Pages

teisipäev, aprill 28

Pluus minu õele


English version is here.

Siin blogis on vist juba traditsioon, et millalgi peale 25. aprilli tuleb postitus teemal "mida ma oma õele sünnipäevaks kinkisin. Näide 1. Näide 2. Näide 3.  Nii et jätkan traditsiooni ja esitlen pluusi, mille õele tegin.


Pluus on tehtud taaskasutatud meeste meriinovillasest pulloverist, taaskasutatud siidist, mille ma kunagi ühes teiste siididega ära värvisin (enne oli kreemikas valge) ja ühest uuest kangast (esitüki jaoks). Esiosas kasutasin õhukest viskoosi, mis eriti sooja ei pea, seetõttu otsustasin soojuse mõttes sellele voodri panna. Kuna siid on vastu ihu nii mõnus, siis panin siidi. Nii peaks esiosa selja ja varrukatega võrreldes enam-vähem võrdselt soojas olema. Muidu hakkab ju kõht külmetama :)

Nagu näha, oli originaalpulloveris ka mõni auk.
Lõike võtsin sellise, mis on mõeldud tekstiilile, mitte trikotaažile, kuna esitükk ju ei veni ja muidu võib pluus ebamugav jääda. Kasutasin lõiget 02/2014 Burdast. Tegin varruka kitsamaks, et oleks kenam (sest varrukad on ju venivast materjalist). Samuti tahtsin, et pluusi alumine osa oleks natuke laiem, seetõttu nihutasin lõiget alt poolt pisut kanga murdejoonest kaugemale, jättes kaelaaugust nihutamata.  Tegin ka kaelaaugu natu-natukene suuremaks.
Aga alustasin kogu tööd siiski sellega, et harutasin ära originaalkampsuni kaelakandi. Tavaliselt on vabrikus toodetud kudumitel kandid eseme külge ahelpistega ühendatud. See tähendab, et tuleb vaid üks ja kindlasti see õige lõng katki lõigata ja tõmmata ning kant hargneb naksti küljest. Selle lokkis lõnga, mis harutamisel pihku jäi, aurutasin triikmasinga sirgeks ja kasutasin seda hiljem kandi taasühendamiseks kaelakaarde. Kandil, mis peale harutamist alles jääb, on silmused mõlemas servas, nii et selle saab ilusti uuesti peale silmata. Selline nikerdamine võtab küll aega, sest silmata tuleb nii kaeluse avalikult kui sisemiselt poolelt, ent tulemus jääb väga-väga ilus ja professionaalne. Sellist tegevust olen õppinud oma emalt, kes ei ole kunagi väikest lisatööd ilu nimel peljanud.


Ka luku õmblesin käsitsi külge, sest see meriinovillast kapsun oli väga õrn ja voogav ning ma olin kindel et 90% tõenäosusega ma keeran selle asja vussi, kui masinaga lukku hakkan külge õmblema. Aga selline käsitsi nikerdamine on mulle väga meeldima hakanud ja kuna mul polnud kohe üldse kiiret, siis võisin sellele nokitsemisele vabalt aega pühendada. Lisaks annab iga käsitsipiste asjale vaid lisaväärtust juurde :)
Kantisin ka luku seestpoolt esitüki kangaga, et miski ei hakkaks torkima ja et oleks ilusam (sest luku ühendamisel käsitsi tehtud pisted olid pahemalt poolt näha).


 Kui me pilti tegime, oli külm ja väga tuuline, nii et väga palju aega sättimiseks ei olnud. Nii ma vaatangi piltidelt, et kohati on pluus mul seljas natuke nihkunud. Neid pilte, kus mul tuul pluusi õhku täis puhus ja mul nagu suur paun ees oli, ma siia ei hakkagi panema :)


See pluus sobib mu uute pükstega hästi, natuke oli isegi kahju teda ära kinkida :) Aga minu meelest ongi kingitus siis hea saanud, kui teda kahju kinkida on :)))







Õde saatis mulle täna sõnumi, et "pluus on seljas, väga pehme ja mõnus. on oht, et saab lemmikuks" :) See tegi mind rõõmsaks. Sellist rõõmu saab kogeda vaid siis, kui oled kingi oma kätega valmis teinud. Nii et võib öelda, et tegijale jääb sama suur või suuremgi rõõm, kui kingi saajale!


neljapäev, aprill 23

Uued püksid! Alexandria Peg Trousers


English version is here.

Kui välismaiseid õmblemisblogisid külastada, siis jäävad pidevalt silma igasugused huvitavad firmad, kes lõikeid teevad. Juba ammu oli blogides suur Named Clothingu vaimustus ja eelkõige nende Jamie teksalõike pärast. Mul on juba ammusest ajast kihk leida enda jaoks see kõige parem teksade lõige ja ma kujutan ette, kui tore on siis endale muudkui aga pükse teha :) Unistus! 
Sattusin teksalõike otsingutel jälle Named lehele ja avastasin, et neil on uus kollektsioon välja tulnud. Selles kollektsioonis hakkasid silma ühed püksid - Alexandria Peg Trousers. Ma ei teagi, kuidas seda tüüpi pükse eesti keeles kutsutakse :) Aga teksade kõrval on selliste pükste tegemine mul teiseks suureks unistuseks. Kunagi üheksakümnendatel olid mul ühed sellised -  sinised ja lilledega :) 



Kuna püksid tundusid modelli seljas üsna ilusad, siis otsustasin seda lõiget katsetada. Ostsin PDF versiooni, nii et sain kohe lõike välja printida ja Maibriti abiga ka kokku kleepida.
Named Clothingu arvates on keskmine naine 172 cm pikk, nii et otsustasin kohe alguses lõiget lühendada nii kehaosas kui sääreosas. Tegin kahjuks vea ja valisin mulaaži tegemiseks geomeetrilise mustriga riide, nii et diagonaalsed voldid, mis suundusid sammuõmblusest üles küljeõmbluse poole, jäid märkamata. Kehaosa lühendamine polnud ka õige mõte, nii et kui päris kangast lõikama hakkasin, siis lõikasin kehaosa nii nagu ette nähtud. 


Aga nende diagonaalsete voltidega nägin ikka vaeva. Ma pole küll suurem asi proovitegija, aga sain aru, et sammuõmblus oli liiga pikk ja küljeõmblus liiga lühike. Kuna vead tulid välja alles siis, kui ma õigest riidest pükstele proovi tegin, siis ei jäänud muud üle, kui eest ja tagant keskelt vööjoonelt süvendada, samuti istmikuõmblust süvendada. Asi läks paremaks aga mitte täiuslikuks. Kuna ma enam midagi muud teha ei osanud, siis jätsin püksid selliseks ja otsustasin ebatäiuslikkusega leppida. 
Teine probleem oli kangaga. Ostsin selle viskoosi-polüestri krepi kunagi Trendist. Trendi kohta oli ta üllatavalt soodne. Tookord võlus mind just see "krepilisus" ja kanga langevus. Aga hind oli ilmselt seetõttu odav, et kanga järeltöötluses oldi praaki tehtud. Sest see kangas andis tugevalt värvi. Kui ma olin kanga ära aurutanud, ilusti mööda lõime pooleks pannud ja lõikedki peale kinnitanud, avastasin, et mu käed on täiesti sinakashallid. Võtsin siis lõiked ära, pesin, kuivatasin ja aurutasin kanga uuesti. Lõikasin siis tükid välja ja hakkasin õmblema ja sain aru, et see kangas annab ikka värvi! Nii et valmis pükse pesin kaks korda üle ja ema soovitusel leotasin kanges soolvees. Loputusvesi jäi küll puhas, loodame, et rohkem värvi need püksid ei eralda.



Õmblemisjuhendis oli osa asju minu jaoks kummalised. Näiteks välimine taskukott oli soovitatud õigest kangast teha, sisemine oli aga kahes tükis - ülevalt poolt kangast, alt voodrist. Ma tegin välimise taskukoti (selle, millega taskuserva nö keeratakse) voodrist. 


Kuna ma ostsin omale peale pikka kaalumist kaua ihaldatud valged tennised, siis mõtlesin, et need püksid sobiksid uute tennistega hästi. Aga sellisel juhul ei tohi püksid olla kolmveerandpikkusega. Nii et ma õmblesin pükstele mansetid alla. Nööriks kasutasin atlaskanti, mille pooleks murdsin ja läbi õmblesin.


Enesetunne on nende pükstega hea. Maibrit ütles õigesti, et need on väga dressipükste moodi. Nii et mul on nüüd sellised krepist dressipüksid :) 





Aga teksasid pole ma ikka veel tegema hakanud. Kaalun, kas võtta lõige olemasolevate pealt, kasutada Burda 3/2014 lõiget või osta Named Jamie Jeans lõige või hoopis Closet Case Ginger jeans :) Mulle tegelikult väga meeldib kasutada lõikeid, mis on välismaistes blogides populaarsed - mul on tunne, nagu ma osaleks siis teatud sorti ühisõmblemises :) 
Aga enne on mul vaja hoopis lastele õmmelda ja uuel nädalal saan postitada ühe juba üles pildistatud asja, mis peab laupäevani saladuses olema :)
Named Clothing Jamie Jeans
Closet Case Files Ginger Jeans
Burda 3/2014