Pages

esmaspäev, juuni 8

Märkmik ja raamatud


Kuna käes on suvi ja puhkuste aeg, mil aega raamatuid lugeda, siis mõtlesin jagada oma raamatuelamusi (ja mitteelamusi). 

Moleskine Lego märkmik ja Faber-Castell Ecco Pigment 0,3 mm tintekas.

1. MÄRKMIK

Alustama peaksin aga hoopis oma märkmikust, tänu millele on mul väga mugav oma loetud raamatuid jagada. Nimelt tutvustas Andres mulle sellist märkmiku-päeviku süsteemi nagu Bullet Journal. Ma ei hakka seda siin ümber jutustama, kuna viidatud lehel on väga hea video selle kohta. Minule tavalised, ettetrükitud kalendermärkmikud ei sobi, sest vahel tahan ma mõnest asjast kirjutada pika jutu või hoopis täheldada üles ideid ja unistusi, nii et ettenähtud lahtritesse kõik ei mahu ja puhtaid lehti on märkmikute lõpus tavaliselt vaid mõned üksikud. Bullet journali puhul ongi hea see, et alati, kui midagi uut tahad kirjutada, pöörad uue puhta lehe. Ja kuna leheküljed tuleb kõik nummerdada, et sisu sisukorda üles märkida, siis leiab pärast kõik üles ka. Täiendasin oma päevikud siiski ka kalendritega, et asju saaks ka ette planeerida.




Olen seda märkmikku pidanud nüüd paar kuud ja olen sellega väga rahul. Mul on iseendale ülesannete kirjutamises veel arenguruumi, aga siiani olen nautinud kõige rohkem seda, et saan oma märkmikku kirjutada üles kõik, mis meelel mõlgub :)  Ja üks rubriik, mis on viimasel ajal populaarseks saanud, on "Loetud raamatud". Kui tegu on hea raamatuga, siis tahan tavaliselt alati sealt midagi välja kirjutada. Nüüd on mul kohe selleks ametlik koht :))) 
Ja olles vaimustunud andekate inimeste Bullet Journalitest, mida netist ohtralt leiab, teen tasakesi ka katseid oma päevikkuse üht-teist joonistades üles tähendada. Arenguruumi on kõvasti, aga nagu ühes toredas raamatus, "The Sketchnote Handbook"(mille pistis mulle pihku ka Andres), öeldakse: "Sketchnotes are about hearing and capturing meaningful ideas, not how well you draw."

Esimest korda peale kooliaastaid on mul uuesti ka pinal :)

Ja enne raamatute juurde minekut veel ka töövahenditest. Olen katsetanud erinevaid "tintenpenne", ja kõige paremad, mida ma Eestis leidnud olen, on Faber-Castell Ecco Pigment 0,3 mm või väiksem. See on siis nn rapidograaf ehk tenilise joonestamise jaoks kasutatav marker, mõnusa viltotsikuga ja ei imbu läbi paberi teisele poole. Kõige paremad on (jällegi Andrese leid Helsingi Stockmannist, võimalik tellida ka eBayst) Rotringi markerid (0,3 või 0,2 mm). Heal tintenkal on märkmikupidamisel suur roll! Kirjutamine peab olema nauditav :)
Ja oluline on ka see kuhu kirjutada. Kirjatarvetesnoob nagu ma olen, valisin endale Moleskine Lego märkmiku, suure ja joonelise. See lihtsalt inspireeris mind väga :) Peale seda tahtis ka Andres omale sellist ägedat märkmikku ja siis maandus see ka Sandri sünnipäevasoovide nimekirja. Poistel on küll valgete lehtedega versioonid. Siin ka fotod sellest, kuidas eeskuju on nakkav ehk väljavõtted Sandri märkmikust:




2. RAAMATUD

Nüüd siis raamatutest. Kuna inimeste arusaamised heast raamatus on erinevad, nagu ka  lugemus, siis väike selgitus: ma ei ole mingi süvalugeja ja püüan valida enda jaoks selliseid raamatuid, mis on hästi kirjutatud ja helgemapoolsed (ehk et igasugused raamatud, kus on ohtralt vägivalda, on minu jaoks välistatud). Nn naistekate aeg sai mul läbi varastes kahekümnendates, sestpeale olen püüdnud leida natuke paremaid raamatuid. Eesti kirjanikest on minu lemmikud Õnnepalu ja Kristiina Ehin, olgu see siis mingikski orientiiriks.


Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu"
Seda raamatut soovitan kõigile, kes peavad lugu õmblemisest ja kõigest sellest mis sinna juurde kuulub. Raamat jälgib ühe luksusliku mantli saamise lugu. Alustatakse Londoni Savile Row rätsepatest, liigutakse edasi Peruusse vikunjade juurde, tagasi Inglismaale kangavabrikutesse, minnakse siidimeistrite, kangatöötlejate, nööbivalmistajate ja graveerijate juurde. Minule oli see raamat täielikuks maiuspalaks. Ja kuigi ei ole tegu ilu- vaid pigem aimekirjandusega, olid ka sõnad üsna nauditavalt seatud :)

Tsitaat raamatust:"Üks asi, mida ma selle ameti juures tõesti armastan, on see, et siin tuleb kohtuda kõikvõimaliku taustaga inimestega ja nendega väga isiklikul pinnal suhelda. Prooviruumi püksata sisenemine on suur võrdsustaja." J.H.Cutter, rätsep.




Jan Kaus "Ma olen elus".

See raamat oli nii kihiline, et seda on üsna raske kokku võtta. Minu jaoks kumab sellest raamatust läbi headus. Et kirjanik ise on hea inimene, humanist. Nii ta armastab ka oma tegelasi ja vaatamata sellele, et tema tegelaste saatused ei pruugi alati olla helgeimad, jääb peale lugemist alati hea ja kerge tunne. Lugesin selle raamatu peaaegu et ühe jutiga läbi :)
Minu jaoks oli huvitav ka üks ja kõiki liine siduv tegevuskoht - Tarurootsi. Tegu on ilmselt väljamõeldud kohaga, mis meenutab väga Noarootsit :) 


Mudlum "Tõsine inimene".
Selle raamatu vastu tekkis mul huvi peale seda, kui kirjanik oma raamatust "Kirjandusministeeriumi" saates lõigu ette luges. Vaatamata sellele, et raamatu algus oli paljutõotav ning üksjagu äratundmisrõõmu tekitav, kiskus asi raamatu edenedes allamäge. Ühel hetkel tundus mulle, et kirjanikul on võhm otsa saanud. Lisaks ei tekkinud mul kirjanikuga nö hingesugulust :) Peale raamatu läbi lugemist jäi minusse kõle ja metalne tunne nagu peale Madonna kontserti Lauluväljakul. Ilmselt on see täiesti isiklik asi, nii et selline tunne ei pruugi teistele üldse jääda. 


Cheryl Strayed "Metsik".

Seda raamatut hakkasin lugema tänu filmile. Film meeldis mulle üsna, kuid mõjuma hakkas ta alles päev pärast vaatamist. Kohe peale kinosaalist lahkumist mõtlesin, et "oligi kõik või'?". Ja tegelikult ikka ei olnud. Nagu tavaliselt ikka, on film vaid raamatu vari. Ja ma ei suuda otsustada, kas on parem enne filmi näha ja siis raamatut lugeda või vastupidi. Seekord siis nägin filmi enne ja seetõttu raamatut lugedes oli Cheryl minu jaoks Reese Whiterspoon'i nägu. Nii nagu Mr. Rochester on minu jaoks alati Timothy Daltoni nägu. Aga raamat ise oli väga hea. Mulle kohe väga-väga meeldis. Hästi kirjutatud ja mõtlemapanev. Lugu on siis ühest naisest, kes oli omadega ummikus ja otsustas võtta ette väga pika jalgsimatka. Sellest raamatust kirjutasin oma päevikusse kohe kaks lehekülge tsitaate :) Minu meelest on see raamat just hea suviseks lugemiseks. Ja peale kinoskäiku pühkisin tolmu oma käimiskeppidelt!

Tsitaat: "Selle kokkuleppe olin sõlminud endaga mitu kuud tagasi ja ainult tänu sellele ma üksi matkata saingi. Ma teadsin, et kui hirmule voli annan, on mu retk hukule määratud. Hirm sünnib suuresti loost, mida iseendale jutustame, sestap otsustasin pajatada ednale teistsugust lugu kui see, mida naistele räägitakse. Otsustasin, et mind ei ähvarda oht. Ma olen tugev. Ma olen vapper. Miski ei saa minust võitu. Selleloo külge klammerdumine oli ajuloputuse vorm, kuid enamasti see töötas. Iga kord, kui kuulsin mõnd tundmatu päritoluga heli, või tundsin, kuidas midagi kohutavat mu kujutluses võimust võtab, tõrjusin selle kõrvale. Ma lihtsalt ei lasknud endal hirmu tunda. Hirm sünnitab hirmu. Jõud sigitab jõudu. Ma sundisin end jõudu sigitama. Ja peagi ei kartnud ma enam tõepoolest."

Ja teine tsitaat:"Mulle on alati tundunud, et üksiolek on tegelikult koht, nagu poleks see seisund, vaid pigem ruum, kuhu saan tõmbuda ja olla see, kes ma tegelikult olen."


Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika".

Selle raamatu ma lõpetasin eile öösel. Raamatus põimuvad vaheldumisi seitsmekümnendatel sündinud ja kaheksakümnendate elu-olu mäletava ning teismelisena Prantsusmaale emigreerunud minategelase meenutused Siberisse küüditatud ning oma  pojast ja mehest lahutatud naise kirjadega kodumaale. Üsna karastav lugemine oli see, eriti Siberi-osa. Selle raamatu pealkiri võiks olla ka "Eesti romaan", nagu autori eelmine teos. "Eesti romaan" oli väga omapärase stiiliga ning minu mäletamist mööda ei olnud seal ainumastki otsekõnet, kuigi tegelasi ja sündmuseid oli omajagu. Samuti olid seal väga pikad laused. "Jumalate aritmeetika" oli stiililt natuke tavapärasem :) Igal juhul nii see raamat kui ka "Metsik" panind mind mu oma elu natuke kõrvalt vaatama ja hindama. Aga see Siberi teema ei taha ikka mu mõistusesse kuidagi ära mahtuda. Isegi vaatamata sellele, et mu naabritädi, kes ka Siberis käinud, rääkis, et seal oli ka helgeid hetki ja ilusad suved. 
Niisiis, see raamat ei ole küll kõige kergema süžeega, aga hästi kirjutatud ja halba tunnet ei jätnud.

Tsitaat raamatust:"Mõtlesin inimestele, kes süüdistavad ennast, justkui olnuks Käigevägevama rehkendustes, jumalate aritmeetikas surnute ja elavate arv ette fikseeritud, nii et ühe inimolendi säästmiseks pidanuks tingimata ohverdama teise. Ehk oligi jumalik printsiip kokkuvõttes vaid masinlik arvutamine, vaagimine ja võrdlemine. Ehk tulenes sellest ka too Eda meeleheitlik soov teha meist matemaatikud, füüsikud, teadlased - inimesed, kes suudavad käsutada numbrite maailma. Kuid kas suudaks inimolendid oma naeruväärsete rehkendustega lahendada jumalate võrrandeid."

Head lugemist! Ja soovitage mulle ka midagi!



teisipäev, aprill 28

Pluus minu õele


English version is here.

Siin blogis on vist juba traditsioon, et millalgi peale 25. aprilli tuleb postitus teemal "mida ma oma õele sünnipäevaks kinkisin. Näide 1. Näide 2. Näide 3.  Nii et jätkan traditsiooni ja esitlen pluusi, mille õele tegin.


Pluus on tehtud taaskasutatud meeste meriinovillasest pulloverist, taaskasutatud siidist, mille ma kunagi ühes teiste siididega ära värvisin (enne oli kreemikas valge) ja ühest uuest kangast (esitüki jaoks). Esiosas kasutasin õhukest viskoosi, mis eriti sooja ei pea, seetõttu otsustasin soojuse mõttes sellele voodri panna. Kuna siid on vastu ihu nii mõnus, siis panin siidi. Nii peaks esiosa selja ja varrukatega võrreldes enam-vähem võrdselt soojas olema. Muidu hakkab ju kõht külmetama :)

Nagu näha, oli originaalpulloveris ka mõni auk.
Lõike võtsin sellise, mis on mõeldud tekstiilile, mitte trikotaažile, kuna esitükk ju ei veni ja muidu võib pluus ebamugav jääda. Kasutasin lõiget 02/2014 Burdast. Tegin varruka kitsamaks, et oleks kenam (sest varrukad on ju venivast materjalist). Samuti tahtsin, et pluusi alumine osa oleks natuke laiem, seetõttu nihutasin lõiget alt poolt pisut kanga murdejoonest kaugemale, jättes kaelaaugust nihutamata.  Tegin ka kaelaaugu natu-natukene suuremaks.
Aga alustasin kogu tööd siiski sellega, et harutasin ära originaalkampsuni kaelakandi. Tavaliselt on vabrikus toodetud kudumitel kandid eseme külge ahelpistega ühendatud. See tähendab, et tuleb vaid üks ja kindlasti see õige lõng katki lõigata ja tõmmata ning kant hargneb naksti küljest. Selle lokkis lõnga, mis harutamisel pihku jäi, aurutasin triikmasinga sirgeks ja kasutasin seda hiljem kandi taasühendamiseks kaelakaarde. Kandil, mis peale harutamist alles jääb, on silmused mõlemas servas, nii et selle saab ilusti uuesti peale silmata. Selline nikerdamine võtab küll aega, sest silmata tuleb nii kaeluse avalikult kui sisemiselt poolelt, ent tulemus jääb väga-väga ilus ja professionaalne. Sellist tegevust olen õppinud oma emalt, kes ei ole kunagi väikest lisatööd ilu nimel peljanud.


Ka luku õmblesin käsitsi külge, sest see meriinovillast kapsun oli väga õrn ja voogav ning ma olin kindel et 90% tõenäosusega ma keeran selle asja vussi, kui masinaga lukku hakkan külge õmblema. Aga selline käsitsi nikerdamine on mulle väga meeldima hakanud ja kuna mul polnud kohe üldse kiiret, siis võisin sellele nokitsemisele vabalt aega pühendada. Lisaks annab iga käsitsipiste asjale vaid lisaväärtust juurde :)
Kantisin ka luku seestpoolt esitüki kangaga, et miski ei hakkaks torkima ja et oleks ilusam (sest luku ühendamisel käsitsi tehtud pisted olid pahemalt poolt näha).


 Kui me pilti tegime, oli külm ja väga tuuline, nii et väga palju aega sättimiseks ei olnud. Nii ma vaatangi piltidelt, et kohati on pluus mul seljas natuke nihkunud. Neid pilte, kus mul tuul pluusi õhku täis puhus ja mul nagu suur paun ees oli, ma siia ei hakkagi panema :)


See pluus sobib mu uute pükstega hästi, natuke oli isegi kahju teda ära kinkida :) Aga minu meelest ongi kingitus siis hea saanud, kui teda kahju kinkida on :)))







Õde saatis mulle täna sõnumi, et "pluus on seljas, väga pehme ja mõnus. on oht, et saab lemmikuks" :) See tegi mind rõõmsaks. Sellist rõõmu saab kogeda vaid siis, kui oled kingi oma kätega valmis teinud. Nii et võib öelda, et tegijale jääb sama suur või suuremgi rõõm, kui kingi saajale!


neljapäev, aprill 23

Uued püksid! Alexandria Peg Trousers


English version is here.

Kui välismaiseid õmblemisblogisid külastada, siis jäävad pidevalt silma igasugused huvitavad firmad, kes lõikeid teevad. Juba ammu oli blogides suur Named Clothingu vaimustus ja eelkõige nende Jamie teksalõike pärast. Mul on juba ammusest ajast kihk leida enda jaoks see kõige parem teksade lõige ja ma kujutan ette, kui tore on siis endale muudkui aga pükse teha :) Unistus! 
Sattusin teksalõike otsingutel jälle Named lehele ja avastasin, et neil on uus kollektsioon välja tulnud. Selles kollektsioonis hakkasid silma ühed püksid - Alexandria Peg Trousers. Ma ei teagi, kuidas seda tüüpi pükse eesti keeles kutsutakse :) Aga teksade kõrval on selliste pükste tegemine mul teiseks suureks unistuseks. Kunagi üheksakümnendatel olid mul ühed sellised -  sinised ja lilledega :) 



Kuna püksid tundusid modelli seljas üsna ilusad, siis otsustasin seda lõiget katsetada. Ostsin PDF versiooni, nii et sain kohe lõike välja printida ja Maibriti abiga ka kokku kleepida.
Named Clothingu arvates on keskmine naine 172 cm pikk, nii et otsustasin kohe alguses lõiget lühendada nii kehaosas kui sääreosas. Tegin kahjuks vea ja valisin mulaaži tegemiseks geomeetrilise mustriga riide, nii et diagonaalsed voldid, mis suundusid sammuõmblusest üles küljeõmbluse poole, jäid märkamata. Kehaosa lühendamine polnud ka õige mõte, nii et kui päris kangast lõikama hakkasin, siis lõikasin kehaosa nii nagu ette nähtud. 


Aga nende diagonaalsete voltidega nägin ikka vaeva. Ma pole küll suurem asi proovitegija, aga sain aru, et sammuõmblus oli liiga pikk ja küljeõmblus liiga lühike. Kuna vead tulid välja alles siis, kui ma õigest riidest pükstele proovi tegin, siis ei jäänud muud üle, kui eest ja tagant keskelt vööjoonelt süvendada, samuti istmikuõmblust süvendada. Asi läks paremaks aga mitte täiuslikuks. Kuna ma enam midagi muud teha ei osanud, siis jätsin püksid selliseks ja otsustasin ebatäiuslikkusega leppida. 
Teine probleem oli kangaga. Ostsin selle viskoosi-polüestri krepi kunagi Trendist. Trendi kohta oli ta üllatavalt soodne. Tookord võlus mind just see "krepilisus" ja kanga langevus. Aga hind oli ilmselt seetõttu odav, et kanga järeltöötluses oldi praaki tehtud. Sest see kangas andis tugevalt värvi. Kui ma olin kanga ära aurutanud, ilusti mööda lõime pooleks pannud ja lõikedki peale kinnitanud, avastasin, et mu käed on täiesti sinakashallid. Võtsin siis lõiked ära, pesin, kuivatasin ja aurutasin kanga uuesti. Lõikasin siis tükid välja ja hakkasin õmblema ja sain aru, et see kangas annab ikka värvi! Nii et valmis pükse pesin kaks korda üle ja ema soovitusel leotasin kanges soolvees. Loputusvesi jäi küll puhas, loodame, et rohkem värvi need püksid ei eralda.



Õmblemisjuhendis oli osa asju minu jaoks kummalised. Näiteks välimine taskukott oli soovitatud õigest kangast teha, sisemine oli aga kahes tükis - ülevalt poolt kangast, alt voodrist. Ma tegin välimise taskukoti (selle, millega taskuserva nö keeratakse) voodrist. 


Kuna ma ostsin omale peale pikka kaalumist kaua ihaldatud valged tennised, siis mõtlesin, et need püksid sobiksid uute tennistega hästi. Aga sellisel juhul ei tohi püksid olla kolmveerandpikkusega. Nii et ma õmblesin pükstele mansetid alla. Nööriks kasutasin atlaskanti, mille pooleks murdsin ja läbi õmblesin.


Enesetunne on nende pükstega hea. Maibrit ütles õigesti, et need on väga dressipükste moodi. Nii et mul on nüüd sellised krepist dressipüksid :) 





Aga teksasid pole ma ikka veel tegema hakanud. Kaalun, kas võtta lõige olemasolevate pealt, kasutada Burda 3/2014 lõiget või osta Named Jamie Jeans lõige või hoopis Closet Case Ginger jeans :) Mulle tegelikult väga meeldib kasutada lõikeid, mis on välismaistes blogides populaarsed - mul on tunne, nagu ma osaleks siis teatud sorti ühisõmblemises :) 
Aga enne on mul vaja hoopis lastele õmmelda ja uuel nädalal saan postitada ühe juba üles pildistatud asja, mis peab laupäevani saladuses olema :)
Named Clothing Jamie Jeans
Closet Case Files Ginger Jeans
Burda 3/2014


esmaspäev, märts 23

Uued kleidid


Juba ammu oli mu silm sellel kleidil (Burda 12/2012) :

Foto: Burda Style 12/2012
Millegipärast paelus mind sellise kanga ja lõike kooslus. Mõistus ütles küll, et see ei ole just unelmate kombinatsioon, aga ikka meeldis.
Kui ma ühel päeval Tallinnas jalutades juhuslikult Rävala puiestee Kangastuudiosse sattusin, siis leidsin sealt ühe tagasihoidliku kanga, mis mulle väga-väga meeldis. Koostises on minu mäletamist mööda 67% villa ja siis veel kolme erinevat kiudu, mis mulle kahjuks meelde ei jäänud. Kangas on selline kerge, pehme ja üsna hõre. Natuke karvastatud ja meenutab õrnalt flanelli. Kindlasti on tal ka mingi peen nimi, aga mina seda kahjuks ei tea. Ja hind oli ka väga soodne, 10.-/m :) Selline asi teeb ju alati rõõmu :)


Kui ma kleidi lõike järgi välja lõikasin ja kokku traageldasin ning selga proovisin, ei olnud ma aga üldse niivgäga rõõmus. See kohe üldse mulle ei istunud. Õnneks on Andres mul juba üsna koolitatud proovitegija, nii et seljalt võttis ta ise oma silma järi kokku, mis ülearu oli. Samuti tegin ühed sissevõtuvoldid lisaks. Samuti muutsin õlga, sest ma olen üsna längusõlaline.
Eest lahtikäivana olin seda kleiti kohe ette kujutanud, samuti kannaga ja ümarate nurkadega kraega.
Kõige hullem mässamine oli seelikuosaga. Tegin seda viis korda ümber. Harutasin taskud ja luku ka ära, mis ma optimistlikult olin kohe külge õmmeldnus, sest kui vale see kahar seelikuosa ikka saab olla? Sai, ja väga. Lõikel oli ta selline kaardu venitatud trapets. See nägi seljas välja, nagu mu alumine osa oleks kolm numbrit suurem, sest puusadele tekkisid tiivad. Natuke oli ka mu oma viga, sest esialgu proovisin kroogete asemel teha voldid, sest need peaks reeglina praema tulemuse andma. Kuna ma aga ei osanud neid strateegiliselt positsioneerida, läksin lõpuks ikkagi lihtsama vastupanu teed ja tegin krooked. Samuti lõikasin alumise osa ristkülikuks oma ema soovitusel ja see tõigi asjasse lahenduse. Järsku istus kõik ilusti :)
Ainuke asi, mida ma ei muutnud, olid varrukad :)
Nööbid on ostetud Karnaluksist. Need on plastmassist, aga sellise mati pinnaga, et isegi ligidalt vaadates tundub, nagu oleks nad kangaga kaetud.



Olen seda kleiti juba kaks korda kandnud ja mõlemad on olnud üsna istuvad üritused, kuid kleit ei ole üldse kortsunud. Ahjaa, seelikuosal on üsna paksust viskoosist vooder, eks see ka aitab.
Sõbrannaga tegime nalja, et selle kleieiga olen nagu Väike Maja Preeriast filmist :) Ma olen kandnud seda kleiti ka nööridega saabastega, nii et ainult kübar on puudu :)
Ema jälle arvas, et see on selle kleidi moodi, mis "tuli peale rahvarõivaid". Ma saan aru, mis ta mõtles, aga me kumbki ei suutnud meenutada selle kleidi nime. 
Aga mulle see kleit meeldib ja kohe tahan selga panna. Soe ja mugav.


Maibriti kleidi tegin juba varem. Ta on enamikest oma kleitidest välja kasvanud, nii et hädasti oli uut vaja. Sarnase lõikega kleidi olen ma Maibritile juba kunagi teinud, aga kuna see lõige oli kuni suurusele 128 cm, aga Maibrit on meil ikka pikem juba, siis ühendasin ma kaks lõiget omavahel. Vaatamata kalkuleerimistele ja mõõtmistele tuli proovi käigus kaelakaares kaks volti siiski avada, et kleit normaalselt istuks. 


Kangas on ilmselt puuvillane. Ostetud ammu Abakhanist. Seda on mul veel kõvasti järel, sest ostsin tookord oma kleidi jaoks - mul oli mingi kindel visioon tookord, aga enam ei mäleta milline täpselt :) Midagi tahtsin vilturiidest teha, seda mäletan.
Tegelikult tahtsin ka Maibriti kleidi diagonaalis lõigata, aga kuna tegu ei olnud korrektsete ruutudega, vaid ristkülikutega, siis andsin alla.


Väikese kaunistuse mõtlesime koos Maibritiga välja, et kleit liiga igav ei jääks.


Eksponeeritud metall-lukk oli mul üks kinnisideedest :)


Selline ta sai. Ka natuke nagu mingist vanast filmist :)


Ja natuke teemavälist. Meie armas jääkaru Minni sai nelja-aastaseks! Lapsed tegid talle hakklihatordi, panind küünlad peale ja puhusid ka mõned õhupallid täis. See, et Minni niimoodi rahulikult seda torti vaatab, on meie keelitamise töö. Eks ta ehk natuke õppis eelmisest aastast, kui ta sööstis oma torti sööma koos põlevate küünaldega ja pooltest vurrudest ilma jäi. Tuba oli kärsahaisu täis, aga teda see küll ei heidutanud. Seekord oli ta sõnakuulelik - ootas, kuni lapsed küünlad ära puhusid, eemaldasid ja seejärel kulus vist vähem kui 20 sekundit, et taldrik tühi oleks :)
Ja muidugi me laulsime talle sünnipäevalaulu ka. Ja kingitusteks olid kondid :)