Pages

teisipäev, märts 29

Mantel, tehasetöölise kleit, postiljoni kingad ja muu ehk pikk jutt



Nagu elus ikka, on kõik asjad omavahel risti-rästi seotud, nii ka minu õmblemismaailmas. Nii pean juttu oma uuest mantlist alustama hoopis sellest, et mulle tegelikult meeldib väga kleite õmmelda. Ma nii otseselt seda ei tajugi, aga kui vaatan kasvõi blogisissekandeid, siis kleidid moodustavad vist poole minu õmblustöödest. Kleite kannan ma aga põhiliselt vaid suvel ja põhjus on lihtne - talvel on vaja, et lisaks kleidile oleks ka õige mantel ja saapad, mis kleidiga sobivad. Sageli õmblen aga ilma strateegilise plaanita ja nii jäävadki kleidid igapäevase kandmise mõttes tihti tagaplaanile, kuigi võiks ju hooopis esiplaanil olla. 


Kuna viimasel ajal olen palju jälginud igasuguseid minigarderoobide (capsule wardrobe) blogipostitusi ja videoid, vaimustunud Project 333 ideest ning asjadekergemast elust üleüldse (neist teemadest peaks kohe eraldi kirjutama), siis tegin natuke ka mõttetööd selles vallas, et mida mul vaja oleks õmmelda versus mida ma tahaks õmmelda. Eks nende kahe vahel peab tasakaal olema, aga natuke planeerimist ei tee paha.
Nii ma siis otsustasin, et mul on vaja ühte mantlit, mis oleks nii pikk, et selle all saaks kenasti kleiti kanda.


Väga palju aega läks mul lõike valimise peale. Kui olin valikus juba täiesti kindel ja hakkasin lõiget võtma, otsustasin jälle ringi. Selle suure valimise käigus oli suureks abiks Burda venekeelne leht, kus on nii palju valmistöid. Ja kohati on see koht ka üsna meelelahutuslik (uurides näiteks taustu, kus fotod on tehtud  või armsaid pöördumisi) ja ka nostalgiline. Aga põhiline on jah see, et vene prouad on usinad õmblejad ja valmistöid on palju näha ning seega ka kergem otsustada ühe või teise lõike kasuks.


Lõpuks otsustasin pikendatud õlaga ja alt pisut kitseneva mantli kasuks Burdast 8/2014. Tegu on pikkadele inimestele mõeldud lõikega ja ehk seetõttu ei läinud mul see proovi tegemine kuigi libedalt. Kui traageldatud mantli selga panin, hoidsid hõlmad risti ja lõhik lahku. Andres aitas mul proovi teha nii hästi kui oskas, sest ema oli linnas ja ma ei hakanud proovi pärast linna sõitma. 
Taskud tegin teistsugused ja mitte omal valikul. Nimelt ostsin kanga Kangastuudiost, kus teatavasti müüakse enamjaolt reste. Ja eks see minu mantli kangas oli ka rulli lõpp ja seetõttu panin peale väljalõikamist tähele, et hõlmal on õla juures üks tehniline korts. Hakkasin seda välja pressima ja kärsatasin kogemata kanga sealt kohast ära. Täiesti arusaamatu, sest pressisin läbi marli ja auruga ja kangas on villane. Siis ei jäänud mul muud üle, kui esihõlm pooleks lõigata ja ülemine osa uuesti lõigata (õnneks poole hõlma jaoks mul kangast jätkus). Ja kui juba sellisesse kohta õmblus sai tehtud, tegin taskud ka ja just sellised tänu ema soovitusele. Ja küll need on ühed lihtsad taskud teha! Oleks võinud ehk natukene rohkem külje peal olla, aga ma nii silma järgi vaatasin mitte ei mõõtnud kuskilt.


Edasi läks üsna ludinal. Voodri lõikasin natuke valesti, aga õmblesin siis siilu vajalikku kohta vahele.   Kuna mul oli väga suur soov ja vajadus selle mantliga võimalikult kiiresti käima hakata, siis tegin ma omale plaani ja õmblesi iga päev kasvõi natukenegi. Et see töö ei jääks jälle mitmeks aastaks ripakile.
No ja selline ta siis tuli. Kangas, nagu öeldud, on siltide järgi villane, kuigi tegelikult on ta kahekihiline, sisemine kiht on minu tuleproovi järgi öeldes puuvillane ja välimine villane. Vooder on Abakhanist, selline hea paks viskoosvooder, millele kogemata otsa komistasin kui rullil oli silt -70%. Mantli tripp on aga väga eriline. Nimelt on see nahast, mis on pärit minu ema saabastelt, millega ta käis umbes siis, kui ma algklassides käisin. Kui ma keskkoolis käisin, siis lammutasin need saapad ära (vanasti ju hoiti kõiki asju alles igaks juhuks) ja tegin õele, kest pidas siis juuksuriametit, vutlari kääride jaoks. Need nahakribalad on peale mitmet kolimist mul aga ikka alles ja nüüd sobis üks kribal tripiks väga hästi.


Üleüldiselt olen ma selle mantliga väga rahul ja juba palju käinud. Voodri ja põhiriide vahele panin kihi õhukesi villakampsuneid, et oleks soojem. Tehnoloogilises mõttes õmblesin seekord aga natuke teistmoodi, kui tavaliselt, sest selle lõike revääril oli imelik sissevõtuvolt ja seega võtsin ette ühe uuema Burda joonisõpetuse ja tegin selle järgi. Varrukate ja kehaosa ühenduskoht võiks olla natukene siledam, aga kuna ma juba ükskord kärsatasin seda kangast, siis ma eriti ei julgenud enam pressida, ainult õrnalt aurutasin aga need varrukad vajaks nats otsusekindlamat lähenemist. 







Tripp ema saabastest.
Ja jõuangi kleidi juurde. Ka siin pean natukene kaugemalt alustama. Nimelt sellest, et avastasin alles nüüd päriselt (varem ma olin neist lihtsalt teadlik) Merchant&Mills firma. Ilmselt see video pööras mu ära! Kõik seal on lihtsalt täpselt selline, nagu ma tahaks, et minu sarnases ettevõtmises oleks (kui see mul oleks). Mulle väga meeldivad need inimesed, kes selle firma taga on, vaatamata sellele, et meie nõukogude aega mäletavad inimesed ilmselt ei ole saanud kunagi õmblemisest loobuda lihtsalt selleks, et feministlikku liikumist toetada, nagu nad seal videos räägivad. Meil oleks feministid pidanud paljalt ringi lippama või kandma neid kummalisi riideid, mida keegi ei tahtnud. Aga vaatamata taustale ja kergetele filosoofilistele erinevustele meeldivad need inimesed mulle niiväga ja eriti meeldib see, et nende juustes oli juba halli, kui nad selle ettevõtmisega alustasid. 


See kleit on tehtud Camber Set lõike järgi. Iseenesest ju väga lihtne tegumood, aga samas pole mulle veel ükski selline lõige varem sobinud, kus seljal ühtegi sissevõtet ei ole. Aga see sobib.
Võtsin tegelikult külgedelt natuke sisse ka. Varrukad tegin lõpuks ühe teise lõike järgi, sest originaalis on kleit lühikeste varrukatega ja varrukalõige on üsna madala kuugliga, nii et pikale varrukale see ei sobinud. Neid varrukaid ma passitasin vist seitse korda otsa! Viimased viimisltevad pisted tegin vahetult enne, kui hakkasime Eesti Laulu kontserdile minema. Mul oli vaja ju sinna ikka uus kleit selga panna :) Sest pärast oli veel sõbranna sünnipäev ka ja....



Kanga idee tuli Merchant&Millsi kodulehelt, seal on sama kleit tehtud ilusast ruudulisest linasest. Ma muidugi enne analüüsisin läbi, et mis kangast see kleit peaks olema, et ei oleks pärast jälle olukorda, kus pole sobivaid kingi või saapaid. Läksin jälle Kangastuudiosse ja hakkasin otsima. Peale seda, kui ma olin juba kolm kangatorni kogemata ümber ajanud, küsis müüja, et kas ma otsin midagi kindlat. Ja seekord oligi see haruharv juhus, kus ma täpselt teadsin, mida tahan. Ja müüa võttis elegntse liigutusega kassa eest laualt selle kanga. See oli täpselt see, mida ma olin ette kujutanud. Ruudu suurus, koostis (vill), värvid. Vahel näkkab!


 Tegelikult plaanin külgedele väikesed lõhikud teha, et oleks kergem astuda. Ja alles sellelt fotolt siin näen, et vooder paistab natuke tagant välja. Nii et see tuleb siis ka suts lühemaks teha. Vooder muidu on ainult kehaosal ja materjaliks on viskoos. Kui mu ema mind selle kleidiga nägi, hüüdis ta, et "nagu koolilaps!".


Ja siis, tegelikult kõige esimesena, tegin Merchant&Mills Factory kleidi. See on tõesti nagu tehasetöölise kleit :) Linase kanga võtsin oma varudest ja varudesse sattus see kunagi Abakhanist. Mitte midagi peale pikkuse ma ei muutnud ja ausalt öeldes ei teinud eriti proovigi. Selle kleidiga olen päris palju juba käinud. Nii kui mantli valmis sain, hakkasin harjutama jälle kleidiga käimist. Ma olen nii teksapükste poole kaldu, et igapäevast kleidikandmist tuleb natuke harjutada. Iseenesest on tegu väga mugava kleidiga, oluliselt mugavam, kui teksapüksid.





Ja natuke kingadest-saabastest ja kotist ka. Kõigepealt, siis kui veel paks lumi oli, ostsin Reedest endale Dr. Martensi kingad. Mulle väga sellised meeste kinga tüüpi jalanõud meeldivad, aga kõik mulle ei sobi, peavad olema sellised robakad. Mul on see tanksaapa vaimustus juba keskkooli ajast, vana arm ei roosteta. Kuna aga need kingad mulle väga meeldisid (need olid firma algusaastatel algselt mõeldud postiljonidele ja politseidele tööjalanõuks, muide), aga lumi kippus kingast sisse tulema, tellisin netist ka samasugused saapad. Sain allahindlusega ja otsustasin siis natuke laristada.


Selline seljakott on mul samuti unistus juba noorusajast aga nüüd tingis selle ostu põhiliselt minu kõrver selg, mis hakkab üleõla kotti kandes kiiresti valutama. Ikka peab ju mingi põhjenduse välja mõtlema uue koti ostuks :) 


Ma loodan, et see varustus teenib mind nüüd korralikult. Sest minu unistuseks on, et mul oleks vähe asju, aga selle eest korralikud ja palavalt armastatud. Aga ega seda armastust ju alati esimesest silmapilgust ära ei tunne :)


Merchant&Millsist veel nii palju, et ma tellisin ka nende raamatu, mis on lihtsalt i-me-i-lus! Õmmelda sealt pole veel jõudnud, sest seoses remondiga ma muudkui paigutan ja sorteerin. Ja mul on meeles küll, et ma pidin siin ka väikse raamatulaada tegema, loodan end kiirelt kokku võtta selleks.
Ja minu uueks reisisihtkoha unistuseks on Rye, East Sussex, kus Merchant&Mills pesitseb :)