Mõtelda on mõnus...

Totaalset tibijuttu ja maailmaparandusjuttu

2012-01-23T21:41:00.000+02:00

Ma jätan siis maailmaparandusjutu viimaseks, sellega on soliidsem postitust lõpetada:)
Aga tibijutust siis. Alustame huulepulgaga.
Alati, kui ma kuskil poes käin ja saan ülimeeldiva teeninduse osaliseks, tahkaks kohe sellest igal pool hõigata:) Mul oli selline mure, et tahtsin väga omale mingit värvi huulepulka, sest muidu ma kasutan vaid peaaegu läbipaistvaid huuleläikeid, aga kuidagi ei osanud seda õiget poest leida. Mul on see huulepulgasoov juba ammune asi aga kuna õige leidmine on nii raske, siis ma olen siiani käega löönud. Aga ühel päeval, kui mul seoses äralangenud kokkusaamisega järsku palju aega sülle kukkus ja kuna ma juhuslikult just Solarises olin, siis astusin Make Up Store'i sisse. Rääkisin sellele müüjale, kes minu poole esimesena pöördus, oma suure mure ära :) Ja küll on tore, kui sa leiad inimese, kes saab täpselt samamoodi kogu sellest värviasjandusest aru kui sa isegi. Alustuseks soovitas ta mulle huulepulga asemel kombinatsiooni huulepliiats (väga pehme) pluss huuleläige (püsib kaua). Sellega ma olin kohe päri, kuna mu õel just selline komplekt klassikalise huulepulga asemel on. Seejärel suunati mind sujuvalt meigitooli ja hakkati aga pliiatseid ja läikeid testima. Ülteme nii, et ma poleks ise elu sees selliseid valikuid teinud aga tulemus oli just mulle sobiv. Ja see teeb ju nii suurt rõõmu, kui leiad just selle õige tooni, või kaks... Ma leidsin kaks :) Ja müüja nimi oli Kairit, soovitan!

Kreemijuttu ka:) Ma kirjutasin jõuluvanale, et soovin Dr. Hauschkalt midagi. See Hauschka on mul juba vana lemmik, aga vahepeal ma hakkasin koonerdama ja ostsin Lumene parabeenivaba sarja. Jõuluvana tõi mulle Melissi kreemi ja see on nii supermõnusa lõhnaga ja mõnusa tundega et ohh... Mulle üldse tohtult nende Hauschka asjade lõhnad meeldivad, sellised natuke heina ja natuke millegi seletamatu lõhnad:)

Ja siis ma juhtusin ükspäev mingile artiklile, kus räägiti sellisest Eesti looduskosmeetika firmast nagu Moshi. Ja kuna ma olin just sellisel looduskosmeetika lainel ja kuna tegu on ju ka meie omamaise firmaga ja mis seal salata, pakendid on ka nii lahedad, siis tegin ka sealt tellimuse :) Algul ma olin natuke kurb, et neil üldse kreeme pole, aga hiljem, kui ma kodust kreemitegu hakkasin uurima, sain aru, et kreeme on vist lühikese säilivusaja tõttu raske müüa? Igal juhul tellisin näoõli ja jojobaõli ja eeterlikke õlisid ja ühte mangolõhnalist kehakoorijat. Ja siis veel mangovõid, millega ma ei osanud alguses midagi peale hakata, sest tegu oli sellise üsna kõva ja mitte just eriri hästi lõhnava rasvaga. Olles natuke internetis tuhlanud, julgesin ma siis selle mangovõi üles sulatada ja talle jojobaõli ja eeterlikke õlisid sisse mikserdada, et saaks natuke määritavama segu. Eeterlike õlidega pingutasin vist natuke üle aga esimese kreemiteo kohta käib küll. Näoõli ja jojobaõli (kuhu ma ka natuke eeterlikke õlisid sisse segasin) on väga mõnusad, samuti meeldib mulle väga ka see kehakoorija. See lõhnab nii imeliselt mango järele ja kuna koostisained tundusid kõik sellised söödavad, siis ma isegi natuke proovisin seda :) Kuna koorimisagent on suhkur, siis oli hea küll, kuigi natuke jäi ikka lõhnaõli maitset lõpuks suhu:)
Ja nüüd on mul siis suur kihk ise päris kreemi teha, no ikka emulgeerida ja doseerida. Aga produktide tellimiseni pole veel jõudnud, kuig Hobipunkt on riti ja rästi läbi töötatud :) Kui leiaks veel ühe kauem säiliva näovee retsepti ka... Tahaks sellist teha, nagu Hausckal on :)

Aga maailmaparandusest ka. Sander ajas mind täna kell 4.45 üles, ise küll peale seda õndsalt edasi magades. Ja kuna mul on hetkel nii palju igasugu ideid peas, siis hakkasid need kohe jälle peas ringi käima ja edasi magamisest ei tulnudki midagi välja. Kui ma olin pooleli olevad kindad ära lõpetanud aga und ikka veel ei tulnud tagasi, siis hakkasin, nagu ikka, netis kolama ja leidsin jälle palju põnevat minu suure iidoli Reet Ausi teemal. Näiteks tema kõne TEDx-l või siis Jaak Kilmi tehtud film Out of Fashion või siis trashtotrend.com leht. Kas pole inspireeriv, mida saab teha 300 paarist Montoni praakpükstest? Või teksatükkidest? Vaadake kindlasti ka videoklippe selle lehe Documentary rubriigist. Peale selle info (mis enamikus on küll ju teada aga ikka tore uuesti kuulata) ja inspirastiooni tulva oli raske võtta kätte mingi ÜKS töö, ma oleks tahntud paralleelselt lõikuda teksasid ja õmmelda vanadest teega värvitud voodilinadest romantilisi kleite. Kuna aga hommikul tuletas end meelde tõsiasi, et Sandril pole üldse kodudressipükse, siis võtsin ma hoopis kätte ühe tüki uhutud dressiriiet ja õmblesin kaks paari ülilihtsaid kodupükse, ilma igasuguste kaunistusõmbluste või -detailideta.
Reet Ausi mõju all olen ma ikka veel ja üritan leida mingitki põhjust, miks ma ikka sinna HjaMi lähen, kui kuhugi väljamaale satun.... Lõppu ka väiksed luuleread :)


Muuda ennast, muutub maailm,


    mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;


    kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,


    nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!

Kaks kleiti ja üks kampsun

2012-01-15T13:41:00.000+02:00

Mõtlesin, et teen endale sünnipäevaks mummulise kleidi. Minu meelest see mõte kõlas väga ilusti, umbes sama hästi nagu "kellaviietee" või "suur kruus koorekohvi" :) Mummud sobivad sünnipäevaga väga hästi kokku! Eelmisel aastal, kui ma täitsa süütute mõtetega läksin Haapsalu Kangadžunglisse eesmärgiga osta poolteist meetrit voodrit, nägin ma poe uksel silti, mis teatas, et kõik on poole hinnaga. Loomulikult ei tulnud ma poest ära vaid voodriga :) Muidugi ma ostsin seda imelist mummulist kangast :) Ja kuna hiljuti saabunud õmblusraamatud tõid tagasi ka minu õmblustuhina, siis oligi asi vaid vormistamises.

Tegelikult tegin ma ka proovikangast testkleidi (ainult ülemise osa küll) ja õpetasin ka Andresele kleidiproovi tegemise algvõtteid, sest iseendale on proovi teadagi üsna võimatu teha. Kui Andres asja mõttele pihta sai, siis läks tal proovi tegemine juba ludinal ja ta ütles, et see olevat isegi lahe olnud.

Lõige on kombineeritud Colette Sewing Handbook lõigetest (varrukad Licorice kleidilt ja muu Truffle kleidilt, alumine osa siiski muudetud).

Kangas on mingi sünteetiline kiud aga jätab üsna siidsatiini mulje. Mummud on sametised.

Mis selle kleidi puhul on veel tore - teda saab mitmeti kombineerida. Kui väga pidulik puhk ei ole, siis kannan seda selle kampsuni ja punaste saabastega. Pidulikumal puhul paneksin siiski mustad kõpskingad. Ja variante on veel :)

Enne jõule oli mul vaja teha aga üks kleit ilma igasuguse õmblusisuta. Andrese töökoha jõulupidu seisis ukse ees ja ma ei tahtnud enam jälle panna selga ühte oma kahest mustast kleidist, millega ma vaheldumisi juba üsna mitu aastat läbi olen ajanud. Kanga ostsin kunagi Abakhanist ja kohe kaks suurt restitükki - et siis saab sellest igasugu tegumoega kleiti teha. Kurb oli aga minu meel, kui ma õmblema asudes avastasin, et üks kangatükkidest on pronksja läikega, teine aga hoopis kuldniidiga. Mis tähendas, et mul oli järjekordselt kangast liiga vähe. Kuna pikalt otsitud lõike järgi ma enam kleiti teha ei saanud ja kaotada polnud midagi, siis otsustasin kangaga lihtsalt improviseerida. Alustasin kleidi tegemist nii, nagu vanaema mulle kunagi nukuriiete tegemist õpetas - panin kanga nagu kirja neljaks kokku, lõikasin pea jaoks augu ja siis sellise kimomojoonega ka varrukad. Peale seda pidin oma teost vist veel kümme korda selga panema, et kohendada kaelaauku, varruka- ja kehalaiust jne. Õmblesin keskkohta ka voldid, muidu oli asi natuke liiga kartulikoti moodi. Lõpuks õmblesin ka varrukate otsa torud, sest tahtsin pikki varrukaid. Ja selline ta siis tuli - omaloominguline kleit :) Muidu pole viga, aga natuke tahab ta "taha sõita" ehk et ta pole nagu väga tasakaalus. Aga peol ma temaga käisin ja kannan veelgi. Kangas mulle meeldib väga!

Suvel kudusin oma ristitütrele sünnipäevaks roosa mohäärkampsuni. Mulle hakkas see kampsun ja eriti see lõng väga meeldima. Suur oli mu rõõm, kui leidsin seda lõnga veel Kosmose lõngapoest. Kunagi ma ta sealt olin ostnudki, aga kuna vahepeal oli mitu aastat mööda läinud, siis ei osanud oodatagi, et seda sealt veel leian. Pulloverist oli ta ammu otsas. Niisiis kudusin Maibritile samasuguse :)

Lõng: Sublime Kid Mohair blend, kulus vist 4 tokki

Vardad: 3 mm

Tegumood: omalooming

Kleidipostituses kiitsite mind küll, et teen lapsele pruuni kleidi aga näete nüüd, milline paduroosa kampsun selle peale käib :)

Kampsuni oleks võinud küll suts laiema teha, samas on kitsam kampsun jälle eest lahti kandes ilusam.

Nööbid on ühe second-hand kitli eest. Panin nad ette pahem pool väljapoole, muidu läikisid liialt.

Kui mul seda lõnga veel oleks, siis ma kooks vist endale ka sellise. Ilmselt küll mitte nii roosa. Sest see kampsun on sulgkerge. Nööbid kaaluvad vist ka rohkem :)

Sale in Ravelry Store

2012-01-14T12:26:00.000+02:00

In my Ravelry Store! Until January 31. Welcome!

Kolm raamatut ja üks kleit

2012-01-09T12:00:00.000+02:00

Mõni aeg tagasi võtsin kätte ja vaatasin läbi kõik oma readeris olevate õmblusblogide uuemad postitused. Vahepeal olin kudumisest nii haaratud, et õmblemine ei tulnud meeldegi:) Ja kui ma neid blogisid siis sirvisin, avastasin, et päris mitu ihaldusväärset õmblusraamatut on ilmunud. Mida mul muidugi väga vaja oleks :)

Ühest oma lemmikutematest õmblusblogidest avastasin, et BurdaStyle nimeline veebikeskond on välja andnud omanimelise raamatu. See nimetatud veebikeskond on tihedalt seotud Burda ajakirjaga, aga kuna USA-s Burdat ajakirjana välja ei anta, siis seal keskkonnas müüakse Burda lõikeid eraldi, lisaks teevad nad seal ka mingeid oma lõikeid, mida siis pdf-idena müüvad. Minu jaoks tundub see lehekülg seal mitte eriti kasutajasõbralik ja ajas mu vana arvuti undama, nii et ma ei saaks päris öelda, et see lehekülg oleks mulle sama, mis kudumise jaoks Ravelry. Aga põhimõtteliselt on ta siis õmblemismaailma Ravelry:)

Aga raamatust. Mind paelusid selle raamatu puhul põhiliselt kleidi, pluusi ja mantli lõiked. Samuti meeldis mulle väga see lähenemine, et üks lõige ja hulgaliselt modifikatsioone. Raamatus on seeliku, pluusi, kelidi, mantli ja koti põhilõiked ning iga kohta on kolm variatsiooni koos põhjalikemate juhistega. Kahjuks ei lugenud ma seda kohe välja, et iga asja kohta on siiski vaid kolm põhjalikumat juhendit ja ülejäänud on vaid fotod inspiratsiooniks. Saan aru, et selles BurdaSyle keskkonnas tehti mingi võistlus, kus kasutajad said põhilõikega natuke hullata ja siis hääletati kolm kõige populaarsemat mudelit, mis siis läksid raamatusseja ülejäänud vaid fotodena.

Raamatu alguses deklareeritakse, et see raamat on mõeldud kõigile algajatele, isegi kui nad pole varem niiti nõela taha ajanud. Mina seda küll algajatele ei soovita, sest minu meelest on see natuke liiga pealiskaudne ja illustreerivat materjali on liiga vähe. No näiteks võiks ju olla ikka joonis selle kohta kuidas ja kustkohast mõõtu võtta! Seal on ainult mingid ilupildid selle kohta. Osadest teemadest libisetakse üsna kiirelt üle. Ma pole ise raamatu järgi õmblemist alustanud ja seetõttu ei tea, mis need põhilised komistuskivid võiks olla, aga igal juhul tundub mulle, et see raamat on pisut pealiskaudne.

Kuna mina otsin sealt rohkem inspiratsiooni, siis see teooria osa põgusus mind isiklikult ei häri. Ma pole veel jõudnud raamatust midagi õmmelda, aga see kleit ja mantel, ja ka pluus, on minu jaoks väga isuäratavad. Ja mulle väga meeldivad ka paljud variatsioonid, nii et sellist sädet sain ma sealt raamatust küll. Siiski annaksin viiest tärnist talle vaid kolm. Sest õmblemise õppimiseks on olemas palju põhjalikumaid ja paremaid raamatuid ning üks-lõige-mitu-erinevat-tulemust stiilis raamatuid on ka paremaid, näiteks kasvõi Wendy Mullini raamatud.

Variatsioonid pluusi teemal. Nende kohta täpsemaid juhendeid ei ole. Ainult pildid.

Variatsioonid mantli teemal. Ainult pildid.

Kolm seelikuvarianti, nende kohta on siis täpsemad juhendid.

Variatsioonid kleidi teemal.

Pluus.

Lõigetetasku :)

Kleit.

Viis mudelit, mille põhilõiked raamatuga kaasas on: seelik, pluus, kleit, mantel ja kott.

Kott. Raamatu kõige mõttetum lõige mu meelest.

Mantel - mulle väga meeldib!

Seeliku variatsioonid inspiratsiooniks.

Teine raamat, mis tundus hädavajalikuna, on Sarai Mitnicku "Colette Sewing Handbook".

Ma olen Sarai blogi juba üsna mitu aastat jälginud ja tema tegemistele kaasa elanud. Tema nimelt otsustas ühel päeval et aitab sellest kontsernitööst ja ta lõi oma firma, mis teeb kerge vintage hõngulisi lõikeid. Tänu oma pühendumusele ja põhjalikkusele, on tema lõiked saanud väga palju fänne ning tundub, et tal läheb hästi.

Kuna Sarai mulle väga meeldib, nii oma stiilitunnetuse kui põhjalikkuse poolest, siis muidugi ma väga tahtsin ka tema raamatut. Missest, et selles olevad lõiked on mõeldud kurvikamatele daamidele.

Ja raamat on just nii mõnus, nagu ma ette kujutasin. Palju illustreerivat materjali, põhjalikud juhendid ja naiselikud kleidid. Kahju on muidugi sellest, et ma pean neid lõikeid kõvasti muutma, aga samas on see ka päris põnev. Sest raamatus on ka põhjalikud juhendid selle kohta, kuidas lõikeid kitsamaks-laiemaks muuta. Ma sain ikka mõnusalt lõikuda ja kleepida, kohe selline päris-õmbleja tunne tuli paeale. Kahjuks pole mul praegu raamatu järgi valminud kleidist fotosid, aga teeme need nii kiiresti kui võimalik (no kui tekib selline olukord, et on valge, Andres on samal ajal kodus ja mina ei maga :) ). Võin etteruttavalt öelda, et kleit tuli selline, mida ma rõõmuga kannan :)

Aga sellest raaamatust veel. Lisaks lõigetega manipuleerimise juhenditele ning põhjalikult illustreeritud õmblemisjuhenditele on raamatus siis ka viis lõiget - kolm kleiti, üks pluus ja üks seelik. Lisaks räägitakse põhjalikumalt ka kangastest. Ühesõnaga on tegu ilusa ja põhjaliku raamatuga ja seda ma julgeks soovitada küll.

Taffy blouse. Stiilinõuanded.

Meringue skirt. Stiilinõuanded

Licorice dress. Stiilinõuanded.

Pastille dress. Stiilinõuanded.

Truffle dress. Stiilinõuanded.

Ja kolmas raamat, ilma milleta ma enam elada ei saanud, on jaapanlase Shufu To Seikatsu Sha (on ikka nimi!) raamat "Simple Modern Sewing". Mul on kodus olemas juba üks jaapani õmblusraamat ja enam-vähem teadsin, mida oodata - lihtsad lõiked, nutikad joonised, mõnus maalähedane stiil. Minu esimene japside raamat oli tegelikult ka jaapani keeles, aga kuna jaapanlased juba oskavad jooniseid teha, siis polegi tegelikult vahet, mis keeles need pildiallkirjad on. See raamat on Interweave Pressi poolt välja antud ja läbinisti inglisekeelne.

Võttes arvesse minu elustiili ja kehaehitust, siis sobib see raamat mulle tegelikult kõige rohkem :) Raamatus on 8 lihtsat lõiget, igast on kolm variatsiooni. Mulle kohe väga meeldib selle raamatu stiil ja värvid ja hõng. Mulle meeldib väga ka raamatu sissejuhatus: "You know how it is. You always end up grabbing your most comfortable lothes from the closet. Imagine if you could make a closetful of favourites for yourselt!".

Jah, jutt seal raamatus on sama mõnusa tundega kui pildidki. Mulle see raamat väga meeldib!

Kõik mudelid üheskoos. Neile kõigile on lõiked-juhised.

Stiilinäide.

Hõlmik.

Oi kuidas mulle need joonised meeldivad!

Ja tänu nendele raamatutele tuli minu õmblemismodžo tuhingaga ja täistuuridel tagasi. Lisaks oma kleidile õmblesin ka Maibritile kleidi. Kangas oli mul juba mitu aastat kapis olemas, nagu ikka. Tihti olen teda kätte võtnud, aga kuidagi ei leidnud kangale väärilist tegumoodi. Nüüd siis lõpuks leidsin.

Ei lähe küll teemasse, aga teate, kuidas ma armastan neid Maibriti kingi! Need on pehmed, seest ja väljast nahast ja nii mõnusalt tagasihoidlikud. Ostsin need Madeiralt, made in Portugal, hind alla 30. Miks meil selliseid kingi ei müüda? Peab ikka meeletult vaeva nägema, et leida lapsekingi, mis pole üledekoreeritud või siis vakstust või sportlikud või megalaiad või megakallid. Kahetsen, et ei ostnud kahte paari - oleks ju võinud ka järgmise suuruse võtta :)

Kleidilõige on 6/2010 Burdast. Tegin selle valge variandi, ainult et varrukatega. Nii hea lõige oli, et mitte midagi ei pidanud muutma. Miks ma küll neid Ottobresid ikka veel ostan?

Nüüd tuli küll nii pikk postitus, et kõht lähks kohe tühjaks :) Loodetavasti saab varsti ka kleidiga kekutada :)

Jõulud

2011-12-26T03:20:00.000+02:00

Meil on jõulud üsna traditsiooniline püha, nii et selleaastane jõulupostitus ei erine palju eelmistest. Aga tore ju, kui midagi head kordub üsna muutumatult aastast aastasse.

Sellel aastal olid meil külas õepere ja ema. Nagu ikka, jagasime jällle ära, kes mis teeb ja nii tundus kogu ettevalmistusprotsess väga lihtne.

Et me ikka kõik õigel ajal kirikusse jõuaks, selleks tuli õepere ja ema juba eelmisel päeval kohale:) Nii jõudsime jõululaupäeval kabelisse täiesti ebatraditsiooniliselt veerand tundi varem. Jumalateenistus oli kui laulutund - pea kõik laululehe laulud said lauldud :) Koju jõudes asusid lapsed kohe ootama, et millal see jõuluvana siis tuleb aga enne tuli ära oodata ju ka et millal siis see liha ja kapsad valmis saavad ja siis millal see söök ükskord söödud saab ja.... No ja lõpuks see jõuluvana siis ka tuli ja tõi meile palju rõõmu ja nalja! Jõuluvana oli superlahe :)

Ja ma ütlen ausalt, et mulle ikka väga meeldib kinke saada ja ka neid ise teha. Me ikka tunneme üksteist nii hästi, et kingid on alati naelapea pihta. Lapsed said muidugi seda, mida nad ise jõuluvanale kirjutasid. Mina aga sain Õnnepalu ja Kareva raamatud, La Senza tudukad, dr. Hauschkat ja Make up store'i :) Kuidas sulle siis ei meeldi kinke saada :)

Ma ise jõudsin ka üht teist kududa-heegeldada, olin täitsa rahul kohe endaga :)

Ja mis mulle vaat et kõige rohkem meeldis, oli 25. detsembri jalutuskäik metsa eesmärgiga viia loomadele maiustamist ja ise ka end pisut tuulutada. Vot see oli tore üritus ja lume puudus üldse ei häirinud. Lõpus tegime ka ühe glögijoomise metsas ja seadsime sammud kodu poole, sest hakkas pimedaks minema.

Olid ilusad jõulud!

Annette, kõige noorem :)

Ootamine on niiiiiiiiiii pikkkkkk....

Lõpuks Jõuluvana tuli! Nii ilmekaid ja elavaid esitusi polegi varem näinud.

Õepere esines tantsuga.

Ma sain ühe luuletuse eest kohe kaks pakki.

Tegelikult ei oska meist kolmest keegi laulda, aga Jõuluvana jaoks võtsime end kokku :)

Õde tegi superhea koogi.

Uus punane.

Minni hullas metsas.

Käsklus "siia" on Minnil juba päris hästi selge :)

Mets oma ilus.

Kõige väiksem laps pisteti seljakotti, kus ta õndsalt magama jäi.

Kuna meil on nüüd õuevalvur, siis põdrad enam ise meie aeda õunte järele ei tule. Niisiis viisime õunad-porgandid põdramajja.

Pidulaud loomadele.

Õige Rootsi glögi ühes õiges Noarootsi metsas. Lapsed jõid teed ja sõid piparkooke.

Kingitus õele - barett lipsuga :)

Kingitus Annettele - Manti kampsun.

Kingitus õele - sall Nancy Bushi raamatust "Knitted Lace of Estonia".

Kingitus emale - Annise sall.

Ja mina sain veel midagi väga head - kiidu- ja tänusõnu lugejatelt, kellele Jõuluvana minu raamatu tõi:) Need sõnad lisasid mu jõuludele erilise sära :) Aitäh teile!

Pitsijuttu ja raamatujuttu

2011-12-09T17:31:00.000+02:00

Vahepeal on blogisse pikk paus jäänud - aeg läheb nii kiiresti. Tegelikult olen ma siin usinalt vardaid liigutanud aga pildile pole peaaegu midagi jäädvustada jõudnud. Ja osad asjad on ju ka salaasjad :)Näitan siis juba ammu valminud raamatutöid.Aga alustuseks tahaks natuke oma raamatulapsukese saavutustest rääkida. Nimelt selleks, et raamatut ka jõuluvana kotti jaguks telliti trükikojast uus tiraaž! Mul on niiiii hea meel :) Sest see raamat ei ole minu jaoks mingi "projekt" või "töö" vaid kogu hinge ja südamega tehtud lapsuke :) Ja mitte ainult minu, vaid kogu meie pere :) Seega on mul kohe mitmekordselt hea meel, et see ka lugejatele korda läheb :)Kui ma raamatut tegema hakkasin, siis oli mul kindel plaan teha sinna ka ühed kindad naistele. Igasugu mõtteid oli peas ja algul pidid hoopis ühed teistsugused kindad tulema. Aga kui ma need teised valmis sain, siis polnud nad üldse need õiged. Ja paljuski tänu neile mitteõigetele kinnastele tajusin ma tookord, et ma ei saa seda raamatut niimoodi teha, et kirjutan märkmikusse aga iga töö tähtaja ja teen niiöelda ajagraafikuga seda. See tundus täitsa vale. Õnneks olid kirjastuse poolt 100% arusaajad inimesed ja nii sain ma unustada kuupäevad ja teha raamatut rahulikult, lasta mõtetel ja ideedel laagerduda ja valida siis välja just need, mis õiged tunduvad.Ja siis sündisidki need Haapsalu sallist ja minu lemmikmustrist - piibelehekirjast - inspireeritud kindad, mis on ühtlasi ka minu lemmiktööks selles raamatus. Töö käigus kudusin ma päris mitu proovilappi ja kinnast valmis ja lõpuks leidsin, et kõige paremad ja ka vastupidavamad kindad tulevad siis, kui pitskinnas ja voodrikinnas omavahel kokku viltida. Selisel juhul ei jää see pits ka kuhugi kinni ja püsib kenasti aluskindal. Kuna kinnaste jaoks tuleb kududa kokku 4 kinnast (2 pitsi ja 2 voodrit) ning mässata ka nõel- ja märgviltimisega, siis ei ole nende tegemine sugugi ühe õhtu töö. Pigem just selline töö, mille võtad ette siis, kui tahad kallile inimesele kingitust teha :)

Nende kinnase pitsiosa kudusin valgega ja voodri beežiga.

Nendel kinnastel on hall pitsiosa ja tumehall vooder. Need kindad soojendavad mu ema käsi :)

Selle pitskrae kudumisel sain inspiratsiooni oma vanavanaema, babusja, fotodest. Vanasti olid ju ikka kleitidel uhked kraed, tihti valged. Ka mu kallis Merka-vanaema käis alati valge kraega. Ükskord ta tuli mulle sünnipäevale ja oli kiirustades unustanud krae kleidile panna. Siis ta palus mu käest, et ega mul pole talle ühte heledat salli anda, sest ta ei saa üldse olla nii, kaelas kraed või salli pole :)Arusaadavalt on ka see kraeke inspireeritud Haapsalu sallist. Haapsalu salli kudumine on suur töö ja kui pole jõudu või mahti nii suurt tööd ette võtta, siis saab pitsikudumise maitse väga hästi suhu ka näiteks sellise pisiprojekti kudumisega. Kanda saab seda mitut moodi - näiteks lipsuga kaela sidudes või siis hoopis paelad sisse keeratuna ja prossiga kinnitatult.Ja ka Maibrit on seda valget kraed kandnud - punase sametkleidi peal :)

Ja mõned pildid ka raamatust endast:

Sügisjalutuskäik

2011-11-03T00:07:00.000+02:00

Meie peres pole eriti tublisid matkajaid või jalutajaid. Ikka me leiame midagi vajalikku siin koduõuel teha ja nii jäävad kõik matkarajad ja metsateed meie poolt vallutamata. Seda enam ei taha lasta ma hääbuda meie sügisjalutuskäigu tradisioonil, mis sündis kunagi linnas elades eesmärgiks mitte maha magada värvilist sügist, mida linnas nii palju ei näe. Kuna ma nii armastan traditsioone, siis ei raatsi ühtegi raisku lasta ja nii ta ikka lükkab meid mõnele matkarajale ja pärast on muidugi hea olla ja mõtleme, et miks me nii harva "matkamas" käime.

Seekord läksime siia päris kodu ligidale - Andres leidis interneti abiga siit ühe matkaraja. Päris elus andis seda ikka natuke otsida ja teel sinna kohtasime hulgaliselt jahimehi, nii et natuke kõhe oli isegi metsa minna, vaata et kuuli kerre ei saa :) Ja Sander muidugi jäi autos magama ja esimese jalutuskäigu poole ta lihtsalt jonnis ja tahtis kukile. Peale kosutavat einet aga tuli lapsele rõõmus tuju tagasi ja oh seda rõõmu kui sai soolaugastesse mõnusa lurtsuga kive visata :) Ja pärast käisime veel rannas ka ja lõpuks läksime Roostale sööma :)

Lehed olid küll enamjaolt puudelt juba langenud aga selle aasta sügismatk sai siiski ametlikult tehtud. Tunne oli pärast nii mõnus, tahaks kohe veel mõne matkaraja jalge alla võtta.

Fortuuna valik

2011-10-30T01:16:00.000+03:00

Aitäh, aitäh, aitäh teile kõigi nende heade sõnade ja soovide eest! Uskumatu, kui palju teid on ja nii tore, et teil on siin tore :)))))
Loosimise viisime läbi vanamoeliselt ehk iga kommentaar läks paberitükil loosikaussi. Maibrit uuris, et mis toimub ja ei suutnud uskuda, et üle kahesaja inimese "saatis sulle meili". Kui ma ütlesin, et nüüd loosime võitja, siis tegi ta esialgu väga ehmunud nägu ja küsis, et kas KÕIK need KAKSSADA inimest tulevad siis korraga siia :) Kui selgus, et publikut on oluliselt vähem, avaldas Maibrit tungivat soovi olla üleval südaööni ja ise võitja valida. Noh, tunnike tuleb täna ju niikuinii uneaega juurde, nii et miks mitte :)

Loosimine käis nii:

Ja raamatu võitis endale:

Palju õnne, Piret! Palun kirjuta mulle oma kontaktid, meiliaadress on üleval paremal :)

Aga kuna teid oli nii palju, siis tundus kuidagi niru loosida välja vaid üks raamat. Kuna raamatuid saab mul olema üsna vähe võrreldes nende inimestega, kellele ma väga tahaksin seda raamatut kinkida, siis lohutusauhindadeks panen välja mõned oma näputööd.

Lohutusauhinnad saavad endale valida:

Palju õnne l?, Triin ja Rees!

Palun valige üks allpool olevatest lohutusauhindadest ja kirjutage oma valik selle postituse kommentaariumisse ning saatke mulle meilile oma kontakt, kuhu auhind postitada :) Kes ees, sellel kõige suurem valik :)

Lohutusauhinnad:

1. Matrjoškadega riidest kott

2. Pross

3. Lipssall

4. Kõrvarõngad nr 1

5. Kõrvarõngad nr 2

6. Kõrvarõngad nr 3

Veelkord suur tänu teile kõigi heade soovide eest ja ma loodan, et raamat teile meeldib!

PS. Kui kedagi peaks huvitama, siis on novembri Eesti Naises, lk 128, üks väike raamatuteemaline usutlus minuga :) Seal on ka kirjas, et Eesti Naise tellijale on raamatu tellimine pisut odavam.

Minu raamat, blogi sünnipäev ja õnneloos

2011-10-25T15:39:00.000+03:00

Tere, kallid blogilugejad :)
Pöördun teie poole nii pidulikult, sest ma olen niiiiiii kaua seda postitust oodanud :) Lõpuks ometi saan teatada, et juba nädala pärast pannakse trükikojast raamatupoodide poole teele minu käsitööraamat! Ma olen ise väga elevil ja seda on vist juba näha sellest, et ükski eelnev lause pole punktiga lõppenud :))
Ma küll kujutasin ette, et teen selle postituse siis, kui ma ise ka reaalselt raamatut käes olen hoidnud aga no näete, ei malda nii kaua oodata :)
Tegelikult olen ma küll kaua oodanud, kuna esialgsete plaanide kohaselt pidi ta ilmuma juba aasta tagasi. Aga kuna raamatuettepanek tehti mulle eelmise aasta alguses, siis oleks läinud liiga kiirustamiseks. Nüüd on ta selline kaua tehtud kaunikene.
Nagu raamatu pealkiri ütleb, siis on tegu käsitööraamatuga, aga mitte ainult. Mustrite vahel on ka muidujuttu :) Juhendeid on nii õmblemiseks, kudumiseks kui heegeldamiseks. Raamatus on enamik Eesti Naise käsitöö rubriigis ilmunud mustritest (osad neist väikeste variatsioonidega) ning lisaks spetsiaalselt raamatu tarbeks tehtud juhendid. Neid uusi hakkan siin varsti ka vaikselt eksponeerima :)

Raamatufotod on kõik Andrese tehtud (va. need, kus ta ise peal on:)). Raamatu vaderikson Romi Hasa - tema aita mind hädast välja sest raamatu pealkirjaväljamõtlemine oli see kõige raskem :) Raamatu toimetas Helina Piip,kellele kuulub ka idee see raamat üleüldse välja anda. Minu vigased jakonarlikud laused kohandas eesti keele grammatika heade tavade järgikeeletoimetaja Helen Arak. Ja täiesti imelise töö tegi raamatu kujundaja ReinSeppius. Aitäh teile kõigile! Ja aitäh ka Ingridile ja Kaiele, kes"proovikudusid" ja Kristinale ilus olemise eest.
Raamatut saab juba tellida siit.

Õnneloos

Kuna see raamat sündis suures osas tänu blogile ja blogi on olemas suures osas tänu lugejatele ja eriti tänu neile lugejatele, kel pole kahju heast sõnast (ja teid on nii rõõmustavalt suur hulk!), siis loosin teie vahel välja ühe raamatu. Selleks et loosimisel osaleda, jätke palun kommentaariumisse endast märk maha. Ainukene palve on see, et te ei jääks anonüümseks. Te ei pea end tutvustama, kui ei soovi, piisab ka (hüüd-, blogi-, foorumi- vm) nimest. Ja kui te pole seni veel kunagi kommenteerinud, siis nüüd on just sobiv hetk seda esimest korda teha :)
Loosimine kestab kuni laupäeva, 29. oktoobri, 23.59 -ni. Pühapäeval teeb fortuuna oma valiku ja teisipäeval, 1. novembril, panen trükisooja raamatu võitjale posti.

Ja veel, et täna on minu blogi sünnipäev!!! Blogi käib Maibritiga sama takti, ehk et saab kuue aastaseks :) Tavaliselt ma magan blogi sünnipäeva maha aga täna kogemata tabasin ära. Aitäht teile, et siit ikka läbi astute ja mulle nii palju positiivset vastukaja jätate! Niimoodi blogi pidada on suur rõõm! Ja vaadake, mis sellest kõik sündida võib!

Madeira!

2011-10-17T02:28:00.000+03:00

Peale pikka hoovõttu jõudsime Andresega lõpuks niikaugele, et läksime nädalaks Madeirale puhkama. Juba üle-eelmise aasta lõpushankis mu ema meile ühe väga soodsa nädalase majutuse Madeiral aga erinevatelpõhjustel lükkasime reisi aga muudkui edasi. Kuna aga mu ema ja õde on mõlemadMaderial käinud, siis nad muudkui utsitasid, et minge-minge, Maderia on niimõnus! Algul plaanisime lastega koos minna aga kuna mu ema kinnitas mullekorduvalt, et temal pole mingi probleem lapsi nädalajagu vaadata ja tegelikultkulus meile natuke kahekesi olemise aega ka marjaks ära, siis lõpuksotsustasime ikkagi kahekesi puhkama minna.

Lennupiletid valisime mugavalt reisibüroo kaudu, kessinna otselende praegu teeb. Natuke kõhklesin, sest meie pulmareisi ajaltõdesin, kui kohutavalt palju erineb charteri klientuur tavaliini omast –tookord mõni jõmm kamandas stjuuardessi nagu oma isiklikku orja ja nii piinlikoli et vaju või pingi alla. Õnneks seekord oli seltskond väga viisakas,võibolla ka selletõttu, et valdavalt oli tegu keskealiste inimestega ja ülepoole reisijatest olid lätlased.

Peale kuut lennutundi jõudsime Madeirale, kus oli jubapime ja saar säras tuledes nagu jõulupuu. Takso olime juba endale vastutellinud ja reipa taksojuhi käest saime kohe ka ülevaate tuleva nädalailmaennustusest ning jalgpallihullud nagu nad seal on, teadis taksojuht kohe,et oot-oot – eestlased ju mängivad täna! Meie saabumise päeval olevat olnuderakordsed 32 soojakraadi, ülejäänud päevadel oli 25-27 kraadi koos mõnusabriisiga nii et täiesti ideaalne ilm mulle, kes ma 30 kraadi enam ei kannata.

Hotell, Savoy Garden, oli uus ja puhas ja sellinekorralik, nagu mul tavaliselt komandeeringute ajal oli. Ei mingit lõunamaistallahindlust tasemele. Aga iga kord tuli hotelli saamiseks teha väike kardiovaskulaarnetreening – tee hotellini oli peaaegu et püstloodis.

Kuna me kohe algul otsustasime, et meil tuleb pigempuhkusereis kui ekskursioonireis (sest ekskursioonid on teadagi ju väsitavad)siis ei broneerinud ma mitte ühtegi ekskursiooni ära vaid mõtlesin et kohapealotsustame. Otsustasime siis, et läheme koos ühele päevatripile saare idaossa(läbi madeira-seekers.com) ja Andres tahtis minna ka džiibi-safarile aga mavalisin selle asemel üksinda linnas uitamise. Idatuur oli väga lahe – giid olitasemel (giid ja autojuht oli ühes isikus, naisterahvas, väikese kõpskingaga jaigal võimalikul hektel suitsetav) ja minule, kes ma pole elus päris mägesidligidalt näinud, olid just mäed kõige suuremaks elamuseks. Täitsa tekkisselline tunne, et tahaks teinekord mägedesse matkale minna (minul, kes ma poleüldse mingi matkasell!). Santana ja korvipunumine olid rohkem sellisedturistivärgid. Meiega koos olid minibussis veel kaks portugaallast, kolmungarlast ja üks norrakas. Lõunalauas me kõik vennastusime ja giid pidi meidvägisi bussi sundima :) Norra-tädiga sõbrunesin ma juba väiksel levada-jalutuskäigul – tema oli jubakümnes kord Maderial, esimest aastat oli ta seal aga üksinda – tema mees suripeale 43 abieluaastat. Mul oli kohe nii kurb ta pärast, seda enam, etportugaalased olid omamoodi mesinädalatel – nemad tähistasid oma viiekümnendatpulma-aastapäeva.

Kuna see minibussireis ajas mul südame hirmus pahaks,sest teed on ju käänulised ja kohalike sõidustiil üsna äkiline, siis jah,džiibi-reisist ma kohe keeldusin.

Ja ülejäänud aja me siis muudkui jalutasime jajalutasime. Ja sõime ja magasime ja vaatasime lõpus isegi hotellis telekat,sest meil kodus on ju ainult neli eesti kanalit, sest miski muu siia ei levi.Leidsime palju mõnusaid söögikohti ja head toidtu Madeiral teha osatakse. Eritivaimustas mind nende liha – see oli alati nii mahlane ja mure. Proovisime äranii espada (valge kala mida madeiralased küpsetavad banaaniga - oh kui hea!) kui espetada (küüslaugused ja loorberised grillitud lihatükid vardas) ja mõlemad olid väga-väga head. Meie portugaallastest reisikaalsaste mahitusel maitsesime ka bacalhau'd mis on väga populaarne mandri-Portugalis ja mida on võimalik valmistada 1001 erineval moel. Tegu on siis soolatud-kuivatatud tursaga ja enne valmistamist teda leotatakse. Oli ka hea!

Toidust veel rääkides, siis mulle väga meeldis kohalik supermarket, mille köögiviljaosakond nägi lihtsalt nii ahvatlev välja, samuti värskete saiade väljapanek ning kalalett. Ja kohe sissepääsude juures old virnad veel ahjusoojasid pastel de nata'sid, mida pakuti ka igas kohvikus ja mis on taevalik kooslus kõrbedast lehttaigna korvikesest ja muna-piima kreemist. Neid me ikka ostsime neljakaupa :)

Mis Madeiral silma hakkas oli see, et hästi palju oli nö teenindavas sfääris keskealisi ja vanemaid inimesi. Ettekandjad-kelnerid olid peamiselt muhedad papid, noored tüdrukud pidasid rohkem müüja ametit. Lapsi nägime üsna vähe, nii kohalike kui turistide seas. Ja suitsetati tohutult, eriti pahvisid noored.

Teed ja tunnelid olid suures osas kõik uued ja kaasaegsed, väidetavalt eurorahade eest tehtud. Lennuvälja radasid on ka mitu korda pikendatud, vanasti sai sealt õhku tõusta vaid pooltühja paagiga lennuk, mis pidi siis mandril tankimispeatuse tegema.

Randasid saarel praktiliselt pole, pealinnas Funchalis (kus ka meie resideerusime) pidavat kuskil üks väike avalik rand olema ja teine on lennuvälja kõrval, mis on linnast väljas. Liivarannanautlejad peavad minema naabersaarele Porto Santole (peaaegu 3 h laevasõitu, 55 km). Kuna minule ei meeldi üldse päevitada ja pole ma ka eriline veesõber, siis mind ranna puudumine mingilgi moel ei seganud. Kuigi see on omamoodi irooniline, et keset ookeani paikneval saarel varvast ookeanivette peaaegu pista pole võimalik. Me küll leidsime jahisadama juures ühe koha ja muigugi on paljudel hotellidel tehtud väike ookeani-bassein.

No ma võiksingi niimoodi seda muljetamist jätkata:) Parem panen siia pilte, need räägivad rohkem.
Igal juhul peame juba plaani, millal jälle Madeirale minna :) Sest see on ikka uskumatu, mida üks selline puhkus võib inimesega teha! Minge ka!

Lilleilu kohtas igal pool

Minule kui ööinimesele meeldib ikka öösiti ringi luusida :)

Minu esimene kohtumine Atlandi ookeaniga

Isegi kaubanduskeskus oli poolenisti ilma katuseta. Minu uuteks lemmikuteks sai Oysho tuduriiete-pood ja Rituals kreemipood. Ja siis veel Zara Home.

Liivaranda näete? Rohkem neid saarel pole.

Ookean

Santana. Neid rookatuseid peab iga 4 aasta tagant vahetama ja seetõttu on nad kulukad. Riik toetab, aga vaid kümnendikuga vajaminevast summast, seega neid maju enam peaaegu polegi alles. See siin on lillepood ja mõeldud muidugi turistidele.

Mina koos Norra-tädiga levada-jalutluskäigul.

Olin lummatud!

Parkiine Madeira-stiilis. Õnneks puhub tuul alati soodsas suunas :)

Ah ma niisama poosetan siin:) Tegu meie hotelli katusega.

Funchali vanalinn

Osad majapidamised olid ilusad omamoodi

Käisin toidupoes ringi ja muudkui klõpsisin oma telefoniga :) Mulle alati meeldivad need väljamaa toidupoed!

Kuulus bacalhau

Banaanipuud kasvasid peaaegu igas aias

On ju ilus juurviljalett :)

Kampsunid, kampsunid....

2011-09-26T02:24:00.000+03:00

Vahepeal olen siin aga aina kampsuneid kudunud. Alustan kõige viimasest - Sandri omast. Nädal tagasi tabas mind tugev süümepiin, et koon siin muudkui aga teistele aga oma lapsel pole ühtegi sooja ja parajat kampsunit selga panna. Otsustasin kõik pooleliolevad tööd ootele jätta ja kududa ühe kiirkampsuni.

Lõngaks valisin Novita Aino lõnga, mis juba viis aastat kastis oma järge oodanud. Mäletan, et kui see lõng müügile tuli, siis olin temast millegipärast hirmus vaimustuses ja kohe oli vaja teda osta. Ikka viis tokki, et omale kampsunit teha. Kahjuks kadus enne mu vaimustus kirjutest lõngadest kui ma vardad ja lõnga kätte jõudsin võtta, nii et seisma see lõng jäi. Nüüd tundus ta aga täitsa sobivat, kuna tegu on villase ja pehme lõngaga ning sellises pruunis "raamis" ei tundugi see trips-träps halb.

Kudusin kampsuni mugava inimese kombel ehk ilma õmblusteta. Hõlmad ja seljaosa kudusin koos kuni kaenlaaluseni, varrukad ringselt. Siis võtsin kõik ühe varda peale ja passeosa kahandused tegin Zimmermanni moodi, ainult et neljandal kahandusel võtsin kokku 33% asemel 25%. Kohe edasi kudusin krae ja lõpuks liistud. Varruka soonikud tegin kohe pikemad, ehk peab siis kampsun kauem vastu:)
Ainuke häda on nüüd, et pool kirjust lõngast jäi mul järgi ja ma pean ikkagi edasi nuputama, et mida temaga teha...

Lõng: Novita Aino, träpsuline nr 866 (212 g) ja pruun nr 67 (137g)

Vardad: 5,5 mm

Enne seda tegin aga Marjule Friida-kampsuni Katia Peru lõngast:

Ja veel enne seda kampsunid Johanile ja Mariale. Johanile valisin mehelikuma tweed-lõnga, Maria sai omale aga sulgkerge mohäärkampsuni. Kuna Maibritle Maria kampsun väga meeldis ja ootamatult leidsin Kosmose vastast seda sama lõnga veel (mu eelmine oli ostetud mitu aastat tagasi), siis saab ka Maibrit omale sellise kampsuni.
Praegu jätkan R. kampsuniga, mille kudumist ma naudin väga, sest Rowani Felted Tweedi on alati hea kududa:)

Muinastuled 2011

2011-08-28T16:35:00.003+03:00

Eile tegime Muinastulede öö puhul rannas tuld. Oli imeline õhtu - nii soe ja mõnus! Ja kõige uskumatum oli see, kui palju oli meie pisikeses rannas inimesi ja tulesid! Esimesel aastal oli vaid meie tuli. Teisel aastal tuli veel üks pere laternatega. Aga sellel aastal oli neli (või viis) lõket, tõrvikud ja mitukümmend inimest. Meil ja teistel olid piknikukorvid ja tekid kaasas. Lihtsalt super. Algul osad veel ujusid ka, nii et kohati tekkis tunne, justkui oleks kuskil Vahemere ääres - nii sooja õhtut ja vett meil ju augustis tavaliselt ette ei tule.

Lõkke osas on ka aru saada, et Andres teeb seda juba kolmas kord. Seekord toestas ta meie skulptuuri kohe algul suure toikaga ära, nii et meie põlev riit püsis päris tükk aega püsti - eelmisel aastal kukkus ürna ruttu pikali.

Veetsime õhtu algul meie uute sõpradega, hiljem naabritega. Kui eelmistel kordadel on Muinastulede öö olnud meil selline vaiksem ja meditatiivsem, siis seekord oli see kohe nagu rahvalik üritus.

Ja kui palju tähti oli taevas! Kuud kahjuks polnud, see olekski asja liiga ilusaks teinud:)

Padi ja pudi.

2011-08-14T03:37:00.004+03:00

Mind ajab natuke ennast ka naerma, et alustan oma blogipostitust teatega, et õmblesin padjakatte :) Et so what? :) Aga tegu on kõige ilusama padjakattega, mida ma kunagi teinud olen. Suure töö teeb ära muidugi Laura Ashley imeline kangas, mille ma Abakhanist leidsin. Kui ma seda nägin, siis olin täiesti lummatud! Lisaks sobib ta väga hästi ka mu suure toa kardingatega, mis ka Abakhani-Ashley ju on.

Kui ma tavaliselt teen selliseid padjakatteid, et kaks-neljakandilist-tükki-kokku-ja-lukk-külge, siis seekord ma nägin natuke rohkem vaeva ja harutasin diivani originaal-padjakatte küljest ära nöörkandi, et saada sealt kätte see voolik. Seejärel lõikasin sobivast kangast (mida mul lihtsalt juhtus olema, vahel veab!) kandi, panin vooliku sinna sisse ja õmblesin luku presstallaga riide külge. Enne tegin jällegi originaalkatet kasutades tükkide ülemised nurgad kumeraks. Ja selline kant annab ühele padjakattele ikka kohe kõvast klassi juurde. No ma lihtsalt armastan seda patja, saate ju aru:)))

Mis ma siis veel teinud olen.... Õmblesin viimase Ottobre järgi ühed dressipüksid. Mulle meeldisid niiväga need taskud. Algul pidid Sandrile minema aga tulid nii pikad, et Maibrit sai omale, liiatigi oli tal just dressipükse vaja. Ja selline kummaline naeratus tuleneb sellest, et Maibrit ei tahtnud eksponeerida ülemise hambarea kahte tühja kohta:)

Ja kuna ma siin paar ööd olen lihtsalt üleval istunud ja mööda maailma õmblus- ja käsitööblogisid kolanud, siis juhtusin peale ka ühele toredale mütsiõpetusele ja proovisin järgi. Kootud mütsid jäävad suvisel ajal liiga paksudeks, nii et selline õhuke mütsike on praegu just paras.

Mis me siis siin veel teeme... Kogume talvevarusid - keedame moosi ja lõhume puid. Puid lõhun mina ja loomulikult mitte kirvega vaid masinaga. Mõnus töö on:)

Minni muudkui kasvab ja kasvab. Hüppab ja naksab ka muidugi, mistõttu on meil täitsa palju augulisi riideid tekkinud. Kutsikakooli plaanime septembrist minna. Ehk seal saab ta aru, et inimesed pole lambad, keda peab karjatama :) Tegelikult olen ma talle juba mõningaid kombeid suutnud õpetada ja vaatamata sellele, et ta mulle aeg-ajalt meelehärmi põhjustab (nt närib ära Maibriti kõige ilusamad kingad ever) on ta ikka üks armas koerakuts!

Ja täna sõin elus esimest korda omaenda kasvatatud paprikat (aitäh Kristinale taimede eest) ja magasin samuti elus esimest korda võrkkiiges ühe sügava unenägusid täis päevaune :) Need kaks asja ilmselt ei ole omavahel seotud, sest paprika ei tulnud lillepotist vaid ikka kasvuhoonest:))))

Ja pluuside-pükste tuuningust saab lugeda siit.

Mustikal käisime ka korra, aga tänavu pole, meiekandis vähemalt, mustika-aasta.

Helsingi

2011-07-07T01:20:00.002+03:00

Siit tuleb nüüd üks pikk jutt ühest pisikesest reisist. Esiteks tahan enda jaoks kirja panna ja ehk on kellelegi ka kasulik. Ma ise olen nii palju väätuslikku reisiinfot teiste blogidest saanud, seetõttu panen mõned asjad detailsemalt kirja :)

Selle suve lastereisi tegime Helsingisse. Peale pikka kaalumist ja vähemalt kümme korda ümbermõtlemist otsustasime minna ilma autota ja jääda kaheks ööks. Kõige kindlamaks sihtkohaks oli Linnanmäki lõbustuspark, kuna eelmisel aastal sai selgeks, et lapsed on oma vanematesse ehk lõbustuspargist ei saa kunagi küllalt.
Kõigepealt broneerisin kohad Scandic Grand Marina hotelli. Scandiku kett jättis mulle juba meie eelmise aasta Rootsi reisi ajal väga sümpaatse ja lastesõbraliku mulje. Näiteks kui ma tuba broneerisin, siis süsteem kohe pakkus, et meie neljane võib magada vanemate juures, kui mõni teine hotell soovitas kaks tuba broneerida. Minu hotellispetsist ema kiitis ka valiku heaks ja tuletas ühtlasi meelde, et Viking Line randub ju otse hotelli ees. Ma olin kuidagi mõttes nii Tallinki juures, et muud laevafirmad ei tulnud meeldegi. Ja Viking Line oli neljandiku võrra soodsam ka, kui Tallink, lisaks oli laev mõnus ja personal väga viisakas ja lastesõbralik. Lapsed said puhveti kassast joonistusraamatud ja rasvakriidid kauba peale näiteks. Lisaks oli suur mängutuba Muksula, kus batuudid ja pallimered. Vanematele olid sealsamas lauad-toolid ja kõik oli väga mugav ja läbimõeldud.

Kuna laev startis kell 8.00, siis me pidime umbes kuue ajal hiljemalt kodust lahkuma. Mõtlesin, et olen väga kaval ja panin lapsed õhtul juba riidesse, et siis hommikul tõstame nad autosse ja saavad poolteist tundi lisaks magada. Tegelikkuses oli aga ka vist neil reisipalavik, kuna veerand kuue ajal olid mõlemal luugid lahti ja vaim reisimiseks valmis.

Ma ise olin vaid mõne tunni maganud ja juba kujutasin ette, kuidas ma sellise zombina veel ameerika mägedel hakkan kihutama :)

Õnneks meil vedas ja saime kohe hommikul oma toa kätte. Lastele oli kõik diivan lahti tehtud ja kaks kohta sinna tehtud, nii et meie kaisus ei pidanudi keegi magama. Kohe hommikul tegime väikse hommiku-lõuna-une ja kella kolmeks jalutasime Fazeri kohvikusse, kus saime kokku minu õega, kes ka sel päeval Soomes oli. Seejärel sõitsime 3B trammiga Linnanmäki lõbustusparki, kus võtsime piletid kaheks päevaks koos Sealifega. Ma juba teadsin, et viiest tunnist lõbustuspargist jääb väheks, nii et tegime kiirelt oma plaanid ringi, loomaaia jätsime järgmiseks korraks ja sukeldusime karusellimerre. Ja peab kiitma ka Linnanmäki piletisüsteemi: randmepaelad on kolmes kategoorias alla 100 cm, alla 120 cm ja üle 140 cm. Kategooriad on värvi järgi jaotatud ja kaardi pealt näed kohe, et kus keegi sõita tohib. Ja näiteks lapsevanem võib osta omale ka odavama, lapsepileti, ja saab siis oma last sellega saata. Igati mõistlik. Ja sissepääs lõbustusparki oli iseenesest täitsa vaba ja üks atraktsioon - linna panoraami vaatamine - oli ka tasuta.

Suhkruvatt on ka üks mu nõrkustest :)

Mina olin siis kuskil suurte atraktsioonil, aga Andres ütles, et Maibritil tuli roolimine oluliselt paremini välja kui Sandril ja peale esimest ringi, kus Sander peamiselt ummikusse sõitis, oli ta rõõmsalt nõus kõrvalistujaks olema.

Rahvast oli mõnusalt vähe, nii et sabad olid lühikesed ja võrreldes Gröna Lundiga Stockis läks kõik väga kiiresti. Titekamatel atraktsioonidel kohati sabad puudusid ja peale kella kaheksat pandi osad karusellid vaid meie pärast tööle. See oli juba natuke kummaline küll :) Suurte laste atraktsioonid jäid aga sulgemiseni populaarseteks ja sellel ajal kui üks meist jõudis käia mõnel suurte atraktsioonil, jõudis teine koos lastega vähemalt kolm titekat atraktsiooni külatstada.

Üle kümne aasta tagasi, kui me Andresega kahekesi seda lõbustusparki külastasime, siis mul ei jäänudki sellest nii hea mulje kui nüüd. Kõik on seal nii ilusti tehtud - haljastus, purskkaevud, atraktsioonide kujundused, kogu putkamajandus jne. Jääb vaid ohata, et miks küll meil sellist ei ole!

Draakon oli üks laste lemmikutest. Seal sai sõidetud.... no üle kümne korra kindlasti :)

Esimese päeva lõpuks saime lõbustuspargist tulema ainult tänu sellele, et lubasime "homme jälle". Teel hotelli nentis Sander, et "see mänguplats mulle meeldis!" :))

Järgmisel päeval külastasime kõigepalt Sealife'i, mis asub Linnanmäki territooriumil. Kuna me pole taolises kohas varem käinud, siis ahhetasime nii meie kui lapsed. Kogu aeg tuli lastel paluda volüüminuppu vaiksemaks keerata :) Täista lõpp ikka, kui lahedaid kalu me seal nägime ja kõik oli jälle nii ilusti tehtud-kujundatud.

Seejärel käisime ka 4D kino vaatamas, mis üks atraktsioonidest oli. No oli kah, aga rohkem ei tahaks. Pealegi olid prillid kriibitud ja pilt seega segane. Siis külastasime kõiki neid kohti, mis meil eelmisel päeval kahe silma vahele olid jäänud ja millele ma kaardil ringid ümber olin teinud, kui mul öösel und ei tulnud :)

Mõlemal õhtul käisime Vapianos söömas, see tundus olema uus koht ja eestlaste tehtud. Vähemalt nägin ma seal ühte tuttava näoga eesti inimest, kes tundus olevat boss ja pool teenindavast personalist olid ka eestlased. Aga kuna seal sai ju lastetoitu (makaroni) ja lahti oli ta 23-ni, siis sobis see meile ideaalselt.

Maibrit pani lillebuketi Sandrile kraevahele :)

Praami peal, teel Suomenlinna

Viimasel päeval läksime Suomenlinna. (Seal ütles fotoka aku üles ja pildid on tehtud telefoniga). Sinna saab praamiga, mis läks ka põhimõtteliselt peaaegu meie hotelli eest ja kui on olemas Helsingi ühistranspordi päevapilet (me ostsime kohe kolmepäevapiletid), siis on ka praamisõit selle sees. Viisteist minutit puupüsti praamis ja olimegi kohal. Suomenlinna on tegelikult pika ajalooga ja põnev koht, aga meie võtsime seda rohkem kui jalutust pargis. Andresele pakkus pinget see koht, kus laevu ehitati ja parandati, kuidas iganes seda ei nimetata (inlglise keeles oli drydock) ja seda sai kohe vaateplatvormilt vaadata. Mina olin sihikule võtnud mänguasjamuuseumi.

Nende müüride sees paukusid kunagi kahurid.

Mänguasjamuuseum

Mänguasjamuuseumi kohvikus

Mänguajamuuseum oli selline idülliline ja nunnu ja hästi pisike. Lastele need vitriinis mänguasjad muidugi eriti pinget ei pakkunud, aga mulle küll. Ja vaadates kõike neid uhkeid nukke ja nende riideid ja mööblit tabas mind süütunne, et ma pole siiani Maibriti nukuvoodile korralikke linu-tekki teinud ja ka nukuriideid eriti mitte. Selles osas olen ma nüüdseks juba end parandanud:) Nukumuuseumis oli ka vääriline kohvik. Mina sain igatahes oma esteetikalaksu kätte :) Ja võibolla teinekord läheme sinna saarele hoopis piknikule, sest seal on kohe spets koht olemas ja paljud kasutasid seda võimalust. Lisaks on seal ka rannake, mida me küll üle ei vaadanud.

Siis jõudsin ma enne laevaleminekut ka veidi HjaM-s šopata ja saigi meie reis otsa. Oleks võinud vähemalt ühe öö veel olla tegelikult. Kui me olime oma kotid hotelli pakihoiust kätte saanud jäi vaid rõõmustada selle üle, et sadamasse oli nii lühike maa :) Ahjaa. Maibrile meeldis väga Helsingi toomkirik, millest me pidevalt trammiga mööda sõitsime. Kui ta seda esimest korda nägi, hüüdis rõõmsalt "Emme, vaata, Aladdini palee!!!". Sestpeale me seda nii kutsuma hakkasimegi. Ja Suomelinna vaateplatvormilt oli see ka kui peopeal näha:)

Kokkuvõttes jäin ma meie reisiga väga rahule ja noh, eks orgunn oli ka hea:))) Plaanid said sujuvalt ja valutult ringi tehtud ja ainuke asi, mis ei toiminud eriti loogiliselt, oli tammiliiklus, ehk trammide numeratsioon. Kord saime me hotelli 3T trammiga, kord nr 4 trammiga. Ma ei mäletagi enam, kumb peatuses kirjas oli. Kuhugi valesse kohta me küll ei sõitnud aga koodi lahti ka ei murdnud. Kõik muu sujus nagu õlitatult ja jääme ootama järgmist reisi. Helsingi on ikka nii mõnus!!!

Maibrit kirjutab postkaardile tervitusi

Satsiseelik nr 4 ja kleit nr 2

2011-07-03T02:13:00.004+03:00

Viimastel nädalatel olen seelikuid ja kleite õmmelda vuristanud.

Alustuseks tegin ühe peaaegu sellise satsiseeliku ühele toredale inimesele tellimustööna. Seejärel tegin täpselt samasuguse seeliku oma õele. Ja piisas mul vaid kurta, kuidas meie kaubanduses pole üldse ilusaid peenemustrilisi ja omavahel sobivaid viskoose, kui ma sattusin Abakhani ja pidin end seal viskoosikasti ees lausa näpistama, et veenduda, et see kõik on seal päriselt. See kast oli täis ideaalseid satsiseeliku kangaid, mis suures osas omavahel sobisid. See kott, millega ma sealt Abakhanist lahkusin, oli päris raske :)

No ja siis ma muidugi õmblesin endale ka ühe seeliku lisaks. Kuna mul on palju halle asju ning punased kingad ja igasugu punaseid kulinaid ja salle, siis seliine punase-halliga seelik oli mul just garderoobist puudu. Ja lõpuks ma võtsin taas välja ka oma krookimistalla (mitte segamini ajada voltimistallaga:) ) ja sain temaga jälle sõbraks ning seelikute õmblemine läks veel lihtsamaks :)

Ah jaa, pluusi, mis mul seal seljas on, õmblesin ka ja "lõike" võtsin ühe oma lemmiku H&M pluusi pealt. Samast kangast tegin ka Sandrile pluusi, nii et me oleme nüüd ühtekad.

Jaanipäeval, kui õde meile tuli, võttis ta ka kaasa oma viimased kanga-ostud, sest Saanas olevat olnud superkangaid. Ja kui me siis kolmekesi - õde, ema ja mina - õe kangaid vaatasime ja mõtlesime, mida ühest või teisest õmmelda (selline tegevus on meie peres väga tavaline ja vanasti lõi ka vanaema selles põnevas arutelus kaasa :) ), otsustasime emaga õele ühe kleidi kohe valmis teha. Sest tegumood oli lihtne ja kangas inspireeriv ja üldse on väga tore niimoodi ekspromt õmmelda. Enne kui magama läksime, oli kleit valmis ka. Õde jäi väga rahule. Ja siis mõne päeva pärast helistas ta mulle ja ütles, et ta ostis mulle ka sellise kanga. Kangas on väga lahe, kolme "triibuga". Kuna minu kangajupp oli suts lühem, siis pidin ma kaelusesse ka lillelise riba õmblema ja varrukad tulid sellised pisikesed. Ja järgi ei jäänud mitt ühtegi juppi kangast. Kuna tegu on viskoos-trikotaažiga, siis on see kleit mõnusalt raske, hästi langev ja veniv ja tunne on, nagu käiks öösärgiga.

Nüüd ma mõtlen, et peaks natuke Maibriti nukule õmblema. Hiljutine Suomenlinna Mänguasjamuuseumi külastus koputas kohe südamele ja tuletas meelde, et ma juba ammu lubasin Maibritile, et õmblen tema Liisi-nukule midagi. Aga reisist ma räägin järgmises postituses.

PS1. Koer ise ronib kogu aeg kaadrisse :)

PS 2. Suures poseerimishoos pidin kivi pealt äärepealt maha kukkuma. Mis tuletas mulle meelde, kuidas me Andresega enne laulatust Šnelli tiigi ääres poose võtsime ja jäi väga vähe puudu sellest, et ma oleks kogu oma kleidi ja soengu ja meigiga tiiki kukkunud :P

Jaanipäev

2011-07-02T04:03:00.004+03:00

Igal aastal jaanipäeval ma ikka korraks meenutan veel seda aega, kui meil maakodu polnud ja alati oli vaja välja mõelda, et mida jaanipäeval teha. Ei saaks öelda, et jaanipäev nüüd kuidagi nii eriliselt tähtis oleks, aga no korteris on siis ikka ka jama istuda. Lõkke ääres ikka parem.

Nüüd on jaanipäevad muidugi palju mõnusamad, sest saame neid oma kodus pidada ja teha suure-suure lõkke. Andres niidab alati enne pidupäeva suurelt-laialt kõik ära ja noh, lõke ja kallid inimesed läheduses ja polegi rohkem vaja.

Sellel aastal tähistasime jaanipäeva oma laiendatud perega. Külas oli ka minu kallis sõbranna, aga tema on mulle rohkem nagu teine õde, kui sõbranna, nii et jah - perega me tule ääres istusime.

Kuna eelmisel aastal läks lõkkega natuke nihu, sest Andres tõi liiga märgi puid ja lõke visises ja suitses selle asemel et suure leegiga põleda, siis sellel aastal andis Andres endast parima ja lõke läks kohe suure vuhinaga põlema ja no oli ikka ilus vaadata.

Ilm oli meil siin väga huvitav - hommikul sadas vihma, õhtul paistis päike aga oli meeletu tuul. Seetõttu sõime toas, sest see tuul oleks söögi taldrikult maha puhunud. Ja tänu tuulele ei olnud sääski!!! See oli täiesti süllekukkunud luksus.

Üldse oli väga mõnus õhtu - nii hea ja rahulik tunne oli kohe hinges. Hea oli olla.

Konksu otsas

2011-06-17T01:14:00.006+03:00

Hiljem lisatud: vabandage minu värisevat kätt, ma pole kunagi vabakäe joonistuses tugev olnud, aga kuna ma lihtsalt vajan skeeme, siis ma joonistasin enda jaoks selle Aafrika Lille motiivi üles. Äkki kellelgi läheb veel vaja?

Vahel on nii, et mõni kudum lihtsalt ei edene ja kõik. Nagu mul nüüd üks käsil on. Kahtlustan, et asi on vales lõngas - puuvillane lihtsalt kampsunina ei inspireeri. Tuleb vist villase vastu vahetada. Aga enne seda mõtlesin natuke värviteraapiat teha ja tirisin välja kõik kokku ahmitud värvilised Egiptuse puuvillased lõngad ja neist kuulsaid aafrika lilli heegeldada. Sest kuidagi kohe on nii, et suvi ja heegeldamine käivad kokku. Ja värviliste motiivide heegeldamine on täiesti sõltuvust tekitav töö. Muudkui heegeldad ja vaatad kella, et oih, juba kaks öösel, peaks magama minema. Ah, ma teen ühe lille veel. Ja siis veel ühe. Ja nii hommikuni. Mäletan, kui ma oma heegeldatud kleiti tegin - siis tõusin hommikul natuke enne lapsi, et pisut heegeldada. Sellist asja ei juhtu kunagi muidu.

Nii et olen jälle konksu otsas:)

Mis neist lilledest tuleb, seda veel täpselt ei teagi. Suur optimist minus teeb plaane Maibriti päevatekiks. Aga kui niipalju ei jõua - no siis ehk nukutekk :)

Lõngadeks on Dropsi Safran ja SandnesGarni Mandarin Petit. Need on peaaegu identsed lõngad - mõlemad imepehmed ja mitte-kanged, kui nii tohib väljenduda. No Egiptuse puuvill ikkagi:) Seda Mandarin Petit lõnga saatis mulle kunagi üks tore soome proua ja hiljem ostsin seda ka Menita lõngapoest Helsingis. Eestis olen seda kohanud vaid Kosmose lõngapoes, kus teda oli vaid mõni tokk. Väga hea lõng on. Ja kuna mul on rohelist kõige rohkem, siis tulevad lilled rohelisele taustale. Muidu ma teeks vist valgele taustale aga no ükskord võib ju inimene ka praktiline olla :)

Dropsi Safran on pärit Lõngamaaniast, kuhu ma viimasel ajal kogu oma vaba raha olen jätnud:) Selle poe sõbraks tasub Facebookis hakata, sest vahest korraldatakse seal FB sõprade allahindlusi -40%, mis Eestis on teadupärast väga haruldased.

Ja siis tegin veel paar prossi. Paluti teha kollase ja/või oranžiga. Täitsa tore on vahel hullata värvidega, mida muidu väga palju ei kasuta.

Ja nüüd tagasi heegeldama!

PS. Ma kirjutasin teise blogisse ka!

Sander 4

2011-06-09T01:03:00.003+03:00

28. mail sai Sander neljaseks. Hommik pidi algama traditsioonilise üleslaulmisega aga vaatamata sellele, et me panime spetsiaalselt kella helisema, et mitte laupäevaselt kaua magada, suutis Sander ikka esimesena ärgata. Mis siis ikka - laulsime juba ärganud sünnipäevalapsele. Peale hommikust kiluleiba ja kohupiima-martsipanitorti hakkasime kõik kibekiirelt toimetama, sest peatselt pidid saabuma ka külalised. Kuna Sandril veel selliseid suuri südamesõpru lasteaias ei ole ja kuna sünnipäev oli sobilikult laupäevasel päeval, siis pidasimegi õigel päeval ühe suurema peo, kuhu tulid meie oma pered ja lähimad sõbrad. Ilm oli jahe ja seetõttu toimus esialgu õues toimuma pidanud pidu hoopis toas. Mahtusime kenasti ära ja oleks isegi veel mahtunud, kui oleks vaja olnud. Mulle väga-väga meeldis see pidu, hea tunne oli ja rõõm kohaletulnutest ja muidugi Sandrist, kes oli sellel päeval nii sünnipäevalapselik:)

Sander ise on meil selline krutskitega tegelane. Kui Maibrit on sõnakuulelik, kohusetundlik ja õrnake, siis Sander on kõvem kivi. Temaga pean ma läbirääkimisi pidama ja vahel ka riidlema. Samas, kui tal on hea tuju, siis ta kepsleb ja naerab ja on üks väga päikeseline ja rõõmus laps. Mulle küll ei meeldi need tähtkujude jutud aga tundub, et kaksiku tähtkuju hakkab vist ikka välja lööma - meil on vähemalt kaks Sandrit :)))

Kui jätta mõned üksikud erandid kõrvale - näiteks see, et Sandrile meeldivad ka Maibriti PetShopid - siis on poiss ikka väga mehelike huvidega. Kõik, mis issi õues või toas teeb, on nii põnev ja ta võib Andresega koos tundide viisi puid vedada või muru niita või lihtsalt ninapidi juures olla, kui Andres midagi ehitab või lammutab. Legod ja konstruktorid on ka hinnas. Joonistamisest ta väga lugu ei pea, pigem meeldib talle kääridega suur hunnik paberitükke teha ja siis need kunstipäraselt kokku liimida.

Maibritiga on nad suured sõbrad ja mängivad kogu aeg koos. See teeb muidugi ka mulle suurt rõõmu. Lasteaias käib Sander ka, kuigi hommikuti kisab niikaua, kuni ma olen ära läinud. Küll ma olen igasugu nippe proovinud, aga nii kui me lasteaia värava taha jõuame, kisub suu viltu. Nutt pidi aga kiiresti mööda minema ja pärast pidavat kõik väga hästi olema. Ja ma ei saa aru ka, miks ta nii teeb, sest on olnud ka aegu, kus ta läheb täitsa rahulikult lasteaeda...

Aidata tahaks Sander mind kogu aeg. Kui mul hetkel abi vaja pole, siis ta ütleb et:"Kui sul abi vaja on, siis kohe kutsu mind, eks!" :) Kui vanaema külas käib, siis on kohustuslikuks päevakorrapunktiks alati pankookide tegemine, kus Sander siis alati asjaline on.

Mis mulle Sandri juures eriti meeldib, on tema keskendumisvõime. Ta võib ikka väga pikka aega omaette nohisedes kas legomaja teha või raamatut vaadata. Raamatuid ta vaatab kohe eriti põhjalikult, eriti igasugu entsüklopeediaid, kus palju väikesi pilte. Samas vahel satuvad tema huviorbiiti ka "Kiriku laulu- ja palveraamat" või pranstuse-eesti sõnaraamat, mida ta ka huvitatult sirvib ning mis meile muidugi alati nalja teeb :)

Nii et on päikest ja äikest selle meie Sandriga. Aga kui ükskord taevas päris äikest lõi ja seejärel kõvasti müristas, siis jooksis Sander suure uudisega minu juurde:"Emme, emme, välku lööb ja puuksutab!!!" :)

Palju õnne, meie kallis Sander!

Satsiseelik

2011-06-01T23:57:00.003+03:00

Kuna Sandri sünnipäeva piltidega läheb siin veel natuke aega, siis ma kirjutan hoopis seelikust.

Et siis juuni Eesti Naise käsitöörubriigist leiate ajatu satsiseeliku (see on nii "ajakirja väljend", kas pole) :) Kui ma kunagi küsisin blogilugejate käest, et mida veel võiks Eesti Naise käsitöös teha, siis pakuti välja ka "mustlasseelikut". See nüüd küll ei ole mustlasseelik, aga seda vaid kangavaliku tõttu. Minu kapis sobisid omavahel just need kangad ja eks nad ole ka minu värvid:) Kui võtta musta põhja peal värviliste lilledega kangas ja panna vahele ka natuke pitsi, tuleb hoopis mustlasseelik. Miks mitte teha seelik hoopis ühevärviline. Igal juhul on tegu ühe väga mugava suveseelikuga, millega ma olen juba päris palju käinud - peamiselt küll kodustel pidupäevadel, sest maikuu on meil siin tihe pidustuste kuu.

Kui valida on, siis soovitan kangaks nn bembergi ehk viskoosi - see langeb väga hästi. Ka batist sobib kenasti. Ühesõnaga - mida õhem ja langevam kangas, seda parem.

Natuke kurvem teade on see, et seesama satsiseelik jääb minu viimaseks Eesti Naise tööks. Seda minu omal soovil. Eesti Naise töö oli mulle väga põnevaks väljakutseks ja paljud asjad oleks ilma selleta sündimata jäänud. Olen väga tänulik Helina Piibule, Eesti Naise tegevtoimetajale, selle võimaluse ja usalduse eest. Olen kogu hingega selle töö juures olnud aga hetkel tunnen, et kumm hakkab tühjaks saama ja no ei taha ju teile ka "alla lati" töid pakkuda.

Aga minu koostöö Ajakirjade Kirajstusega veel ei lõpe - selle aasta sees peaks ilmuma üks käsitööraamat, millel minu nimi peal:) Seal on enamik ajakirjas ilmunud töödest ning loomulikult ka uusi töid. Aga kui asi niikaugel, et raamat juba ilmuma hakkab, eks ma siis annan teada!

3xAnnis ja 2xPross. 3xAnnis and 2xBrooch.

2011-05-26T19:51:00.004+03:00

Annise salli populaarsuse kõrgaeg läks minust nii mööda, et ma ei märganudki. Avastasin selle salli alles nüüd ja olin üllatunud, kui nägin, et Ravelrys on üle 3000 projekti. Ja kudusin neid kohe neli tükki. Vaid üks jäi endale ja see on veel venitamata. Pildil olevad kolm salli on kootud Drops Alpacast ja 4,5 mm varrastega. See muster tekitab lausa sõltuvust, tahaks veel ja veel kududa! Algul, kui oli plaan kolm salli teha, siis kujutasin küll ette, et ma ei taha peale seda Annise mustrit enam kaugelt ka näha, aga teglikult on hoopis vastupidi:)

Veel tegin mõned prossid, ikka needsamad Eesti Naise omad:) Nende prosside tegemine on nii tohutult mõnus nikerdamine ja sättimine, et kogu argielu ja kohustused jäävad juskui kaugele-kaugele - sina muudkui sätid ja välgutad nõela ja hõõgud loomistuhinas. Ja kui kellelgi soovi peaks olema, siis see fuksia-pruuniga pross on veel saadaval.

It is interesting how the Annis shawl wave passed me without noticing. I "discovered" the pattern two months ago :) I had a plan to knit three shawls, instead I made four and I would knit it more and more. I really love this pattern! I used Drops Alpaca yarn and 4,5 mm needles.

I also made two brooches. Making these was like a therapy - while choosing the right ribbons, fabrics, buttons etc. I totally forgot the rest of the world and had kind of creating-fever :) I love this kind of moments!

Minni

2011-05-23T00:28:00.002+03:00

Nüüd on see siis tehtud - me võtsime omale koera!!!

Me olime seda kogu aeg edasi lükanud ja ma mõtlesin, et võtame koera siis, kui lapsed manguma hakkavad. Ma mäletan küll, kuidas mulle 10 aastasena tundus, et ilma koerata ma enam edasi ei suuda elada. Õnneks on mu ema aga suur koerasõber ja ma manguma ei pidanudki. Nii kui uue korteri saime, panime end lisaks sektsioonkapi järjekorrale ka koerajärjekorda. Nüüd juhtus aga hoopis nii, et sõbranna koer käis jaanuaris ulapeal ja märtsis oli suur üllatus, kui ühe koera asemel oli äkki neli. No ja kui ma neid kutsikate pilte nägin, siis tundus, et nüüd ongi see koeravõtmise aeg käes.

Ma ikka vaagisin seda otsust tükk aega ja kaldusin küll ühele, küll teisele poole. Andres oli keskel ja ütles, et otsustagu ma ise. Ema kiitis muidugi koeravõtu mõtte heaks, samuti õde ja kõigi-koerte-sõbrast õemees.

Viimase hetkeni oli lahtine ka see, kas emane või isane. Minu ema soovitab alati emast koera võtta, sest emasel koeral on kaks korda aastas jooksuaeg ja ülejäänud aja hoiab kodu, isasel on terve aasta jooksuaeg:)

Igal juhul võtsime koeratüdruku. Tema kaks venda olid oma ema moodi musta-valge kirjud, tema oli ainuke pruuni-valgega. Ema on tal puhtatõuline bordercollie, kes on inglismaal aretatud lambakarja koeraks ja pidavat olema üks kõige targemaid koeratõuge. Et filmides on just nemad need, kes igasugu trikke teevad. Isast ei tea me kahjuks midagi, loodame, et päris kaukaaslane polnud:)

Kui koju sõitsime, siis oli kuts nõus vaid minu süles olema ja natuke enne kodu tõusis korra püsti, selles et mu käekotti oksendada:))) Ja öösel ta muidugi nuttis. Ma lugesin poole ööni veel koerakasvatuse raamatut ja just sain silma kinni, kui hakkas kaeblik ulgumine. Nii et ööotsa ma jooksin koera lohutama, aga seda viga ma küll ei tee, et teda voodisse võtan. Temast peaks meil tulema ikka õuekoer.

Ja eks piltideltki ole näha, kui armas ta on. Andres arvas, et kõik mängukoerad ongi tema järgi tehtud. Silmad on tal ka huvitavad - ühe ümber on konkreetne must joon, teisel aga hele laik ja valged ripsmed, mistõttu tundub see silm väiksem. Ehk et üks silm on meigitud ja teine mitte.

Kuna ta on enamuse oma elust olnud õues, tunneb ta end õues kõige rahulikumalt. Käib mul muudkui järgi ja on üks suur mürakaru. Loodame, et öised nutuhood ununevad peagi, sest täna hommikul tundsin ma end täpselt nii, nagu siis, kui Maibrit oli esimese öö kodus olnud :)

Mul on küll komme igasugu uutest asjadest kergesti süttida ja siis mingil hetkel entusiasm kaob, aga praegu ma olen küll südameasjaks võtnud, et ma teen kõik mis suudan, et sellest koerast tuleks üks hästi käituv ja sotsiaalne loom. Eks näis siis kuidas läheb. Uurin raamatuid ja kuulan ema, tema on kaduma läinud koertekoolitaja-talent.

Ja nime Minni mõtles Maibrit välja. Algul ta tahtis Iti panna, aga kuna kass on meil ju Kiti, siis tekitaks see pisut segadust.

Nüüd on meil siis siin suviotsa tegemist - tuleb uurida nähtamatu aia kohta (kui keegi oskab nõu anda, oleksin väga tänulik), kuut ehitada ja üritada aru saada, kuidas koerad mõtlevad:)

Ja meil on nüüd üks suur-suur sõber juures!

Maibrit 6

2011-05-20T00:25:00.003+03:00

Nädal tagasi sai Maibrit kuue aastaseks. Järgmine kohustuslik lause on: kuidas aeg lendab!!! :)
Kui Maibrit oli veel väike-väike beebi, siis ma muudkui imetlesin teda ja mõtlesin, et nii kahju, et see beebiaeg nii ruttu otsa saab. Tegelikult on nii, et mida vanemaks laps saab, seda põnevamaks elu läheb. Naerda saab palju, vahel ei tohi seda muidugi välja näidata, kui teine tähtsalt maailma asjade üle arutab näiteks. Imestamist on ka palju, et kus see laps kogu selle tarkuse võtab. Maibritist on ka palju abi, eriti Sandri "hoidmisel"- kui nad koos omavahel mängivad, siis kuulen ma Maibriti suust manitsusi ja õpetusi, mis niiväga sarnanevad minu sõnakasutusele ja hääletoonile:) Vahel ma muidugi ka ehmatan ja hakkan kohe end analüüsima, et kas ma siis tõesti nii rangelt räägin.
Ajaloo huvides panen kirja ka Maibriti lemmikud.

Lemmiktegevuseks on endiselt joonistamine. Peale seda tulevad pusled, meisterdamine, nukkudega mängimine. Lemmikmänguasjadeks on ikka veel "petsid". Nendega mängib ka Sander, muide, ja küll need petsid käivad siis Sandri kraanaga sõitmas, küll lähevad lasteaeda, küll magama. Ka kingisooviks oli just petsimaja. Igasugused meisterdamise ja nuputamise raamatud on ka väga au sees.

Riietuse koha pealt on Maibrit üsna iseteadlik ja siiani olen mina ka kõik tema valikud heaks kiitnud. Seelikud-kleidid on alati esimene valik, vahel sobib ka teksaspüks. Roosa ja sädelev on ikka veel kõige eelistatumad valikud.

Maibriti üheks lemmiktegevuseks on ka lillede korjamine - seda teeb ta igal võimalikul juhul. Lumikellukestel polnud veel õieti vartki, kui juba tuli korjata. Praegu on nurmenukkude aeg. Õnneks jätkub meil siin aasa- ja metsalilli sügiseni.

Oskustest rääkides, siis tundub Maibrit oma isasse olema - arvutamine tundub talle palju lõbusam tegevus kui veerimine:) Esimesi harjutusi teeb Maibrit ka köögis ja mina pean siis rahulikult kõrval seisma ja vaatama, kuidas ta terava noaga tomatit lõikab:)

Kui ma Maibritti vaatan, siis mõtlen, et ega enam palju parem laps ei saakski üks laps olla. Mu ema räägib, et ka mina olin kunagi väga hea laps, nii et ju siis on Maibrit midagi ka minust saanud:) Oskaks ma ainult piisavalt hästi teda toetada, julugstada, kuulata. Lasta tal kasvada selliseks, nagu ta loodud on ja mitte liigselt sekkuda, kamandada, keelata. Et ta saaks vabalt sirguda ja tiibu sirutada ja olla õnnelik iseenda ja elu üle.

Palju õnne, kallis Maibrit!

PS. Ja täpselt Maibriti sünnipäevahommikuks tulid ka pääsukesed tagasi!

Talgud 2011

2011-05-14T02:37:00.002+03:00

7. mail pidasime talgupäeva. Siiani on talgud alati 1. mail olnud aga kuna see päev on meil ju pikniku jaoks broneeritud, siis pole me eriti usinad talgutajad senini olnud. Nüüd otsustas Andres aga naabrid kokku kutsuda ja külatee võsast puhtaks teha. Õnneks olid kõik naabrid ka rõõmsalt nõus osalema ja nii me siis kõik laupäeva hommikul kohtusimegi. Me oleme sellised tüüpilised eestlased, kes muidu eriti oma naabritega ei suhtle, nii et talgupäev oli samaaegselt ka sotsialiseerumise üritus.

Peab ütlema, et naabrimehed on meil kõik väga töökad ja usinad, nii et võsa ja puid langetati ilma ilutseva jutu ja kaalumiseta. “Selle võtame maha!” kõlas kindlalt ja resoluutselt ning meie võssa kasvanud külateest sai peaaegu et allee. Naiste-laste töö oli okste kokkutassimine ja neid oksi oli ikka palju! Lapsed said peale igat kärukoormat ka kärusõitu, suuremad said ka roolimist proovida.

Minu ülesanne oli talgusuppi teha, selleks valisin universaalse rassolniku. Siinkohal kiidan Pereköögi kokaraamatu rassolniku retsepti – sellejärgi tuleb üks eriti hea supp (kuigi ma lõpus timmin soola-suhkru-kurgivedelikuga maitset ikka oma maitsele vastavaks). Naabrinaised olid pirukaid ja kooki küpsetanud ja nagu ikka jäi meil pool toitu alles.

Õhtul pakkusid ainukesed saunaomanikest naabrid ka sauna ja unega ei olnud sellel õhtul vist küll kellelgi probleeme.

Töö oli talgupäevast vaid üks väike osa. Minu, ja ma usun et ka teiste jaoks, on puhta külatee kõrval vähemalt sama oluline see, et me saime midagi koos teha, saime rohkem tuttavaks. Sellel päeval oli natuke selline laulupeo-tunne. Et me oleme koos, me teeme koos tööd ilma isiklikku kasu silmas pidamata, et küla elab ja et lapsed, keda kokku oli vist kümme, jooksevad käsikäes ringi ning silkavad ühest hoovist teise. See oli tõesti Bullerby!

Maibriti kampsun

2011-05-04T23:25:00.005+03:00

Mõtlesin, et Eesti Naisesse on nüüd küll igasugu kulinaid ja baretikesi tehtud, aeg oleks teha ka midagi praktilisemat. Nagu näiteks üks puuvillane suvekampsun tüdrukule. Tuli ta jälle triibuline, aga see ei oma tegelikult selle kampsuni juures üldse tähtsust. Pigem on olulised külgekootud nöörkandid ja mulle endale meeldib ka see tagasipööratud nööbiliist.

Kõige esimese külge kootud nöörkandi, või siis I-cordi, tegin oma lillale pitskampsunile. Enne polnud ma midagi sellist teinud ja minu meelest oli see meetod nii lahe. Palju ägedam nöörkant-nööpaugurida sai aga Sandri Pikkuveli kampsunile, mille on disaininud andekas Villapeikko. Selle kampsuni nööpe ei tohi mina kunagi kinni panna - Sander tahab ise! Maibriti kampsunile tegin nöörkandi aga kaelusesse ja varrukasuusse. Kuna ma niiväga tahtsin sinna ka lipsukesi siis selline lahendus tundus kõige kenam. Nööbiliist on kohe külge kootud ning hiljem pooleks murtud. Murdejooneks on venitatud silmused. Ühevärvilise kampsuni puhul jääks see isegi ilusam, triibulise kampsuni puhul on venitatud silmused triipudega veidi nihkes, kuid mitte häirivalt.

Lõnga soetasin peamiselt Karnaluksist, kus seda imeodavalt müüakse. Õige hind on lõngal vähemalt kahekordne Karnaluksi oma. Asenduslõngaks võiks sobida ka näiteks Cotton Time. Rowani Handknit Cotton meeldib mulle eelkõige sellepärast, et kudum jääb hästi pehme ja mõnus.

Ja juhend on siis maikuu Eesti Naises:)

Viimasel ajal olen ma tegelikult päris palju kudunud ja õmmelnud, aga paraku on kõik asjad ära antud/kingitud enne, kui ma neist pilti olen jõudnud teha. Õele sünnipäevaks tehtud mummukeed ja kotike jäid siiski pildile. Õde soovis omale mummukeed, mis ei oleks pidulik ning oleks puna-sini-valgetes toonides. Ükskõik kuidas ma neid kolme värvi ka ritta ei seadnud, tulemus meenutas kohe 4. juuli pidustusi USA-s. Tegin siis hoopis kaks keed:) Kott on kõige tavalisem poekott, aga mis on eriline, on see kangas! Ostsin selle kunagi Kreenholmi poest ja siiani polnud raatsinud kasutada. Aga kuna ka kott oli õe soov, siis vaatasin, et see kangas sobiks just nende mummukeedega hästi kokku. No ja õel on palju sinise ja punasega riideid ka.

Neljateistkümnes Esimene Mai

2011-05-03T09:29:00.002+03:00

Nagu pealkirjastki lugeda võib, pidasime seekord oma 1. mai piknikut juba neljateistkümnendat korda :)

Seekord tähistasime isegi Volbriööd - tegime lõkke ja lõime tantsu. Volbripäeval sai ka selle aasta esimest grilli ja värskes õhus einet võetud.

Nagu alati, on üks kõige suuremaid küsimusi - kus piknikku pidada? Sellest oleme juba aru saanud, et meie oma vallas on kõige rohkem kõige ilusamaid inimtühje rannakesi, nii et mõtted liikusid ikkagi Noarootsi piires. Õnneks oleme me selle 14 aastaga juba üht-teist õppinud ja nii valiski Andres koha välja arvestades tuule suunda. Sest tuul oli ikka väga korralik! Ja koht sai valitud priima - imeilus väike rannake, otse Vormsi vastas. Ilus merevaade ühel pool, teisel pool mets, mille taga mühises kõva tuul. Meie istusime mõnusas päikeselaigus kaitsva metsatuka piiril ja mitte ükski kõrreke ka ei liikunud. Ümberringi kasvasid aas-karukellad, sinililled..... Pidi hoolikalt vaatama, kuhu astuda.

Söögiks tegin Mari-Liisi blogist maitsviaid peedipirukaid, Nami-namist Ahvileiba, dippi, beseed, maasikaid... Neid peedipirukaid olen ma juba varem ükskord teinud ja kuna need on niiiiii head, siis arvasin need väga sobilikud olema ka meie pidulikule piknikule:) Ahvileiva idee sain ühest toredast käsitööfoorumist aga kasutasin kindluse mõttes Nami retsepti. Sisuliselt on tegu ju minu lemmikute, kaneelisaiadega, ainult natuke teises vormis. Ja nagu tikuvõileivadki maitsevad hoopis teistmoodi kui sama kattega tavalised võileivad, maitseb ka Ahvileib ikka hoopis teisiti, kui kaneelirull:)

Väga mõnus soe ja helge päev oli! Aga Maibrit otsustas, et talle meeldis ikkagi Volbriöö rohkem, sest lõke olevat nii äge olnud!

Muuskia lummuses

2011-04-29T03:07:00.003+03:00

Üldiselt ma vaatan telekat suhteliselt vähe ja kui, siis tavaliselt ETV-d, kus reklaami teadupärast ei ole. Nüüd olen ma aga jälle Superstaari saate lummuses ja seetõttu sätin end igal pühapäeval teleka ette kuduma. Paratamatult tuleb ära vaadata kõik need ohtrad reklaamid, sest ega ju nii palju võileibu ei jõua keegi süüa, kui saatel reklaame on. Ja vahel on need reklaamid ikka väga ilusad. Minu lemmik on hetkel Samsungi Smart TV reklaam, just selle muusika pärast. Niiiiii ilus lugu!

Ja kui rääkida Supersaarisaatest, siis on see minu meelest läbi aegade kõige parem hooaeg. Mihkel Rauda fännan ma juba default, eriti peale tema esikteose lugemist, mis juhtus alles hiljaaegu:) Saatejuhid on mõlemad über-lahedad! Ja osalejad on juba kõik valmis lauljad, ma ei tea, mida nad seal üldse enam võistlevad. Minu lemmikud on siiski Kevin ja Artjom. Tänu Kevinile leidsin ühe laheda bändi, kellest mul varem aimugi polnud - One Night Only - ja nende superloo - "Say you don't want it". Seda lugu ma kuulan järjest vähemalt 5 korda. Video on ka võluv:) Aluseks on võetud "Leedi ja Lontu" ning ilus-Emma oli laulja-Georgest päriselt ka väga sisse võetud. Kahjuks on ende stoori vist nüüd juba minevik... Ja ONO plaati pean ma nüüd mitu nädalat ootama, sest Laseringi poes seda sees polnud, aga oldi valmis tellima. Seniks kuulan Youtube'i.

Maibriti kleit ja mõnda

2011-04-17T03:41:00.005+03:00

Alati, kui ma viimase poole aasta jooksul midagi õmblema hakkasin, küsis Maibrit lootusrikkalt:"Emme, kas sa hakkad mulle kleiti õmblema?!" Ta nii ootas, et millal ükskord tema kord jälle tuleb. Muudkui käis mu kangariiulitest kangaid valimas ja sobitamas. Ja lõpuks siis see aeg saabuski, kui ma ka oma lapsekesele midagi tegin. Peab ütlema, et vaatamata noorele eale oskab ta kanga osas väga häid valikuid teha. Selle siidi-puuvilla seguse kanga ostsin ma ükskord Abakhanist ja olen teda isegi pidevalt paitamas käinud aga eks ta muidugi ole täitsa Maibriti nägu kangas, nii et rõõmuga kiitsin ta valiku sobivaks ja asusin õmblema.

Lõike võtsin eelmise aasta novembri Burdast. Võrreldes Ottobrega on Burdas täitsa head lõiked ja midagi muutma ma ei pidanudki. Lisasin vaid natuke kaunistusi ja kõik. Kui ma seda kleiti nüüd käed-laiali ja paljajalgse Maibriti seljas vaatan, siis võiks isegi öelda, et tegu on öösärgiga, aga mina olen ta tegelikult ikka kleidiks mõelnud :)

Ja kuna kangas ise oli üsna õhuke ja läbipaistev, siis on kleidil ka vooder. Algul panin puuvillase, aga kuna seeliku osas jäi pealiskangas sellele koledasti hoidma, siis vahetasin selles osas puuvillase voodri tavalise libeda vastu. Voltide tegemisel kasutasin jälle oma armast voltimistalda ja nööbid katsin kangaga ise. Kui ma elaks linnas, siis ma kindlasti laseks kangaga nööbid teha, sest ise nikerdades jääb tulemus ikkagi kohmakas, aga no mul polnud kannatust oodata, millal ükskord tekib võmalus nööbitegija juurde minna.

Ja siis tutvustaks veel oma kõige uuemat ja oi-kui-head kodumasinat - triikmasinat. Ma olen nii ammu sellist eraldi aurupaagiga masinat omale tahtnud ja kuna nüüd Hulludel Päevadel seda pisut soodsamalt müüdi, palusin Andresel ostumöllu sukelduda ja mulle üks triikmasin ära tuua. Ja nüüd ma ainult triigiks! Sest see aur, mida see aparaat genereerib, on ikka korralik ning kõik jääb nii sirge ja pehme peale sellist aurupahvakut. Eelkõige naudin ma sellega triikimist muidugi õmblemise juures - nii lamedaks pressitud õmblusvarusid pole ma ammu näinud :)

Ja lõpetuseks veel mõned kevadmütsid. See on juba traditsioon, et kevadeks teen lastele just Novita Samosest kevadmütsid, sest minu meelest on see lõng just täpselt selleks otstarbeks mõeldud:) Tegelikult Sandri müts on tehtud ühest teisest, aga väga Samose moodi lõngast. Tavaliselt lähevad need mütsid, nagu ka enamik minu kootud villastest sokkidestki kohe käiku ja eriti blogimisväärseiks ma neid pole pidanud aga täna sai siis kleidisessiooniga ka mütsid jäädvustatud. Kui ma tavaliselt teen sellised korralikult kahandatud munamütsid, siis seekord tegin taotluslikult puhvkahandused. Lihtsalt meeldis nii rohkem:) Ja et väga üksluiseks see asi ei läheks, siis silmused lõin vardale viisil, mida inglise keeles nimetatakse tubular cast on. See on mu uus lemmik viis!

Nagu väljamaal oleks käinud

2011-04-04T00:01:00.004+03:00

Foto: Linnateater

Mul oli viimase aja üks lahedamaid nädalavahetusi!!!

Alustuseks saime laupäeva ennelõunal sõbrannade ja nende meestega Rucolas kokku. Lapsed viisime minu ema juurde ;)

Õhtul läksime Andresega Linnateatrisse "Koletis kuu peal" vaatama. Tagasihoidlikult öeldes oli see väga-väga hea etendus. Juba see käsikiri oli väga hea. Lavastatud oli hästi (lavastajaks Madis Kalmet). Ja näitlejad - Hele Kõrve ja Priit Võigemast - ohh kui head! Hele Kõrve on minu suur lemmik ja selle etendusega sai veel rohkem lemmikuks:) See tükk oli muidugi ääretult kurb, mul tuli pisar juba päris alguses silma ja etenduse lõpus oli tegu, et mitte kõva häälega nutma hakata. Tihti, kui ma teatris etendust vaatan, siis mingil hetkel taban end ikkagi mõttelt, et see seal laval on näitleja ja ta on rollis. Tihti näitlejad mängivad üle ja see lööb kohe lõhe rolli ja näitleja vahele ning seetõttu läheb ka edasiantav sõnum teataval määral kaotsi. Filmide puhul ei teki mul peaaegu kunagi seda tunnet, et näitleja näitleb. Ja kui tekib, siis mulle see film ei meeldi. Aga kui ma vaatasin Hele Kõrvet ja Priit Võigemasti, siis ei tabanud ma kordagi end sellelt mõttelt, et need on seal laval näitlejad. Need olid päris Seta ja Aram, kes olid üle elanud midagi mõeldamatult kohutavat ja püüdsid nüüd edasi elada. Õudne, et see kõik oli kunagi ka päriselt olemas.... Ja kuna esietendus oli alles nädal tagasi, siis ilmselt seetõttu vaatas lavastaja ise ka etendust. Oh, see oli võimas. Nii oleks tahtnud aplausi ajal püsti tõusta, aga ei julgenud olla esimene.... Oleks tahtnud kohe lavastajat ja näitlejaid kallistada selle raputava elamuse eest. Ja kui keegi läheb seda tükki vaatama, siis kindlasti tuleb taskurätt kaasa võtta, sest isegi mehed nutsid.

Järgmisel päeval läksid lapsed teise vanaema ja vanaisa juurde ja meie läksime kinno Jane Eyre vaatama. Jane Eyre oli esimene täiskasvanute raamat, mida ma lugesin. Ma olin sellest nii liigutatud, et kui raamat läbi sai, siis nutsin selle pärast, et ta läbi sai ja alustasin otsast peale :) Kuna ma olin enne raamatut näinud filmi, siis on Mr. Rochester minu jaoks olnud alati Timothy Dalton. See oli ainuke mure enne tänast fimi - kas mulle saab meeldida film, kus Mr. Rochesteri mängib keegi teine, kui Dalton. Aga mure oli asjatu. Film oli ilus ja liigutav. Mulle meeldis eriti, et Thornfield oli natuke sünge ja üsna ajastutruu ning et kui ikka oli pime aeg, siis oligi ainult küünlavalgus. Maastikud olid valitud ka nii sümboolsed. Ilus, ilus film! Tahaks veel näha :)

Söömas käisime Sakura sushikohas, Kawe Plaza taga. Atmosfäär oli seal mõnus, selline pühapäevane vaikne ja rauge õhtupoolik - väga hea tunne oli seal olla. Sushi ise oli enam vähem. Ilmselt ma võiks öelda, et oli hea, aga kuna ma oma täditütre juures sain nii imeliselt hea sushiriisiga nigirit, siis selleni Sakura kahjuks ei ulatunud. Täditütar rääkis, et nad tõid Jaapanist spetsiaalse sushi riisi keetja ja sellega tuleb ikka imehea riis!

Ja siis oli mul veel aega ka natuke linnapeal käia. Läksin ema juurest bussiga linna, mis oli elamus omaette - minna linna nii, et astud bussist maha ja ei pea tegelema mingi parkimiskoha otsimisega. Jalutasin ka vanalinnas ja tundsin end justkui välismaal :) Nii helge oli!

Käisin Fankadelikus ka lõpuks ära, kuna juba vanalinnas sai oldud. Sinna poodi minemiseks peab kella andma ning seejärel ühte megarasket ust LÜKKAMA (et te teaks, kui sinna juhtute). Ma ei saanud sellega hakkama aga õnneks leidis lahkeid abistajaid. Edasi läks kõik tõrgeteta ja sattusin ühte hubasesse ja sõbralikku poodi, kus küsiti, et ega ma teed-kohvi ei soovi!!! Tutvustati kohe ka kleidituba ja "label"stanget. Sain oma käega katsuda nii Diori kui Lanvini kui Givenchyd :) Hinnad on nagu päris poes. Päris mitu asja jäi mulle sealt hinge peale, aga kuna eelnevalt oli juba nii üht kui teist ostetud, siis ma jätsin ostmise järgmiseks korraks.

Seejärel sattusin elus esimest korda Delagardie keldrikorruse lõngapoodi, kus müüakse palju poolilõnga. Ma imestan, et sellest poest nii vähe räägitakse, sest valikut oli seal kõvasti, eriti just sallilõngade osas, aga leidus ka muid lahedaid poolilõngu. Hinge peale jäi üks terashall tweedlõng....

Käisin ka Foorumi Kangas ja Nööbis siidkangaid paitamas (ja ostmas) ning sattusin ühe väga huvitava situatsiooni peale. Poodi tuli perekond kus oli kaks marakratti, kes olid sellised prajad rüblikud - pidid mind peaaegu pikali jooksma. Ema valis kangaid ja isa üritas lapsi ohjata. Mingil hetkel isa tähelepanu vist oli mujal ja üks laps sai selle niidiriiuli juurde, kus niidirullid nagu sellise vedru taga kinni on ning hakkas niidirulle sealt välja tõmbama. Osad kukkusid maha ka. Kuna ma ei suuda unustada, kuidas minu laps teenimatult ühes lõngapoes noomida sai, siis ma kohe huviga vaatasin, et kuidas suhtutakse olukorda, mis tegelikult enam väga aktsepteeritav ei olnud. Poe müüja (vanem meesterahvas kusjuures) seisis kõrval, püüdis niidirullid kinni ja lõpuks ütles, et "noormees, ära nii tee, sul võivad sõrmed nende klambrite vahele jääda ja saad haiget". Seejäel hakkas isa last sealt eemale tõmbma, samal ajal kukkus ümber pitskanga rulle täis riiul, ilma, et keegi oleks sinna vastu üldse näinud, nii et see polnud tõesti üldse kellegi süü. Kuna lapsed hakkasid juba jonnima, siis läks isa nendega poest välja, mille peale üks laps hakkas päris kõva häält tegema. Poodi tuli tagasi naismüüja, kes oli vahepeal lõunale läinud, ning ütles, et "keegi muutus meie poes nii kurvaks!". Nähes pitsirulle täis põrandat, hüüdis "see on ju see meie vastik riiul, laps pole selles üldse süüdi! Kas laps ehmatas riiuli peale ära? Oi, nüüd tuleb lapse käest vabandust paluda ja selgitada, et tema ei teinud midagi valesti!!!". Ja selline asi juhtus siin meie Eesti Vabariigis! Selline teenindus, selline lapsesõbralikkus! Muidugi ma lähen teinekord sinna poodi tagasi, kuigi need polnud ülse ju minu lapsed!

Ja kindlasti tahan ma veel selliseid mõnusaid nädalavahetusi :)

Heegeldatud barett. Crocheted Beret.

2011-03-31T20:23:00.003+03:00

Ükskord ütles mu vana hea sõbranna Marju mulle, et tema ei leia kuskilt Tavalise Bareti juhendit. Et on igasugu pitsilisi ja muid, aga tahaks just tavalist. Nii et selle bareti juhend aprilli Eesti Naises on Marjule:)

Tegelikult on ka nii lihtsal heegeldisel, nagu kinnissilmustega heegeldatud barett, omad nõksud. Näiteks olen vaadanud, et Novita ajakirjades on kõik baretid ja murumütsid tehtud nii, et on kasvatatud silmuseid samades kohtades. Sellisel juhul tuleb aga hulknurkne, mitte kena ümar barett. Samuti leian ma, et meie küllaltki tuulises kliimas on kõige mõttekam heegeldada barett kinnissilmustega, mitte sammastega, sest nii saab see tihedam.

Ja kas pole selline lihtne peakate ideaalne igasugu prosside eksponeerimiseks? Heegeldatud lillede suhtes on mul küll juba kerge vastuseis aga prossid ja lipsud mütsil meeldivad mulle küll:)
Maibriti barett on heegeldatud Rowan Tapestry lõngast, kulus seda 1,5 tokki.
Helesinine barett on Rowani Kid Classicu lõngast, kulus 1,5 tokki. See barett on sulgkerge! Minu lemmik:)
Pruun barett on aga Katia Liana linasegusest lõngast, kulus 2,5 tokki. See ajakirja ei mahtunudki :)

For "Eesti Naine" women's magazine April issue I crocheted a simple beret. I used single crochet stitches throughout, because we have quite a windy climate here in Estonia and this way the beret is more windproof. I find this kind of simple beret to be a perfect place to expose different brooches too:)

For blue beret I used Rowan Kid Classic yarn, 1,5 skeins. Brown is made of Katia Linen (2,5 skeins) and Maibrit's beret of Rowan Tapestry (1,5 skeins). My favourite is the blue one, it is featherweight!

Liblikas

2011-03-23T13:02:00.004+02:00

Selle liblika tegin oma kallile õetütrele-ristitütrele Annettele pooleaastaseks sünnipäevaks. Juhend on pärit raamatust Kyuuto! Japanese Crafts: Amigurumi, autor Tamoko Takamori. See raamat on mul riiulis juba päris mitu aastat, aga seni olen seda vaid vaadanud.

Mõni aeg tagasi aga leidsin kaks armsat amigurumi-blogi, Lilleliisi ja Artefleur, mis oma ilusate ja korralike töödega mindki amigurumiga nakatasid.

See raamat meeldib mulle väga - kõik juhendid on edasi antud lihtsalt ja loogiliselt. Ühel päeval juhtusin korraks Kahekõne saate peale, kus rääkis sulaselges eesti keeles üks jaapani arhitekt, kes Eestis töötab. Tema rääkis, et jaapanlased on väga visuaalsed inimesed ja kui sa näiteks neilt teed küsiksid, siis nad ilmselt võtaksid paberi ja pliiatsi ning joonistaksid sulle, kuhu sa pead minema, mitte ei hakkaks kirjeldama. Selle peale ma kohe süttisin ja tõin Andresele, kes ka saadet vaatas, jaapanlase väite näitlikustamiseks kaks raamatut näha. Üks oli inglase kirjutatud heegelmotiivide raamat, kus ei ole mitte ühtegi joonist ja motiivide juhendid, mida ometigi ju nii lihtne oleks tingmärkidega kirja panna, on antud edasi kõik sõnadega. Teiseks raamatuks oli see jaapani amigurumi raamat, mille juhendid on antud edasi tingmärkidega, kuigi selliste ruumiliste esemete tingmärkidena edasi anmine pole üldse nii lihtne. Mul on tegelikult kodus veel üks jaapani õmblemise raamat, mis on jaapani keeles, ometi on joonised nii head, et kõik on arusaadav!
Ja kuna ma oma raamatut juba lehvitasin, siis mõtlesin, et ei hakkagi teda enam riiulisse tagasi panema, vaid heegeldan hoopis midagi.

Selle liblika tegemine oli ikka paras nikerdamine ja mingil hetkel ma mõtlesin, et see amigurumi pole ikka minu jaoks. Nüüd aga on jälle selline kihelus sees, et nii tahaks veel midagi heegeldada. Maibrit juba tellis omale sealt ühe kassi ja Artefleuri perenaise Laura käest sain ka silmakesi-ninakesi.

Nii et ettevaatust, amigurumi on nakkav!

Ja liblikas ise imetleb pildil Kajaka tehtud lillemaale:)

Tiitel

2011-03-23T00:39:00.003+02:00

Nii tore on tunnustatud saada, eriti veel, kui see tuleb inimeselt, keda sa ise imetled :) Sellise aumärgi sain Mari-Liisilt, Siit nurgast ja sealt nurgast perenaiselt.

Nüüd on minu ülesandeks vastata mõningatele küsimustele ning valida välja viis blogi, kellele tiitel edasi anda.

1. Millal alustasid oma blogiga?
25. oktoobril 2005. Sattusin vaimustusse Kajaka blogist ja mõtlesin, et tahan ka :) Kõik bologi sünnipäevad olen ma küll maha maganud, aga panin tähele, et see siin on selle blogi 300. postitus. Nii et kena ümmargune tähtpäev :)

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Kirjutan kõigest, mis liigutab või puudutab. Sellest mis mu käte alt sünnib. Lastest, kodust. Mingit kindlat joont ma ei püüa ajada, see ongi nagu päris päevik :)

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Seda on minul muidugi raske hinnata, aga ma arvan, et üheks heaks küljeks on fotod, mida 95% ulatuses teeb mu kallis abikaasa. Arvestades, et meie peres end keegi fotograafiks ei pea, siis amatööride liigas on minu arvates küllaltki tubli tulemus :) Aga muidu - kirjutan nii, nagu jumal juhatab :)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kunagi sattusin Kaalukate foorumi käsitöö alateemat lugema. Oli väga tore leida inimesi, kes veel kirglikult käsitöösse suhtuvad. Registreerisin end isegi sellesse foorumisse, et saada ka sõna sekka öelda :) Siis tehti Isetegija ja lahedaid käsitöölisi tuli aina juurde. Nagu juba eelpool mainisin, siis Kajaka blog innustas tohutult ja algul tegingi Isetegijasse blogi. Varsti tundsin aga, et tahan blogspotti ümber kolida ja nii see algus tuli.

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Tahaks tihedamini blogida! Tahaksin ise ka rohkem pildistada - just igasugu armsaid pisiasju, mis päeva peale ette tulevad. Aga alati on siis fotokas kuskil kaugel või Andresega kaasas...

Ja omakorda annaksin tiitli edasi:

1. Kajakale, sest ta on lihtsalt nii lahe ja mõnusa kirjutamisega :) Ja nii andekas inimene!

2. Epu blogile K-E-R-A Softwear, sest mulle meeldib see põhjalikkus, millega Epp oma töösse suhtub, samuti on põnev lugeda tema lugusid.

3. Toidutegu - seda blogi ei loe ma niivõrd mitte toidu pärast, vaid nende juttude pärast, mis enne retsepte on. Need on nii ilusad ja vahel valusad.... Jällegi naudin ma ilusat eesti keelt ja sõnaseadmisoskust. See blogi puudutab mind kohe väga. Alati on silmad märjad, kui seda blogi loen.

4. Aglio e Oilio - seda blogi lugedes läheb kõht tühjaks ja vahel naerust kõveraks. Liina kirjutab kirglikult ja südamest, nii et sädemeid lendab!

5. Remont, mida meenutada - see on uskumatu, mida ja kui ilusti on võimalik ise teha! See blogi paneb ahhetama :)

Kõrvits

2011-03-20T19:49:00.005+02:00

Eelmisel aastal oli meil hea kõrvitsasaak. Üks kõrvits kasvas eriti suureks, selle jätsin jahedasse talvituma. Kogu aeg mõtlesin, et peaks kõrvitsa ikka ära tegema, enne kui mädanema läheb. Alles täna jõudsin tegudeni. Ega ta enam kaua poeks vist säilinud ka, vars oli juba kahtlaseks muutunud. Õnneks vili ise oli täiesti heas korras, ainult et kui kõrvitsa lahti lõikasin, siis oli imestus suur, kui nägin, et osadest seemnetest tuli juba roheline iduleht välja :)

Lastel oli kõrvitsast rõõmu palju. Esiteks Muumide pärast, kuna ka Muumimammal kasvas üks kõrvits väga-väga suureks ja kui siis lõpuks otsustati selelst midagi teha, sai nii kõrvitsasuppi kui -keeksi kui -putru. Rõõmsad olid lapsed ka sellepärast, et neile tohtult maitseb kõrvitsapüreesupp. Ikka nii, et kui ma ütlesin, et teen seda suppi, hakasid mõlemad rõõmust hüppama :) No pole seda ju ammu saanud ka.
Kõrvitsasuppi teen ma omamoodi, olen erinevatest allikatest erinevaid asju kõrva taha pannud, nt Manni järgi panin supisse ka pisut kaneeli, samas õuna ei pane ma sinna suppi kunagi, sest see teeb supi "kõledaks".

Kõrvitsasupp

Sellest tuleb korralik kogus, sobib ka sügavkülmutamiseks, kui üle peaks jääma

2 spl võid
sorts õli
3-4 porgandi
7 keskmist kartulit
kõrvitsakuubikuid nii palju, et 5-liitrine pott saaks köögiviljadest täis
1 pakk (200g) toorjuustu või Merevaiku
puljongit umbes 0,5 l
3 küüslauguküünt
soola
pipart
muskaatpähklit (rohkelt)
ingverit
kaneeli
vürtsi (natuke)
natuke pruuni suhkrut

Serveerimiseks:
balsamico-siirupit
oliivõli
suhkrusiirupit (nt Dansukeri heldat)
röstitud kõrvitsaseemneid
rucolat
parmesani
krõbedaks praetud (toor)suitsupeekonit
mõnusat terasaia, röstitult või hoopis värskelt ahjust tulnut

Kõigepealt panen 5 liitrisesse potti või ja õli. Siis panen sinna tükeldatud porgandi, mõne aja pärast tükeldatud kartuli ja siis kõrvitsakuubikuid nii palju, et pott saab täis. Ma pole kunagi kaalunud, kui palju neid sinna läheb, paraku. Siis hautan kogu kupatust madalal kuumusel, justkui teeks ühepajatoitu. Mina ei pane ühepajatoidule nimelt kunagi vett vaid hautan köögivilju "omas aurus". Kui kõrvitsad on juba peaaegu pehmed, lisan küüslaugu ja valan potti puljongi. Puljongi valamise lõpetan täpselt siis, kui see hakkab köögiviljade vahelt paistma. Mingil juhul ei tohi puljongit panna nii, et köögiviljad täielikult selle alla jäävad - siis tuleb supp liiga vedel. Pigem panna algul natuke vähem, hiljem saab juurde panna. Vedel supp ei ole hea mu meelest. Kui poti sisu on nüüd koos puljongiga pisut podisenud ja kõik on mõnusalt pehme, lisan toorjuustu ja maitseained-suhkru. Maitseaineid tuleb panna vastavalt maitsele :) Nende kogust ma jällegi kunagi ei mõõda. Siis tuleb kogu lugu saumikseriga püreestada ja vajadusel maitset timmida.

Serveerimiseks mul täna kahjuks kõiki asju kodus polnud, aga tavaliselt teen nii, et niristan taldrikutäiele supile peale balsamico-siirupit, oliivõli, kõrvitsaseemneõli ja nii kummaline kui see ka poleks, siis ka natuke heledat suhkrusiirupit (mulle lihtsalt maitseb nii). Siis raputan peale röstitud kõrvitsaseemneid, parmesani ja rucolat. Praetud peekoni võib ka supi peale kaunistuseks panna, aga parem on süüa nii, et haukad peekonit sõrmede vahelt nagu saiagi. Kui just peekon nii krõbe pole, et seda saab supile pudistada.

Ja mida ma teeks ilma kõikide nende suurepäraste blogideta, mis mul readeris on? Oleks palju vaesem, igatahes. Näiteks inspireeris mind Sirliiz tegema kõrvitsakeeksi Mari-Liisi Maailma Kõige Lahedamast Toidublogist. Sealt samast sain ka täpsed juhendid kõrvitsapüree tegemiseks, kuna supie ja keeksile kulus ju vaid väike osa kõrvitsast. Proovisin prüeed teha nii ahjus röstitud kui potis hautatud kõrvitsast, vaieldamatu lemmik on aga ahju-püree.Purkidesse ma püreed ei kavatse panna, vaid kui see ükskord on ära jahtunud, läheb kõik sügavkkülma. Oleksin väga tahtnud ka röstitud kõrvitsaseemneid teha, aga kuna seemned juba oma elu olid elama hakanud ja üks, mida proovisin, oli hirmus kibe, siis jätsin seemneröstimise sügisesse, kui loodetavasti peenralt juba uued kõrvitsad tulevad.

Kõrvitsakeeksile tegin ka "oma" glasuuri, ühest Selveri porgandikoogi retseptist. See käib nii, et tuleb segada 120 g sulatatud võid 200 g toorjuustu ja 5-6 dl tuhksuhkruga. Keeksist pilti pole, sest see on täpselt samasugune kõigil :)

Nüüd ma mõtlen, et kas tasuks need idulehtedega seemned juba mulda panna, või on ikka liiga vara.... Et panen hiljem ikka need, mis veel "kinnised" olid. Sest eelmisel aastal ei kasvatanud ma midagi ette, seeme läks otse peenrasse ja katteloor peale.

Mummukeed

2011-03-05T01:19:00.005+02:00

Märtsi Eesti Naisesse pidin ma tegelikult tegema hoopis ühed käevõrud, aga paraku on mõned asjad minu ettekujutuses oluliselt ilusamad kui reaalselt. Nii otsustasin ma hoopis kaelakeede kasuks. Ammu juba tahtsin teha sellist suurtest mummudest keed ja nüüd siis viisin idee ellu.

Muidugi ei lähe kunagi kõik nii lepase reega ja peaaegu iga töö puhul tekib mul mingil hetkel kõhklus, et kas see, mida ma teen, ikka kõlbab kuhugi. Väga-väga harva juhtub nii, et ettekujutusest teostuseni kulgeb ühe suure huraaga.

Peale seda, kui ma olin ühe portsu decoupage mummusid valmis teinud, tundsin end niimoodi rebides ja liimides nagu algklasside tööõpetuse tunnis. Mõtlesin, et kas ma tõesti soovitan Eesti Naise lugejatele sellist asja? Aga siis tuli Andres mu tuppa ja oli täiesti vaimustunud, et sellist asja saab üldse teha - no ta polnud sellest tehnikast midagi kuulnud. Siis ta ärgitas mind ikka edasi tegema ja väga hea, et ta nii tegi.

Sest kui ma lõpuks kõik erinevates tehnikates mummud ritta seadsin, olin tulemusega rahul küll. Mulle endale meeldivad väga ka riidega kaetud mummud, need jäävad peenemustrilisest kangast kuidagi eriti nunnud.

Üks asi mida ma kindlasti soovisin - et ka ilma igasugu pärlitöövahenditeta oleks võimalik neid ehteid järgi teha. Seega said osad mummud lihtsalt nöörile aetud ning kaunistatud pitsi-paelaribaga. Osade puhul kasutasin ka ketti ja traatimist.

Mõmmidega kee on Maibriti oma, ülejäänud tegin endale. Sinise-valgega olen kõige rohkem käinud aga üldiselt on nad kõik mulle armsad. Ainult et nende mummukeedega ei saa väga kõvasti kallistada, valus hakkab :)

Ja kui emme tegeleb nii lahedate asjadega nagu rebimine, liimimine ja värvimine - kas saavad siis üks kolmene ja üks viiene end sellest eemal hoida? Muidugi mitte. Nemad tahavad kaaa! Nii valmisid kaas-produktidena uues-kuues-teepurk ja nukud. Pildile sai küll vaid Maibriti nukk. Ja tõe huvides olgu öeldud, et selle plekkpurgi tegin tegelikult mina, kuna Maibritil kippus salvrätik pintsli külge jääma ja ta usaldas oma karbi kaunistamise mulle. Nuku puhul aitasin ma vaid juukseid panna ja keha pulga külge ühendada.

Ja raamat läheb...

2011-03-03T00:23:00.003+02:00

Aiäth kõigile kes oma head sõnad ja soovid eelmise postituse kommentaariumisse jätsid! Tore, et õmblushuvilisi nii palju on :)

Ja loosi tahtel läheb raamat:

Berit, palun jäta siia kommentaar oma meiliaadressiga!

Aitäh kõigile osalemast ja tõesti kahju, et mul vaid üks raamat oli!

Üks lihtne kleidike ja ära anda raamat

2011-02-27T19:40:00.004+02:00

Selleks, et õmmelda tahta, ei piisa tegelikult ainult kangast, lõikest ja masinatest. Ilma inspiratsioonita ei sünni midagi. Olgugi see sõna äraleierdatud aga nii ta on. Tohutule õmblemissoovile võib tuult purjedesse puhuda ka näiteks see, kui sa nii väga tahaksid, aga hetkel ei saa õmmelda, sest lihtsalt pole aega.

Nii minuga juhtuski - ma juba nii ammu tahtsin midagigi õmmelda, aga kohustused ei lubanud enda jaoks aega võtta. Kui ma nüüd sain aga oma kohustused peaaegu et täielikult seljatatud, siis enne järgmisi otsustasin teha midagi mõnusat, midagi endale. Võtsin oma ilusad ja väga ispireerivad Sew U raamatud välja ja uurisin ka Flickrist, et milliseid teoseid inimesed nende raamatute järgi on valmis õmmelnud ning langetasin oma valiku õmmelda üks hästi lihtne ja kiiresti valmiv kleidike raamatust Sew U Home Stretch.

Vahel ma mõtlen, et miks ma ostan omale õmblemisalaseid raamatuid..... Erinevad couture-tehnika raamatud on arusaadavalt väga harivad ja sealt saab ikka väga palju sellist infot, millest ka mu ema pole kuulnud, sest haute couture on üldse nähtus omaette. Aga miks ma ostan selliseid lihtsaid raamatuid, mis mulle oluliselt midagi juurde ei õpeta ja tihti ei järgi ma neid õpetusigi, sest ma oma arvates oskan paremaid lahendusi välja mõelda.... Vastuseks on see, et need ilusad raamatud tohutult inspireerivad mind. Mul on kodus kolm Wendy Mullini, Built by Wendy brändi omaniku-disaineri, raamatut: Sew U , Sew U Home Stretch ja Dresses. Kõiki neid raamatuid iseloomustab väga maitsekas kujundus ja graafika. Ülesehitus on neil kõigil sarnane - antud on kolm põhilõiget ja siis hulgaliselt juhendeid nende lõigete modeleerimiseks.

Nende raamatutega on küll nii, et nii kui ma need kätte võtan, tahaks kohe õmblema hakata. Siiamaani olen ma neid paraku rohkem vaadanud :) Just nüüd ilmus ka neljas raamat, jakkide oma, aga selle kohta ei oska ma veel midagi kosta ja tellinud ka pole.

Väga inspireerivalt mõjub ka Flickris ringi kolamine - seal on nii palju õmblemise gruppe ja näiteks nende nimetatud raamatute jaoks on täitsa oma grupp kohe, built by us. Mulle meeldib vaadata neid valdavalt armsatest sitskangastest õmmeldud kleidikesi :)

Endiselt paelub mind ka keerulisemate tööde, näiteks voodriga jakkide, õmblemine, aga kui pole kaua õmmelnud, on soojenduseks just hea selliseid kiiresti valmivaid lihtsaid asjakesi teha.

Peale selle, kui ma oma uue kleidikese olin valmis saanud, selgus kohe, et alläär on ikka ülemõistuse sinkadi-vonkadi, nii et see tuli lahti harutada ja lasta Andresel sirge serv märkida. Andres oskab seeliku allääri juba väga hästi märkida, olude sunnil :) Aga parajasti kui ta seda tegi, meenus mulle, et ühel ammu õmmeldud seelikul oli ka alläär natuke ebakorrektne, mis tõttu see seelik mul kapis seisis. Kuna Andres juba minu õmblusteemasse oli sisse elanud, siis tõin kiiresti ka seeliku kapist välja, et ka sellele uus alläär saaks märgitud. Ei hakanud eelmist asja seljast äragi võtma. Ja kui ma siis peegli ette läksin, vaatasin, et need kaks riideeset sobivad täitsa hästi üksteise peale. Mitte eluski ei oleks ma seda osanud oodata ja üldse, see pole sugugi minu moodi kombinatsioon. Aga tundub, et see kleit ja seelik on saatuse poolt kokku määratud :) Taaskord tekkis mul mõte, et edaspidi hakkan ma oma riidekapist silmad kinni riideid võtma, sest isiklikud eelarvamused teemal "mis sobib kokku ja mis mitte" filtreerib automaatselt hulgaliselt lahedaid kombinatsioone välja :)

ÄRA ANDA RAAMAT:

Aga kuna ma oma raamaturiiulit juba revideerima hakkasin, siis leidsin sealt muudki peale ülalnimetatud raamatute. Näiteks sattus mulle kätte kunagi Amazonist tellitud raamat "Sew everything workshop", mille ma olin ilmselt kunagi tellinud tänu kõrgele reitingule. Paraku on tegu raamatuga, mis on mõeldud täiesti algajale ja seda raamatut ma tegelikult ei vaja. Raamatuga on kaasas ka lõikelehed, kus on kümne eseme, sh ka ühe mänguelevandi, lõiked. Ja siis ma mõtlesin, et kuna siin blogiski käib palju inimesi, kes väga õmmelda tahaksid, siis äkki kulub see raamat hoopis mõnele blogilugejale ära. Nii et kõik, kes te inglise keelt ei pelga ja tahaksite õmblemisega alustada, siis andke oma soovist siin kommentaariumis teada. Kui tahtjaid on rohkem kui üks, siis selgub raamatuomanik loosides. Amazonis on see raamat üle saja korra maksimumhinde saanud, muide. Rahva Raamat müüb ka seda raamatut :) Ja siin on selle raamatu Flickri grupp.

Palun pange siis tähele, et loosi läheb ikkagi see kollase kaanega raamat, mis ei ole see raamat, millest ma oma kleidi õmblesin, sellest ma loobuda ei raatsi:)

Loosikast läheb kinni 2. märtsil kell 23.59 :) Olge julged soovi avaldama, ka need, kes pole kunagi varem kommenteerinud!

Stig ja Outloudz

2011-02-12T22:29:00.002+02:00

Mulle nii tohutult meeldib Outloudz!!! Stig on super, lugu on imeline. Tuli jälle silmast välja:) Nii hea lugu, et minu jaoks polegi enam oluline, kas ta võidab või mitte, minu silmis on ta võitnud.

Prossid

2011-02-01T02:22:00.003+02:00

Ükskord käisime me perega Krista juures pildistamas ning tasuks pildistamise eest tegin mina Kristale kaunistusi, mida beebidele ja suurematele külge riputada. Krista andis mulle stiili kätte ja ütles, et vaata ise, mida teed.

Kuna mul oli juba ammu, no neli-viis aastat kindlasti, mõtteis mõlkumas üks ribadest pross, mida ma kangesti tahtsin teha, aga kunagi selleks sobivat aega ei leidnud, siis saigi ka see ära katsetatud. Muuhulgas tegin veel teistsuguseidki, aga need volditud ribadest tehtud prossid meeldisid mulle enim. Täitsa kahju oli kohe neid ära anda. Aga no ma siis tegin endale ka. Kuigi see heledakene ehib koos mummulise šleifiga nüüd hoopis mu õe kaela.

Prossi tegemise juhendi leiab veebruari Eesti Naisest. Teha on neid lihtne, eriti kui on kodus olemas selline vigur nagu voltimistald õmblusmasinale. Lõikematt ja -ketas tulevad ka kasuks aga saab ka ilma igasugu peenete töövahenditeta hakkama. Ainuke nõue on, et kõik pitsi-paela-tülli-kanga varud tuleb korraga keset töölauda või põrandat kallata ja siis selle õndsuse sees materjale sobitama hakata. Sest omavahel sobida võivad kõige ootamatumad materjalid.

Ja see pross on väga universaalne - emale või tütrele, kaela või rinda, peavõru või mantli külge - kõik sobib!

Lõikematt, joonlaud, lõikeketas ja voltimistald.

Annette kampsun ja minu käpikud

2011-01-23T00:59:00.004+02:00

Olen tähele pannud, et isegi neid naisterahvaid, keda muidu kudumine ja heegeldamine eriti ei paelu, tabab suur punumissoov siis, kui oodata on uut beebit. Tavaliselt tehakse siis kas tekike, papukesed või jakike:)

Ja uuele beebile tahavad oma kätega midagi teha lisaks tema emmele ka lähemad sugulased-sõbrad. Nii juhtus ka meie peres.

Kui minu õde suvel suure kõhuga oli, läks temagi Karnaluksi ja ostis lõnga ja heegelnõela, et hakata tekki heegeldama. Minu ema aga võttis vardad ja hakkas kombekat kuduma. Ja minagi haarasin vardad kampsuni kudumise jaoks. Mõtlesin siis et küllap kulub ka Eesti Naises üks tita kampsuni juhend marjaks ära, sest iive ju Eestis nüüd positiivne:)

Kampsuni tegin ühes tükis, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Kasutasin Elizabeth Zimmermanni passekahandusi, mis on geniaalsed. Enam lihtsamat kampsunit pole võimalik välja mõelda:) Usun, et see sobibki just sellistele emadele, kes muidu väga palju ei koo....

Lõngaks valisin Adriafili Sierra Andina , mõnusa pehme alpaca. Mõlemat värvi kulus 1 tokk, türkiisist jäi vaid mõni meeter üle.

Fotod tegi Krista, kes Annettest veel palju ilusaid pilte tegi. Kampsunit pildistati fotosessiooni lõpus, nii et väikse preili silmake vajus vägisi kinni.

Ja alatest 18. detsembrist on Annette ka minu ristitütar. Mul on nüüd ristilapsi poole rohkem, kui oma lapsi:)

Jõulude ja aastavahetuse vahelise nädala otsustasin ma puhata, ehk teha seda mida hing ihaldab. Kuna mul polnud üldse sooje ja villaseid kindaid, siis mõtlesingi vaba aega kindakudumiseks kasutada.

Sellel, miks mul kindaid pole, on tegelikult täitsa põhjus olemas. Nimelt ei meeldi mulle eriti labakindad, sest see, et ma ei saa sõrmi vabalt liigutada, mõjub kuidagi ahistavalt. Sõrmikuid ma jälle eriti ei viitsi kududa, tunnistan kohe ausalt. Nende sõrmede tegemine on paras peavalu. Nii ma juurdlesingi kogu aeg, et kas saada lahti viitsimatusest või siis vabaneda sellest ahistavast labakinda-tundest.

Otsustasin viimase kasuks.

Mustri otsimise peale ei hakanud ma palju aega kulutama, võtsin Andresele eelmisel aastal kootud kinnaste mustri. Kuna ma tahtsin, et kaheksakand ikka ilusti kinda tipus ära lõpeb ja pöialgi õiges kohas oleks, otsustasin kindad hoopis ülevalt alla kududa, selle asemel, et teha proovilapp ja natuke arvutada. Sest randmeosas võib see muster ju ükskõik kui kaugele joosta.

Selleks lõingi kõigepealt maagiliselt :) kahele vardale silmused, kudusin ühe ringi ära ja hakkasin külgedelt kasvatama. Ühel hetkel jagasin silmused neljale vardale ja kui vajalik silmuste arv käes, hakkasin sirgelt edasi kuduma kuni pöidlani. Mustri võtsin muidugi tagurpidi ette.

Koomiline asja juures on aga see, et kui ma peale väikest pausi töö uuesti kätte võtsin, siis vaatasin mustrit valesti ning läksin selle lugemisega mõned read tagasi. Algul ei pannud midagi tähele, aga ühel hetkel avastasin, et minu kaheksakannale on tekkinud lisakannad. Vaatasin, et ega sellel ka eriti midagi viga pole ja kuna puhkuski ju pole lõputu aga ometi oleks kindaid vaja, siis ei hakanud harutamisele aega raiskama ja kudusin rõõmsalt edasi. Teise kinda siis tegin esimese pealt.

Lõngaks on üks minu suuri lemmikuid, Dropsi Karisma. Ja kuna mul pole tõesti ammu korralikke villaseid kindaid olnud, siis oli peale uue aasta esimestel tundidel toimunud kelgutamist tuppa tulles taasavastamisrõõmu, et näe - kindad on täitsa märjad, aga käed kuivad ja soojad. Olgu tänatud te lambakesed, kes nii väärtuslikku villa meile kasvatate!

11-1-11

2011-01-13T00:48:00.003+02:00

Sellel aastal oli mul nii imeilusal kuupäeval sünnipäev - 11-1-11. Ja sain 33 :) Praegu ma veel tunnen rõõmu lisanduvatest aastatest, sest elukogemust tuleb iga numbriga järjest juurde ja kortsusid ka veel eriti ei ole:)))

Aga ajaloo huvides panen oma sünnipäeva tegemised ka kirja.

Hommikul äratati mind muidugi lauluga, nagu meil kombeks on. Sandrit küll nad laulu ajaks maast lahti ei saanud, aga Maibrit ja Andres esinesid kenasti. Suures toas ootas mind kaetud laud, tort ja kingitus. Ma nimelt soovisin omale saada perkolaatorit. See ilmselt ei ütle paljudele inimestele midagi, aga mäletate vene ajast sellist elektrilist kohvikannu, kuhu pandi külm vesi ja kohvipuru ja siis ta hakkas niimoodi mulksuma ja podisema ja kaane läbipaistvast nupust oli seda mulksumist näha ka? Minu vanaemal oli selline. Ja nüüd mina soovisin ka. Tegu on Rootsi toodanguga ja mulle väga meeldib see retrodisain. Isegi karp on nii retro, et ajab suisa naerma. Ja kohv tuleb väga hea, kuigi ma pole eriline ekspert.

Siis läks Andres tööle ja me vaatasime lastega "Kaunitar ja Koletis: võlutud jõulud". Multikad on nii lahedad, aga kuna ma tavaliselt kasutan seda aega omakasupüüdlikult ära, kui lapsed multikaid vaatavad, siis on mul enamikest laste multikatest üsna lünklik pilt. Lastega ühine multikavaatamine tundubki sellise eriti mõnusa ajaviitena seetõttu.

Mingil hetkel hakkasime me aga end linnaminekuks sättima. Kuna oli tööpäev, siis poleks keegi enne üheksat õhtul meile jõudnud, nii otsustasin ma ise hoopis linna minna. Esimene peatuspunkt oli ema juures. Ema oli mulle kõik laua katnud ja meie pere traditsioonilise sünnipäevatordi - vanavanaema retsepti järgi tehtud Napoleoni- teinud. Sellest oli mul nii hea meel, sest sellel tordil on tõeline sünnipäevamaitse (sest seda tehakse Ainult sünnipäevade puhul). Jälle sai laulu ja lilli ja kingitust. Siis läksin ma natukeseks linnapeale, kuna oli vaja käsitöötarvikuid ja lastele kilekindaid soetada.

Minu auto tegi mulle ka omapärase sünnipäevakingi. Nimelt läks tal generaatori rihm katki. Viimasest lausest võib jääda nüüd ekslik mulje justkui ma teaksin, kus see generaatori rihm asub või oskaksin selle katkiminemist kindlaks teha. Aga see "kingituse" aspekt ongi selles, et see rihm läks katki just siis, kui Andres minu autoga lastele ja emale järgi läks ja just Mustakivi autoteeninduse vahetus läheduses, kus juhtus just üks vaba generaatoririhm olema ning ka vabad töömehed. Sest see ülioluline rihmake oleks võinud ju ka minna kati näiteks siis, kui ma lähen lastele lasteaeda järgi, või krõbekülmal talvepäeval kuskil üksikul maateel sõites. Mis ma siis oleks teinud, ah? Aga nüüd sai asi poole tunniga korda ja sõit võis jätkuda.

Ja läksime me siis Boheemi kohvikusse kuhu peale meie pere ja ema ka mu õepere tuli. See on nii armas kohvik - mõnus interjöör, head (ja nii mõistliku hinnaga) söögid ning väga kirju kohvikukülastajate seltskond. Alati on seal keegi oma arvuti taga, alati keegi seal loeb... Just selle eriti mõnusa atmosfääri pärast ma selle koha valisingi. Ahjaa, kuna mina ju linnapeal tiirutasin, samal ajal kui Andres autoga seikles, siis sõitsin mina kohvikusse hoopis trammiga. Ma pole ei tea mitu aastat ühiskondliku transpordiga sõitnud ja see tuletas meelde kohe armsaid mälestusi autovabast ajast:) Enne ma ikka küsisin ema käest, et kas minu rahakotti ununenud piletid üldse kehtivad veel.... Ja see piletimulgustaja oli ka täpselt selline nagu siis, kui ma 3 olin:) Aga kõrval oli ka mingi moodne tunnipileti masin. Nii et vahel võivad täitsa tavalised ja lihtsad asjad üsna eksootiliselt mõjuda:)

Ja peale kohvikut oligi aeg nina kodupoole sättida. Lapsed jäid mõnusalt autos magama, nii et peale seda, kui ma nad olin voodisse transportinud, sain veel üle lugeda kõik need ohtrad õnnitlused, mis minuni jõudsid FB ja meili teel. Need tegid südame soojaks:)

Ilus päev oli!

Katki

2011-01-05T00:11:00.003+02:00

Kindlasti on see kohe mingi Murphy seadus, et kui mõni masin läheb katki, siis kutsub ta ka sõbrad kaasa. Et seltsis segasem. Misery likes company või midagi sellist.
Järgnevalt võtan sõna teemal, millest ma tegelikult mitte midagi ei jaga ja ilmselt homme, kui Andres mu postitust loeb, siis ta punastab aga ikkagi.... Aasta viimastel päevadel läks läbi minu kalli arvuti kõvaketas. Seal oli kogu mu töö ja vaba aeg. Pean tunnistama, et mulle mu arvuti väga-väga meeldib (keegi ütles, et PC-l on kasutajad, Mac-il fännid) aga kogu see bacupi jama jätab mind üsna külmaks. Ma saan endale sellist tibi-mõtlemist lubada, kuna mu kallis abikaasa korraldab meil siin seda arvutimajandust. Nii et minu jaoks on need litsalt mingid arusaamatud karbid riiulis, mis tegelikult hoiavad endas suurt osa minu elust. Samuti pole ma süüvinud sellesse, mis see Time Machine täpselt on, mis ikka meelde tuletab, et midagi vaja teha (ma ikka klikin, et "remind me later").
Aga nüüd, kui mind selline kurb sündmus nagu kõvaketta poolt maha jäetud saada, tabas, hakkasin ma palju lugupidavamalt suhtuma kõikidesse nendesse igavatesse karpidesse ja aplikatsioonidesse. Peale minu meeleheitel küsimust "Mis NÜÜD saab?" järgnes õnneks Andrese üldiselt rahumeelne, kuid siiski veidi murelik vastus, et "just tahtsin backupi teha, viimane on 4. nov seisuga". Küsimustele, et kas nüüd kõik mu programmid ja bookmarkid jne on läinud, ei osanud ta kindlat vastust anda. Kuna vahepeal olid pühad ja puhkepäevad, siis läks kokku nädal, enne kui Andrese väljavalitud ketas lattu ja siis meieni jõudis. Mina tean ainult, milleks seda kõvaketast arvutile vaja on, aga kuhu ta käib ja kuidas seda vahetatakse, sellest pole mul õrna aimu. Õnneks on arvutimaailm Andrese suureks armastuseks ja kõrvalt vaadates oli kogu taastamisprotsessi kõige keerulisemaks osaks õige kruvikeeraja leidmine (oli vaja lumehelbekujullise otsikuga kruvikeerajat :) - seda siis minu silma järgi, kindlasti on tal mingi ....kant nimi ka).
Ja te ei kujuta ette, kui suur õnnetunne see on, kui sa saad oma arvuti lõpuks tagasi täpselt sellisena, nagu ta enne oli. Kõik on olemas, screensaver, bookmarkid, kõik! Ja nagu ma aru saan, tuleb selle eest tänada aplikatsiooni nimega Time Machine, mis salvestab lisaks vajalikele dokumentidele ka igasugu mittevajalikku pudi-padi, mist teevad ühest arvutist just selle sinu arvuti. Edaspidi suhtun ma Time Machine'i algatatud dialoogidesse igal juhul palju lugupidavamalt ja ei anna talle nii kergesti korvi.
Aga nagu ma ütlesin, siis backup oli novembri alguse seisuga ja vaatamata oma laiskusele olen ma siiski natuke tööd selle aja jooksul, mis katmata oli, teinud. Siingi tuleb tänada kallist abikaasat, kes ärgitab mind oma tähtsaid dokumente Dropboxis (dropbox.com) hoidma. Välja näeb see asi samamoodi, nagu salvestaksid sa oma dokumendid nt desktopile või documentsi alla, aga tegelikult hoitakse neid kuskil serveris ning nendele on ligipääs igast arvutist. Meie kasutame seda ka sel moel, et Andres paneb õigesse formaati sätitud pildid dropboxi ja mina saan siis need oma arvutist flickrisse laadida. Kodus saaks muidugi arvutid ka omavahel võrgutada aga eriti mugav on see just siis, kui me pole mõlemad kodus. Igal juhul soovitan!

Ja tegelikult tahtsingi kogu selle pika jutuga öelda, et backup on tegelikult päris kasulik asi:)

Järgmine asi, mis katki läks, oli telefon - ta lihtsalt murdus sealt klapi hinge juurest katki. Nüüd on mul isoleerpaelaga kinniteibitud telefon, kuniks ma oma uut ootan. Õde laenas tegelikult mulle ka asendustelefoni, mis tuletas nii härdalt meelde aegu, kui telefonimood soosis mini-telfone.

Ja kõige kurvem asi, mis katki läks, oli Maibriti käeluu. Kelgutades. Nüüd on kips ja tuju kurb. Ja laps kaks nädalat kodus. Ma olin ennast ideaalselt häälestanud töö tegemisele (tõesti oleks vaja teha) aga nüüd ilmselt tuleb Maibriti tuju üleval hoida ja pliidi ees seista. Oh jah. Loodame, et kõik kasvab ilusti kokku ja komplikatsioone pole.

Loodan ka, et ülejäänud inimesed ja asjad püsivad kenasti terved.

Ja ärge siis unustage backupi teha, eks!

PS. Ma sain omale skänneri ja nagu pildist näha, siis oleme me sellest vaimustuses ja katsetame erinevate objetide skännimist. Samasugustele blondidele nagu mina olgu öeldud, et selline see kõvaketas ongi:)

Jõulud

2010-12-26T03:28:00.005+02:00

Selle aasta jõuludeks soovisin lisaks jõulurahule veel seda, et saaksin oma kallitele ise kinke teha ning midagi väga head süüa valmistada. Proovisin kõik oma muud tööd ja tegemised uue aasta alguseni pooleli jätta ja pühenduda jõuludele. Päris kõike mida plaanisin, küll ei jõudnud, aga siiski üht teist.
Alustuseks läks Andres lastega metsa kuuse järele. Tegelikult on see muidugi liialdus, kuusk tuli meile peaaegu meie oma õue pealt. Lapsed said oma tuppa oma kuuse:) Maibrit sai vaba voli laste kuuse ehtimisel, suurt kuuske aga ma niiväga ehtida ei soovinudki. Ma kohe imestan selle üle, kuna veel mõned aastad tagasi meeldisid mulle külluslikult ehitud säravad jõulupuud.... Ilmselt need oma metsa õrnade okstega puud on lihtsalt ise nii ilusad ja graatsilised, et erilist lisasära neile vaja polegi.

Jõulumenüü koha pealt teen suure kummarduse Marule ja Nigellale. Võiks öelda, et meie peres on juba traditsioon teha Maru jõuluterriini, mis on nii imehea! Sellel aastal otsustasin aga proovida ka neid teisi retsepte, mis nendel kuldaväärt 2008 aasta detsembri Eesti Naise kokanduslehekülgedel leidub. 23. detsembri õhtusöögiks, mil ema ja Andres linnast saabusid, otsustasin teha rooga, millel Marulikult luuleline nimi "Rosmariinine kartulipuder verivorstimadratsil juustuteki all". No see oli tõesti üks täitsa teistmoodi roog kohe:) Pole ma varem verivorste niimoodi pudistanud ega neid sellises koosluses söönud. Väga maitsev! Magustoiduks tegin Nigella Jõuluraamatust inglaste legendaarseid Mince Pie'sid. Ausalt öeldes arvasin kuni siiani, et inglastele meeldivad magusad hakklihakoogid, aga õnneks selgitas Anu Samarüütel oma oh-kui-mõnusas "Minu Londoni" raamatus, et mincemeat võib vahel ka vürtsikat puuviljamoosi ja "pudding" üleüldiselt magustoitu tähendada. Nii et võtsin kohe asja käsile ning ühel õhtul keetisin siis selle jõhvika-hakkliha valmis ja teisel päeval nikerdasin korvikeste kallal. Tulid ilusad ja head.
Nigella Mince Pies

Peale kosutavat einet hakkas ema lastega piparkooke tegema ja mina järgmise päeva toite ette valmistama. Kuna minu käsi ei tõuse koju toiduvärve ostma, siis kasutasin glasuuri toonimisel mustikaid ja safranit. Mustikat läks natuke liiga palju, nii safranit natuke liiga vähe, aga kokkuvõtteks saime ikkagi natuke värvi piparkookidele.

Ma ei tea, kelle algatusel otsustati ka piparkoogi maja teha. Andres hakkas arhitektiks ja tegi maja lõiked, ema tegi eriosad, mina keetsin suhkrusiirupi ning Andres keevitas maja kokku. Ema dekoreeris. Ma pole kunagi ise varem piparkoogimaja teinud, mulle on see alati nii keeruline tundunud. Aga vahel on telekavaatamisest ikka palju kasu, nimelt juhtusin vaatama, kuidas Terevisioonis piparkoogimööblit tehti ja soovitati keevitamiseks sulatatud suhkrut kasutada. See on tõesti äärmiselt tõhus vahend!

Jõululaupäevaks oli meil kaks söömaaega plaanitud. Kõigepealt pidulik hommikusöök, mis koosnes ema tehtud maailma parimatest täidetud munadest, juba mainitud Maru jõuluterriinist, suitsukana-puuviljasalatist ja Nigella Imeliselt kuldsest puuviljakoogist. Selle puuviljakoogi tegin ma sellepärast, et magasin õige aja, mil seda pikalt laagerduvat jõulukooki teha, lihtsalt maha. See kook oli huvitav selle poolest, et jahu temas polnudki, nii et sobilik ka neile, kes glulteeni ei talu. Kook oli ise väga rammus, puuviljane ja mulle jälle väga maitses.
Nigella Imeliselt kuldne puuviljakook tema jõuluraamatust

Maru jõuluterriin

Peale pidulikku hommikusööki tõttasime Rooslepa kabelisse jumalateenistusele. Sellises pisikeses kabelis on jumalateenistusel ikka hoopis teine hõng kui suures kirikus. Kirikuõpetaja oli ka uus ning väga sümpaatne. Jutlusest jäi minu jaoks kõlama lause, et "kui Jumal annab inimesele ülesande, siis annab ta temale ka vahendid selle ülesande täitmiseks". Ei teagi kohe, miks see ültemine mind nii kõnetas....

Tagasi maisemate teemade juurde tulles, siis õhtusöögiks oli soe toit - nami-nami õlles hautatud kapsad, palsamäädikased köögiviljad ja ema tehtud liha. Magusaks tegin Maru piparkoogiservalist juustukooki sealt samast ülalmainitud ajakirjast ja kui algul retsepti vaadates tundus see kook selline tavaline juustukook, siis kui ma esimese ampsu olin võtnud, sain aru, et ma olen leidnud omale uue "maailma parima koogi". Nii sametist, pehmet ja tasakaalus kooki pole ma ammu teinud. Aiäth, Maru!
Ja lõpusks saabusid ka palavalt oodatud kingitused. Maibrit nii tohtult ootas seda päeva, mil jõuluvana tuleb. Lõpuks, kui kõlas koputus uksel, siis olid lapsed nagu väiksed hüpikjänkud. Jõuluvanal oli aga ilmselt kiire, nii et ta oli koti ukse taha jätnud ja ise edasi sõitnud. Aga luuletused-laulud ei jäänud seepärast esitamata ja kingiärevus andis esinemisele kohe palju sära juurde. Kui me neid laule ja luuletusi harjutasime, siis sellist sära ja ilmekust ma küll ei näinud:) Kõik see aga salvestus hoopis videole, kuna fotoaparaadist jääks nende emotsioonide talletamiseks selgelt väheseks.
Jõuluvana tõi lastele Lego maja, mis ei ole enam Duplo. Meil on ka nüüd Lego City ajastu alanud ja võiks öelda, et oleme Andresega neist vist esialgu ise rohkem vaimustuses, lastel jätkub kannatuse vaid väikeste ehitiste tegemiseks. Maibrit sai ka ihaldatud kleit+tiivad kostüümi, mängukiisu ja siis selle klaaskuuli, kus lund sajab (mis ta nimetus võiks küll olla?). Sandri suureks sooviks oli saada lennuk, mille ta hea lapsena muidugi ka sai. Minule tõi jõulumees aga Meite Muhu Mustrid ja Puhta toidu raamatud.
Oma emale tegin ma Hiiumaa lammaste villast kedratud ühekordsest lõngast Night Blooms nimelise salli. Emale väga meeldis - villane ja lambahall on tema lemmikud.
Ülejäänud isetehtud kingitusi tuleb veel saladuses hoida.Ilusaid jätkuvaid jõulupühi teile kõigile!

Lipssall. A Romantic Neckwarmer.

2010-12-04T00:18:00.004+02:00

Kuna terve eelmise talve käisin ma oma kaelusssalliga, siis mõtlesin, et peaks ka selleks hooajaks ühe pisikese salli endale tegema. Kaelusallist oli juba tüdimus peal, samas soovisin et minu uus sall oleks jätkuvalt selline pisike, mis mu talvejaki alla kenasti ära mahub. Igasugused püstised kraed ja satsid mulle väga meeldivad, nii ei ole imestada et uus sallike ka selline natukene viktoriaanlik välja näeb.

Heegelskeemid pärinevad vanade Nõukogude Naiste mustrilehtedelt - ja mida kõike ilusat sealt ei leia!

Sall ise on äärmiselt lihtsa konstruktsiooniga - lihtsalt üks ristkülik, millel seos küljes. Mõõdud on muidugi olulised, neid sai ikka timmitud:) Aga nendega saate tutvuda siis Eesti Naise detsembri käsitöölehekülgedel.

Heegeldasin selle salli oma kõige lemmikumast lõgast - Rowan Felted Tweedist. Kulus hästi natuke üle ühe toki.

Heegeldatud seose asemel võib muidugi panna ka mõne muu šleifi või teisest lõngast heegeldatud riba, siis saab ka tokiga hakkama.

Lõnga leidub Veimevakas ja Mammis (ja võibolla kuskil veel, aga rohkem pole silma hakanud).

Ja ma käin nüüd ainult selle salliga.

Modelliks on Maibriti kõige parema sõbranna Mia ema Kristina:)

I like little romantic shawls/neckwarmers, its no secret. Thats why I made one for this winter as well. It is crocheted this time. Pattern is published in Eesti Naine december issue.

I really like this neckwarmer - I have been wearing it almost every day. The yarn is Rowan Felted Tweed, my favorite:)

Hõbesüda. The Necklace.

2010-11-06T16:46:00.004+02:00

Ükskord ammu, ubes viis aastat tagasi, kui ma ajaviiteks Kaubamaja kulinate osakoda revideerisin, leidsin sealt ühe tõeliselt ilusa kaelakee. Nii kui ma seda nägin, tundsin ära, et see on minu ehe. Ilma pikemalt juurdlemata ostsin ta ära ja muidugi sai südamest minu absoluutne lemmik. Ta oli täpselt paraja pikkuse ja jämedusega ning sobis peaaegu iga outfitiga. Süda sai ka väga palju komplimente ja korduvalt juhatasin ma inimesi Kaubamaja ehteosakonda :)

Siin blogiski on see kaelakee figureerinud, näiteks Pitskampsuni postituses, kus Katrin küsis, et appi, kas sul on Tiffani kaelakee või:) Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei tea Tiffany südametest midagi, aga ilmselt Katrin seda silmas pidas.

Ühel hetkel tekkis mul mõte, et selline kaelakee võiks ju olla hõbedast, kuna kandsin ma seda tõesti tihti. Kullassepa juurde ma oma sooviga aga ei jõudnud ega jõudnud. Siis aga teatas minu pinginaaber, et tema on hakanud kullassepa õpilaseks, kuna see on juba aastaid tema suureks unistuseks olnud. Ja kuna minu südamekee jäi ka temale silma, siis ta lahkelt pakkuski, et ta proovib mulle samasuguse hõbekee teha.

Kuna sõbrannal oli juba selleks ajaks kolm last ja vahepeal sündis neljaski, siis ma ei julgenud isegi küsida, et kuidas kee tegemine läheb. Seega oli kohe suur üllatus, kui sõbranna mulle öösel kell 2 sõnumi saatis, et kee on valmis, aga ta ei tea, kas ta raatsib selle mulle ära anda :)

Ikka raatsis:) Ja pildid räägivad enda eest. Kusjuures ka kett on käsitsi tehtud, lüli lüli haaval. Ma olen niiiiiii rahul:)

PS. Kui keegi soovib endale ka sellist kingitust teha, siis ma võin kontaki jagada. Mu meiliaadress on üleval paremal:)

Some years ago I purchased a heart-necklace. It became my favorite necklace because it was so wearable and perfect for almost every outfit. I wore it a lot. For example here. After my old friend announced that she become a goldsmith-student, I asked her to make a silver copy of my precious cheap necklace. And here it is! It is much better than the first one and I am so in love with it! Btw, it weighs 67 g!

PS. If you'd like one too, I am happy to share my friend's contact:)

Annette isa põll

2010-10-31T23:12:00.005+02:00

Kuna isadepäev on lähenemas, siis novembri Eesti Naises poseerib üks väga värske isa oma uue põllega:)
Alati, kui ma kuskil söögikohas näen kelnereid mustade linaste põlledega, siis jään neid imetlema. No nii ägedad näevad nad välja. Kelneritel on küll tavaliselt poolpõlled, aga kokkamiseks on praktilisem siiski täispõll. Ja linane muidugi on üks minu suuri lemmikuid.
Pajalapid tegin ka, topelt pandud villase vatiiniga.
Pildid on tehtud minu õe vastrenoveeritud kodus, mis oli kunagi ka minu esimeks koduks. See kaunis valge pliit ja soemüür on küll vana pliidi koha peal, aga täiesti nullist uuesti ehitatud. Minu lemmikasi selles armas kodus:)

Kõige armsam inimene selles kodus on aga minu kallis õetütar Annette, kes sündis 21. septembril ja sai nime oma vana-vana-vanaemalt:)
Väga palju ilusaid pilte Annettest tegi Krista, siinkohal pätsan ühe pildi tema blogist (sellel pildil on tegelikult ka minu käsitööd, aga Krista pidi sellest ise kirjutama):

Pildi autor: Krista Kõiv

Barett. A beret.

2010-10-01T01:33:00.002+03:00

Kuna ajakirja-tööd tuleb teha juba mitu kuud ette, siis seda paksu ja sooja baretti kudusin ma siis, kui õues oli +30 :) Õnneks oli tegu vaid mütsiga, mitte kampsuniga, mida peab ka selga proovima :)

Sellest lõngast, Gedifra Highland Alpacast, olen ma juba varem mütsi kudunud ja selleks otstarbeks on see üks väga lahe lõng. Mulle nimelt meeldivad ja sobivad sellised suured ja mahulised peakatted, seetõttu läheb jäme lõng vägagi loosi.

Ja kuigi mul olid seda baretti tehes isegi kerged "loomepiinad", tuli ta lõpuks välja just selline, nagu vaja. Isegi mu ema, kes kootud mütse ei kanna, arvas, et ehk ta teeb ka omale sellise. Õde ka andis juba tellimuse sisse :)

Lõnga kulus siis kokku 2 tokki ja see oli kohe üks mu oma seatud lähteülesannetest, et lõnga ei tohi kuluda rohkem, kui 2 tokki :) Saadaval peaks teda olema Veimevakas, ma sel sügisel pole sinna jõudnud, aga muidu on teda seal alati olnud. Samas, ka Dropsi Polarisest oleks see mõeldav. Igal juhul lõng peab olema ülijäme:)

For Eesti Naine magazine october issue I knitted a bulky beret. I have used Gedifra Highland Alpaca before and I think that this yarn is perfect for hats as I like big hats. This pattern didn't come so easily but I am satisfied with the result. I wanted to emphasize the the beauty of simple knitted stitch, so although I had this super bulky yarn, I used the rib with slipped stitches.

I used 2 skeins of Gedifra Highland Alpaca but I think that Garnstudio Drops Polaris will do as well.

Villase mantli sündroom

2010-09-09T01:34:00.003+03:00

Täna, kui ma vaatasin kuidas Maibrit valis umbes veerand tundi omale homseks lasteaiapäevaks riideid, siis hakkasin ma taaskord juurdlema teema üle, et kas see riiete sobitamise teema on lihtsalt midagi naissoole väga omast või on see ikkagi mingil määral päritav.

Kui ma vaatan oma ema või meenutan oma vanaema, siis riiete sobitamise teema on neile mõlemale väga omane. Vanaema puhul me alati naersime, et tema ei saa elada ilma valge kraeta. Tal lihtsalt pidi igal kleidil olema valge krae või siis valge sall kaelas. Vahel sobisid ka lihtsalt valged pärlid. Vanaema elas viimased 13 aastat oma elust insuldist osaliselt taastununa, mis tähendas, et tal oli väga raske rääkida ja osad liigutused olid kontrollimatud, aga mõistus oli tal selge. Ta võis vahel segi ajada nädalapäevi või käia ringi nuga peos, sest oli selle pihku unustanud, aga ta ei vääratanud kunagi oma riietuse osas. Ta oli alati sätitud ja aeg-ajalt lasi ta emal omale uue kleidi või seeliku õmmelda. Minu vanaema ei meenu mulle üldse kui põlle ja rätikuga memm, vaid kui valge krae, kena kleidi ja kõpskingadega proua. Ta nägi tõesti alati nii ilus välja ja ainukesed püksid, mis ta garderoobis leidusid, olid aiatööpüksid.

Minu oma lapsepõlv möödus õmblusmasina vurina saatel, sest kui ema ei olnud tööl ega teinud süüa, siis ta õmbles. Õmbles põhiliselt tädidele imeilusaid kleite ja kostüüme, aga loomulikult ka meile ja endale. Kui me õega väikesed olime, siis olid meil väga tihti ühtemoodi riided. Kuna siis, sügaval nõuka ajal, polnud poes ju midagi saada, paistsime me oma mummuliste kleitide ja roosade mohäärkampsunitega eriti silma. Ja ega ema ju ei vuristanud lihtsalt midagi kokku. Meie kleidid olid sitside-satside-pitsidega kaunistatud, vahel suisa aplikatsioonidega. Kui vanema meil külas käis ja vahel emal triikida aitas, siis ta ikka hurjutas ema, et ema teeb nii keerulisi riideid lastele, mida on nii raske triikida:)

Lisaks oli meie kodus väga tavaline see, et üks või teine tädi "tuleb täna proovi". Kuna need tädid olid valdavalt ema sõbrannad, siis olid nad kõik ka väga lahedad inimesed ja mina alati ootasin, et millal proovipäev on. Tavaliselt oli minu ülesanne siis kohvilaud katta ja pärast seda ma lihtsalt seisin kõrval ja jälgisin kõike tähelepanelikult. Vahel olid mõnel tädil ikka nii ilusad kangad ja nii põnevad kleidisoovid! Kui ma väiksem olin, ja veel nukkudega mängisin, siis ema ikka vahel eraldas mõne pisema kangakribala mulle nukukleidi tarbeks aga üldiselt pakiti kõik kangajäägid kenasti rulli ja anti koos kleidiga tagasi....

Ja loomulikult on mu ema alati väga ilusti riides käinud, rääkimata sellest, et ta ise näeb väga hea välja. Mõned ema kleidid on mulle lapsepõlves nii suurt muljet avaldanud, et hoian neid siiani alles. Kõige ilusama õmbles ema küll hiljem pluusiks ringi.... Ja üle-eelmisel aastal ostis ema oma elu esimese praktilise mantli, sest terve talv aina sadas ja ema ju autoga ei sõida. See oli uskumatult suur mööndus ja nii mitte minu-emalik:)

Kuna ma päevast-päeva kleidimajanduse keskel olin, siis oli iseenesest mõistetavalt ka aktuaalne teema, et "mis sobib ja mis mitte". Mitte et ema oleks meid selles vallas kuidagi treeninud, aga see sai kuidagi omaks ja hakkas üsna pea ka enesetunnet määrama. Mina kutsun seda "villase mantli sündroomiks". Villane mantel iseloomustab kuidagi kõige paremini seda tunnet, mis mind valdab, kui ma kogu sellele riidemajandusele mõtlen. Ehk et meie kliimas on ju kõige praktilisem riideese kas suusajope tüüpi jope võis siis mingi tepitud kilemantli moodi riideese. Sest pidevalt sajab ja on märg ja tuuline jne. Ja villane mantel pole üldsegi nii praktiline. Aga kui ma panen selga villase, hästi istuva mantli, siis ma tunnen ennast nii väga hästi. Ja kui ma panen selga mõne praktilise jope, siis on mul tunne, et see lihtsalt ajab asja ära. No praktilisel jopel on muidugi ka oma koht ja aeg, nt metsas või pikal jalutuskäigul aga enamasti ma valin alati hea enesetunde, mitte praktilisuse järgi. Ja mul on tunne, et see on mul küll verega kaasa antud. Et ma ei saa panna jalga viigipüksi ja ülesse poole suusajopet. Et riietus mägib minu enesetundes väga suurt rolli.

Eks see ole parajaks nuhtluseks ka. Laupäeval käisime õega koos Kirbuturul kauplemas ja kui ma nägin, mida õde oli müügiks kaasa toonud, siis iga teise asja peale ma ahhetasin, et "miks sa Selle ära müüd". Ja õde aina vastas, et "sellega ei ole õiget tunnet ja ei saanud armsaks". Nii et perekond "Riided ja tunded":)

Muidugi tuleb tõdeda, et peale seda, kui ma lastega koju jäin, on kogu mu oma riidemajandus pisut tahaplaanile jäänud. Esiteks selle pärast, et koos lastega, ja algul olid nad ju selles jube raskes turvahällis, ei ole eriti mõeldav seeliku-kõpskinga outfit. Ja teiseks, nüüd saan ma ju seda riideteemat oma laste peal välja elada:) Nii et minu põhiriideese on teksapüks, kõikvõimalikes variantides ja garneeringutes.

Aga talvel panen ikka villase jaki selga ja tunnen end hästi:)

Septembri vest. September vest.

2010-09-06T01:39:00.003+03:00

Eesti Naise septembri numbrisse tegin sellise vesti. Lõngaks valisin Katia Qina, mida ma juba ei tea kui palju kordi Liannis paitamas olin käinud - lihtsalt nii mõnus lõng ja kui kenad värvid! See koemuster on ka üks minu lemmikutest - nii lihtne ja ilus. Pilti tegime meie lemmikkohas Spithamis:)
Lõng/Yarn: Katia Qina, 250 g

Vardad/Needles: 3,5 mm

For "Eesti Naine" magazine september issue I knitted this vest. I like vests especially because they can refresh your last year wardrobe as well as they are perfect layering garment. I also like the yarn - so nice alpaca and bamboo blend.

Muinastulede öö 2010

2010-09-06T01:13:00.003+03:00

Aeg läheb nii kiiresti, et kuidagi ei jõua blogida. Kroonika mõttes aga tahaks jälje maha jätta meie muinastulede ööst.

Kui me eelmisel aastal pidime muinastulede öö peaaegu et maha magama, siis sellel aastal valmistusime juba varakult. Andres saatis küla listi ka üleskutse koguneda meie oma rannas. Juba poole päeva pealt ladus ta auto kuivi küttepuid täis ja mina küpsetasin (küll üsna viimasel minutil) muffineid kaasa.

Kell üheksa olime me rannas ja hakkasime lõkkeaset seadma. Pool kümme süütasime suure pidulikkusega tule ja jäime teisi ootama. Ühed inimesed tegelikult olid juba enne meid aga nende tõrvikud tõrkusid ja tuld nad üles ei saanudki. Me ise olime väga mitte-eestlaslikud ehk teretasime kõiki, kes randa tulid ja pakkusime kohvi-muffineid.Tegelikult neid inimesi polnud üldsegi palju - üks juhuslik jalutaja, kes minu meelest nautis lihtsalt vaatepilti kui et sai aru, miks see lõke seal on. Ja siis tuli üks pere laternatega ja põgusa vestluse käigus selgus, et tegu naaberküla elanikega. Aga meie oma külast ei ühtegi. Seevastu paistis Roosta rannast kena tuli ja kaugemal ka midagi helendas, aga oli see lõke või majakas, sellest me enam aru ei saanud.

Vaatamata sellele, et muinastulede ööst ei tulnud külapidu, oli meil ikkagi väga tore. No kuidas saakski mittetore olla, kui on tee ja muffinid ja lõke maa-vee piiril. Lihtsalt nii ilus. Ja kui siis veel metsa tagant kuu tõusis oli kõik täiuslik.

U2

2010-08-23T02:06:00.003+03:00

Praegu olen ma küll kimbatuses, sest ma niiväga tahan kirjutada ühest võimsaimast elamusest oma senises elus aga kõik sõnad ja laused tunduvad nende emotsioonide taustal nii kohmakad ja üldse, praegu tahaks olla kirjanik.

Aga siiski, ma ikka proovin.

Alguse sai kogu asi oktoobri viimasel päeval, kui meile tulid külla mu õde ja õemees. Õemees andis Andresele ühe valge ümbriku, mille Andres väga äraseletatud näoga minule andis. Kui ma ümbriku lahti tegin, siis muidugi hakkasin ma kohe nutma ja käed hakkasid värisema ja süda taguma, sest ümbrikus olid U2 kontserdipiletid.

U2 kontsert on üks minu eluunistusest. Aga neid pileteid on ju täitsa võimatu saada, sest U2 on nii hea et kõik tahavad kontserdile minna ja piletid müüakse sekunditega läbi. Õnneks õemehel näkkas ja ta sai piletid lisakontserdile nii vedas ka minul meeletult.

Ja nüüd siis jõudiski kätte See päev. Ma olen seda oodanud umbes sellest ajast kui ma olin 16 ja minu sõbranna peika lindistas mulle ühe kasseti ja kuna sinna jäi tühja ruumi, siis pani mõned U2 paremad palad ka sinna otsa. Aitäh, Margus, selle eest!

Alates sellest ajast olen ma U2 kuulates üsna palju pisaraid valanud ja unistanud neid kunagi ka päriselt näha.

Ja laupäev oligi siis see päev, kus ma, piletid näpus, Helsingi Olympia staadionile astusin. Razorlight juba mängis aga rahvast oli veel hõredalt, nii et võtsime koha üsna eespool. Peale Razolighti ootasime veel tunnikese vihmas ja siis nad tulidki.

Alates esimesest sekundist kuni kontserdi lõpuni hoidsid nad publikut oma pihus. Iga Bono vihje või viite peale publik laulis, karjus, plaksutas....

Kõige rohkem imestasin ma selle üle, kui tohutult soe, siiras, avatud ja sõbralik Bono on. Ja kogu bänd. Nad tundusid kui vanad head sõbrad või su oma perekond - ei mingit staaritemist, ei mingit arrogantsi. Bono oli pisarateni liigutatud, kui kõik need 53 tuhat inimest laulsid kui ühest suust "I still haven't found what I'm looking for". Ja olla nende lauljate seas - see oli võimas.

Mis mulle veel sügava mulje jättis, oli see, kuidas Bono rääkis, et "ma tean, et te olete seitsme venna maa. ja meie oleme siin neli venda", peale mida esitles ta bändiliikmete uusi nimesid, nt Edge oli Eero ja Larry oli Lauri. Oli äärmiselt südantliigutav, et ta pidas tähtsaks kohe kontserdi alguses teatada, et nad on kõik ka oma pered kaasa võtnud, sest see on neil "family business". Nii armas, et sellise kaliibriga mees nagu Bono, oskab oma peret hoida ja oma naisega õnnelikult koos elada.

Lava oli ka väga uudne, 360 kraadi, nagu turnee nimigi. Lava oli publiku keskel ja seetõttu oli ka bänd justku rahva hulgas mitte kaugel-kõrgel kuubikus. See sobis kogu kontserdiga ideaalselt kokku.

Ja muidugi loodi ise. Algul ma püüdsin pisaraid tagasi hoida, aga see on üks piinarikas tegevus, nii ma lasin oma emotsioonid valla ja hõljusin oma kehast oluliselt kõrgemal. Ja kui One tuli, siis oli see lihtsalt liiga ilus, et hinge ära mahtuda.

Seda kontserti ei ole tegelikult võimalik kirjeldada ega võrrelda. Aga kui siiski pisut võrrelda, siis näiteks kui peale Madonna kontserti jäi hinge kuidagi kõle ja metalne tunne, siis U2 kontserdilt lahkusime me sooja südame ja oluliselt paremate inimestena. Nad lihtsalt suutsid niimoodi südamesse pugeda, ilma, et nad selleks erilisi näilisi ponnistusi oleks teinud. Ei olnud mingit kostüümidraamat ega showd, ei mingeid lisajõude laval ega mustkunstitrikke. Ainult neli meest ja see täitis kogu staadioni ja südame ja väga palju jäi veel üle. Kuidas nad oskavad niimoodi inimesi ümer sõrme keerata? Kuidas nad suudavad olla nii erilised ja tavalised samaaegselt? Kuidas nad suudavad nii palju anda?

Ma pean Bonost väga lugu ka tema maailmaparandustöö pärast. Sihikindlalt, järjekindlalt ja väsimatult võitleb ta maailma nõrgimate eest. Ka kontserdil näidati meile suurel ekraanil lapsi sõjakolletes, verepritsmeid ja ahastust täis silmi ning tuletati meelde Inimõiguste Deklaratsiooni. Ja need mõjusid. Väga.

Peaagu kogu kontserdi aja sadas kergelt vihma ja see sobis sinna nii hästi. Nii mõnus oli panna silmad kinni, kuulata maailma parimat kontserti, pöörata nägu taeva poole ja lasta mõnusal suvevihmal omale näkku sadada...

God bless U2.

Iha jalakate all

2010-08-07T00:22:00.003+03:00

Oh, täna oli nii lahe päev:)

Kunagi kevadel mõtlesin ma, et võiks ikka suvel ühele suveetendusele ka minna ja otsustasin tookord "Iha jalakate all" kasuks. Täna võin öelda, et küll ma tegin hästi.

Aga päeva algusest alustades, siis kuna ema oli juba eile meile tulnud, otsustasime kohe hommikul Kurgja poole sõitma hakata, et siis teha teepeal üks mõnus söögipaus jne. Minema saime muidugi alles lõunast aga siiski jäi meile piisavalt aega, et ka kuhugi sööma minna. Kui me Märjamaale jõudsime, siis tõdesin, et kuna meie otsetee Kurgjale, kus etendus toimus, meid kuskilt suuremast kohast läbi ei vii ja Märjamaa bistroo mind ka kuidagi ei ahvatlenud, siis tegime ikkagi põike Pärnusse, et Supelsaksades mõnusalt istuda. Ükskord me oleme seal juba mu õe soovitusel käinud ja koht jättis väga hea mulje. Seekord tellisin koorest loomalihapastat mis oli nii väga hea, väljaarvatud seened seal sees, mis minule, kui umbes kümmet söögiseent tundvale inimesele, jätsid väga mittesöödavate seente mulje. Mul kasvavad siin puu jalamil umbes sellised seenekesed:) Ilmselt nad ikka ristiga seeni ei paku aga kuna neil suurt maitset polnud, siis ma jätsin need targu taldrikuservale. Vaatamate seentele, oli aga söök tõesti hea, ka Andresele maitses tema lõhe (mina kahjuks sellest kalast suurt ei pea). Ja šokolaaditort oli ka nagu unelm. Ja veel meeldis mulle, et söögi kõrvale toodi soojasid röstsaiu. Ja muidugi on selle koha sisekujundus ja aura nii helged. Ühesõnaga üks priima koht.

Edasi suundusime Kurjgale. Mõtlesin, et läheme varem ja saame paremad kohad. Kuna meile sattus teele aga üks vanavara ait, siis jõudsime kohale siiski vaid pool tundi varem ja enamus kohti olid juba hõivatud.

Etendus toimus siis Kurgjal, Jakobsoni talumuuseumis. Oh, see on nii ilus koht! Tõeline Talu. Suur, avar, suurte puudega, loomadega.... nagu päris. Nutikamad inimesed olid nii teinud, et varem kohale läinud, omale kohad kinni pannud ning pidasid kuni etenduse alguses väikest piknikku. Meie nii ettenägelikud küll polnud aga kokkuvõtteks saime siiski head kohad. Kahjuks istusid meie taga ühed vanamutid (sorry, aga hetkel olen nende peale nii pahane, et ei suuda öelda vanaprouad), kes aina kõva häälega etendust kommenteerisid. Ikka et "ei tea kas see liha, mida nad seal söövad, on päris", "vanasti küll nii ei ropendatud", "mida nad nüüd seal kallistavad, varsti jälle kaklevad" ja nii edasi. Ma oleks äärepealt hakanud neid korrale kutsuma aga kuidas sa ikka vanemale inimesele ütled, et katsu nüüd natuke aega tasa olla. Mul üldiselt ikka eriti vist ei vea nende naabritega. Näiteks Laulupeol, kui hümni lauldi, lobises üks mees mu kõrval mingit täiesti mõttetut juttu mobiiliga ja katsu sa siis hümnile põhenduda. Igal juhul, kokku võttes kogu oma tahtejõdu, suutsin ma mutilobast üle olla ja etendust nautida. Ja no ikka oli, mida nautida.

Tahaks kohe öelda, et parim etendus, mida ma viimasel ajal näinud olen, aga kahjuks peab tõdema, et ma pean kohe hästi järele mõtlema, millal ma viimati suurte inimeste tükki käisin vaatamas.... Igal juhul see etendus liigutas, raputas kohe. Katariina Lauk oli täiesti fantastiline, nii usutav, nii tõene, nii päris, kui üldse saab olla. Rasmus oli ka hea valik oma rolli jaoks. Aga kuna mina pole mingi teatriarvustaja, siis keda huvitab, lugege palju kompetentsemate inimeste arvustust. Ning peab tõdema, et lavastuse asukoht annab etendusele ikka tubli tüki juurde.

Tahaks kohe soovitada, et minge kõik seda vaatama, aga kuuldavasti on piletid läbi müüdud. Kohapeal müüakse vaid lisakohti ja kõik praod ja vahed täideti inimestega, osad pandi muru peale istuma. Ja taskurätik tuleb kaasa võtta. Mul polnud ja tundsin puudust.

Ja nüüd ma olen väsinud, kuid õnnelik:)

Piiluge teise blogisse:)

2010-08-05T03:35:00.002+03:00

Kuna ma ise unustasin ka ära, et mul on olemas ka teine blogi ja pidin oma teksapükstest seeliku tegemise jutu juba peaaegu siia kirjutama, siis annan siin teada, et minu üks-postitus-aastas blogi sai täiendust :)

Suvejakike. Summer jacket.

2010-07-25T19:09:00.004+03:00

Ühel päeval, päris suve alguses, tegin oma riidekapi ukse lahti ja vaatasin, et no mitte midagi pole selga panna. On palju teksaseid ja palju pluuse ja parajalt kampsuneid, aga jakilaadseid mitte ühtegi. Siis oli meil veel tavaline Eestimaa suvi, et vaja ikka õue minnes midagi selga panna. Otsustasin siis natuke aega näpistada ja omale midagi jakilaadset õmmelda. Ma tegelikult tahtsin teha sellist mitte-korralikku, ehk isegi natuke lohakat jakki, aga välja kukkus nagu alati, üsna korralik jakk. Eks ma selliseid "suvalisi" pean siis poest ostma. Õmblemine ise läks väga ruttu, kuna lõige istus hästi ja voodrit pole. Et ees seisis meie pulma-aastapäeva lõunasöök, siis oli mul ka tähtaeg ja selleks ajaks ma ta ka valmis sain. Kuna kollased kriidijooned paistsid kangast läbi, siis jõudis ta enne selga minemist ka pesumasinas käia.

Müsteeriumiks on kanga koostis. Kangas on pärit minu oma kangalaost, kustkohastst ma ta aga kunagi ostnud olen, pole õrna aimugi. Kahtlustan kas kunagist Baltika või Klementi vabrikupoodi. Kanga lõim on linane ja kude mingi leegiga põlevast kiust (jah, ma tegin isegi põlemiskatset). Seega peaks tegu olema naturaalsete kiududega aga ometi see materjal kortsub minimaalselt. Ehk et peale pesumasinat ja kuivamist polnud teda ei triikida ega pressida vaja.

Igal juhul seljas tundub mõnus ja jakk sai isegi ootamatu komplimendi Raekoja platsi käsitööturul :)

Ja lõige on Burda Easy Fashion kevad/suvi 2006, mis nagu minu jaoks tehtud!

Early this summer I suddenly discovered that I have nothing to wear. I have many-many jeans and tops but no jackets. It was not so hot outside then and I really needed a summer-jacket. Therefore I decided to sew one. Actually I wanted more casual one, but it came out not so casual.

Pattern is from Burda Easy Fashion spring/summer 2006 and it was such a good pattern, thad I didn't have to change anything. Like specially made for me:)

The fabric is some kind of linen-blend. It is from my stash, so I don't remember where I bought it nor it's content.

Sverige

2010-07-19T23:42:00.006+03:00

Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma veendunud, et olin eelmises elus rootslane. Mulle lihtsalt nii meeldib Rootsi ja kõik mis sellega seotud. Seega pole imestada, et ma ka sellel suvel niiväga tahtsin Rootsi minna. Üks eesmärk oli ka praktiseerida pisut rootsi keelt, mida ma terve õppeaasta, küll mitte väga usinalt, kursustel õppisin. Paraku pidin oma rootsikeele oskuses juba enne reisi tohutult pettuma, kui ma oma tuttavaid rootslasi kohtasin ja nendega midagi rääkida üritasin. Sain aru, et päris rootslase ootav pilk ajab mu üsna pabinasse ja ka elementaarsed asjad ei tule meelde. Rääkimata sellest, et päris rootslane räägib oluliselt kiiremini kui meie armas õpetaja. Nii et erilisi illusioone, kuidas ma kõik vajalikud vestlused rootsi keeles pean, ma ei loonud.

Kui eelmisel aastal käisime Stockholmis Andresega kahekesi, siis sellel aastal oli meil perereis. Lapsed on juba parajas eas selleks, et tunda rõõmu laevasõidust, uutest kohtadest ja põnevatest vaatamisväärsustest.

Üldiselt ma arvan, et reisimuljed on kõige põnevamad neile, kes ise reisil käisid ja tavaliselt teised lihtsalt noogutavad viisakalt kaasa, aga kuna ma enne reisi sain nii mõnestki blogist kasulikku infot, siis panen oma reisimuljed just sellepärast kirja, et kes tahab ka lastega Rootsi minna, leiab ehk midagi kasulikku. No ja endale ka mälestuseks.

Alustasin sellest, et tegin endale Tallinki klubikaardi ja asusin aga reisi planeerima-broneerima. Sihtkohtadeks valisin Astrid Lindgreni maa Vimmerbys, Kolmårdeni loomaaed Norrköpingis, Vasa Muuseum ja Gröna Lund Tivoli Stockholmis.
Kuna mul polnud aega reisi borneerimisega mitu päeva tegeleda, siis ma läksin kõige lihtsamat vastupanu teed ja broneerisin nii laeva kui hotelli Tallinki kaudu. Näiteks Vimmerbys pakutakse küll ka Lindgreni temaatilisi öömaju aga mulle tundus kõik-ühest-kohast lihtsam.

Esimesel päeval oli meil ette nähtud sõit Linköpingisse, kus meil esimene öömaja oli. Õhtul käisime linna peal ja nautisime sumedat õhtut. Inimesed olid kõik välikohvikud hõivanud ja elasid kaasa pronksimängule. Linn ise on armas ja hubane.

Hommikul suundusime Vimmerbysse, Lindgrenimaale. Mul olid selle koha suhtes tohtult suured ootused. Kujutasin ette, kuidas Bullerby majas küpsetatakse kaneelisaiu ja kuidas loomad on laudas ning elu-nagu-filmis kihab.

Reaalsus oli aga selline, et õues oli üle kolmekümne kraadi kuumust ning nii kui me olime Pipi juurde jõudnud ja sealse basseini avastanud, jäime sinna ankrusse. Lastele ettenägelikult kaasa võetud ujumisriided selga ja vette. Mina sain olla ainult nii, et jalad olid vees, muidu hakkas kohe paha. Kui me olime seal poolteist tundi ligunenud, jäätist söönud ja vett joonud, algas uuesti Pipi etendus (enne jõudsime just selle lõpuks kohale) ja Maibrit läks seda vaatama. Lapsed pandi rivvi ja kallati vett pähe. Lauldi ja tantsiti ja lastele meeldis.

Peale seda otsustasime ikka ka tervele pargile tiiru peale teha, mis sest, et lapsi tuli selleks basseinist välja kangutada. Ja terve tee vastata küsimusele, et MILLAL me tagasi Pipi basseini lää-hee-mee!

Ilmselt nii kuumuse kui kõrgete ootuste tõttu Lindgrenimaa mulle erilist muljet ei jätnud. Kõik oli küll ilus ka maitsekas aga Maibrit ei saanud aru, et mida me nendest majadest peame vaatama. Valdavalt oli tegu minimajadega. Nt Bullerby külas oli kolm minimaja kõrvuti, aiad ümber ja kogu moos. Majas oli üks tool ja üks laud. Lõvisüdamete maa oli küll üsna uhke, aga lapsed Lõvisüdametest veel midagi ei tea.

Kogu koha kontseptsioon rajanes põhiliselt etendustel. Igal pool oli kogu aeg mingi etendus käimas, muidugi rootsi keeles. Pargi keskel olid ka mõned kiiged ja liumäed aga üldiselt olid minimajad ja mõnes majas oli siis kas pannkoogikohvik või šokolaadimaja. Lastele meeldis vaid Pipi. Ja ega minagi neid majakesi kuumaval asfaldil ei nautinud. Kui natuke ringi sõita, näeb selliseid ju ka ilma piletita.

Ja pileti kõrge hind, lisaks parkimise ja käru tasu, häirisid mind ka.

Ühesõnaga ma oleks oodanud rohkem tegevusi ja vähem minimaju, mis mulle kuidagi ahistavalt mõjuvad. Aga võibolla jahedama ilmaga oleks kõik väga super tundunud:)

Peale seda, kui kõrvetava kuumuse käest veel kõrvetavamasse autosse, mille termomeeter näitas välisõhuks +35, aga mis küll kohe jahedat õhku puhuma hakkas, jõudsime, seadsime suuna Norrköpingusse.

Lastel, kel raske oma lutist loobuda võisid selle Pipile tuua - tünn oli ääreni täis muide:)

Üks Sandri lemmikatraktsioonidest.

Päriselt nad muidugi ei maganud:)

Norrköping Nord hotell pakkus küll laste mängutuba ja Jamie Oliveri lastebufeed, aga paraku mitte konditsioneeritud tuba, mis sellel päeval oli suureks miinuseks. Ja loomulikult ei osanud ma sellisele asjale tähelepanu pöörata, kui tuba broneerisin. Igal juhul tegi see lastele tohutut nalja, kuna ma olin sunnitud kõigile märja kompressi otsaette panema ja kuna mul mingeid riidetükke ega taskurätikuid polnud, siis läksid kõigile külmas vees leotatud laste aluspüksid otsmikele. See aitas natuke jahtuda.Kuna ilmateade ilma paranemist ei lubanud, otsustasin oma senisest reisiplaanist loobuda ja loomaaia asemel mõni veepark ette võtta. Selleks puhuks rikkusin ka oma arvutivaba puhkuse motot ja otsisin välja sobiva veepargi ja laste mängumaailma Norrköpingis. Hommik oli aga selline vines taevaga ja peale Andrese kontrollreidi õue otsustasime siiski loomaaia kasuks, sest õues oli vaid 27 kraadi. Enne seda kasutasime juhust, et meie hotell asus super-mänguasjapoe kõrval, ning tegime retke ka sinna. Me Andresega olime sama vaimustuses kui lapsed ja ma oleks hea meelega kogu Brio väljapaneku omale koju vedanud :)

Lasteloomaaed oli ka.

Plaanisime kindlasti ka loomaaia safarile minna (sest siis saab ju ka jahedas olla) aga kuna kaks looma olla plehku pistnud, siis sellel päeval oli safari suletud. Kuna aga loomaaed ise on aga tõesti väga suur, siis oligi hea, sest muidu oleks meil ajaga kitsaks läinud. Loomaaed ise on kujundatud nii, et kõnniksid justkui ühes suures, pisut metsa moodi pargis ja siis aeg ajalt satud mõne looma territooriumile. Ühtegi puuri seal polnud, igale liigile oli tehtud selline suur ala, mõni oli küll elektrikarjusega piiratud. Liike oli iseeneset vähe, st oli ühte sorti tiiger, oli ühte sorti karu, ühte sorti ahvid. Tallinna loomaaias on minu meelest just nimetuste rohkusele rõhtud, aga ega neid kahte ei saagi üldse võrrelda. Ühesõnaga kõndida sai palju ja loomi sai nautida kogu nende ilus. Käisime ka hülge- ja delfiinietendusel. Esimene oli tagasihoidlikum, delfiini oma aga väga kihvt.

Igal pool loomapargis olid söögikohad ja poed ja piknikukohad. Inimestel olid oma külmakastid kaasas ja tundus, et kõik veetsid mõnusalt aega. Troopikamajja me ei jõudnudki, ehk järgmine kord. Ja ahvide ala vastu oli tehtud kohe selline tribüün, et muudkui aga istu, söö jäätist ja imesta.
Peale loomaaeda võtsime suuna Stockholmi poole. Sõitsime mööda väikesi teid ja aina imestasime, kui hea maitse rootslastel on. Üks nukumaja järgnes teisele.
Ah jaa. Enne kui me Andresega tuttavaks saime, ei osanud mina kaardiga peaaegu midagi teha. Ajapikku kujunes minust aga kaardilugeja ja ma kohe täitsa nautisin seda tööd. Aga nüüd. Moodsad navigatsiooniseadmed, kes muudkui kamandavad, kuhu pöörata ja millal, ja mis lastele ka suurt lusti pakkus, võttis minu töö ära ja mul polnud muud kui aknast välja vahtida. Täitsa tühi tunne oli kohe. Aga samas, linnast välja sõites oleks ma oma kaardiga raudselt hätta jäänud, sest selliseid "liblikaid" ja mitmetasandilisi "ringristmikke" pole ma varem näinud ja isegi Tomtomi abiga suutsime ikka vahel valesti sõita. Pealegi maa-all pead ise otsustama, millist mahasõitu kasutada ja maa peal siis selgub, kas läks täppi.
Aga kuna meil on juba Helsingist kogemus, kuidas meeletu summa kesklinna parkimise peale kulutada, siis seekord ööbisime hoopis pisut linnast väljas, Kungens Kurvas. Kuna hotelli vastas asus ka maailma suurim Ikea, kuhu me ka tahtsime minna, siis sobis see koht hästi.

Eelviimasel päeval oli meil ette nähtud Vasa Muuseum ja Gröna Lund. Arvasin, et Vasa meeldib kindlasti Sandrile, aga tegelikult ta aiva virises ja vingus seal ja õhtul selgus ka põhjus - lapseke oli palavikus. Minule ja Andrsele jättis laeva aga vägeva mulje.

Peale Vasat suundusime Gröna Lund Tivolisse. Tagantjärele targana oleks pidanud ostma kõigile käepaelad kupongide asemel ning tutuvuma Tivoli plaaniga. Sest algul kui me olime esimese ringi ära teinud vaatasime, et meie allameetrine Sander ei saagi peaaegu kuhugi minna. Õnneks otsustasime minna vaatama, et mis imelik trepp see on, kus kõik sagivad ja leidsime lõbustuspargi nö vana osa, kus kõik titekad karussellid ja muud atraktsioonid olid, mis meie lastele sobisid. Siis polnud muud kui väljapääsust jälle sissepääsu joosta. Lastele oli see esimene lõbustuspargikogemus ja muidugi neile meeldis. Maibriti lemmik oli elevandiatraktsioon, Sandrile meeldis rongi ja lepatriinusõit. Lõpuks ostsime lapsed suhkruvatiga ära ja suundusime tagasi, sest parkimispilet oli juba kolm tundi tagasi lõppenud. Järgmisel korral läheks juba varakult kohale ja võtaks kõigile käepaelad, siis saaks isu täis sõita. Sest ruumi jäi veel küll. Ma ise ühelegi suurte laste atraktsioonile ei saanudki, sellest on kahju. Sest muidu me oma pulmareisil ja veel mõnel oleme Andresega ikka ka lõbustuspargis käinud - mul ei saa sellest kuangi küll:)

Viimasel päeval poludki muud, kui retk Ikeasse ja laeva peale. Tagasiteel avastasime, et laevas on lisaks tavapärasele lastetoale ka nö lisalastetuba, mis tehtud konverentsiruumidesse ja vist vaid suveajaks. Igal juhul olime seal kuni selle sulgemiseni, siis läksid lapsed magama ja mina nautisin veel pisut laevatekil tuulevaikust, kahjuks rämeda suisuhaisu sees.
Ja küll oli tore jälle koju tulla!
Kui ma nüüd tagantjärele hindan, siis sellise ilmaga oleks Lindgreni kindlasti pidanud mingi veepargi vastu vahetama ja Vasa oleks võinud ära jätta. Samas tuleb ju lapsi harida ka ja Maibritile meeldis küll minu ilmekas jutt Vasa kurvast saatusest. Lapsed nautisid väga ka Pipi basseini aga kuskil veekeskuses oleks need basseinid ju palju ägedamad olnud. Ja tänu taevale et ma loobusin oma esialgsest plaanist proovida kuskil telkida. Sest esiteks, ma ei salli üldse telkimist (ma mõtlesin lihtsalt, et lastel oleks kindlasti see meeldinud) ja teiseks jälle see kuumuse jutt.
Kokkuvõttes oli meil ikkagi väga lahe reis ja see raputas kenasti argipäevast välja. Ainult et peale sellist puhkust oleks vaja veel lebotamise puhkust et saaks magada ja süüa ja mitte midagi teha. Sest ma ei jõudnud isegi oma ajakirja reisil läbi lugeda, rääkimata kudumisest, mida ma ka arvasin teha jõudvat.
Kõige toredam oli muidugi see, et lapsed olid tublid ja pidasid nii kenasti vastu. See oli ju meie esimene perereis. Nii et sellise seltskonnaga läheks iga kell uuesti!

Suve Manti. Summer Manti

2010-07-07T14:54:00.003+03:00

Kuna Maibrit kandis oma sügisel kootud Manti kampsunit rõõmsalt kogu talve, siis mõtlesin, et teeks talle ka ühe suvise versiooni sellest. Ja kuna ma juba ammu olin mõelnud, et sellele kampsunile sobiks kapuuts hästi, siis tegin ka kapuutsi.
Kampsuni kudumist alustasin juba varakevadel aga millegipärast jäi kampsun 10 rida enne lõppu seisma ja nüüd siis võtsin kätte ja lõpetasin ära. Sest muidu saab ju suvi läbi enne.
Lõnga otsisin kaua - sellist jämedat puuvillast pole kuskilt leida. Lõpuks leidsin Hõbelõngast Adriafili Navy. Täitsa mõnus lõng on ja akrüüli sisalduse koha pealt pigistasin silma kinni:)
Ja kuna kampsun on roosa, siis loomulikult see Maibritile meeldib. Eelmine kampsun oli ju hall :)
Juhend sai samuti kapuutsi ja ühe suuruse (10 aastase lapse) võrra täiendatud ja see on saadaval inglise keelsena Ravelrys.

Lõng/Yarn: Adriafil Navi, 9 tokki/skeins, shade 51 from Hõbelõng
Needles: 6 mm
Pattern: Manti

As Maibrit wore her winter Manti cardigan the whol fall-winter, I decided to knit a summer version of this cardigan as well. I thought that this cardigan would look great with hood and so I made a hooed version. I started knitting it early spring but somehow it hibernated until last week when I decided to complete it befor the summer ends.
I like the yarn despite the acrylic content. It is not easy to find a bulky cotton yarn in Estonia:)
And because the cardigan is pink, opposite to the previous grey one, Maibrit really likes it:)
The pattern is also updated and hooded version as well as size 10 year old are added. Available in Ravelry.

iPodi hoidja. iPod cozy

2010-07-05T01:49:00.004+03:00

Viimasteks jõuludeks tõi jõuluvana mulle iPodi ja seoses sellega tekkis ka vajadus iPodi hoidja järele. Tükk aega mõtlesin, et milline see küll olema peaks ja konsulteerisin isegi Andresega, sest igasugused taolised praktilised lahendused on tema spetsialiteet.

Lõpuks kujunes iPodi hoidja siis selliseks, et pealmine osa on heegeldatud ning sees kangas. Alumisse osasse käib mängija ise ja ülemisse saab juhtmed kerida. Juhtme kerimiseks on lukuga avaneva klapi sees spetsiaalne alus ja klapi külge on ta kinnitatud just pikemat külge pidi selleks, et juhtme saaks üle serva mugavalt maha libistada (Andrese idee). Ülemise klapi sees on ka väikesed taskud plastikkaardi, raha või taskurätiku jaoks.

Klapid kinnituvad omavahel nööbiga. Kotikest saab kanda nii vööl, värvli vahel kui ka kaelas.

Selle kotikese juhend on ka juuli Eesti Naises, kuna ilmselt vajab nii mõnigi iPod hädasti ühte suvist kotikest. Ja tegelikult sobib see ju ka (muusika) telefoni hoidimseks:)

Santa brought me an iPod for last Christmas and therefore I needed an iPod cozy. After a long considerations I decided, that I want it to be crocheted outside and lined with printed cotton fabric. Lower part of the cozy holds the iPod itself, upper part is for earphones and also for little items like plastic card or some money (if you want to buy a newspaper after a walk or jog).

I also made a tutorial for it and it is published in Estonian magazine Eesti Naine (Estonian Woman).

Suveseelik

2010-06-03T01:48:00.002+03:00

Üheks suve märksõnaks on minu jaoks sitsist seelik. Lapsepõlves möödusid kõik suved seelikus ja tavaliselt tegi ema või vanaema mulle igaks suveks uue. Hiljem tegin juba ise. Nüüd on nii, et suvi ongi praktiliselt ainuke aeg, kui ma hea meelega seelikut kannan. Talvel on seelikuga kuidagi hoopis tülikam käia ja peale laste sündi on teksapüksid minu vormiks. Aga kui suvi tuleb, siis tahaks ikka seelikut ja plätusid.

Seega sai ka juuni Eesti Naisesse seelik tehtud. Algul oli mul hoopis teistsugune seelikuplaan, aga kui me emaga olime seeliku teemal paar tundi vestelnud, jäi sõelale hoopis selline, nelja paaniga seelik. Lõike konstrueerimine on imelihtne, uskuge mind. Vaja on lihtsalt paberit, nt ajalehte, pliiatsit, joonlauda ja kääre. Ja mõõdulinti ka muidugi. Ma ei saa aru, miks ma varem üldse mässasin taolise seeliku lõike saamiseks lõikelehtede ja kalkaga!

Seelikul on neli paani ja lõimejoon on iga paani keskel. See on muuseas väga oluline, kuidas seelikul lõim jookseb, see muudab kogu seeliku olemust. Ja kuna mu emal on juba üle neljakümne aasta õmblemiskogemust, siis on ta mulle juba ammu rääkinud, et nelja paaniga seelik on kõige lollikindlam variant - sobib kõikide kangastega ja sobib kõigile. Me muidugi arendasime seda seelikuteemat edasi ja sõelale jäi tegelikult muudki, aga kõik ju ajakirja ei mahu. Aga loodetavasti ei jää need ka sahtlipõhja:)

Ja igaveseks jääb mulle meelde see päev, kui me pildistamas käisime. Oli aprill, õues +5 C ja tuul peaaegu 20 m/s. Pildistamispaika läksin sulejopega :) Proovisime siis tuuleiilide vahel pildistada, muidu oli seelik kogu aeg mul ümber säärte :) Ja no see tuul - hea et kõrvad pähe jäid. Ja kivid olid ka libedad, nii et sain ka jalgupidi vette. Koju tulles jõin kohe ühe Coldrexi ära, sest ega mina pole ju mingi karastatud inimene. Aga suvemeeleolu oli vaja pildile saada ja töö tuli ära teha:)

Reportaaž sünnipäevapeost

2010-05-31T01:58:00.005+03:00

Sellel aastal pidasime laste sünnipäeva Iloni Imedemaal Haapsalus. Esiteks oli see Maibriti soov ja teiseks meeldib see koht minule niiväga, et alati kui seal käin, mõlten, et küll tahaks siin elada ja lahkun alati eriliselt helge tundega südames ning sooviga olla parem ja tublim ja ilusam:)

Algul pidime peo Imedemaa hoovis ja käsitöökojas tegema, aga kuna ilmateade lubas kõike peale ilusa, sooja ja tuulevaikse ilma, siis otsustasime kindluse mõttes ikka tubase peo kasuks. Plaanitud oli ka juhendatud aktiivne tegevus aga need lapsed kes lõpuks üldse olid nõus ringi võtma, pidasid ka vaid 10 minutit vastu ja läksid siis jälle oma tagaajamismängu mängima. Aga kõige tähtsam, et lastel lõbus oli ja seda toredam ju, kui nad ise oma olemise mõnusaks oskavad teha.

Seekord kutsusime lisaks sõpradele ja sugulastele ka Maibriti ja Sandri lasteaia sõbrad. Seetõttu olin minagi pisut ärevil ja käisin muudkui lapsi kokku lugemas ja muretsesin nende heaolu pärast :) Lõpuks korraldas üks poiss mulle ka aardejahi, mille käigus sain kolm korda, lähteülesannetega "roheline jope (mis tegelikult oli hoopis musta värvi nahktagi)" ning "HD nokamüts", kolmandale korrusele ja tagasi joosta aga auhinna - õige jope ja õige mütsi tõin võidukalt ära:)

Kui me ükskord oma kingilaviiniga koju jõudsime, õhkasime kõik, et "oli tore pidu" ja asusime Eurovisiooni vaatama. Kusjuures Maibrit vaatas selle lõpuni, võideldes vapralt kinnivajuvate silmadega. Pühapäeval magasin ma poole üheni:)

Ausalt, ma ei andnud käsklust "Valvel!" :)

10 minutit ringmänge
Kõige noorem sünnipäevakülaline
Oh, kus mulle meeldivad lapsed, kes oskavad mängida!
See poiss (vibuga) on päevapealt sama vana kui Maibrit.
Ma ju ütlesin, et Sandrile meeldib kallistada...
Peaaegu õed - Maibrit ja tema onutütar Anetta, Maibriti suur sõbranna

Tagaajamine oli üks popimaid mänge

Vennad hoiavad käest kinni:)
Sinna istme alla on üks mini-maja peidetud...

Sander 3!

2010-05-31T00:38:00.002+03:00

Reedel tähistasime Sandri kolmandat sünnipäeva:) Sünnipäevalapsel polnud aga üldse sünnipäevaärevust, nii et isegi peale viiendat korda sünnipäevalaulu laulmist ei liigutanud ta suurt varvastki, seega tuli tema äratamiseks tõhusamaid meetodeid, nagu näiteks kõdistamine, kasutada. Peale kingipakkide avamist läks Sandri tuju aga eriti heaks, kuna paberist tuli välja igatsetud kollane kraanaauto, mis olevat olnud ka Andrese suur ja kahjuks mitte täitunud lapsepõlveunistus. Nii et mõlemad olid õnnelikud:)

Õhtul tähistasime sünnipäeva koos oma pere, vanaema, tädi ja tädimehega. Suur pidu toimus laupäeval.

Kolme aastane Sander on meil üks rõõmus kuid samas iseloomuga poiss. Ta on väga jutukas ja lõbus aga kui midagi pähe võtab, siis tema ümberrääkimine on diplomaatia kõrgem klass. Ja kui jonn peale tuleb, siis ikka korralikult. Sander on meil ka suur kallistaja ning kui ta naerab, siis on tema silmanuras alati natuke kavalust. Rääkida meeldib talle palju, aga paraku jääb pool jutust siiski mõistatuseks. Sander on nimelt otsustanud eesti keele uuendamise ja ratsionaliseerimise ette võtta. Samuti on otsustanud ta eesti keelt hispaania ja inglise keelele lähendada, kuna topelt "l" on tema jaoks "ij" (alla>aija, nagu paella) ning osadele sõnadele liidab ta artikli "the" (the-baan on banaan, the-salf on salvrätik, the-meen on pelmeen jne).

Samuti meeldib Sandrile väga laulda, eriti koos liikumisega. Võib öelda, et puudujäägi teksti osas kompenseerib ta rütmilise liikumisega. Oma esimese etteastegi on ta emadepäeva kontserdil teinud, siiski mitte solistina :)

Lemmikmänguasjadeks on Sandril autod, traktorid, mootorrattad, lennukid ja muu taoline. Veel meeldib talle puslesid kokku panna. Kui ma Maibritiga ikka alguses panin koos puslesid ja õpetasin, kuidas seda teha, siis Sander lihtsalt ühel päeval pani ise pusle kokku ja sellest ajast saati on see üks tema lemmiktegevustest. Veel meeldib talle väga raamatuid vaadata, eriti Pildientsüklopeediat. Viimast tahab taa koos issiga vaadata - siis ta muudkui ostuab oma sõrmekesega kas dinosauruse skeletile, mõnele troopilisele konnale või Jupiteri kaaslasele ja küsib "Mis see on?".

Lemmikmultikaks ehk "mukiks" on loomulikult "Autod" ja ka "Shaun the Sheep". Neid vaataks ta söögi alla ja peale, kui emme vaid lubaks nii palju. Lemmiksöögiks on liha, nagu ühele mehele kohane. Seda tasakaalustab aga teine lemmiktoit - püreesupp. Üldiselt on Sander hea söömaga ja enamus toite talle maitsevad.

Maibritiga saavad nad väga hästi läbi ja Sander tahab teha kõike täpselt Maibriti järgi. Isegi pissile peab ta minema just siis, kui Maibrit seda teha tahab. Eks päevapeale tuleb ette ka olukordi, kus nad mõlemad täpselt ühte ja sama asja tahavad ning ei suuda kodukorda paika panna, aga üldiselt asjatavad nad täitsa mõnusalt koos ja järjest tuleb juurde neid mänge, mida on koos mõnus mängida. Maibrit ka kannatlikult õpetab Sandrile uusi oskusi, seetõttu on minul palju kergem. Vahel on päris naljakas kuulata, kuidas Maibrit mind mängib ja Sandrit kasvatab.

Lasteaeda läks Sander enda poolt määratud ajal, ehk ühel hommikul, kui me Maibritti lasteaeda viisime, ütles ta, et tema läheb ka ja nii oligi. Esimestel päevadel käisin teda siis peale paari tundi vaatamas, aga Sander saatis mu minema. Kahjuks nii ludinal see asi meil enam ei lähe, sest hommikuti on ta ikka minu jala ümbert kinni, nii et igal hommikul pean ma ikka julgustuseks kaasa minema, et siis sobival hetkel minema hiilida. Ülejäänud päev pidavat ta rõõmus ja rahulik olema ning mitte emmet igatsema.

Kõige uuemaks lemmiktegevuseks on Sandril koos issiga murutraktoril sõitmine. Kui me Andresega peenraid tegime, siis pidi Andres iga natukese aja tagant ka Sandriga natuke muru niitma, sest noormees muutus muidu liikumatu murutraktori otsas kannatamatuks, maha aga ka polnud nõus tulema.

Selline ta siis on, meie kallis Sander. Palju-palju õnne Sulle!

Maibrit 5!

2010-05-14T14:55:00.003+03:00

12. mail sai meie väike Maibrit 5 aastaseks. Ja-jaa... aeg lendab:)

Maibrit hakkas oma sünnipäeva juba eelmise aasta 13. maist ootama, nii et oleme korduvalt ja korduvalt saanud sõrmedel lugeda küll aastaaegu, küll kuid, lõpuks ka päevi:) Ja mina olin enne Maibriti sünnipäeva sama elevil nagu viieaastane. Eks Maibriti ootus ja rõõm kandusid minule üle ja üldse on nii tore korraldada sünnipäeva kellelegi, kes seda niiväga ootab.

Kui me aegsasti enne sünnipäeva Maibritilt küsisime, et millised kingisoovid tal on, siis ei osanudki ta esialgu midagi tahta ja arvas, et tal on juba kõik olemas. Hiljem mõtles ringi ja soovis kalliskive. Ma ikka pinnisin, et kus need kalliskivid peaksid siis olema, kas käevõrul või kaelaehtel, aga Maibrit ütles, et ta tahab selliseid kalliskive, mis on suured ja mida saab käes hoida. No mul vedas ja Karnaluksist ma just selliseid "kalliskive" leidsingi. Tiimarist sain ka südamekujulise karbi ja nii kujuneski hitt-kingitust, mis hetkel mänguasja päeva raames koos Maibritiga lasteaias on. Suured inimesed lihtsalt ei saa aru, kui hea tunne see on, kui saad kalliskive lihtsalt käes hoida ja neid läbi sõrmede libistada:)

Lisaks õmblesin Maibritile ka hõbedaste tähekestega roosast tüllist seeliku ja liblikatega pluusid. Kõik nii roosad ja tüdrukulikud kui üldse annab ja ma ei hakanud siin üldse mingit oma maitset peale suruma. Proovisin mõelda nii nagu Maibrit. Ka Maibriti nukk sai uue kleidi ja hiljem isegi uued kingad. Peab tunnisama, et sellise tüllivahu õmblemist nautisin ma täiel rinnal ja kui ma valminud kleiti salaja nukule selga proovisin, tundsin end kohe 25 aastat nooremana:)

Sünnipäev oli meil väga tihedalt planeeritud. Hommikul muidugi traditsiooiline üleslaulmine, kingijagamine ja tordisöömine. Seejärel läks Maibrit lasteaeda, kus nad varsti jälle torti sööma hakkasid. Peale laseaeda suundusime linna. Sel ajal kui lapsed läksid oma isapoolset vanaema õnnitlema, kel ka samal päeval sünnipäev, tõttasin mina oma ema juurde ettevalmistusi tegema. Kui Maibrit ka ükskord vanaema juurde jõudis, ootasid teda ees tädi, tädimees ja vanaema, kes kõik talle laulsid ja õnne soovisid. Maibritil oli tõeliselt hea meel ja õhtul ta muudkui kordas, et "ma olen nii õnnelik!!!". Suur pidu tuleb meil aga alles mai lõpus.

Ja mina olen nii õnnelik Maibriti üle:) Ta on mul juba täitsa suur sõbranna ja abiline. Aitab mul Sandri järele vaadata ja koristada ja kampsunile nööpe valida. Hea meelega teeks ta vist päevad otsa kõiki asju minuga koos.

Lasteaias meeldib talle väga. Maibrit pole küll selline üliseltskondlik ja kõigi sõber, aga selle eest on tal lasteaias üks suur-suur sõber Mia. Kui Miat lasteaias pole, on Maibrit kohe nii kurb. Kui nad koos lasteaias on, siis käivad käest kinni ja on muudkui teineteise kõrval.

Rääkides Maibriti sõpradest, siis endiselt kuuluvad tema lemmikinimeste hulka tädi, tädimees, vanaema, onutütar Anetta... Kui tädi Ati meile külla tuleb, siis istub Maibrit alati lauas tema kõrval ja kõik muud austavad ülesanded, nagu patside punumine ja koos joonistamine on jagatud just Atile. Sellist lapselikult siirast ja täielikku vaimustust on nii tore kõrvalt vaadata:)

Maibrit on meil ka väga südamlik ja kaastundlik. Näiteks oli meil algul plaan tema sünnipäeval hoopis Maibriti lemmikkohvikusse minna, aga kuna vanaema oli haige ja poleks saanud kohvikusse tulla, siis otsustas Maibrit, et läheme ikka vanaema juurde, muidu vanaema on kurb.

Maibriti lemmiktegevus on joonistamine ja pärlitest meisterdamine. Ka pusled on endiselt au sees ning endiselt naudib ta, kui talle ette loetakse. Ise veel lugeda ei oska. Joonistab ta minu meelest juba üsna ilusasti ja vahel ma kohe tükk aega imetlen tema joonistusi, mis üha detailiderohkemaks muutuvad. Ühelegi sünnipäevale ei saa ta ilma kaardita minna ja enne oma sünnipäeva juhendas meid, et me mingil juhul ei unustaks talle kaarti teha, sest ta ju iseendale ei saa oma sünnipäevaks kaarti teha:)

Maibriti eesti keel on väga omapärane. Ühest küljest ütleb ta Sandrile, kes banaani poole näitab, ja "debaani" nõuab, et " see pole debaan vaid banbaan!", teisest küljest seletab Sandrile, et "kondid on selle liha sees, mida sa sööd, luud on sinu sees". Ehk et sõnavara on tal lai aga osad titesõnad on endiselt kasutusel.

Elu koos Maibritiga on imeline, tunnen sellest iga päev rõõmu ja olen südamest tänulik.

Sandri kampsun. Sander's cardigan.

2010-05-05T23:18:00.004+03:00

Et te ei arvaks, et ma nii usin olen, siis ütlen kohe, et see kampsun valmis mul juba märtsis aga ma ei tahtnud enne lehvitada, kui maikuu Eesti Naine väljas.
Minu idee oli teha üks praktiline, lihtne, ülalt alla kootav kampsun. Kuna ülalt alla kudumisega pole paljud minu mitteametliku testgrupi liikmed kokku puutunud, siis mõtlesingi just sellise konstruktsiooni ajakirjas välja pakkuda. Mulle endale meeldib see ülalt alla kudumine to-hu-tult! Just seetõttu, et enne käeaukude-kehaosa jagamist on võimalik kampsunit selga proovida ja vajadusel muudatusi sisse viia.

Kõik soonikud on kampsunil kootud kahekordsed - jäävad mõnusad paksud ja ei veni nii kergelt välja. Sander ei oska veel lukku küsida, aga näiteks Maibrit ütleb mulle kogu aeg, et "palun koo mulle dressikas" mis tähendab siis et palun koo mulle lukuga kampsun. Ja taskud meeldivad lastele ka muidugi väga!

Lõngaks valisin Novita Samose, mulle see lõng väga meeldib (vaatamata akrüüli sisaldusele). Ma olen sellest lastele mütse-kindaid-salle teinud ja minu meelest on ta väga mõnus.

Suur tänu sõbranna Ingridile, kes juhendit testis:)

Ja küsimus suurele ringile: "Mida sooviksite edaspidi käsitöörubriigis näha? Milliseid tehnikaid, esemeid, kas suurtele või väikestele jne". Oleksin väga tänulik!

This cardigan is knitted for my son Sander. It is knitted top down from Novita Samos yarn. I usually don't like yarns with acrylic content, but I like this cotton/acrylic blend. It is a really practical yarn for children's spring/summer knits.

The pattern is my own, published in Eesti Naine magazine may issue.

Maibriti püksid

2010-05-04T01:23:00.004+03:00

Millalgi talvel ostsin ma Maibritile südametega papud. Maibrit oli neist loomulikult vaimustuses, sest need olid ju roosad, südametega ja sädelesid. Sellest ajast peale ta ikka muudkui küsis, et millal ta saab need jalga panna. Lõpuks leppisime kokku, et ta käib nendega lasteaias sees, kuni ükskord on piisavalt kuiv selleks, et nendega ka õue minna. Ja oh seda rõõmu siis, kui see aeg tuli. Ainult siis tekkis Maibritil suur mure - need papud ei sobi ju üldse kokku tema musta värvi õuepükstega! Selle koha pealt ma tõesti ei saanud temale vastu vaielda. Otsisime välja eelmise hooaja lillad õuepüksid, mis olid loomulikult täiesti kukekad. Maibrit arvas küll, et "pole hullu midagi" aga kukepüksid teevad lapse ikka üsna narriks.

Kuna mul polnud plaanis lähiajal linna minna ja isegi kui oleks, siis väljavaade ilmselt mitmete poodide külastust nõudvale püksteotsingu operatsioonile mind sugugi ei ahvatlenud, sest tavaliselt ju pole poes seda, mida otsid, siis otsustasin ma need püksid ise valmis teha.

Algul mõtlesin midagi hästi lihtsat teha, aga siis leidsin Ottobre 1/2008 ajakirjast ühe täitsa mõnusa lõike, mis polnudki niiväga lihtne. Kõikidest taskutest ma küll loobusin aga sellegipoolest sai täitsa korralikult teppida, eriti kui pidevalt tuli masinal nõela ja niiti vahetada, sest tepinguniit on selline nr 10.

Mõtlesin tükk aega, mis suurust teha. Teadagi neid Ottobre lõikeid, need on ju nii laiad. Lõpuks otsustasin 104 cm suuruses Maibritile võtta 92 cm lõike ja sellele siis kõvasti pikkust juurde anda :) Pükste värvlis on ka kumm sees ja no alla nad ei vaju tal, aga üsna lõdvalt on ümber keskkoha.

Kangas on ostetud kunagi Baltika vabrikupoest ja kui Maibrit seda nägi, siis oli ta üsna pettunud, et polegi roosa. Ütlesin siis, et õmblen roosa niidiga. Aga see ei paistagi nii roosa välja, jälle probleem. Panin sisi pükstele voodriks paduroosa trikotaaži ja värvli sisepooleks roosa-valge ruudulise kanga. See sobis:)

Kokkuvõtteks jäin pükstega rahule, seda enam, et alati kui ma lastele riideid ostan, tunnen teatavat süütunnet, kuna kodus ootavad mind ju virnad kangaid ja õmblusmasin - ole aga naine ja õmble.

Ja siin ka voodripilt:

1. mai

2010-05-03T00:08:00.004+03:00

Laupäeval tähistasime meie kolmeteistkümnendat tutvumisaastapäeva traditsioonilise piknikuga.
Hommikul äratas meid vihmakrabin vastu akent aga vaatamata sellele seadis Andres sammud Rooslepa kabeli juurde talgupäevale, jättes meid koju ärkama ja piknikukorve ette valmistama. Ma oleks muidugi ka ise koos lastega tahtnud talgutada, aga kui lapsed oleks kõik selle aja õues olnud, siis oleks nad raudselt kohe autos magama jäänud ja mis piknik see siis ikka magavate lastega on. Pealegi nad ju niiväga ootasid seda ja keegi peab ju piknikukorvi eest ka hoolitsema.
Kui Andres lõunaajal koju jõudis, oli ka päike lõpuks välja tulnud ja nii võtsimegi kohe suuna Nõvale. Eelmisest aastast saime õppetunni, et oma kodu kullakallis ehk et meitel need kõikse paremad pikniku pidamise kohad. Päris mereäärde istuma me ei läinud, kuna tuul oli tugev ja Sander veel veidi nohune. Kohe meie piknikukoha kõrval oli selline horisontaalselt kasvav mänd, mis oli lastele suurepärane atraktsioon. Pärast jalutasime ka mere äärde. Koht oli nii ilus, et Maibrit viskas vahepeal suurest rõõmust kohe pikali :) Meil on see vist veres, talvel ma pidevalt viskasin lumme pikali, sest nii ilus oli:)
Menüüs olid traditsioonilised suitsukana-puuviljasalat ning laimi-maskarpoone kreem maasikatega, uued tulijad olid Nigella muhvinid ja kartuli-seenepirukad.
Mõnus oli ja las pildid räägivad :)