Pages

laupäev, oktoober 11

Sandri 1. september





Selle aasta esimene september oli meil jälle pidupäev, sest Sander läks esimesse klassi.
Kui Maibriti aastal läks esimesse klassi kuus last ning nad hakkasid kolmanda klassiga liitklassis käima, siis Sandri klassi läks lausa kümme last ja nad said täitsa eraldi klassi. Viie paralleeliga linnakoolide kõrval tundub see muidugi teine maailm, aga uskuge mind, alla 1000 elanikuga valla kohta on kümme esimesse klassi minejat täitsa korralik tulemus :)




Sandri esimese õpetaja nimi on Lii. Tema võttis sellel aastal vastu ka oma endise õpilase tütre. See on ka maakoolide juures tore, et samad õpetajad õpetavad kõigepealt emasid-isasid ja siis nende lapsi :) Ja oli ikka armas vaadata küll kuidas kahemeetrine isa läks oma tütre esimesel koolipäeval lilledega oma enda esimest õpetajat kallistama.




Sander kõndis saali ja sealt ära oma üheksandikust naabripoisi kõrval. Sandrile jagus lausa kaks suurt kõrvale :)
 


 Sander sai kohe esimesel päeval aru, mida koolis teha tuleb. Eks ta on seda aabitsat ju kodus näinud, kui Maibrit samasuguse järgi õppis ja rõõm oli suur, kui ta päris enda oma sai. Õpetaja Lii käe all on nüüdseks lugemine selle järgi ka ikka väga kiiresti edasi arenenud. Õpetajad lihstalt oskavad lapsi õpetada :))
 Nagu näha, jagab Sander pinginaabrit:) Ja keskmisel poisil Kerdol on neid kaks.
 Noaroosti kool on minu arvates nii tohutult armas :)

 Sandri püksid ja vesti õmblesin ise. Kõigepealt olid meil olemas kingad. Mina ei suutnud osta neid musti kingi, mida kingapoodides poiste pidulike kingade sildi all müüakse. Ostsin purjekingad, minu lemmikud. Mõtlesin küll, et kas on ikka piisavalt akadeemilised, aga kui minu korralik ema need ka heaks kiitis, kadusid kõhklused. Ja kikilipsu, Sandri esimese üldse, tegi minu ema Andrese lipsust. Sest minu kangalaos polnud mitte ühtegi sobivat kangast lipsu jaoks ja tund oli kaheteistkümnes.

 Korralik koolilaps peseb kõigepealt käed ja alles siis hakkab õnnitlusi vastu võtma :)))

 Istutasime puu ka. Pisikese tammekese.


 Külalisi, pidustusi ja aktusi oli meil sellel päeval päris palju. Viimased külalised tulid õhtul kell üheksa. Vahepeal käisime ka Maibriti kunstikooli aktusel ja siis Sandri muusikakooli aktusel.

 Sander läks kitarri õppima. See sinises pluusis meesterahvas on Sandri kitarriõpetaja Joshua. Ta on ameerklane :) Kuna muusikakool on minusuguse muusikakauge inimese jaoks natuke aukartust äratav koht, siis on eriti tore, et erialaõpetaja on selline laheda olemisega ameeriklane, kes hakkas meid kohe sinatama ja kellele ma julgesin laupäeval helistada ja küsida, et kas see pill, mis me välja valisime, ikka sobib. Ja solfi õpetaja on ka ülilahe. Sander tuleb sealt alati ülevas meeleolus ära. Ma imetlen selliseid õpetajaid!
Ja kui tavakooli kodutöö kontrollimisega mul arusaadavalt probleeme pole (sest lugeda ma oskan eksole), siis muusikakooli ülesannetega oleme ikka interneti ja juutuubi appi võtnud. Sest kui õpetaja kirjutab, et "harjuta 0-2 kõik kellad (loe: keeled)" siis läheb ikka natuke uurimistööd enne kui koodi dešifreerid. Nüüd ma olen targem ja lähen alati peale tunde üle küsima, et mis teha jäi.  Ja C-duuri heliredelit oskan nüüd minagi kitarril mängida. Muidugi, kui ma nägin, kui kiiresti õpetaja Sepapoisid läbi mängis (meil läheb kahe noodi tabamiseks sama kaua aega, kui temal terve loo mängimiseks), saan aru, et tööpõld on lai :) Aga nüüd õpetab Sander juba mind, et mis näpuga kuhu vajutama peab. Igal juhul on väga põnev ja muusikakool on tegelikult sama mõnusa ja hea õhkkonnaga, nagu Maibriti kunstikoolgi. See kunstikool on selline, et kohe läheks ise sinna. Oma erilise auraga on ta nagu omaette maailm, kus eksisteerib ainult loomine.
 Kolmada klassi tüdruk Maibrit oma sõpradega.
 Sander ja tema ristiema.
Õhtud näevad meil nüüd sellised välja. Algul Sander ei tahtnud üldse harjutada ja ma ma olin ikka täitsa segaduses, sest ta ju ise niiväga tahtis seda kitarri õppima minna. Siis tabasin, et talle ei meeldi selline umbmäärane "mine nüüd harjuta". Temale peab ütlema nii: "Kõigepealt mängi 5 korda Rong see sõitis, siis 5 korda Sepapoisid, siis 5 korda heliredelit ja siis mõtle ise üks lugu". Siis ta läheb väga rõõmsalt harjutama. Pedagoogilised nõksud, kas pole? :)

Ja Sander on ikka väga õnnelik, et ta saab nüüd lõpuks ometi koolis käia. Et ei pea enam kunagi lasteaias magama. Et ta on nüüd suur poiss, kes paneb ise oma koti kokku ja loeb raamatut. Ja õpetab juba oma emagi :)

laupäev, juuli 26

Minu täiuslik kleit aka Sewaholiku Yaletown. My perfect dress aka Yaletown by Sewaholic.


Jälle kleit. Õnneks seekord mitte maani:) Süü on Sewaholicul ehk Tasial kellest rääkisin juba oma Minoru postituses. Selle nädala alguses avaldas ta uue lõike Yaletown ja ma lihtsalt armusin sellesse kleiti momentaalselt. Tundub et Sewaholicu lõiked on minu kehaehitusele väga sobilikud ja kleidi disainil on ka kehaehituse omapärasid hästi arvestatud. Õnneks avaldas Tasia seekord kohe ka lõike PDF formaadi, sest oleks olnud väga tüütu kaks nädalat Canadast posti oodata. PDF lõge eeldab muidugi parasjagu lõikamist ja kleepimist aga kuna lõike saab kohe kätte, siis kannatab ära.

Dress again! This time midi, not maxi. The reason why I sewed a dress again, is because Tasia from Sewaholic released  new pattern Yaletown in the beginning of this week and I fell in love at the moment I saw this perfection. I really like how Tasia really thinks her designs through and tries to make them flattering for pear-ish shape girls. I was so excited to start with the sewing right away so I bought the PDF pattern and did some scissors-glue work. 


Vaatamata sellele, et mõõtude järgi oleksin pidanud valima suuruse 4, valisin 2, nagu oma Minoru jopegi puhul. Kangas on ostetud Abakhanist ja tegelikult see kangas mulle algul niiväga ei meeldinudki, ostsin, kuna ta oli väga mõnus viskoos ja väga odav ka. Enne kui sellest otsustasin õmblema hakata, küsisin Andrese arvamust ka, et kas on kitliriie või kleidiriie. Andresele väga meeldis ja nii ma siis mõtlesin selle kanga enda jaoks ka ilusamaks. Kleidina on ta palju ilusam, kui kangana.
Olin seda kangast ostnud kohe 3 m ja tore oli. Sest see kleit kulutas 2,5 m kangast. Lõikel oli kirjas küll, et kangast on vaja 3,4 m aga see tundus kohe alguses üsna uskumatu. Kui ma lapsena ema ja vanaema õmblemas vaatasin ja kui ise õmblema hakkasin, siis peaaegu alati juhtus nii, et kangast oli natuke liiga vähe. Ja siis nad trikitasid et ikka soovitud asi välja tuleks ja mina õppisin ka selle mingil määral ära. Näiteks tavaliselt ei jätkunud kangast selleks, et katteriie ühes tükis õmmelda - ikka tuli kuhugi õmblus teha. Vahel tuli katteriideks hoopis teist kangast kasutada. Isegi nüüd, kui kangast vahel polegi nii napilt, katsub ema (ja mina) lõigata ikka nii kokkuhoidlikult kui võimalik. See on nagu tugevalt juurdunud harjumus. Nii et kuna ma paigutasin lõliked kangale nii kuidas mulle õige tundus, sain vähemaga hakkama. Ja no 1,5 cm õmblusvarud, mis lõikel juures on, on niigi tohutu priiskamine:)

Although I am size 4 according to my measurements, I went with size 2 as I did with my Minoru jacket. The fabric is from Abakhan Fabrics and it is viscose. I remember that it was very affordable and so I had bought it 3 m. The pattern called for 3,4 m but I knew that it was too much for me as I don't follow the layout suggestions. I remember watching my grandmother and mother sew and starting sewing later myself, there was always an issue with lacking of fabric. It was very luxurious to cut facings in one piece for example. Usually you had to make one or several seams or even use matching fabric. It was so mainly because fabric was expencive or because due to the lack of fabric (or any goods) in the stores during Soviet time you always had to bought it when you were lucky to go to the fabric store  in a day when there was something at all and buying in advance you just had to guess how much you will need it and you didn't want to by too much because it was waist of money. So 1,5 cm seam allowance included in the pattern is luxurious enough for me:)


Ma ei muutnud lõike juures mitte midagi peale pikkuse. Pikkusega oli nii, et lisasin seeliku osale 10 cm, aga kui hakkasin teist seeliku tükki välja lõikama, olid mõtted kuskil mujal ja unustasin selle ekstra 10 cm lisada :( Õnneks oli kleidi alläärele nii palju lisa antud, et sain siiski sellise pikkuse nagu tahtsin. 
Õmblesin ka riidest vöö, see annab eriti hõlmikkleidi tunde :) Iseenesest on hõlmik ainult ülemine pool, nii et pole karta, et tuulepuhang sind ebasündsasse olukorda paneb:) Ma usaldasin seda lõiget nii palju, et ei teinud isegi mingit proovi. Järgisin õmblemisel Sewaholiku juhendit ja selle järgi oli täielik nauding õmmelda. Panin algul kaelusesse truki ka, et dekoltee kogemata, näiteks istudes, liiga laiali ei vajuks, aga peale piltide tegemist nägin, et see ei hoidnud ikka hästi, nii et hiljem võtsin truki ära ja õmblesin kaelaaugu kinni. Tegelikult ta hoidis niisamagi üsna kenasti koos, aga ma ikka tahtsin kindel olla :)

I didn't change anything in the pattern except the length. I added 10 cm to the skirt part, but when I started to cut out the second skirt piece, I forgot to add this extra, so I just didn't do the hemming as the pattern called but just serged and turned about 0,5 cm. 
I followed the instructions given in the pattern and they were very clear and with minimum words the maximum was said.
I also made the fabric tie-belt to get this wrap-dress feeling. I secured the neck opening with snap fastener but after taking these photos I saw that it pulled a bit, so afterwards I removed it and just sewed the neck opening together. It isn't necessary though as the neck opening isn't opening too much but I just wanted to be sure :)

Sobib ka tavalise vööga. The leather bels is ok too.

Tööhoos. Work in progress.


Väike nipp ka. Minu meelest on sellisest lödist riidest katteriiet palju parem lõigata kui kangas ENNE liimiriidega dubleerida (see on mu ema sõna  :) ) ja alles siis lõigata. Sest pärast võib katteriide ja liimiriide kokkusobitamine olla paras piin (just selliste kangaste puhul).

A little trick too - I find it a lot easier to cut facings after I have fused the interfacing. Trying to match the facing and the interfacing later with such an "unstable" fabric could be a quite torture.


Mulle see lõige väga meeldib, nii et ilmselt ei jää see viimaseks kleidiks selle lõike järgi. Ja suurimaks üllatajaks olid kleidi varrukad, milliseid ma omaalgatuslikult poleks küll julgenud teha. Aga need varrukad tulid minu arvates ikka väga armsad. Ja väga mugavad ka ning tuul käib ka läbi :) Kokkuvõttes on see üks täiuslik kleit ning ma olen väga tänulik Tasiale Sewaholicust, et ta nii häid ja armsaid lõikeid teeb. 

I have to say that I like this pattern a lot. I love the sleeves although I was not very sure about them at the beginning. But when I set them in and tried I was surprised. And they are also very comfortable.
This pattern is really perfect for me and I am so grateful for Tasia to create such a lovely patterns.












Meri täna. The sea today.



teisipäev, juuli 22

Reis Helsingisse


Nagu meil juba tavaks on, teeme suviti ikka ühe lastereisi, mille kohustuslikuks komponendiks on lõbustuspark. Sellel aastal väga kaugele ei sõitnud ja külastasime Helsingit. Ma vist ei tüdine iialgi Helsingist ära, see on nii mõnus linn.
Reisi planeerides mõtlesin natuke kokkuhoidlikum olla kui tavaliselt. Neli aastat oleme me Scandicu hotellides ööbinud, sest see kett kohe kutsub lastega peresid enda juurde ja on teinud kõik, et pered seal end hästi tunneksid. Nende ööde pealt olin ma teeninud üsna kopsaka boonuspunktide summa oma kliendikontole ja sain ühe öö Scandicus täitsa tasuta. Otsustasime siis viimase öö veeta Scandicus. Kaks esimest broneerisin aga säästuhotelli Omenahotels.com. Väga kummaline oli sinna minna - ei mingit vastuvõtuletti ega -halli, lähed nagu kellelegi kortermajja külla, ainult et iga ukse ja lifti avamiseks on sul vaja sisestada kood, mille hotell sulle vahetult enne on saatnud. Tuba oli natuke pruun, aga punane hiidkülmkappi meenutav duširuum tegi asja täitsa modernseks ja boonuseks olid olemas kõik säästureisijale vajalikud vahendid nagu veekeetja, külmkapike ja mikrolaineahi. Föön ja telekas ka. Laste voodid nagu transformerid - algul tumbad, pärast voodid. Nagu näha, tuli linad ise peale panna.


Kuna me jõudsime Helsingisse alles õhtupoolikul, ei olnud esimesel päeval muud teha kui söömas käia, poes käia ja hommikusöögiks midagi varuda. Meie Omenahotell oli Yrjönkatul, ja selle kõrval oli üks kõige inspireerivam pood, kus ma olen kunagi käinud. Nudge oli poe nimeks ja see oli täpselt nii, nagu nad ise kirjeldavad: "Sustainable choises and good mood". Iga asi oli sinna väga hoolikalt valitud ja kui mulle langeks varandus kaela, siis läheksin just sinna šoppama. Seal oli ka väike kohvikunurk aga seda me ei proovinud. Ainuke ost, mida raatsisin teha, oli heegeldamise raamat, sellest postituse lõpus. Kõik taimparknahast (selja)kotid ja Soome disainerite oh-kui-ilusad riided jäid sinna mind ootama :)



Andres käis Stockmanni mänuasjaosakonnas ja ostis lastele Lego :))) Reisi algul rääkisime küll, et midagi pole vaja ja midagi ei osta, aga -50%-le on ju raske vastu panna. Nii et kui meie vaatasime õhtul hotellis jalka legendaarset Brasiilia-Saksa poolfinaali mängu, panid lapsed lego kokku. Ja mulle meeldis väga soomlaste ülekanne! See jalka vaatamine soomekeelse jutuga oli kohe nagu üks reisi osa :))




Järgmisel päeval, olles end korralikult välja maganud, suundusime Linnamäe lõbustusparki. Ja nagu traditsiooniks saanud, peame alati lahendama trammi-ülesande. Mul on selline tunne, et iga kord sõidavad need trammid teistmoodi, kui viimasel Helsingi külastusel. Õnneks aitasid meid abivalmid trammiootajad (täitsa ilma küsimata) ja tänu neile eluaegsetele helsinglastele, nagu nad väitsid end olevat ja aastaid oli neil 60+, saime kahte trammi kombineerides nigut niuhti Linnamäele. Järgmisel päeval kasutasime trammi number 3, mis läheb "otse" Linnamäele, aga aega läheb oluliselt rohkem.



Esimeseks atraktsiooniks oli hiigelsuur laev, mis treenimata kehale mõjus just nii, nagu pildil näha. Kui sinna hiljem tagasi läksime, polnud enam mingeid judinaid, ainult süda läks pahaks.

Sellel paadirallil sai ikka püksitagumiku ja selja märjaks:)




Ameerika raudtee on ikka minu kõige lemmikum.


Väike õnnemäng käib ju ka lõbustuspargi juurde.



Esimesel päeval oli peaaegu 30 kraadi, järgmisel pisut üle 15. 



See draakon, mis kolm aastat tagasi lastele nii meeldis, oli nüüd totaalne "titekas" :))

Peale esimest lõbustuspargi päeva pikendasime loomulikult oma pileteid ka järgmiseks päevaks. Aga et reisil oleks ikka väike kultuurne-kasvatuslik aspekt ka juures, siis viisime lapsed Ateneumi Tove Janssoni näitusele, mis meile kevadel väga meeldis. Ega lapsed kogu näitust ära ei jõudnud vaadata, aga midagi nad üles noppisid ja nende sõnul neile meeldis küll. Pärast said nad Ateneumi aatriumis end ka muumideks kostümeerida.




Trammis


Viimasel päeval läksime Korkeasaari loomaaeda. Praami oodates tegid lapsed tutvust kullast mehega ja vaatasime, kui jultunud on Helsingi kajakad, kes turistidelt jäätiseid käest tahtsid tirida.






Mind ei jätnud need trammiliinid ikka rahule. Üritasin ka"vabal hetkel" neist sotti saada :)

Kullast mees ja pronksist naine puhkehetkel.

Praami peal Korkeasaari poole. Reis kestab 15 minutit.

Otsi fotolt prk Krentu ja prk Lõvi

Põhjapõdrad?



Selle loomaaiaga oli nii, et ma muudkui kippusin Kolmardeniga võrdlema. Ja no ei saa ikka võrrelda. Ma saan aru, et loomad ikka poevad peitu ja tahavad puhata, aga kui ikka puur puuri järel on tühjad, siis ühel hetkel ei tundu enam, et loomaaias oled. Õnneks jätkus lastel troopikamajas lusti kõvasti, sest seal ikka leidis lõpuks kõik maod ja konnad üles ka. Lastele meeldis tegelikult kõik seal, mina olin kriitiline vanainimene :) Minu jaoks päästis selle koha see maja. See on seal päris kaua juba seisnud ja seal on kohvik. Ja vaadake neid valgeid kardinaid! Mul tekkis tunne, nagu oleks ajas tagasi rännanud! Toidud olid ka maitsvad.




Kõige uhkem "puur" oli tehtud kodukanadele ja kukele.


Ja ei saa mina Helsingist lahkuda, kui pole käinud Esplanaadi kohvikus. Sealsed viinisaiad on parimad ilma peal.



No ja mina muidugi ei saa ju kuskil käia nii, et ma midagi ei osta.
Kõigepealt heegeldamise raamat Nudge poest. Mul on käistööraamatute vallas väike kriis viimasel ajal. Nagu ei taha enam ühtegi. No kui Saara kirjastuse omad välja jätta. Ma tahaks, et käistööraamat oleks ilusate fotodega, ilusa kujundusega, lahedate ja modernsete asjadega, värske, õhuline ja inspireeriv. Just inspiratsioon on põhiline, mida ma tahaksin ühest heast käsitööraamatust saada. See Virk kuri raamat on just selline. Sellepärast ta ostsingi. Ma oskan muidu heegeldada küll ja Pinterest on ka igasugu ideid täis, aga see raamat tundus kohe väga vajalik. Ilmselt mängis rolli ka see, et ta oli selles Nudge ülimalt inspireerivas poes :))






Ateneumist ostsin lastele kunstiraamatu.







Ja siis kaks asja, mis eelmisel reisil ostmata ja südamele jäid.
Kõigepealt Tove Janssoni elulooraamat "Tee työtä ja rakasta". Eelmisel korral mõtlesin nii:"Eveli, sa oled näituse mõju all ja sa ei vaja seda soomekeelset ega ka selle raamatu rootsikeelset köidet. Hoia oma rahakoti rauad vahel kinni ka." No ja küll ma ikka kahetsesin pärast. Nüüd heastasin selle suure vea :)))






Ja siis teine asi. See pross oli ka seal Ateneumi poes. Oli  päris kallis ja eelmisel korral mõtlelsin nii:"Eveli, sa oskad ise ka ehteid teha. Sa ei vaja seda prossi. Hoia oma rahkoti rauad koos." Ja kui ma koju jõudsin, siis jälle kahetsesin niiväga. Sest see pole mingi toorikule tehtud pross. Ja mul on nii palju riideid, kuhu see pross nii hästi sobib. Nii et heastasin ka selle vea. 

Ja kangapoes käisin ka ja ostin ikka viskoosi :)

Selline tore reis oli meil. Kui me viimaseks ööks Scandicu Grand Marinasse läksime, siis sain aru kui tähtis on inimese "puudutus". Igasugu uksekoodid hotellides on lõbusad, aga kui sind võetakse ikka naeratusega vastu ja soovitakse meeldivat hotellisviibimist, siis see on ikka hoopis midagi muud. See läheb nüüd vist juba Laulupeo teemasse, aga ma olin ikka üllatunud, et mulle, kellele igasugu masinad ja koodid väga meeldivad, selline inimlik lähedus nii palju korda läks. Mulle meeldis see naeratus, millega hotelli administraator meie lastele õhupallid andis. Ja mulle meeldisid väga need põlishelsinglastest pensionärid, kes meid juhatades omavahel tutvusid :) Ja mulle meeldis, kuidas Tove Janssoni näitus mind jälle puudutas. Sealt lahkudes olid mul jälle mõneks ajaks tiivad. Ja mulle meeldis kuidas me nagu hullud terve perega kell 23 mööda Aleksanderikatu trammi peale jooksime ja trammijuht meid ootas. Ja mulle meeldis väga ühe naise pilk, millega ta trammis meie pere  vaatas, kui me õnnelikult peale esimest lõbustuspargi päeva koju sõitsime. Ja mulle meeldis üks hallipäine-pikajuukseline vene keelt kõnelev (abielu)paar, kes laevas sealt ostetud mudelit kokku panid. Ja mulle meeldis, et kogu meie pere haaras tagasitulles joonistamispalavik.