Pages

pühapäev, november 15

Sügisjalutuskäik lossipargis


Enne kui lumi maha tuleb, räägin meie selleaastasest "sügismatkast".  Meie sügismatka traditsioonist olen ma siin varem küll juba kirjutanud, aga lühidalt öeldes tekkis see siis, kui me olime Andresega linnainimesed ja tundus, et kuldne sügis ei jõua linnas täies ilus meieni. Seega otsustasime igal sügisel kõige värvilisemal ajal teha ühe väljasõidu koos saiakeste ja sooja teega. Aastad on olnud erinevad ja nii ka meie matkad. Värviliste lehte seas sahistamise matkade vahele on tulnud ka sügismatku, kus on juba lumi maas või puud suisa raagus. Aga igal aastal oleme ikka "risti kirja" saanud. Sest vahel oleme läinud ka sellepärast, et igal aastal oleme käinud, mis salata. Vahel see kuldne sügis on nii kiiresti möödunud, et me pole jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, aga täitsa minemata ka pole raatsinud jätta.


Selle aasta "matk" oli meil kohe väga peen. Nimelt juhtus Andres autos kuulama "Kukul külas" saadet, kus oli sel korral külaliseks Keila-Joa lossi uus omanik. Andresele saade väga meeldis ja kui ta koju jõudis, olid tal piletid "Kellaviiteele" juba taskus. Igal pühapäeval kuni jaanuari keskpaigani vist, korraldatakse Keila-Joa lossis kellaviieteed, kus pakutakse teed, kooki ja mängib muusika. Ja kuna Keila-Joa on väga sobiv koht ka sügisjalutuskäiguks, siis me kombineeerisime selle kellaviiteega. Sest meie kandis siin on valdavad siiski okaspuud ja sügisekulda peame tihti natuke kaugemale otsima minema :) Ja Keila-Joal oleme me Andresega kunagi ammu, enne lapsi ja vist isegi enne kooselamist, sügismatkal käinud ja teadsime, et seal on väga ilus.


Keila-Joa lossis sees olen varem käinud kaks korda - Draamateatri etendustel "Kodukoht" ja "Pikk päevatee kaob öösse". Siis oli loss muidugi restaureerimata ja boheemlikult räämas. Ja kogu austuse juures lossi taastajate ees, tõesti müts maha sellise töö ees, pean tunnistama, et tunnen end paremini just sellises pisut räämas, kriuksuvate uste ja  logisevate aknaraamidega lossis. Selline annab kuidagi unistamisele rohkem ruumi. Ilmselt on oma osa selles tundes ka neil kahel etendusel, mida ma seal vaatamas käisin ja mis olid väga-väga head.


Muidugi meeldib mulle ka "uus" loss, lihtsalt hoopis teine tunne on seal. Praegune loss on aga väga meisterlikult taastatud ja tundub, et allahindlust pole kuskil tehtud - pigem on jäetud mõni asi järgmisse etappi tegemiseks. Nii käivadki tööd teisel korrusel, kuhu tulevad sviidid, nagu lossi perenaine meile selgitas. Kogu loss on taastatud algsete jooniste järgi, mis saadi Peterburist kätte ning ka restauraatorid on Peterburist. Eestist telliti vaid aknad ja uksed. Ja vist ka põrandad, aga selles ma enam kindel pole. Hiljuti avati lossis ka restoran, nagu ma kodulehelt teada sain, sinna tahaks ka väga minna.

Keldrikorrusel on muuseum, kus kogu ajalugu kenasti kirjas. Seal on ka kostüümid nii lastemõõdus kui suuremad :) Ja tore oli seinal ka Peeter Volkonski pilti näha. Mulle ta nii meeldib.
Esimesel korrusel on siis saalid ja väiksemad ruumid ning nüüd siis ka restoran. Lossi perenaine, väga väljapeetud ja sümpaatne proua, rääkis ka seda, et pulmade pidamiseks on loss väga popp koht.


Kellaviietee kujutab endast siis tunnikest, mil mängib muusika ja pakutakse teed ja kooki. Seda, kes muusikat mängib, ette ei tea. Meil mängis üks pianist, kelle nimi mul kahjuks enam meeles ei ole. Kook ja tee (valikus oli ka kohv), mida pakuti olid väga head, kook oli kohe nii hea, et oleks võimalusel kaasa ostnud :) Ja no nõud olid ka ilusad, see on minu jaoks alati oluline!


Nii me seal siis kooki sõime, teed jõime, muusikat kuulasime ja lobisesime. Tekkis natuke küll selline tunne, nagu oleks aeg tagasi keritud :) Inimesi oli parasjagu, oleks vist isegi veel mahtunud. Aga kõige armsamad olid üks vanaisa oma lapselapsega - nemad olid ikka nii ilusad, et ma peaaegu muutusin neid aina vaadates ebaviisakaks.










Ja siis oligi aeg jalutuskäiguks. Ka lossi parki on vuntsitud. Vana sild on läinud ning selle küljes olnud pruutpaaride tabalukud on kunstipäraselt paigutatud spetsiaalsesse hoiukohta. Uutele pruutpaaridele on tehtud traadist südamed, mille külge nad nüüd oma tabalukke võivad kinnitada.


Uus sild aga kõigub ja kriuksub päris korralikult ning kuna ka piirded on üsna hõredad, siis minu jaoks oli seda silda natuke kõhe ületada.


 Sügis ja Peterburi-stiilis loss, need sobivad ideaalselt kokku :)
 Me üritasime käbidele lehe sappa siduda, et näha, kuidas ta joast alla kukub. Väga hästi see ei õnnestunud küll.






Kohustuslik sügisese fotosessiooni tegevus :)



Selline tore "matk" oli meil sel aastal. Minule, kes ma suur matkaja ei ole, aga armastan väga teed ja magusat, sobib see ideaalselt :) No tegelikult on tore ka päris metsas käia ja termosest teed juua, aga väike vaheldus tuleb alati kasuks. Lastele väga meeldis, eriti park, sest selliseid pinnavorme ju meil siin Läänemaal ei ole.