Pages

pühapäev, detsember 26

Jõulud


Selle aasta jõuludeks soovisin lisaks jõulurahule veel seda, et saaksin oma kallitele ise kinke teha ning midagi väga head süüa valmistada. Proovisin kõik oma muud tööd ja tegemised uue aasta alguseni pooleli jätta ja pühenduda jõuludele. Päris kõike mida plaanisin, küll ei jõudnud, aga siiski üht teist.
Alustuseks läks Andres lastega metsa kuuse järele. Tegelikult on see muidugi liialdus, kuusk tuli meile peaaegu meie oma õue pealt. Lapsed said oma tuppa oma kuuse:) Maibrit sai vaba voli laste kuuse ehtimisel, suurt kuuske aga ma niiväga ehtida ei soovinudki. Ma kohe imestan selle üle, kuna veel mõned aastad tagasi meeldisid mulle külluslikult ehitud säravad jõulupuud.... Ilmselt need oma metsa õrnade okstega puud on lihtsalt ise nii ilusad ja graatsilised, et erilist lisasära neile vaja polegi.



Jõulumenüü koha pealt teen suure kummarduse Marule ja Nigellale. Võiks öelda, et meie peres on juba traditsioon teha Maru jõuluterriini, mis on nii imehea! Sellel aastal otsustasin aga proovida ka neid teisi retsepte, mis nendel kuldaväärt 2008 aasta detsembri Eesti Naise kokanduslehekülgedel leidub. 23. detsembri õhtusöögiks, mil ema ja Andres linnast saabusid, otsustasin teha rooga, millel Marulikult luuleline nimi "Rosmariinine kartulipuder verivorstimadratsil juustuteki all". No see oli tõesti üks täitsa teistmoodi roog kohe:) Pole ma varem verivorste niimoodi pudistanud ega neid sellises koosluses söönud. Väga maitsev! Magustoiduks tegin Nigella Jõuluraamatust inglaste legendaarseid Mince Pie'sid. Ausalt öeldes arvasin kuni siiani, et inglastele meeldivad magusad hakklihakoogid, aga õnneks selgitas Anu Samarüütel oma oh-kui-mõnusas "Minu Londoni" raamatus, et mincemeat võib vahel ka vürtsikat puuviljamoosi ja "pudding" üleüldiselt magustoitu tähendada. Nii et võtsin kohe asja käsile ning ühel õhtul keetisin siis selle jõhvika-hakkliha valmis ja teisel päeval nikerdasin korvikeste kallal. Tulid ilusad ja head.
Nigella Mince Pies

Peale kosutavat einet hakkas ema lastega piparkooke tegema ja mina järgmise päeva toite ette valmistama. Kuna minu käsi ei tõuse koju toiduvärve ostma, siis kasutasin glasuuri toonimisel mustikaid ja safranit. Mustikat läks natuke liiga palju, nii safranit natuke liiga vähe, aga kokkuvõtteks saime ikkagi natuke värvi piparkookidele.

Ma ei tea, kelle algatusel otsustati ka piparkoogi maja teha. Andres hakkas arhitektiks ja tegi maja lõiked, ema tegi eriosad, mina keetsin suhkrusiirupi ning Andres keevitas maja kokku. Ema dekoreeris. Ma pole kunagi ise varem piparkoogimaja teinud, mulle on see alati nii keeruline tundunud. Aga vahel on telekavaatamisest ikka palju kasu, nimelt juhtusin vaatama, kuidas Terevisioonis piparkoogimööblit tehti ja soovitati keevitamiseks sulatatud suhkrut kasutada. See on tõesti äärmiselt tõhus vahend!


Jõululaupäevaks oli meil kaks söömaaega plaanitud. Kõigepealt pidulik hommikusöök, mis koosnes ema tehtud maailma parimatest täidetud munadest, juba mainitud Maru jõuluterriinist, suitsukana-puuviljasalatist ja Nigella Imeliselt kuldsest puuviljakoogist. Selle puuviljakoogi tegin ma sellepärast, et magasin õige aja, mil seda pikalt laagerduvat jõulukooki teha, lihtsalt maha. See kook oli huvitav selle poolest, et jahu temas polnudki, nii et sobilik ka neile, kes glulteeni ei talu. Kook oli ise väga rammus, puuviljane ja mulle jälle väga maitses.
Nigella Imeliselt kuldne puuviljakook tema jõuluraamatust
Maru jõuluterriin

Peale pidulikku hommikusööki tõttasime Rooslepa kabelisse jumalateenistusele. Sellises pisikeses kabelis on jumalateenistusel ikka hoopis teine hõng kui suures kirikus. Kirikuõpetaja oli ka uus ning väga sümpaatne. Jutlusest jäi minu jaoks kõlama lause, et "kui Jumal annab inimesele ülesande, siis annab ta temale ka vahendid selle ülesande täitmiseks". Ei teagi kohe, miks see ültemine mind nii kõnetas....


Tagasi maisemate teemade juurde tulles, siis õhtusöögiks oli soe toit - nami-nami õlles hautatud kapsad, palsamäädikased köögiviljad ja ema tehtud liha. Magusaks tegin Maru piparkoogiservalist juustukooki sealt samast ülalmainitud ajakirjast ja kui algul retsepti vaadates tundus see kook selline tavaline juustukook, siis kui ma esimese ampsu olin võtnud, sain aru, et ma olen leidnud omale uue "maailma parima koogi". Nii sametist, pehmet ja tasakaalus kooki pole ma ammu teinud. Aiäth, Maru!
Ja lõpusks saabusid ka palavalt oodatud kingitused. Maibrit nii tohtult ootas seda päeva, mil jõuluvana tuleb. Lõpuks, kui kõlas koputus uksel, siis olid lapsed nagu väiksed hüpikjänkud. Jõuluvanal oli aga ilmselt kiire, nii et ta oli koti ukse taha jätnud ja ise edasi sõitnud. Aga luuletused-laulud ei jäänud seepärast esitamata ja kingiärevus andis esinemisele kohe palju sära juurde. Kui me neid laule ja luuletusi harjutasime, siis sellist sära ja ilmekust ma küll ei näinud:) Kõik see aga salvestus hoopis videole, kuna fotoaparaadist jääks nende emotsioonide talletamiseks selgelt väheseks.
Jõuluvana tõi lastele Lego maja, mis ei ole enam Duplo. Meil on ka nüüd Lego City ajastu alanud ja võiks öelda, et oleme Andresega neist vist esialgu ise rohkem vaimustuses, lastel jätkub kannatuse vaid väikeste ehitiste tegemiseks. Maibrit sai ka ihaldatud kleit+tiivad kostüümi, mängukiisu ja siis selle klaaskuuli, kus lund sajab (mis ta nimetus võiks küll olla?). Sandri suureks sooviks oli saada lennuk, mille ta hea lapsena muidugi ka sai. Minule tõi jõulumees aga Meite Muhu Mustrid ja Puhta toidu raamatud.
Oma emale tegin ma Hiiumaa lammaste villast kedratud ühekordsest lõngast Night Blooms nimelise salli. Emale väga meeldis - villane ja lambahall on tema lemmikud.
Ülejäänud isetehtud kingitusi tuleb veel saladuses hoida.Ilusaid jätkuvaid jõulupühi teile kõigile!




laupäev, detsember 4

Lipssall. A Romantic Neckwarmer.


Kuna terve eelmise talve käisin ma oma kaelusssalliga, siis mõtlesin, et peaks ka selleks hooajaks ühe pisikese salli endale tegema. Kaelusallist oli juba tüdimus peal, samas soovisin et minu uus sall oleks jätkuvalt selline pisike, mis mu talvejaki alla kenasti ära mahub. Igasugused püstised kraed ja satsid mulle väga meeldivad, nii ei ole imestada et uus sallike ka selline natukene viktoriaanlik välja näeb.
Heegelskeemid pärinevad vanade Nõukogude Naiste mustrilehtedelt - ja mida kõike ilusat sealt ei leia!
Sall ise on äärmiselt lihtsa konstruktsiooniga - lihtsalt üks ristkülik, millel seos küljes. Mõõdud on muidugi olulised, neid sai ikka timmitud:) Aga nendega saate tutvuda siis Eesti Naise detsembri käsitöölehekülgedel.
Heegeldasin selle salli oma kõige lemmikumast lõgast - Rowan Felted Tweedist. Kulus hästi natuke üle ühe toki.
Heegeldatud seose asemel võib muidugi panna ka mõne muu šleifi või teisest lõngast heegeldatud riba, siis saab ka tokiga hakkama.
Lõnga leidub Veimevakas ja Mammis (ja võibolla kuskil veel, aga rohkem pole silma hakanud).
Ja ma käin nüüd ainult selle salliga.
Modelliks on Maibriti kõige parema sõbranna Mia ema Kristina:)


I like little romantic shawls/neckwarmers, its no secret. Thats why I made one for this winter as well. It is crocheted this time. Pattern is published in Eesti Naine december issue.
I really like this neckwarmer - I have been wearing it almost every day. The yarn is Rowan Felted Tweed, my favorite:)

laupäev, november 6

Hõbesüda. The Necklace.


Ükskord ammu, ubes viis aastat tagasi, kui ma ajaviiteks Kaubamaja kulinate osakoda revideerisin, leidsin sealt ühe tõeliselt ilusa kaelakee. Nii kui ma seda nägin, tundsin ära, et see on minu ehe. Ilma pikemalt juurdlemata ostsin ta ära ja muidugi sai südamest minu absoluutne lemmik. Ta oli täpselt paraja pikkuse ja jämedusega ning sobis peaaegu iga outfitiga. Süda sai ka väga palju komplimente ja korduvalt juhatasin ma inimesi Kaubamaja ehteosakonda :)
Siin blogiski on see kaelakee figureerinud, näiteks Pitskampsuni postituses, kus Katrin küsis, et appi, kas sul on Tiffani kaelakee või:) Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei tea Tiffany südametest midagi, aga ilmselt Katrin seda silmas pidas.
Ühel hetkel tekkis mul mõte, et selline kaelakee võiks ju olla hõbedast, kuna kandsin ma seda tõesti tihti. Kullassepa juurde ma oma sooviga aga ei jõudnud ega jõudnud. Siis aga teatas minu pinginaaber, et tema on hakanud kullassepa õpilaseks, kuna see on juba aastaid tema suureks unistuseks olnud. Ja kuna minu südamekee jäi ka temale silma, siis ta lahkelt pakkuski, et ta proovib mulle samasuguse hõbekee teha.
Kuna sõbrannal oli juba selleks ajaks kolm last ja vahepeal sündis neljaski, siis ma ei julgenud isegi küsida, et kuidas kee tegemine läheb. Seega oli kohe suur üllatus, kui sõbranna mulle öösel kell 2 sõnumi saatis, et kee on valmis, aga ta ei tea, kas ta raatsib selle mulle ära anda :)
Ikka raatsis:) Ja pildid räägivad enda eest. Kusjuures ka kett on käsitsi tehtud, lüli lüli haaval. Ma olen niiiiiii rahul:)
PS. Kui keegi soovib endale ka sellist kingitust teha, siis ma võin kontaki jagada. Mu meiliaadress on üleval paremal:)
Some years ago I purchased a heart-necklace. It became my favorite necklace because it was so wearable and perfect for almost every outfit. I wore it a lot. For example here. After my old friend announced that she become a goldsmith-student, I asked her to make a silver copy of my precious cheap necklace. And here it is! It is much better than the first one and I am so in love with it! Btw, it weighs 67 g!
PS. If you'd like one too, I am happy to share my friend's contact:)

pühapäev, oktoober 31

Annette isa põll


Kuna isadepäev on lähenemas, siis novembri Eesti Naises poseerib üks väga värske isa oma uue põllega:)
Alati, kui ma kuskil söögikohas näen kelnereid mustade linaste põlledega, siis jään neid imetlema. No nii ägedad näevad nad välja. Kelneritel on küll tavaliselt poolpõlled, aga kokkamiseks on praktilisem siiski täispõll. Ja linane muidugi on üks minu suuri lemmikuid.
Pajalapid tegin ka, topelt pandud villase vatiiniga.
Pildid on tehtud minu õe vastrenoveeritud kodus, mis oli kunagi ka minu esimeks koduks. See kaunis valge pliit ja soemüür on küll vana pliidi koha peal, aga täiesti nullist uuesti ehitatud. Minu lemmikasi selles armas kodus:)



Kõige armsam inimene selles kodus on aga minu kallis õetütar Annette, kes sündis 21. septembril ja sai nime oma vana-vana-vanaemalt:)
Väga palju ilusaid pilte Annettest tegi Krista, siinkohal pätsan ühe pildi tema blogist (sellel pildil on tegelikult ka minu käsitööd, aga Krista pidi sellest ise kirjutama):
Pildi autor: Krista Kõiv

reede, oktoober 1

Barett. A beret.


Kuna ajakirja-tööd tuleb teha juba mitu kuud ette, siis seda paksu ja sooja baretti kudusin ma siis, kui õues oli +30 :) Õnneks oli tegu vaid mütsiga, mitte kampsuniga, mida peab ka selga proovima :)
Sellest lõngast, Gedifra Highland Alpacast, olen ma juba varem mütsi kudunud ja selleks otstarbeks on see üks väga lahe lõng. Mulle nimelt meeldivad ja sobivad sellised suured ja mahulised peakatted, seetõttu läheb jäme lõng vägagi loosi.
Ja kuigi mul olid seda baretti tehes isegi kerged "loomepiinad", tuli ta lõpuks välja just selline, nagu vaja. Isegi mu ema, kes kootud mütse ei kanna, arvas, et ehk ta teeb ka omale sellise. Õde ka andis juba tellimuse sisse :)
Lõnga kulus siis kokku 2 tokki ja see oli kohe üks mu oma seatud lähteülesannetest, et lõnga ei tohi kuluda rohkem, kui 2 tokki :) Saadaval peaks teda olema Veimevakas, ma sel sügisel pole sinna jõudnud, aga muidu on teda seal alati olnud. Samas, ka Dropsi Polarisest oleks see mõeldav. Igal juhul lõng peab olema ülijäme:)



For Eesti Naine magazine october issue I knitted a bulky beret. I have used Gedifra Highland Alpaca before and I think that this yarn is perfect for hats as I like big hats. This pattern didn't come so easily but I am satisfied with the result. I wanted to emphasize the the beauty of simple knitted stitch, so although I had this super bulky yarn, I used the rib with slipped stitches.
I used 2 skeins of Gedifra Highland Alpaca but I think that Garnstudio Drops Polaris will do as well.

neljapäev, september 9

Villase mantli sündroom

Täna, kui ma vaatasin kuidas Maibrit valis umbes veerand tundi omale homseks lasteaiapäevaks riideid, siis hakkasin ma taaskord juurdlema teema üle, et kas see riiete sobitamise teema on lihtsalt midagi naissoole väga omast või on see ikkagi mingil määral päritav.
Kui ma vaatan oma ema või meenutan oma vanaema, siis riiete sobitamise teema on neile mõlemale väga omane. Vanaema puhul me alati naersime, et tema ei saa elada ilma valge kraeta. Tal lihtsalt pidi igal kleidil olema valge krae või siis valge sall kaelas. Vahel sobisid ka lihtsalt valged pärlid. Vanaema elas viimased 13 aastat oma elust insuldist osaliselt taastununa, mis tähendas, et tal oli väga raske rääkida ja osad liigutused olid kontrollimatud, aga mõistus oli tal selge. Ta võis vahel segi ajada nädalapäevi või käia ringi nuga peos, sest oli selle pihku unustanud, aga ta ei vääratanud kunagi oma riietuse osas. Ta oli alati sätitud ja aeg-ajalt lasi ta emal omale uue kleidi või seeliku õmmelda. Minu vanaema ei meenu mulle üldse kui põlle ja rätikuga memm, vaid kui valge krae, kena kleidi ja kõpskingadega proua. Ta nägi tõesti alati nii ilus välja ja ainukesed püksid, mis ta garderoobis leidusid, olid aiatööpüksid.
Minu oma lapsepõlv möödus õmblusmasina vurina saatel, sest kui ema ei olnud tööl ega teinud süüa, siis ta õmbles. Õmbles põhiliselt tädidele imeilusaid kleite ja kostüüme, aga loomulikult ka meile ja endale. Kui me õega väikesed olime, siis olid meil väga tihti ühtemoodi riided. Kuna siis, sügaval nõuka ajal, polnud poes ju midagi saada, paistsime me oma mummuliste kleitide ja roosade mohäärkampsunitega eriti silma. Ja ega ema ju ei vuristanud lihtsalt midagi kokku. Meie kleidid olid sitside-satside-pitsidega kaunistatud, vahel suisa aplikatsioonidega. Kui vanema meil külas käis ja vahel emal triikida aitas, siis ta ikka hurjutas ema, et ema teeb nii keerulisi riideid lastele, mida on nii raske triikida:)
Lisaks oli meie kodus väga tavaline see, et üks või teine tädi "tuleb täna proovi". Kuna need tädid olid valdavalt ema sõbrannad, siis olid nad kõik ka väga lahedad inimesed ja mina alati ootasin, et millal proovipäev on. Tavaliselt oli minu ülesanne siis kohvilaud katta ja pärast seda ma lihtsalt seisin kõrval ja jälgisin kõike tähelepanelikult. Vahel olid mõnel tädil ikka nii ilusad kangad ja nii põnevad kleidisoovid! Kui ma väiksem olin, ja veel nukkudega mängisin, siis ema ikka vahel eraldas mõne pisema kangakribala mulle nukukleidi tarbeks aga üldiselt pakiti kõik kangajäägid kenasti rulli ja anti koos kleidiga tagasi....
Ja loomulikult on mu ema alati väga ilusti riides käinud, rääkimata sellest, et ta ise näeb väga hea välja. Mõned ema kleidid on mulle lapsepõlves nii suurt muljet avaldanud, et hoian neid siiani alles. Kõige ilusama õmbles ema küll hiljem pluusiks ringi.... Ja üle-eelmisel aastal ostis ema oma elu esimese praktilise mantli, sest terve talv aina sadas ja ema ju autoga ei sõida. See oli uskumatult suur mööndus ja nii mitte minu-emalik:)
Kuna ma päevast-päeva kleidimajanduse keskel olin, siis oli iseenesest mõistetavalt ka aktuaalne teema, et "mis sobib ja mis mitte". Mitte et ema oleks meid selles vallas kuidagi treeninud, aga see sai kuidagi omaks ja hakkas üsna pea ka enesetunnet määrama. Mina kutsun seda "villase mantli sündroomiks". Villane mantel iseloomustab kuidagi kõige paremini seda tunnet, mis mind valdab, kui ma kogu sellele riidemajandusele mõtlen. Ehk et meie kliimas on ju kõige praktilisem riideese kas suusajope tüüpi jope võis siis mingi tepitud kilemantli moodi riideese. Sest pidevalt sajab ja on märg ja tuuline jne. Ja villane mantel pole üldsegi nii praktiline. Aga kui ma panen selga villase, hästi istuva mantli, siis ma tunnen ennast nii väga hästi. Ja kui ma panen selga mõne praktilise jope, siis on mul tunne, et see lihtsalt ajab asja ära. No praktilisel jopel on muidugi ka oma koht ja aeg, nt metsas või pikal jalutuskäigul aga enamasti ma valin alati hea enesetunde, mitte praktilisuse järgi. Ja mul on tunne, et see on mul küll verega kaasa antud. Et ma ei saa panna jalga viigipüksi ja ülesse poole suusajopet. Et riietus mägib minu enesetundes väga suurt rolli.
Eks see ole parajaks nuhtluseks ka. Laupäeval käisime õega koos Kirbuturul kauplemas ja kui ma nägin, mida õde oli müügiks kaasa toonud, siis iga teise asja peale ma ahhetasin, et "miks sa Selle ära müüd". Ja õde aina vastas, et "sellega ei ole õiget tunnet ja ei saanud armsaks". Nii et perekond "Riided ja tunded":)
Muidugi tuleb tõdeda, et peale seda, kui ma lastega koju jäin, on kogu mu oma riidemajandus pisut tahaplaanile jäänud. Esiteks selle pärast, et koos lastega, ja algul olid nad ju selles jube raskes turvahällis, ei ole eriti mõeldav seeliku-kõpskinga outfit. Ja teiseks, nüüd saan ma ju seda riideteemat oma laste peal välja elada:) Nii et minu põhiriideese on teksapüks, kõikvõimalikes variantides ja garneeringutes.
Aga talvel panen ikka villase jaki selga ja tunnen end hästi:)

esmaspäev, september 6

Septembri vest. September vest.


Eesti Naise septembri numbrisse tegin sellise vesti. Lõngaks valisin Katia Qina, mida ma juba ei tea kui palju kordi Liannis paitamas olin käinud - lihtsalt nii mõnus lõng ja kui kenad värvid! See koemuster on ka üks minu lemmikutest - nii lihtne ja ilus. Pilti tegime meie lemmikkohas Spithamis:)
Lõng/Yarn: Katia Qina, 250 g
Vardad/Needles: 3,5 mm

For "Eesti Naine" magazine september issue I knitted this vest. I like vests especially because they can refresh your last year wardrobe as well as they are perfect layering garment. I also like the yarn - so nice alpaca and bamboo blend.



Muinastulede öö 2010


Aeg läheb nii kiiresti, et kuidagi ei jõua blogida. Kroonika mõttes aga tahaks jälje maha jätta meie muinastulede ööst.
Kui me eelmisel aastal pidime muinastulede öö peaaegu et maha magama, siis sellel aastal valmistusime juba varakult. Andres saatis küla listi ka üleskutse koguneda meie oma rannas. Juba poole päeva pealt ladus ta auto kuivi küttepuid täis ja mina küpsetasin (küll üsna viimasel minutil) muffineid kaasa.
Kell üheksa olime me rannas ja hakkasime lõkkeaset seadma. Pool kümme süütasime suure pidulikkusega tule ja jäime teisi ootama. Ühed inimesed tegelikult olid juba enne meid aga nende tõrvikud tõrkusid ja tuld nad üles ei saanudki. Me ise olime väga mitte-eestlaslikud ehk teretasime kõiki, kes randa tulid ja pakkusime kohvi-muffineid.Tegelikult neid inimesi polnud üldsegi palju - üks juhuslik jalutaja, kes minu meelest nautis lihtsalt vaatepilti kui et sai aru, miks see lõke seal on. Ja siis tuli üks pere laternatega ja põgusa vestluse käigus selgus, et tegu naaberküla elanikega. Aga meie oma külast ei ühtegi. Seevastu paistis Roosta rannast kena tuli ja kaugemal ka midagi helendas, aga oli see lõke või majakas, sellest me enam aru ei saanud.
Vaatamata sellele, et muinastulede ööst ei tulnud külapidu, oli meil ikkagi väga tore. No kuidas saakski mittetore olla, kui on tee ja muffinid ja lõke maa-vee piiril. Lihtsalt nii ilus. Ja kui siis veel metsa tagant kuu tõusis oli kõik täiuslik.



esmaspäev, august 23

U2

Praegu olen ma küll kimbatuses, sest ma niiväga tahan kirjutada ühest võimsaimast elamusest oma senises elus aga kõik sõnad ja laused tunduvad nende emotsioonide taustal nii kohmakad ja üldse, praegu tahaks olla kirjanik.
Aga siiski, ma ikka proovin.
Alguse sai kogu asi oktoobri viimasel päeval, kui meile tulid külla mu õde ja õemees. Õemees andis Andresele ühe valge ümbriku, mille Andres väga äraseletatud näoga minule andis. Kui ma ümbriku lahti tegin, siis muidugi hakkasin ma kohe nutma ja käed hakkasid värisema ja süda taguma, sest ümbrikus olid U2 kontserdipiletid.
U2 kontsert on üks minu eluunistusest. Aga neid pileteid on ju täitsa võimatu saada, sest U2 on nii hea et kõik tahavad kontserdile minna ja piletid müüakse sekunditega läbi. Õnneks õemehel näkkas ja ta sai piletid lisakontserdile nii vedas ka minul meeletult.
Ja nüüd siis jõudiski kätte See päev. Ma olen seda oodanud umbes sellest ajast kui ma olin 16 ja minu sõbranna peika lindistas mulle ühe kasseti ja kuna sinna jäi tühja ruumi, siis pani mõned U2 paremad palad ka sinna otsa. Aitäh, Margus, selle eest!
Alates sellest ajast olen ma U2 kuulates üsna palju pisaraid valanud ja unistanud neid kunagi ka päriselt näha.
Ja laupäev oligi siis see päev, kus ma, piletid näpus, Helsingi Olympia staadionile astusin. Razorlight juba mängis aga rahvast oli veel hõredalt, nii et võtsime koha üsna eespool. Peale Razolighti ootasime veel tunnikese vihmas ja siis nad tulidki.
Alates esimesest sekundist kuni kontserdi lõpuni hoidsid nad publikut oma pihus. Iga Bono vihje või viite peale publik laulis, karjus, plaksutas....
Kõige rohkem imestasin ma selle üle, kui tohutult soe, siiras, avatud ja sõbralik Bono on. Ja kogu bänd. Nad tundusid kui vanad head sõbrad või su oma perekond - ei mingit staaritemist, ei mingit arrogantsi. Bono oli pisarateni liigutatud, kui kõik need 53 tuhat inimest laulsid kui ühest suust "I still haven't found what I'm looking for". Ja olla nende lauljate seas - see oli võimas.
Mis mulle veel sügava mulje jättis, oli see, kuidas Bono rääkis, et "ma tean, et te olete seitsme venna maa. ja meie oleme siin neli venda", peale mida esitles ta bändiliikmete uusi nimesid, nt Edge oli Eero ja Larry oli Lauri. Oli äärmiselt südantliigutav, et ta pidas tähtsaks kohe kontserdi alguses teatada, et nad on kõik ka oma pered kaasa võtnud, sest see on neil "family business". Nii armas, et sellise kaliibriga mees nagu Bono, oskab oma peret hoida ja oma naisega õnnelikult koos elada.
Lava oli ka väga uudne, 360 kraadi, nagu turnee nimigi. Lava oli publiku keskel ja seetõttu oli ka bänd justku rahva hulgas mitte kaugel-kõrgel kuubikus. See sobis kogu kontserdiga ideaalselt kokku.
Ja muidugi loodi ise. Algul ma püüdsin pisaraid tagasi hoida, aga see on üks piinarikas tegevus, nii ma lasin oma emotsioonid valla ja hõljusin oma kehast oluliselt kõrgemal. Ja kui One tuli, siis oli see lihtsalt liiga ilus, et hinge ära mahtuda.
Seda kontserti ei ole tegelikult võimalik kirjeldada ega võrrelda. Aga kui siiski pisut võrrelda, siis näiteks kui peale Madonna kontserti jäi hinge kuidagi kõle ja metalne tunne, siis U2 kontserdilt lahkusime me sooja südame ja oluliselt paremate inimestena. Nad lihtsalt suutsid niimoodi südamesse pugeda, ilma, et nad selleks erilisi näilisi ponnistusi oleks teinud. Ei olnud mingit kostüümidraamat ega showd, ei mingeid lisajõude laval ega mustkunstitrikke. Ainult neli meest ja see täitis kogu staadioni ja südame ja väga palju jäi veel üle. Kuidas nad oskavad niimoodi inimesi ümer sõrme keerata? Kuidas nad suudavad olla nii erilised ja tavalised samaaegselt? Kuidas nad suudavad nii palju anda?
Ma pean Bonost väga lugu ka tema maailmaparandustöö pärast. Sihikindlalt, järjekindlalt ja väsimatult võitleb ta maailma nõrgimate eest. Ka kontserdil näidati meile suurel ekraanil lapsi sõjakolletes, verepritsmeid ja ahastust täis silmi ning tuletati meelde Inimõiguste Deklaratsiooni. Ja need mõjusid. Väga.
Peaagu kogu kontserdi aja sadas kergelt vihma ja see sobis sinna nii hästi. Nii mõnus oli panna silmad kinni, kuulata maailma parimat kontserti, pöörata nägu taeva poole ja lasta mõnusal suvevihmal omale näkku sadada...
God bless U2.

laupäev, august 7

Iha jalakate all

Oh, täna oli nii lahe päev:)
Kunagi kevadel mõtlesin ma, et võiks ikka suvel ühele suveetendusele ka minna ja otsustasin tookord "Iha jalakate all" kasuks. Täna võin öelda, et küll ma tegin hästi.
Aga päeva algusest alustades, siis kuna ema oli juba eile meile tulnud, otsustasime kohe hommikul Kurgja poole sõitma hakata, et siis teha teepeal üks mõnus söögipaus jne. Minema saime muidugi alles lõunast aga siiski jäi meile piisavalt aega, et ka kuhugi sööma minna. Kui me Märjamaale jõudsime, siis tõdesin, et kuna meie otsetee Kurgjale, kus etendus toimus, meid kuskilt suuremast kohast läbi ei vii ja Märjamaa bistroo mind ka kuidagi ei ahvatlenud, siis tegime ikkagi põike Pärnusse, et Supelsaksades mõnusalt istuda. Ükskord me oleme seal juba mu õe soovitusel käinud ja koht jättis väga hea mulje. Seekord tellisin koorest loomalihapastat mis oli nii väga hea, väljaarvatud seened seal sees, mis minule, kui umbes kümmet söögiseent tundvale inimesele, jätsid väga mittesöödavate seente mulje. Mul kasvavad siin puu jalamil umbes sellised seenekesed:) Ilmselt nad ikka ristiga seeni ei paku aga kuna neil suurt maitset polnud, siis ma jätsin need targu taldrikuservale. Vaatamate seentele, oli aga söök tõesti hea, ka Andresele maitses tema lõhe (mina kahjuks sellest kalast suurt ei pea). Ja šokolaaditort oli ka nagu unelm. Ja veel meeldis mulle, et söögi kõrvale toodi soojasid röstsaiu. Ja muidugi on selle koha sisekujundus ja aura nii helged. Ühesõnaga üks priima koht.
Edasi suundusime Kurjgale. Mõtlesin, et läheme varem ja saame paremad kohad. Kuna meile sattus teele aga üks vanavara ait, siis jõudsime kohale siiski vaid pool tundi varem ja enamus kohti olid juba hõivatud.
Etendus toimus siis Kurgjal, Jakobsoni talumuuseumis. Oh, see on nii ilus koht! Tõeline Talu. Suur, avar, suurte puudega, loomadega.... nagu päris. Nutikamad inimesed olid nii teinud, et varem kohale läinud, omale kohad kinni pannud ning pidasid kuni etenduse alguses väikest piknikku. Meie nii ettenägelikud küll polnud aga kokkuvõtteks saime siiski head kohad. Kahjuks istusid meie taga ühed vanamutid (sorry, aga hetkel olen nende peale nii pahane, et ei suuda öelda vanaprouad), kes aina kõva häälega etendust kommenteerisid. Ikka et "ei tea kas see liha, mida nad seal söövad, on päris", "vanasti küll nii ei ropendatud", "mida nad nüüd seal kallistavad, varsti jälle kaklevad" ja nii edasi. Ma oleks äärepealt hakanud neid korrale kutsuma aga kuidas sa ikka vanemale inimesele ütled, et katsu nüüd natuke aega tasa olla. Mul üldiselt ikka eriti vist ei vea nende naabritega. Näiteks Laulupeol, kui hümni lauldi, lobises üks mees mu kõrval mingit täiesti mõttetut juttu mobiiliga ja katsu sa siis hümnile põhenduda. Igal juhul, kokku võttes kogu oma tahtejõdu, suutsin ma mutilobast üle olla ja etendust nautida. Ja no ikka oli, mida nautida.
Tahaks kohe öelda, et parim etendus, mida ma viimasel ajal näinud olen, aga kahjuks peab tõdema, et ma pean kohe hästi järele mõtlema, millal ma viimati suurte inimeste tükki käisin vaatamas.... Igal juhul see etendus liigutas, raputas kohe. Katariina Lauk oli täiesti fantastiline, nii usutav, nii tõene, nii päris, kui üldse saab olla. Rasmus oli ka hea valik oma rolli jaoks. Aga kuna mina pole mingi teatriarvustaja, siis keda huvitab, lugege palju kompetentsemate inimeste arvustust. Ning peab tõdema, et lavastuse asukoht annab etendusele ikka tubli tüki juurde.
Tahaks kohe soovitada, et minge kõik seda vaatama, aga kuuldavasti on piletid läbi müüdud. Kohapeal müüakse vaid lisakohti ja kõik praod ja vahed täideti inimestega, osad pandi muru peale istuma. Ja taskurätik tuleb kaasa võtta. Mul polnud ja tundsin puudust.
Ja nüüd ma olen väsinud, kuid õnnelik:)

neljapäev, august 5

Piiluge teise blogisse:)

Kuna ma ise unustasin ka ära, et mul on olemas ka teine blogi ja pidin oma teksapükstest seeliku tegemise jutu juba peaaegu siia kirjutama, siis annan siin teada, et minu üks-postitus-aastas blogi sai täiendust :)

pühapäev, juuli 25

Suvejakike. Summer jacket.

Ühel päeval, päris suve alguses, tegin oma riidekapi ukse lahti ja vaatasin, et no mitte midagi pole selga panna. On palju teksaseid ja palju pluuse ja parajalt kampsuneid, aga jakilaadseid mitte ühtegi. Siis oli meil veel tavaline Eestimaa suvi, et vaja ikka õue minnes midagi selga panna. Otsustasin siis natuke aega näpistada ja omale midagi jakilaadset õmmelda. Ma tegelikult tahtsin teha sellist mitte-korralikku, ehk isegi natuke lohakat jakki, aga välja kukkus nagu alati, üsna korralik jakk. Eks ma selliseid "suvalisi" pean siis poest ostma. Õmblemine ise läks väga ruttu, kuna lõige istus hästi ja voodrit pole. Et ees seisis meie pulma-aastapäeva lõunasöök, siis oli mul ka tähtaeg ja selleks ajaks ma ta ka valmis sain. Kuna kollased kriidijooned paistsid kangast läbi, siis jõudis ta enne selga minemist ka pesumasinas käia.
Müsteeriumiks on kanga koostis. Kangas on pärit minu oma kangalaost, kustkohastst ma ta aga kunagi ostnud olen, pole õrna aimugi. Kahtlustan kas kunagist Baltika või Klementi vabrikupoodi. Kanga lõim on linane ja kude mingi leegiga põlevast kiust (jah, ma tegin isegi põlemiskatset). Seega peaks tegu olema naturaalsete kiududega aga ometi see materjal kortsub minimaalselt. Ehk et peale pesumasinat ja kuivamist polnud teda ei triikida ega pressida vaja.
Igal juhul seljas tundub mõnus ja jakk sai isegi ootamatu komplimendi Raekoja platsi käsitööturul :)
Ja lõige on Burda Easy Fashion kevad/suvi 2006, mis nagu minu jaoks tehtud!
Early this summer I suddenly discovered that I have nothing to wear. I have many-many jeans and tops but no jackets. It was not so hot outside then and I really needed a summer-jacket. Therefore I decided to sew one. Actually I wanted more casual one, but it came out not so casual.
Pattern is from Burda Easy Fashion spring/summer 2006 and it was such a good pattern, thad I didn't have to change anything. Like specially made for me:)
The fabric is some kind of linen-blend. It is from my stash, so I don't remember where I bought it nor it's content.


esmaspäev, juuli 19

Sverige



Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma veendunud, et olin eelmises elus rootslane. Mulle lihtsalt nii meeldib Rootsi ja kõik mis sellega seotud. Seega pole imestada, et ma ka sellel suvel niiväga tahtsin Rootsi minna. Üks eesmärk oli ka praktiseerida pisut rootsi keelt, mida ma terve õppeaasta, küll mitte väga usinalt, kursustel õppisin. Paraku pidin oma rootsikeele oskuses juba enne reisi tohutult pettuma, kui ma oma tuttavaid rootslasi kohtasin ja nendega midagi rääkida üritasin. Sain aru, et päris rootslase ootav pilk ajab mu üsna pabinasse ja ka elementaarsed asjad ei tule meelde. Rääkimata sellest, et päris rootslane räägib oluliselt kiiremini kui meie armas õpetaja. Nii et erilisi illusioone, kuidas ma kõik vajalikud vestlused rootsi keeles pean, ma ei loonud.
Kui eelmisel aastal käisime Stockholmis Andresega kahekesi, siis sellel aastal oli meil perereis. Lapsed on juba parajas eas selleks, et tunda rõõmu laevasõidust, uutest kohtadest ja põnevatest vaatamisväärsustest.
Üldiselt ma arvan, et reisimuljed on kõige põnevamad neile, kes ise reisil käisid ja tavaliselt teised lihtsalt noogutavad viisakalt kaasa, aga kuna ma enne reisi sain nii mõnestki blogist kasulikku infot, siis panen oma reisimuljed just sellepärast kirja, et kes tahab ka lastega Rootsi minna, leiab ehk midagi kasulikku. No ja endale ka mälestuseks.
Alustasin sellest, et tegin endale Tallinki klubikaardi ja asusin aga reisi planeerima-broneerima. Sihtkohtadeks valisin Astrid Lindgreni maa Vimmerbys, Kolmårdeni loomaaed Norrköpingis, Vasa Muuseum ja Gröna Lund Tivoli Stockholmis.
Kuna mul polnud aega reisi borneerimisega mitu päeva tegeleda, siis ma läksin kõige lihtsamat vastupanu teed ja broneerisin nii laeva kui hotelli Tallinki kaudu. Näiteks Vimmerbys pakutakse küll ka Lindgreni temaatilisi öömaju aga mulle tundus kõik-ühest-kohast lihtsam.
Esimesel päeval oli meil ette nähtud sõit Linköpingisse, kus meil esimene öömaja oli. Õhtul käisime linna peal ja nautisime sumedat õhtut. Inimesed olid kõik välikohvikud hõivanud ja elasid kaasa pronksimängule. Linn ise on armas ja hubane.
Hommikul suundusime Vimmerbysse, Lindgrenimaale. Mul olid selle koha suhtes tohtult suured ootused. Kujutasin ette, kuidas Bullerby majas küpsetatakse kaneelisaiu ja kuidas loomad on laudas ning elu-nagu-filmis kihab.
Reaalsus oli aga selline, et õues oli üle kolmekümne kraadi kuumust ning nii kui me olime Pipi juurde jõudnud ja sealse basseini avastanud, jäime sinna ankrusse. Lastele ettenägelikult kaasa võetud ujumisriided selga ja vette. Mina sain olla ainult nii, et jalad olid vees, muidu hakkas kohe paha. Kui me olime seal poolteist tundi ligunenud, jäätist söönud ja vett joonud, algas uuesti Pipi etendus (enne jõudsime just selle lõpuks kohale) ja Maibrit läks seda vaatama. Lapsed pandi rivvi ja kallati vett pähe. Lauldi ja tantsiti ja lastele meeldis.
Peale seda otsustasime ikka ka tervele pargile tiiru peale teha, mis sest, et lapsi tuli selleks basseinist välja kangutada. Ja terve tee vastata küsimusele, et MILLAL me tagasi Pipi basseini lää-hee-mee!
Ilmselt nii kuumuse kui kõrgete ootuste tõttu Lindgrenimaa mulle erilist muljet ei jätnud. Kõik oli küll ilus ka maitsekas aga Maibrit ei saanud aru, et mida me nendest majadest peame vaatama. Valdavalt oli tegu minimajadega. Nt Bullerby külas oli kolm minimaja kõrvuti, aiad ümber ja kogu moos. Majas oli üks tool ja üks laud. Lõvisüdamete maa oli küll üsna uhke, aga lapsed Lõvisüdametest veel midagi ei tea.
Kogu koha kontseptsioon rajanes põhiliselt etendustel. Igal pool oli kogu aeg mingi etendus käimas, muidugi rootsi keeles. Pargi keskel olid ka mõned kiiged ja liumäed aga üldiselt olid minimajad ja mõnes majas oli siis kas pannkoogikohvik või šokolaadimaja. Lastele meeldis vaid Pipi. Ja ega minagi neid majakesi kuumaval asfaldil ei nautinud. Kui natuke ringi sõita, näeb selliseid ju ka ilma piletita.
Ja pileti kõrge hind, lisaks parkimise ja käru tasu, häirisid mind ka.
Ühesõnaga ma oleks oodanud rohkem tegevusi ja vähem minimaju, mis mulle kuidagi ahistavalt mõjuvad. Aga võibolla jahedama ilmaga oleks kõik väga super tundunud:)
Peale seda, kui kõrvetava kuumuse käest veel kõrvetavamasse autosse, mille termomeeter näitas välisõhuks +35, aga mis küll kohe jahedat õhku puhuma hakkas, jõudsime, seadsime suuna Norrköpingusse.


Lastel, kel raske oma lutist loobuda võisid selle Pipile tuua - tünn oli ääreni täis muide:)

Üks Sandri lemmikatraktsioonidest.
Päriselt nad muidugi ei maganud:)

Norrköping Nord hotell pakkus küll laste mängutuba ja Jamie Oliveri lastebufeed, aga paraku mitte konditsioneeritud tuba, mis sellel päeval oli suureks miinuseks. Ja loomulikult ei osanud ma sellisele asjale tähelepanu pöörata, kui tuba broneerisin. Igal juhul tegi see lastele tohutut nalja, kuna ma olin sunnitud kõigile märja kompressi otsaette panema ja kuna mul mingeid riidetükke ega taskurätikuid polnud, siis läksid kõigile külmas vees leotatud laste aluspüksid otsmikele. See aitas natuke jahtuda.Kuna ilmateade ilma paranemist ei lubanud, otsustasin oma senisest reisiplaanist loobuda ja loomaaia asemel mõni veepark ette võtta. Selleks puhuks rikkusin ka oma arvutivaba puhkuse motot ja otsisin välja sobiva veepargi ja laste mängumaailma Norrköpingis. Hommik oli aga selline vines taevaga ja peale Andrese kontrollreidi õue otsustasime siiski loomaaia kasuks, sest õues oli vaid 27 kraadi. Enne seda kasutasime juhust, et meie hotell asus super-mänguasjapoe kõrval, ning tegime retke ka sinna. Me Andresega olime sama vaimustuses kui lapsed ja ma oleks hea meelega kogu Brio väljapaneku omale koju vedanud :)



Lasteloomaaed oli ka.
Plaanisime kindlasti ka loomaaia safarile minna (sest siis saab ju ka jahedas olla) aga kuna kaks looma olla plehku pistnud, siis sellel päeval oli safari suletud. Kuna aga loomaaed ise on aga tõesti väga suur, siis oligi hea, sest muidu oleks meil ajaga kitsaks läinud. Loomaaed ise on kujundatud nii, et kõnniksid justkui ühes suures, pisut metsa moodi pargis ja siis aeg ajalt satud mõne looma territooriumile. Ühtegi puuri seal polnud, igale liigile oli tehtud selline suur ala, mõni oli küll elektrikarjusega piiratud. Liike oli iseeneset vähe, st oli ühte sorti tiiger, oli ühte sorti karu, ühte sorti ahvid. Tallinna loomaaias on minu meelest just nimetuste rohkusele rõhtud, aga ega neid kahte ei saagi üldse võrrelda. Ühesõnaga kõndida sai palju ja loomi sai nautida kogu nende ilus. Käisime ka hülge- ja delfiinietendusel. Esimene oli tagasihoidlikum, delfiini oma aga väga kihvt.
Igal pool loomapargis olid söögikohad ja poed ja piknikukohad. Inimestel olid oma külmakastid kaasas ja tundus, et kõik veetsid mõnusalt aega. Troopikamajja me ei jõudnudki, ehk järgmine kord. Ja ahvide ala vastu oli tehtud kohe selline tribüün, et muudkui aga istu, söö jäätist ja imesta.
Peale loomaaeda võtsime suuna Stockholmi poole. Sõitsime mööda väikesi teid ja aina imestasime, kui hea maitse rootslastel on. Üks nukumaja järgnes teisele.
Ah jaa. Enne kui me Andresega tuttavaks saime, ei osanud mina kaardiga peaaegu midagi teha. Ajapikku kujunes minust aga kaardilugeja ja ma kohe täitsa nautisin seda tööd. Aga nüüd. Moodsad navigatsiooniseadmed, kes muudkui kamandavad, kuhu pöörata ja millal, ja mis lastele ka suurt lusti pakkus, võttis minu töö ära ja mul polnud muud kui aknast välja vahtida. Täitsa tühi tunne oli kohe. Aga samas, linnast välja sõites oleks ma oma kaardiga raudselt hätta jäänud, sest selliseid "liblikaid" ja mitmetasandilisi "ringristmikke" pole ma varem näinud ja isegi Tomtomi abiga suutsime ikka vahel valesti sõita. Pealegi maa-all pead ise otsustama, millist mahasõitu kasutada ja maa peal siis selgub, kas läks täppi.
Aga kuna meil on juba Helsingist kogemus, kuidas meeletu summa kesklinna parkimise peale kulutada, siis seekord ööbisime hoopis pisut linnast väljas, Kungens Kurvas. Kuna hotelli vastas asus ka maailma suurim Ikea, kuhu me ka tahtsime minna, siis sobis see koht hästi.


Eelviimasel päeval oli meil ette nähtud Vasa Muuseum ja Gröna Lund. Arvasin, et Vasa meeldib kindlasti Sandrile, aga tegelikult ta aiva virises ja vingus seal ja õhtul selgus ka põhjus - lapseke oli palavikus. Minule ja Andrsele jättis laeva aga vägeva mulje.
Peale Vasat suundusime Gröna Lund Tivolisse. Tagantjärele targana oleks pidanud ostma kõigile käepaelad kupongide asemel ning tutuvuma Tivoli plaaniga. Sest algul kui me olime esimese ringi ära teinud vaatasime, et meie allameetrine Sander ei saagi peaaegu kuhugi minna. Õnneks otsustasime minna vaatama, et mis imelik trepp see on, kus kõik sagivad ja leidsime lõbustuspargi nö vana osa, kus kõik titekad karussellid ja muud atraktsioonid olid, mis meie lastele sobisid. Siis polnud muud kui väljapääsust jälle sissepääsu joosta. Lastele oli see esimene lõbustuspargikogemus ja muidugi neile meeldis. Maibriti lemmik oli elevandiatraktsioon, Sandrile meeldis rongi ja lepatriinusõit. Lõpuks ostsime lapsed suhkruvatiga ära ja suundusime tagasi, sest parkimispilet oli juba kolm tundi tagasi lõppenud. Järgmisel korral läheks juba varakult kohale ja võtaks kõigile käepaelad, siis saaks isu täis sõita. Sest ruumi jäi veel küll. Ma ise ühelegi suurte laste atraktsioonile ei saanudki, sellest on kahju. Sest muidu me oma pulmareisil ja veel mõnel oleme Andresega ikka ka lõbustuspargis käinud - mul ei saa sellest kuangi küll:)
Viimasel päeval poludki muud, kui retk Ikeasse ja laeva peale. Tagasiteel avastasime, et laevas on lisaks tavapärasele lastetoale ka nö lisalastetuba, mis tehtud konverentsiruumidesse ja vist vaid suveajaks. Igal juhul olime seal kuni selle sulgemiseni, siis läksid lapsed magama ja mina nautisin veel pisut laevatekil tuulevaikust, kahjuks rämeda suisuhaisu sees.
Ja küll oli tore jälle koju tulla!
Kui ma nüüd tagantjärele hindan, siis sellise ilmaga oleks Lindgreni kindlasti pidanud mingi veepargi vastu vahetama ja Vasa oleks võinud ära jätta. Samas tuleb ju lapsi harida ka ja Maibritile meeldis küll minu ilmekas jutt Vasa kurvast saatusest. Lapsed nautisid väga ka Pipi basseini aga kuskil veekeskuses oleks need basseinid ju palju ägedamad olnud. Ja tänu taevale et ma loobusin oma esialgsest plaanist proovida kuskil telkida. Sest esiteks, ma ei salli üldse telkimist (ma mõtlesin lihtsalt, et lastel oleks kindlasti see meeldinud) ja teiseks jälle see kuumuse jutt.
Kokkuvõttes oli meil ikkagi väga lahe reis ja see raputas kenasti argipäevast välja. Ainult et peale sellist puhkust oleks vaja veel lebotamise puhkust et saaks magada ja süüa ja mitte midagi teha. Sest ma ei jõudnud isegi oma ajakirja reisil läbi lugeda, rääkimata kudumisest, mida ma ka arvasin teha jõudvat.
Kõige toredam oli muidugi see, et lapsed olid tublid ja pidasid nii kenasti vastu. See oli ju meie esimene perereis. Nii et sellise seltskonnaga läheks iga kell uuesti!