Mantel Maibritile.

Sellel pildil pole tegelikult seost jutuga, aga panen selle siia lihtsalt meenutuseks 2013 aasta aprilli igikeltsast.

Viimasel ajal olen lugenud blogipostitusi, mis paljastavad "tegelikku elu" :) No et pildistatakse segamini tube (mis ei saa minu oma lähedalegi, olgu öeldud) ja näidatakse, et tegelikult on ka blogipidaja normaalne inimene, kellel ei ole kogu aeg toad korras. 

Ei, need postitused pole ärgitanud mind mu oma tolmurulle ja pruunikaks tõmbunud kraanikaussi pildistama. Aga minule saadetud kirjadest ja kommentaaridest olen aru saanud, et blogi põhjal on minust jäänud malbe ja korraliku inimese kuvand, kellel kõik õnnestub ja üleüldse on kõik nii idülliline :) Muidugi see nii ei ole, aga ma pole seda kuvandit teadlikult kujundanud. Mulle lihtsalt ei meeldi kirjutada negatiivsetest asjadest, sest kirja panduna saaksid nad nagu võimu juurde ja jääksid siia alatiseks meeldetuletuseks. Ma pigem püüan need asjad ära unustada, nii hästi kui suudan. Seetõttu ma tavaliselt ei taha siin eriti vinguda ega halada. Ja võin kinnitada, et vaatamata sellele, et ma tunnen end puhtas kodus imehästi, haaran lapi järgi tavaliselt alles siis, kui olukord juba asotsiaalseks muutub. Sest kui ma tegeleks kodu puhtana hoidmisega, siis vaevalt ma eriti käsitööd jõuaks teha. Aga see selleks.

Nii pikk sissejuhatus oli tegelikult selleks, et allpool esitletav õmblustöö on näide sellest, et alati ikka kõik ei lähe nii, nagu ette kujutad.

Kõigepealt alustasin  hoopis oma Riiast ostetud kanga realiseerimisega, aga kuna see jäi ootele, kuniks ma oma emaga kohtun ja proovi saame teha, aga õmblemistuhin oli suur, siis otsustasin õmmelda vahepeal valmis Maibriti mantli, mille tarbeks kangas oli juba eelmisel talvel ostetud.
Võtsin Burdast (11/2010, pilt allpool) juba ammu plaanitud lõike ja asusin aga hoogsalt õmblema. Burda lõikeid ma üldiselt usaldan ja esialgsed mõõtmistulemused kinnitasid, et mantel saab paras ja nii ma optimistlikult aga õmblesin.
Paraku poolvalmis mantlit selga proovides tuli tõdeda (ja seda kinnitas ka Andres, kellele me murelikult hiljem oma mantlit demonstreerisime), et selliste kroogetega mantel teeb Maibritist heinakuhja meenutava tegelase. No ta oli ikka üsna koomiline, pisut meenutas ka lapsi mingist kaugest ajast, siis kui kõik tahtstid meelega hirmus puhvis olla, aga ma praegu ei hakka sajandit otsima. No mis siis teha? Taskud olid mul juba valmis tehtud, samuti riidega pööratud nööpaugud pealisriide poolt tehtud. Ei jäänud muud üle, kui nööbiliistu juurde õmblus teha ja liigne kangas eemaldada. Selja peale tuli vastandvolt.



Ma ei tea, kas nende mainpulatsioonide tagajärjel või siis oligi see selline veider lõige (või oskamatu õmbleja), aga lõpuks jäi valmis mantli hõlmad ikkagi turritama. Ema soovitas mul neid pressida, aga ausalt öeldes läks see mul vahepeal meelest ja tuli jälle meelde, kui ma neid pilte vaatasin, mida Maibrit ja Andres käisid õues tegemas. Siin on veel üks tõehetk - kui ma oleks ise juures olnud, oleks natuke ilusamaks asja sikutanud, aga kuna mina sain alles siis löögile, kui piltide valimiseks läks, siis ainuke kohendus oli see, et ma ei valinud neid kõige turritavama hõlmaga pilte. Ilmselt tuleb jälle pressimislapp ja triikraud kätte võtta. Minu ema jutt, et pressimisega võib õige kanga puhul imet teha, vastab üldiselt tõele, aga kahjuks kehtib see rohkem tema enda puhul, sest ema oskab tõesti kõik turrid ja muksud sisse pressida :)



Siis veel selline tähelepanek, et lapse mantli õmblemine ei erine mantli õmblemisest täiskasvanule. Lihtsalt õmblused on lühemad. Kuna ma pole ammu lastele midagi korralikku teinud, olin jälle imestunud, et juba nädal otsa õmblen, aga ikka mantel valmis ei saa. Muidugi ma ei õmmelnud täistööpäevi, aga kõik need riidega pööratud nööpaugud, riidega kaetud nööbid (Saanas teha laskmine oleks olnud antud juhul ülikeeruline logistilne ülesanne, nii et otsustasin pigem ise nõeluda), põõnad, tripid ja õlakud - need võtavad ikka palju aega.
Kõige rohkem olen ma rahul varrukatega. Eriti selle osaga, kus nad kehaosaga kokku saavad :) Ma pole terminites eriti tugev (kui Eesti Naist tegin, siis õmblemistööde terminoloogia osa konsulteerisin alati emaga enne lälbi - jälle üks alasti tõde, kas pole:) ), aga varrukas sai endale nii selle pehmenduse, mis kuugli alla jääb kui ka õlaku. Ma olen alati neid õlakuid peljanud, sest patšokiajastu on ju ammu möödas, aga nüüd tõdesin ikka, et väga õhuke õlak tuleb õla alla meisterdada, et õlg jääks tugev ja kenasti hoidma. Varrukas ise on küll nagu kitli oma (mu ema väljend ühe õmblusega varruka kohta), aga kuna mul oli niigi palju mässamist, siis ma ei julgenud enam seda avantüüri ette võtta, et võtan mõne teise lõike kahe õmblusega varruka ja panen sellele mantlile. Ausalt öeldes oli mul sellest tööst juba ammu isu täis ja lõpetasin ta võttes kokku oma tahtejõu ja kohusetunde. Sest ma tean, et ma ei saa selle mantli peale kunagi vaadata rahulolutundega südames, sest mind häirivad need kikitavad hõlmad ja need õmblused seal nööbiliistu juures meenutavad mulle seda ebaõnnestunud lõiget.
See on see ise-õmblemise raskem osa - sa näed alati esimesena neid kohti, mis ei läinud just kõige paremini ja need jäävad alati häirima. Poeriiete puhul  näen mõnda kõrverat õmblust heal juhul alles siis, kui asja triikima hakkan.
Vaatamata sellele, et Maibrit pildil üsna tõsine on, meeldib talle tema uus mantel tegelikult küll. Või ütleb ta seda minu lohutuseks, sest ta on juba nii suur küll, et saab aru, et kui ta peab vähemalt kümme korda mantlit proovima ja ma alati seda murelikult vaatan, siis tuleb emme tuju pisut tõsta :)

Seda lõiget ma EI soovita.

Koolivaheaeg

Meil oli üsna elamusterikas koolivaheaeg. Algas see juba emakeelepäeval, mil käisime Andresega Linnateatris "Homme näeme" vaatamas. Kohutavalt naljakas ja kohutavalt kurb oli korraga. Täiesti uskumatu, kuidas lavastaja ja näitlejad oskavad inimesi niimoodi naerust möirgama panna ja minuti pärast nutu äärele viia! Mulle väga meeldis.

Reedel läksime perega Riiga. Andresel oli seal vaja laupäevasel päeval üks tööasi ajada ja me läksime siis kaasa. Algul mõtlesime niisama linnapeal jalutada, aga kui ka lapsed on kaasas, siis tavaliselt sellest ikka nagu ei piisa, et võiks mingi atraktsioon ka olla. Juhuslikult jõudsin Riia tsirkuseni, kus ma ise umbes 25 aastat tagasi käisin. Viimaseid päevi oli kavas etendus, mille pealkiri oli umbes "Tsirkuse teemandid" ehk et parimatest parimad. Tegelikult ma pole üldse mingi tsirkuse fänn ja kui Eestis on mõni külas olnud, siis pole mul veel kordagi tulnud mõttesse sinna minna. Aga Riias on ju kohe päris tsirkusemaja ja lapsed on ikka küsinud, et mis see tsirkus on ja viimasel ajal nad muidugi arvasid, et ongi nii, nagu Madagaskari filmis. Ühesõnaga vanade mälestuste ja laste pärast otsustasin siis sinna piletid ära osta. See ei läinudki nii libedalt, sest vaatamata sellele, et lätlastel on samasugune piletiostmise keskkond nagu meil Piletilevi ja neil on ju ka Swedbank, siis tunnistati ainult läti kontosid ja läbi neti ma piletit osta ei saanud. Kirjutasin siis tsirkuse infomeilile et kas saab broneerida ja olin 95% kindel, et keegi mulle elus sealt ei vasta ja kui, siis vaevalt nad broneerivad. Aga võta näpust. Öö hakul kirjutasin ja hommikuks oli lahke meil postkastis, et mitu piletit vaja on. Isegi küsiti, millist rida soovin jne. Üliviisakas ja ülikiire meilivahetus oli meil ja laupäevaks olid meile piletid olemas. Andres käis kassast välja ostmas ja seal veel rõhutati, et jaa-jaa, meil on siin eesltastele ilusti piletid olemas :)
Ja tsirkus ise oli ka ikka väga lahe. Nii kui ma sealt uksest sisse läksin, oli kohe mõnus deja vu tunne, et siin ma olen käinud. Samas tundus kõik nii väike, mälestustes oli kõik palju suurem. Ja etendus oli muidugi väga lahe. Lapsed olid täiesti vaimustuses ja tegelikult me ise ka. Isegi kloun oli cool ja modernne ja mingeid "koperdan ja ise naeran selle üle" nalju peaaegu polnudki. Ainuke asi, mis minus kahetisi tundeid tekistas, oli lõvide show, aga las ta siis olla.

Riia tsirkus. Trellid toodi lõvide ajaks, muidu neid ei olnud. Ja seal üleval, plakati all, olid muusikud. Elav muusika oli minu jaoks üllatus :)

Kuna ilm oli päikesepaisteline aga lõikavalt külma tuulega, siis eriti mõnus jalutada polnud, nii et kui juhuslikult möödusime Disainimuuseumist, siis otsustasime sinna sisse minna ja hästi tegime. Seal oli ühe Austraalia arhitekti, Harry Seidleri, näitus, mis oli väga inspireeriv. Vaatasime ka püsiekspositsiooni ära, seal võlus mind rohkem ekspositsiooniruum kui eksponaadid ise :)

Sander Riia disaini- ja arhitektuurimuuseumi püsiekspositsiooni uurimas

Ja parim leid Riias oli minu jaoks kangapood :) Täiesti juhuslikult jalutasime mööda ja ma korraks läksin sisse ja.... Kui ikka pool seina on täis kvaliteetset villast ja teine siidi ja siidi-puuvilla segu, siis ei saa ju ostuta väljuda, eksole. Ostin helesinist villast kreppi ja tumehalli (mis ema arvates on tumesinine ja Maibriti arvates roheline) topeltkreppi. Nagu aru saada, siis mulle meeldib krepp :) Aga pood ise oli ülimalt tagasihoidlik ja asub siin, tsirkusega samas kvartalis.
Seejärel veetsime nii mõnedki päevad kodus õmmeldes. Andres oli tööl ja mina ja lapsed õmblesime, Sander ka muidugi. Mina hakkasin realiseerima siis Riiast toodud suveniiri :)

Radisson Plaza Mikonkatul

Reedeks-laupäevaks läksid lapsed ema juurde ja meie tegime Andresega väikese Helsingi tripi. Mulle Helsingi tohtult meeldib, mul on seal omad lemmikud ka juba ootamas ja alati on sinna tore minna. Ööbisime Radisson Plaza hotellis, kuna mittehooajal saab seda üsna mõistliku hinnaga teha. Oleme seal  kunagi ööbinud, siis kui Maibrit oli titekene. Nüüd on see hotell aga põhjalikult renoveeritud ja nii lahedat sisekujundust pole ammu kogenud. Vana maja oli arvesse võetud aga väikese kiiksuga modernsesse võtmesse pandud. Mulle igal juhul väga meeldis ja no ma olen ka ju suur hotellifänn. Hotell on minu jaoks üks osa reisist ja kui vähegi võimalik, siis see võiks olla ilus ja mõnus.

Arhitektuurimuuseum Helsingis

Andrese jaoks vaatasin välja Arhitektuurimuuseumi, seal oli taaskokord  ühe austraallase, seekord Glenn Murcutti, näitus. Kui eelmine austraallane tegi uhkeid pilvelõhkujaid kesklinna, siis Murcutti spetsialiteet on loodusega ühtesulanduvad, ilmastikku ja kliimat arvestavad ning keskkonda säästvad elumajad kesed eimidagit. Peab sellisel arhitektil ikka väike ego olema! Ometigi on sellist tagasihoidlikkust pärjatud arvukate auhindadega ning Murcutt on hinnatud õpetaja. Andres ostis tema raamatu ka ja on sellest täitsa vaimustuses. Murcutt ise ütleb, et tema ei loo midagi ise, vaid avastab. On ikka armas arhitekt!

Filosoofia

Armas arhitekt

Järgmisel päeval oli plaanis nn minu-näitus. Disainimuuseumis oli IvanaHelsinki 15 aasta täitumise puhul näitus. Oh kus see mulle meeldis! Mulle on juba ammu see IvanaHelsinki imponeerinud, kunagi (2006!) kirjutasin ka temast siin. Lisaks oli teisel korrusel veel üks Jaapanlaste näitus, mis oli ka täitsa tore, eriti mõni töö. Seal ei tohtinud pildistada, nii et vaid üks "kogemata-pilt" sellest.

Helsingi Disainimuuseumi 2. korruse näitus. Jaapanlastelt.

Muidugi käisime minu lemmikkohvikus, Esplanaadi kohvikus. Seal on parimad (viini) saiakesed!
Peale Disainimuuseumi külastamist tundus kohustuslik ka Marimekko poe külastamine, ainult vaatamiseks muidugi :) Aga seekord hakkasid need hinnad mind seal ikka tohtult häirima ja segasid milllegipärast imetlemist. Võibolla sellepärast, et ma plaanisin sealt väikese tüki kangast osta, aga kanga hinnad algasid 34 eurost! Puuvillase, mis sest et väga ägeda trüikiga, kanga kohta on see ikka röögatu hind. Nii et ostuta ma sealt lahkusin ja vaatasin imestunult japse, keda pood täis olid ja kellel olid mõlemas käes pungil Marimekko kotid ja siis veel näppisid midagi. Kuna üks müüja rääkis ka jaapani keelt, siis ilmselt japsid nende põhiklientuur ongi.
Akadeemilist raamatupoodi külastasin ka elus esimest korda ja see oli lahe! Rahvast paksult täis ja muidu mõnusa meluga.

Andrese suveniir Stockmanni kirjatarvete osakonnast :)

Ja siis oligi aeg laeva peale suunduda. Nüüd on väga mõnus Länsisatamasse trammiga sõita, sadam ei tundugi enam kuskil hirmus kaugel olevat.
Tagasi tulles leidisme eest rõõmsad lapsed, kes olid käinud vanaemaga: Anu Raua näitusel, Nuku muuseumis, Pikka Hermanni vaatamas, Skypargis, Lasteloomingumajas, Kadrioru lossis, Maiasmoka kohvikust, Kadriorus ühes kohvikus, Kadrioru mänguväljakul. Jah, tegus ema on mul :)
Ja et kõik ikka tasakaalus püsiks, siis jäi Maibrit kodus kõrvapõletikku. Sellist asja pole meil veel olnudki. Mul kunagi oli ja tean mida tähendab kõrvavalu, seega on hirmus kurb seda pealt vaadata. Aga erakorralises määrati ikkagi AB pale ja kuna peale arstilkäiku tuli ka palavik, siis ilmselt on see ikkagi vajalik ka. Ja internetist leitud õpetuste kohaselt tegin sibulakompressi ja tundus et aitas ka. Lisaks tugeva sibulaaroom terves toas :) Loodetavasti on homme juba parem!

Pikk Hermann, Rapuntsel ja täpid

Täna oli ilus päev. Ilus nädalavahetus oli. Mina ei tea mis see on, aga mida aasta edasi, seda härdamaks ma Eesti sünnipäeval muutun.... Nii hea meel on mul, et meil on oma riik ja järjest rohkem hakkab kohale jõudma, kui palju on selle maa rahvas pidanud kannatama. Ja et meie oleme siis need, kes saavad seda vabadust tunda ja oleks meil ometi tarkust seda hoida ja seda väärtustada. 

Selle Pika Hermanni tegi Sander lasteaias ja tuli reedel temaga uhkelt koju. Meie lasteaia võiks siin vabalt kunsti- ja käsitöökallakuga lasteaiaks nimetada, sest nad teevad seal ikka nii lahedaid asju. Kasvataja Ene on see ideede generaator ja mis kõige toredam - tema silm särab neid töid välja mõeldes ja lastele õpetades!   Ja peaaegu mitte midagi ei kordu, ikka uued ideed. Muidugi mulle see väga meeldib ja igal nädalal saab  Sandrile lasteaeda järgi minnes väikest näitust nautida. 

Aga nädalavehetusse mahtus ka palju käsitööd. Mõni nädalavahetus kohe on selline, et jõuad igasugu asju teha ja vahel on see jälle lipsti läinud, ilma, et midagi oleks väga jõudnud. 

Juba neljapäeval lubasin Maibritile, et õmblen tema Rapuntslile natuke. Maibrit pani Rapuntslile BabyBorni riideid selga, sest Rapuntsel läks kooli, ja sinna ei saa printsessikleidiga minna. Korjasin siis kõik vihjed üles ja tegin nukule koolikomplekti.

Kuna ma armastan Mekkotehdas blogi ja mul on ka nende raamat, siis esialgu võtsin kleidi lõike raamatust ja ilma igasuguse kõhkluseta ja proovimiseta õmblesin kleidi valmis. Selgus aga kurb tõsiasi, et see kleit oli paras, isegi pisut suur BabyBornile, ja hirmus suur Rapuntslile. Ma ei osanud seda kartagi, sest blogis ju on just seda sama nukku riietatud. Seega läks esimene kleit Liisile aka Babybornile, ja uue, siinesitletava kleidi, tegin oma joonistatud lõike järgi.

Siis oli vaja veel pluusi ja sokke. Täiesti juhuslikult ootas pööningule viimist üks kott, kus olid laste titeriided, mis ma õele saadetavatest kottidest välja olin praakinud kui liiga väiksed. Niisiis tõmbasin sealt ühe Sandri bodi ja lõikasin tükid välja nii, et kaelus ja varruka otsad jääksid olemasolevad. Taha tegin nööbikinnise, nööbid õmbles Maibrit ise ette. Sokid tegin ka vastsündinu sokkidest, õmblesin need lihtsalt kitsamaks ja tulid "nagu päris". Siis võtsin ühed Maibriti dressipüksid nr 86 ja tegin neist nukule dressipüksid, sest koolis on ju ka kehalise kasvatuse tund. Lõikasin kõigepealt pükstelt soonikud ära ja pärast õmblesin osa neist tagasi. 

Nagu näha, jäi kangast ülegi! :)

Ma olen küll nukudega palju mänginud, aga tuleb välja, et nukkude püsti seisima panemisega jään hätta. Andresel tuli see palju paremini välja :))) Minul kukkus nukk kogu aeg pikali. Ja soengu autor on Maibrit :)

Ja tegelikult alustasin ma oma "õmblemiskarjääri" ju just nukuriiete õmblemisega, aga tookord käis see ikka käsitsi ja ikka mangusin ema ka, et tema mu nukkudele õmbleks. Seega oskan ma end küll Maibriti olukorda panna ja tean, kui tore on, kui emme nukkudele õmbleb. Ja ma ise tundsin sellest tööst ka suurt rõõmu. Justkui üks ammu ununenud eriline rõõmutunne lapsepõlvest oleks läbi selle nukuga "mängimise" üles ärganud. Ja koos sellega tuli mulle üks igatsus ühe maitse järgi ka - hernekommi isu :))) Täiesti eikusagilt.

Aga ei piirdunud ma vaid nukuriietega. Endale tegin ka seeliku. Sattusin natuke oma kangavarusid sorteerima ja leidsin selle sügisel ostetud kanga. Kangas on seda tüüpi, mida ma võibolla ostin umbes 15 aastat tagasi, aga nüüd ma tavaliselt enam sellist sorti ei soeta. Ta on viskoosi raskusega ja lükra venivusega. Koostist ei tea, sest Kangadžungel ka ei teadnud. Aga need täpid kutsusid mind ja oli ka üks järjekordne -50 ale, nii et ma ikka ostsin selle kanga :) Algul pidi tulema kleit, aga nüüd tuli hoopis seelik. Tegin ta ilma lõiketa. Õmblesin lihtsalt toru valmis, siis tegin ette  ja taha 6 volti, siis õmblesin kummitunneli koos kummiga eraldi peale ja siis vööaasad. Saladuskatte all ütlen, et fotol on veel alläär tegemata :) Ma panin seeliku selga, et Andres saaks alläärt märkida ja mõtlesin, et kui nüüd pilti ära ei tee, siis see jääbki järgmist nädalavahetust ootama, sest hakkas juba hämarduma jne. Aga seelik on mõnus raske, eks paistab, kuidas temaga käia on.

Ma nii juba ootan, et ilmad soojemaks läheks ja ma saaks oma uue nahktagiga linna peale laiama minna. Ma olen täiesti nahkagijunkie, aga katsu sa meie kaubandusvõrgust korralikku ja enam-vähem taskukohast leida. Õnneks on meil veel Zara, kes ikka õiget nahka tunnistab ja õnneks on neil ka allahindlused :) Ja eks see seelik saigi suuresti selle  nahktagi jaoks tehtud :)))

Kuna ma juba oma kangavarusid sorteerisin, siis leidsin sealt ühe valge siidi (kortsuline šifoon, ma ei teagi, mis selle sordi nimi on), mille ma kunagi Ebayst soetasin ja nii ta oma järge ootas. Kuna tegu oli täitsa kriitvalgega, siis see mind väga ei inspireerinud. Mõtlesin siis, et värvin ta ära. Otsisin kohe ka taaskasutuskastist tugevamat siidi, et saaks kohe voodri kah õiget tooni, et siis teen seeliku, sellise satsilise. Aga kui kangad olid värvitud ja ka kuivanud, siis hakkasin mõtlema, et see šifoon on ikka liiga kerge sellise seeliku jaoks, nagu ma ette kujutasin. Vaatasin kangast ühte ja teistpidi ja otsustasin, et mul on hoopis seda tooni salli vaja. Sest seeliku täpid on täpselt sama värvi, seda tooni kutsub Vello Laumetsa Värvikoda (mille villasele mõeldud värvi ma kasutasin) beežiks, aga tegelikult on ta roosa ja tumebeeži vahepealne. Nii oligi mu siidimure lahendatud. Voodrisiidist teen ilmselt pluusi, sest see sai ju ka nii kenasti ära värvitud. Ja värvimine õnnestus mul  üle ootuste hästi. Segasin kenasti 50 minutit ja ei mingeid laike.Täitsa võib korrata.

Ja ühe pikkade varrukatega T-pluusi tegin ka endale, aga seda pildile ei püüdnud. 

Selline produktiivne nädalavahetus siis. 

Vöö on Humanast, täitsa uskumatu, et keegi on soovinud sellisest loobuda :) Hea tugev nahkvöö!

Kleit kampsunist

Mul läheb endal ka aeg-ajalt meelest, et mul on ju teine blogi ka, kuhu ma aastas korra sissekandeid teen :) Täna siis oligi see tähtis sissekande päev ja nii suure sündmuse puhul teen siingi reklaami :) Tegin kampsunist kleidi, kel saamisloo vastu suurem huvi, siis olete lahkelt palutud Rohekasse kleidikesse.

Vahepeal toimunust

Tere üle pika aja! Hirmus pikk paus on nüüd blogimises sisse tulnud, aga teen siis lühikokkuvõtte ja  üritan edaspidi usinam blogija olla :)

Seda, mis novembris tomus, ma enam ei mäletagi.

Detsember algas Andrese sünnipäevaga. Seejärel toimus Andrese töö jõulupidu, mille tarbeks sai isegi kleit õmmeldud ja teist korda elus meigis käidud :)

Nagu näha, on kleit paksult litreid täis. Ma polnud enne sellist kangast õmmelnud, seega oli kohe täitsa põnev. Proovisin seda overlokitada ja nii õnnestus kohe kaks nõela korraga ära murda, mida pole varem juhtunud. Seega sai ainult õmblusmasinat kasutada :)

Kanga ostsin Kangadžunglist, kuna see on ainuke kangapood Haapsalus ja kui ma ootan Maibriti ringide-trennide ajal, siis ma ajaviiteks ikka astun sinna sisse :) Tegelikult pidi sellest kangast hoopis jakk tulema, aga peale Karolin Kuusiku maagilise talvekollektsiooni Vaikuse Disain imetlemist otsustasin siiski kleidi kasuks. Oh, ja ma ju võitsin isegi piletid selle kollektsiooni esitlusele, aga kuna sain sellest teada 4 tundi enne algust ja ma olin nii kutu ja õues oli nii kohutavalt pime, siis ei hakanud Tallinna sõitma. 

Ühesõnaga, kleit tuli väga lahe, midagi sellist, mida ma tavaliselt ei tee :) See andis õmblemisele kõvasti elevust juurde ja kleiti kandes oli ka superhea tunne. Selline mõnus raske ja sätendav! 

Lõige on Burdast 9/2012.

Peale jõulupidu, kus ma sain muide esimest korda elus Ott Leplandi live'is kuulata ja kes mulle seetõttu kohe väga meeldima hakkas (aga Kuula lugu ei jõudnudki ära kuulata, sest pidime lastele järgi minema), tuli kohe järgmisel päeval meie oma valla jõululaat Teeristi villas. See oli mul esimene laat müüjana ja emotsioonid olid ülihead. Bänd mängis ja hõõgvein voolas ja kõigil oli mõnus ja soe olla:) 

Meie külanaised on nii lahedad! Tegelikult oleks korrektsem öelda küll vallanaised, sest me oma küla on suhteliselt hõredalt asustatud, aga "külanaine" lihtsalt kõlab paremini. 

Minu lemmikpilt prouadest.

Ja kui ka Andrese sünnipäevalised said kostitatud (ja selleks puhuks kõvasti vaaritatud), siis hakkas pihta meie haiguste ralli. Avalöögi tegin mina. Ma ei mäletagi, millal viimati palavikuga haige olin.... Mõned päevad olin ikka sirakil ja oleks ühe päevakese veel olnud, aga siis oli juba Andrese kord. Nii et ma pidin kargu alla ajama ja keetma-kütma-puid tassima hakkama. Siis jäi Maibrit haigeks ja lõpuks, enne jõule, ka Sander. Kahjuks jäid seetõttu ära paar jõulupidu ja jõuluetendus ja kinkide valimine. Aga kuna netipoodidest ja abivalmis inimestest puudu pole, siis saime ka kõik vajaliku dedmarozi (meie kood kodus, et lapsed aru ei saaks) jaoks. Vanasti ma oleks vist hirmsasti meelt heitnud sellise jõulueelse laatsareti peale, aga sellel korral tundisn kohe, et meile on vaja seda aega kõik koos kodus olla, mis sest et osad hõõgusid. Kuna Andres ja Sander said ka tüsistuse, siis saime lausa kolm nädalat koos kodus olla. Nii ei tundunudki ärajäänud kultuur nii kurvastav.

Jõulupilte mul näidata polegi, sest Andresel on uus kirg - filmimine. Nii valmib meil hulgaliselt koduvideoid, millest enamuse jõuab Andres ilusaks teha/kokku lõigata ilmselt siis, kui pensionipõlves aega vabamalt on :) 

Jõuludeks tuli meile ka ema külla, õepere jäi pisikute tõttu tulemata. Tuli ka jõuluvana oma tuntud headuses. Käisime ka Rooslepa kabelis jumalateenistusel mis oli seekord koos kontserdiga. See oli üsna  kaunis-sürreaalne kogemus, kuna umbes kolmekümnele inimesele esitati nii imeilus kontsert, et kohe pisara võttis silma. Pooled esinejatest olid meie oma vallast ja kirikuõpetaja isegi ohkas, et "küll see oli ilus!".

Aastavahetust tähistasime õe juures linnas. Saime üle pika aja tõsist paugutamist näha-kuulda. Nagu tavaks meie ühistele pidudele, teeme kõik midagi süüa ja siis tuleb seda sööki kohe palju ja kõik on väga hea. Nii et sõime kõhud punni, kiitsime ETV-d ja tegime isegi väikese tantsu :) Õega jutustasime poole kaheksani hommikul :))) Rekord!!! 

Kuna jõuluetendus Nukuteatris meil nägemata jäi, siis läksime Estoniasse Pähklipurejat vaatama. Mul õnnestus kaheteistümnendal tunnil kinkekaart realiseerida ja üllatusena sai piletid samale nädalale. Ilus etendus oli, oleks vaid seda sagimist ridade vahel vähem. Teise vaatuse ajal, kui need eri rahvaste tantsud on, hakkas Sander küll küsima, et millal see lõpeb, aga üldiselt meeldis etendus kõigile. 

Seevastu aga hiljuti vaadatud Rapuntsel Nukuteatris oli tehnniliselt küll tore, aga nii lühike ja kiirustav, et kokkuvõttes ei jäänud just kõige paremat tunnet. Ja no see Juhan Viidingu hiigelsuur ja hirmus skulptuur on Sandri nii ära ehmatanud, et ta palus, et ärme enam sinna mine. Juba eelmisel korral hakkas ta seda kartma. Oh jah, lastele võiks tõesti midagi lapsemeelsemat olla!

No ja siis oli ka minu sünnipäev, isegi pisike juubelikene :) Tavaliselt olen ma oma sünnipäevaks täiesti tüdinud sellest koristamisest ja söögi tegemisest, nii et olen lihtsalt ema ja õega kohvikusse läinud, aga seekord siis pidasin ikkagi kodus ja vaaritasin jälle. Aga samas oli ka kergendus, kui sünnipäev mööda sai, et oh lõpuks ometi saab midagi muud teha, kui menüüd koostada :)

Kuna alates sellest nädalast käis ka Sander jälle lasteaias, siis on loota, et tavapärane rutiin taastub. Ja kuuse viisime ka täna välja :)

Kampsunijuhend

Tegin üle pika aja väikese põike ajakirjalehekülgedele. Nimelt kudusin novembrikuu Pere ja Kodu ajakirja kampsuni(d) ja muidugi kirjutasin ka juhendi. Juba aasta on ilmunud mõnusalt uuenenud Pere ja Kodu Kirsi Altjõe juhtimisel, aga mul on eriti hea meel, et minu kampsun ilmus just selles numbris, kus ka Maril-Liis esimest korda süüa teeb. Tema on nimelt nüüd Pere ja Kodu köögitoimetaja. Kahjuks pole ma veel jõudnud ajakirjaga põhjalikumalt tutvuda, aga ootan seda huviga.

Kampsun on aga klassikaline ja universaalne - sobib nii poistele kui tüdrukutele. Valisin lõngaks kõigile kättesaadava ja taskukohase Novita Jussi. Ja kui Jussit ei saa, siis 7 Venda, mis on sisuliselt sama lõng, peaks olema küll paljudes kohtades esindatud. Seekord juurdlesin ma lõnga üle kohe pikalt - tahtsin hirmsasti Rowani Felted Tweedist teha, aga otsustasin siis, et tulgu see kampsun selline maavillasem. 

Kudusin kampsuni alt üles, kehaosa ühes tükis, varrukad ringselt ning ühendasin kõik passeosas. Maibriti kampsunil on kaeluses kitsas soonik, Sandri omal on soonikut pikemalt edasi kootud ja sellest tuli krae. Õmmelda on vaja vaid kaenlaalused. Nööbiliist on ka kohe külge kootud, mulle endale see väga meeldib - mugav ja ilus. Kui just ei satu nii suurde kudumishoogu, et nööpaukude tegemine ununeb :)

Varrukasoonikud on spetsiaalselt pikemad kootud, et ikka kasvuruumi ka oleks. 

Selline ta siis sai - head kudumist!

Maibrit läks kooli

Maibrit läks kooli küll 3. septembril, aga mul on lihtsalt kogu aeg kiire peal olnud, nii et pisikese hilinemisega, aga siin on meie perekonna üks tähtis päev.

Esimeses pingis

Aktus toimus kultuurimajas - ainukeses majas, kus polnud remonti :) Valgus polnud seal just kõige fotograafisõbralikum.

Maibrit saab direktorilt aabitsa ja klassijuhatajalt lilled

Esimesse klassi läks kuus last

Kui algul pidi Maibrit kooli minema lasteaia lõpukleidiga, siis lõpuks otsustasin (ema mahitusel) teha talle siiski maailma kõige klassikalisema koolikleidi. Ema ostis Trendist peent villast ja siidi krae jaoks ja aitas ka voltimisel. Jäin kleidiga väga-väga rahule ja ausõna - Maibritile ka väga meeldis. Täitsa hea maitse lapsel :) Ta juba ütleb muide, et ta ei tahagi kogu aeg roosas käia :) 

Maibrit käib liitklassis. Vasakkul on kolmas klass, paremal esimene. Ma ei tea, kuidas õpetaja suudab, aga  nii maakoolides on.

Väike mõtestamispaus

Maibrit istub oma parima sõbranna Miaga. Klassi uksest sisse minnes võtsid nad kohe käest kinni - nii armas!

Maibrit saab omale päeviku. 

Esimene klass.

Esimene klass värske kvoodisoojustuse saanud koolimaja ees. Koolimaja on väga armas neil - hubane ja kodune. Koolis võtab lapsi vastu tädi Aino, kes lastel väljudes ka salli kohendab ja sõnad peale loeb. See on küll nii ilus nagu filmis.

Klassikaga jätka. Kellel meil sellist pilti poleks.

Pidu toimus terve päeva. Kuna aktus algas hommikul kell 9, siis arusaadavalt ei jõudnud kõik külalised selleks ajaks kohale. Siit on puudu Andrese vanemad.

Meie

Kingitust ikka ka! 

Maibrit oma täditütre Annettega 

Istutasime Maibritile ka tamme.

Koolilapse tuba

Sandril jätkub lasteaed ja taaskord toimus ka nunnunäitus. Meie esineme tavaliselt kompositsiooniga, nii ka seekord.  Seekord oli erandiks aga see, et minu panus oli vaid suvikõrvitsa kasvatamine, ülejäänu tegid Andres ja Sander. Mina olen küll uhke :)

Teos kannab nime "Lennuk saare kohal".

Maibritil oli koolis lillenäitus, siis käisid nad seenenäitusel ja täna oli Silma looduskeskuses seenetundmise õppepäev. Kõrvalt vaadates on täitsa tore niimoodi koolis käia!