Pages

laupäev, oktoober 11

Sandri 1. september





Selle aasta esimene september oli meil jälle pidupäev, sest Sander läks esimesse klassi.
Kui Maibriti aastal läks esimesse klassi kuus last ning nad hakkasid kolmanda klassiga liitklassis käima, siis Sandri klassi läks lausa kümme last ja nad said täitsa eraldi klassi. Viie paralleeliga linnakoolide kõrval tundub see muidugi teine maailm, aga uskuge mind, alla 1000 elanikuga valla kohta on kümme esimesse klassi minejat täitsa korralik tulemus :)




Sandri esimese õpetaja nimi on Lii. Tema võttis sellel aastal vastu ka oma endise õpilase tütre. See on ka maakoolide juures tore, et samad õpetajad õpetavad kõigepealt emasid-isasid ja siis nende lapsi :) Ja oli ikka armas vaadata küll kuidas kahemeetrine isa läks oma tütre esimesel koolipäeval lilledega oma enda esimest õpetajat kallistama.




Sander kõndis saali ja sealt ära oma üheksandikust naabripoisi kõrval. Sandrile jagus lausa kaks suurt kõrvale :)
 


 Sander sai kohe esimesel päeval aru, mida koolis teha tuleb. Eks ta on seda aabitsat ju kodus näinud, kui Maibrit samasuguse järgi õppis ja rõõm oli suur, kui ta päris enda oma sai. Õpetaja Lii käe all on nüüdseks lugemine selle järgi ka ikka väga kiiresti edasi arenenud. Õpetajad lihstalt oskavad lapsi õpetada :))
 Nagu näha, jagab Sander pinginaabrit:) Ja keskmisel poisil Kerdol on neid kaks.
 Noaroosti kool on minu arvates nii tohutult armas :)

 Sandri püksid ja vesti õmblesin ise. Kõigepealt olid meil olemas kingad. Mina ei suutnud osta neid musti kingi, mida kingapoodides poiste pidulike kingade sildi all müüakse. Ostsin purjekingad, minu lemmikud. Mõtlesin küll, et kas on ikka piisavalt akadeemilised, aga kui minu korralik ema need ka heaks kiitis, kadusid kõhklused. Ja kikilipsu, Sandri esimese üldse, tegi minu ema Andrese lipsust. Sest minu kangalaos polnud mitte ühtegi sobivat kangast lipsu jaoks ja tund oli kaheteistkümnes.

 Korralik koolilaps peseb kõigepealt käed ja alles siis hakkab õnnitlusi vastu võtma :)))

 Istutasime puu ka. Pisikese tammekese.


 Külalisi, pidustusi ja aktusi oli meil sellel päeval päris palju. Viimased külalised tulid õhtul kell üheksa. Vahepeal käisime ka Maibriti kunstikooli aktusel ja siis Sandri muusikakooli aktusel.

 Sander läks kitarri õppima. See sinises pluusis meesterahvas on Sandri kitarriõpetaja Joshua. Ta on ameerklane :) Kuna muusikakool on minusuguse muusikakauge inimese jaoks natuke aukartust äratav koht, siis on eriti tore, et erialaõpetaja on selline laheda olemisega ameeriklane, kes hakkas meid kohe sinatama ja kellele ma julgesin laupäeval helistada ja küsida, et kas see pill, mis me välja valisime, ikka sobib. Ja solfi õpetaja on ka ülilahe. Sander tuleb sealt alati ülevas meeleolus ära. Ma imetlen selliseid õpetajaid!
Ja kui tavakooli kodutöö kontrollimisega mul arusaadavalt probleeme pole (sest lugeda ma oskan eksole), siis muusikakooli ülesannetega oleme ikka interneti ja juutuubi appi võtnud. Sest kui õpetaja kirjutab, et "harjuta 0-2 kõik kellad (loe: keeled)" siis läheb ikka natuke uurimistööd enne kui koodi dešifreerid. Nüüd ma olen targem ja lähen alati peale tunde üle küsima, et mis teha jäi.  Ja C-duuri heliredelit oskan nüüd minagi kitarril mängida. Muidugi, kui ma nägin, kui kiiresti õpetaja Sepapoisid läbi mängis (meil läheb kahe noodi tabamiseks sama kaua aega, kui temal terve loo mängimiseks), saan aru, et tööpõld on lai :) Aga nüüd õpetab Sander juba mind, et mis näpuga kuhu vajutama peab. Igal juhul on väga põnev ja muusikakool on tegelikult sama mõnusa ja hea õhkkonnaga, nagu Maibriti kunstikoolgi. See kunstikool on selline, et kohe läheks ise sinna. Oma erilise auraga on ta nagu omaette maailm, kus eksisteerib ainult loomine.
 Kolmada klassi tüdruk Maibrit oma sõpradega.
 Sander ja tema ristiema.
Õhtud näevad meil nüüd sellised välja. Algul Sander ei tahtnud üldse harjutada ja ma ma olin ikka täitsa segaduses, sest ta ju ise niiväga tahtis seda kitarri õppima minna. Siis tabasin, et talle ei meeldi selline umbmäärane "mine nüüd harjuta". Temale peab ütlema nii: "Kõigepealt mängi 5 korda Rong see sõitis, siis 5 korda Sepapoisid, siis 5 korda heliredelit ja siis mõtle ise üks lugu". Siis ta läheb väga rõõmsalt harjutama. Pedagoogilised nõksud, kas pole? :)

Ja Sander on ikka väga õnnelik, et ta saab nüüd lõpuks ometi koolis käia. Et ei pea enam kunagi lasteaias magama. Et ta on nüüd suur poiss, kes paneb ise oma koti kokku ja loeb raamatut. Ja õpetab juba oma emagi :)