas tunne oli seal seista ja seda kõike sisse hingata. Ja kirik ise oli ka väga ilus.
Edasi jalutasin kergel sammul vanalinna ja käisin ära tundmas kohti, kus ma viimati üle kahekümne aasta tagasi käisin. Jah, lastega käisime ka ju kevadel Riias, aga siis oli liiga külm tänaval jalutamiseks. Nüüd ma jalutasin üksi ja oli aega põigata igale poole sisse.
Väikest šopingut tegin ka, Riias on ju Massimo Dutti pood :) No ma vaatasin ainult allahindluse stangesid ja lõpuks ostsin ühe imepehme villasest marlimoodi materjalist salli endale. Aga see pood ise on jube mõnus, kuigi õige hinnaga raatsiks ma sealt osta ainult mingit tõelist unelmate asja. Ja Läti loouskosmeetika pood Madara oli ka väga tore koht.
Jalutuskäigu ajal otsisin vaikselt ka kohta, kuhu Andresega õhtul sööma minna. Valisime lõpuks ühe vabaõhu kohviku otse Galleria Centrs kõrval Audeju ielal. See Galleria on suur kaubanduskeskus, kus ema sõnul on alati kaubamaja olnud ja see välikohvik olevat seal ka aastaid olnud. Praegu on seal üks grillikoht, kus on palju laudu ja head söögid (koha tunneb ära nende võrgust toolide järgi). Mina jäin oma söögiga küll väga rahule. Ja kirsiks tordil oli bänd, kes hakkas esinema just siis, kui me oma toidud saime. Trio solistiks oli Sintija Grigorjeva, kes mängis ka bassi. Lood olid kõik sellised mõnusad jazzilikud. No nii uskumatult mõnus bänd oli, et kohe kahju oli lahkuda.... Ja õhtul pidi tulema veel pianist ja seinale vanad Chaplini filmid. Vot selline söögikoht.

Kokkuvõttes jäi mulle Riiast nii võimas mulje, et hakkasin mõtlema, et miks ma alati sinna Helsingisse kipun :) Ok, Helsingi on ja jääb mu suureks lemmikuks, aga Riia on kohe järgmine. Ülimalt mõnusa atmosfääriga linn.
PS. Pildid on ainult hoovist (pluss üks moblapilt) sellepärast, et minule ei tule ju üldse meelde, et võiks pilti teha ja terve päeva ma ju jalutasin üksinda.