Pages

pühapäev, mai 18

1. mai 2014


Maikuu on meil tihedalt sündmusi täis pikitud, nii et alustame aga algusest. 1. maist.
Nagu juba eelneval 16 aastal, plaanisime ka sel esimesel mail piknikule minna, et tähistada minu ja Andrese tutvumisaastapäeva. Hommikul silmi avades oli aga kõik hall ja vihmane ja polnud tunnetki, et võiks kuhugi minna. Päevapeale hakkas isegi lörtsi sadama. Sellist esimest maid polegi veel olnud. Mõtlesime, et sel päeval kuhugi ei lähe. Nukrutsesime pool päeva. Ja siis õhtul kell kuus tegime otsuse, et ei murra traditsiooni ja läheme siiski.


Kiirelt said toidud karpidesse, klaasid korvi ja talveriided selga. Andres otsis viie minutiga meile imelise koha ka välja ja tunni aja pärast peale otsustamist siiski piknikule minna, olime juba täisvarustuses kõige ilusamas piknikupaigas, mida oleks osanud soovida.
Tegu on ühe RMK puhkekohaga siinsamas ligidal, Nõval. Meil oli isegi katusealune, mis meid väikese vihmasabina eest kaitses. Seal olid isegi grilliahjud, aga meil polnud grillimaterjali kaasas. 
Ja see järv! Imeilus. Mets seal samas ümber - imeilus. See ärgitas isegi meid lastega kulli mängima. Me Andresega pole eriti mängulised lapsevanemad, aga see ümbrus pani meidki ennastunustavalt mööda metsa ringi jooksma ja lapsi püüdma :)





Andres oli ainuke, kes arvas, et kevad on ja pani selga õhukese tuulepluusi. Seetõttu pidi ta end varsti piknikutekki mässima. Õnneks ei leidnud ta kiirustades õhukest mütsi üles, nii et vähemalt kõrvad olid soojas:)

Seda tüüpi mets on minu lemmik. Lapsepõlvest saati juba.

Lapsed ka nautisid täiel rinnal seda ilu ja mõnu:)


Ja siis, kui me mõtlesime, et enam ilusamaks minna ei saa, ujus kaugelt roostikust meie juurde üks luik. Toitsime teda natuke saiaga, kuigi ma tean, et eriti ei tohiks. Aga ta vaatas sellise näoga otsa...
Veetsime teda vaadates vist tund aega. Nii ilus lind. Ja tema ei läinud ka kuhugi. Kui läksime paadisillale, ujus ka meie juurde. Ja siis kui me olime asjad kokku pakkinud ja lapsed juba autos, vaatas ta meid, tõusis korra veepeal püsti, lehvitas tiibadega, hüüdis meile hüvastijätuks oma luigehüüdu ja ujus tagasi oma kaasa juurde roostikku. 






Meie lihtne piknikulaud. 
Luik ujus ka pildi peale.


Enne koju minemist käisime veel Spithamist läbi ja jõudsime täpselt selleks hetkeks, kui päike merre kukkus.
Kui ma oleks Andresele hommikul öelnud, et otsi palun meile selline piknikukoht, mis oleks ilusa järve ääres, kus oleks ka ilus metsaalune, tuulevaikne, katusealune, inimtühi ja järvel võiks ujuda ka mõni luik, siis oleks mind vist printsessiks herneteral nimetatud. Aga vahel, kui asjad tunduvad hommikul üsna nihu minevat ja kui sa eriti midagi ei oska oodata, võivad head asjad ise sinu juurde tulla.
Ja me olime väga tänulikud:)