Pages

esmaspäev, juuni 8

Märkmik ja raamatud


Kuna käes on suvi ja puhkuste aeg, mil aega raamatuid lugeda, siis mõtlesin jagada oma raamatuelamusi (ja mitteelamusi). 

Moleskine Lego märkmik ja Faber-Castell Ecco Pigment 0,3 mm tintekas.

1. MÄRKMIK

Alustama peaksin aga hoopis oma märkmikust, tänu millele on mul väga mugav oma loetud raamatuid jagada. Nimelt tutvustas Andres mulle sellist märkmiku-päeviku süsteemi nagu Bullet Journal. Ma ei hakka seda siin ümber jutustama, kuna viidatud lehel on väga hea video selle kohta. Minule tavalised, ettetrükitud kalendermärkmikud ei sobi, sest vahel tahan ma mõnest asjast kirjutada pika jutu või hoopis täheldada üles ideid ja unistusi, nii et ettenähtud lahtritesse kõik ei mahu ja puhtaid lehti on märkmikute lõpus tavaliselt vaid mõned üksikud. Bullet journali puhul ongi hea see, et alati, kui midagi uut tahad kirjutada, pöörad uue puhta lehe. Ja kuna leheküljed tuleb kõik nummerdada, et sisu sisukorda üles märkida, siis leiab pärast kõik üles ka. Täiendasin oma päevikud siiski ka kalendritega, et asju saaks ka ette planeerida.




Olen seda märkmikku pidanud nüüd paar kuud ja olen sellega väga rahul. Mul on iseendale ülesannete kirjutamises veel arenguruumi, aga siiani olen nautinud kõige rohkem seda, et saan oma märkmikku kirjutada üles kõik, mis meelel mõlgub :)  Ja üks rubriik, mis on viimasel ajal populaarseks saanud, on "Loetud raamatud". Kui tegu on hea raamatuga, siis tahan tavaliselt alati sealt midagi välja kirjutada. Nüüd on mul kohe selleks ametlik koht :))) 
Ja olles vaimustunud andekate inimeste Bullet Journalitest, mida netist ohtralt leiab, teen tasakesi ka katseid oma päevikkuse üht-teist joonistades üles tähendada. Arenguruumi on kõvasti, aga nagu ühes toredas raamatus, "The Sketchnote Handbook"(mille pistis mulle pihku ka Andres), öeldakse: "Sketchnotes are about hearing and capturing meaningful ideas, not how well you draw."

Esimest korda peale kooliaastaid on mul uuesti ka pinal :)

Ja enne raamatute juurde minekut veel ka töövahenditest. Olen katsetanud erinevaid "tintenpenne", ja kõige paremad, mida ma Eestis leidnud olen, on Faber-Castell Ecco Pigment 0,3 mm või väiksem. See on siis nn rapidograaf ehk tenilise joonestamise jaoks kasutatav marker, mõnusa viltotsikuga ja ei imbu läbi paberi teisele poole. Kõige paremad on (jällegi Andrese leid Helsingi Stockmannist, võimalik tellida ka eBayst) Rotringi markerid (0,3 või 0,2 mm). Heal tintenkal on märkmikupidamisel suur roll! Kirjutamine peab olema nauditav :)
Ja oluline on ka see kuhu kirjutada. Kirjatarvetesnoob nagu ma olen, valisin endale Moleskine Lego märkmiku, suure ja joonelise. See lihtsalt inspireeris mind väga :) Peale seda tahtis ka Andres omale sellist ägedat märkmikku ja siis maandus see ka Sandri sünnipäevasoovide nimekirja. Poistel on küll valgete lehtedega versioonid. Siin ka fotod sellest, kuidas eeskuju on nakkav ehk väljavõtted Sandri märkmikust:




2. RAAMATUD

Nüüd siis raamatutest. Kuna inimeste arusaamised heast raamatus on erinevad, nagu ka  lugemus, siis väike selgitus: ma ei ole mingi süvalugeja ja püüan valida enda jaoks selliseid raamatuid, mis on hästi kirjutatud ja helgemapoolsed (ehk et igasugused raamatud, kus on ohtralt vägivalda, on minu jaoks välistatud). Nn naistekate aeg sai mul läbi varastes kahekümnendates, sestpeale olen püüdnud leida natuke paremaid raamatuid. Eesti kirjanikest on minu lemmikud Õnnepalu ja Kristiina Ehin, olgu see siis mingikski orientiiriks.


Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu"
Seda raamatut soovitan kõigile, kes peavad lugu õmblemisest ja kõigest sellest mis sinna juurde kuulub. Raamat jälgib ühe luksusliku mantli saamise lugu. Alustatakse Londoni Savile Row rätsepatest, liigutakse edasi Peruusse vikunjade juurde, tagasi Inglismaale kangavabrikutesse, minnakse siidimeistrite, kangatöötlejate, nööbivalmistajate ja graveerijate juurde. Minule oli see raamat täielikuks maiuspalaks. Ja kuigi ei ole tegu ilu- vaid pigem aimekirjandusega, olid ka sõnad üsna nauditavalt seatud :)

Tsitaat raamatust:"Üks asi, mida ma selle ameti juures tõesti armastan, on see, et siin tuleb kohtuda kõikvõimaliku taustaga inimestega ja nendega väga isiklikul pinnal suhelda. Prooviruumi püksata sisenemine on suur võrdsustaja." J.H.Cutter, rätsep.




Jan Kaus "Ma olen elus".

See raamat oli nii kihiline, et seda on üsna raske kokku võtta. Minu jaoks kumab sellest raamatust läbi headus. Et kirjanik ise on hea inimene, humanist. Nii ta armastab ka oma tegelasi ja vaatamata sellele, et tema tegelaste saatused ei pruugi alati olla helgeimad, jääb peale lugemist alati hea ja kerge tunne. Lugesin selle raamatu peaaegu et ühe jutiga läbi :)
Minu jaoks oli huvitav ka üks ja kõiki liine siduv tegevuskoht - Tarurootsi. Tegu on ilmselt väljamõeldud kohaga, mis meenutab väga Noarootsit :) 


Mudlum "Tõsine inimene".
Selle raamatu vastu tekkis mul huvi peale seda, kui kirjanik oma raamatust "Kirjandusministeeriumi" saates lõigu ette luges. Vaatamata sellele, et raamatu algus oli paljutõotav ning üksjagu äratundmisrõõmu tekitav, kiskus asi raamatu edenedes allamäge. Ühel hetkel tundus mulle, et kirjanikul on võhm otsa saanud. Lisaks ei tekkinud mul kirjanikuga nö hingesugulust :) Peale raamatu läbi lugemist jäi minusse kõle ja metalne tunne nagu peale Madonna kontserti Lauluväljakul. Ilmselt on see täiesti isiklik asi, nii et selline tunne ei pruugi teistele üldse jääda. 


Cheryl Strayed "Metsik".

Seda raamatut hakkasin lugema tänu filmile. Film meeldis mulle üsna, kuid mõjuma hakkas ta alles päev pärast vaatamist. Kohe peale kinosaalist lahkumist mõtlesin, et "oligi kõik või'?". Ja tegelikult ikka ei olnud. Nagu tavaliselt ikka, on film vaid raamatu vari. Ja ma ei suuda otsustada, kas on parem enne filmi näha ja siis raamatut lugeda või vastupidi. Seekord siis nägin filmi enne ja seetõttu raamatut lugedes oli Cheryl minu jaoks Reese Whiterspoon'i nägu. Nii nagu Mr. Rochester on minu jaoks alati Timothy Daltoni nägu. Aga raamat ise oli väga hea. Mulle kohe väga-väga meeldis. Hästi kirjutatud ja mõtlemapanev. Lugu on siis ühest naisest, kes oli omadega ummikus ja otsustas võtta ette väga pika jalgsimatka. Sellest raamatust kirjutasin oma päevikusse kohe kaks lehekülge tsitaate :) Minu meelest on see raamat just hea suviseks lugemiseks. Ja peale kinoskäiku pühkisin tolmu oma käimiskeppidelt!

Tsitaat: "Selle kokkuleppe olin sõlminud endaga mitu kuud tagasi ja ainult tänu sellele ma üksi matkata saingi. Ma teadsin, et kui hirmule voli annan, on mu retk hukule määratud. Hirm sünnib suuresti loost, mida iseendale jutustame, sestap otsustasin pajatada ednale teistsugust lugu kui see, mida naistele räägitakse. Otsustasin, et mind ei ähvarda oht. Ma olen tugev. Ma olen vapper. Miski ei saa minust võitu. Selleloo külge klammerdumine oli ajuloputuse vorm, kuid enamasti see töötas. Iga kord, kui kuulsin mõnd tundmatu päritoluga heli, või tundsin, kuidas midagi kohutavat mu kujutluses võimust võtab, tõrjusin selle kõrvale. Ma lihtsalt ei lasknud endal hirmu tunda. Hirm sünnitab hirmu. Jõud sigitab jõudu. Ma sundisin end jõudu sigitama. Ja peagi ei kartnud ma enam tõepoolest."

Ja teine tsitaat:"Mulle on alati tundunud, et üksiolek on tegelikult koht, nagu poleks see seisund, vaid pigem ruum, kuhu saan tõmbuda ja olla see, kes ma tegelikult olen."


Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika".

Selle raamatu ma lõpetasin eile öösel. Raamatus põimuvad vaheldumisi seitsmekümnendatel sündinud ja kaheksakümnendate elu-olu mäletava ning teismelisena Prantsusmaale emigreerunud minategelase meenutused Siberisse küüditatud ning oma  pojast ja mehest lahutatud naise kirjadega kodumaale. Üsna karastav lugemine oli see, eriti Siberi-osa. Selle raamatu pealkiri võiks olla ka "Eesti romaan", nagu autori eelmine teos. "Eesti romaan" oli väga omapärase stiiliga ning minu mäletamist mööda ei olnud seal ainumastki otsekõnet, kuigi tegelasi ja sündmuseid oli omajagu. Samuti olid seal väga pikad laused. "Jumalate aritmeetika" oli stiililt natuke tavapärasem :) Igal juhul nii see raamat kui ka "Metsik" panind mind mu oma elu natuke kõrvalt vaatama ja hindama. Aga see Siberi teema ei taha ikka mu mõistusesse kuidagi ära mahtuda. Isegi vaatamata sellele, et mu naabritädi, kes ka Siberis käinud, rääkis, et seal oli ka helgeid hetki ja ilusad suved. 
Niisiis, see raamat ei ole küll kõige kergema süžeega, aga hästi kirjutatud ja halba tunnet ei jätnud.

Tsitaat raamatust:"Mõtlesin inimestele, kes süüdistavad ennast, justkui olnuks Käigevägevama rehkendustes, jumalate aritmeetikas surnute ja elavate arv ette fikseeritud, nii et ühe inimolendi säästmiseks pidanuks tingimata ohverdama teise. Ehk oligi jumalik printsiip kokkuvõttes vaid masinlik arvutamine, vaagimine ja võrdlemine. Ehk tulenes sellest ka too Eda meeleheitlik soov teha meist matemaatikud, füüsikud, teadlased - inimesed, kes suudavad käsutada numbrite maailma. Kuid kas suudaks inimolendid oma naeruväärsete rehkendustega lahendada jumalate võrrandeid."

Head lugemist! Ja soovitage mulle ka midagi!