MY ENGLISH BLOG

teisipäev, veebruar 28

Oodates nädalavahetust


Natuke aega tagasi kirjutasin, et mul on suur igatsus maakodu järele ..... nüüd on igatsus nii suureks kasvanud, et tegimegi plaani minna nädalavahetuseks maale. Arvestades seda, et maal on külm ja sassis ja väikse lapsega tunduvad kõik taolised ettevõtmised veel eriti keerukad, on see väga suur plaan. Andres käis pühapäeval ettevalmistusi tegemas. Näiteks pidi ta ära pesema kõik põrandad, sest kuna kogu küla hiired on võtnud plaaniks just meie majas talvituda (ma mõistan nede kiindumust), siis olid põrandad täis teadagi mida. Sellel aastal me tegelikult alustasime halastamatut võitlust nende hiirtega sest eelmisel talvel sõid nad ära kõik minu punutud korvid, laudlina, sibulad, kõik kuivained, ajalehed jm. Oleks nad ainult söönud, aga neil on minig eriline tung kõik see kraam mööda elamist laiali tassida. Sellel aastal alustasime võitlusega kahjuks liiga hilja. Sest enne nad jõudsid teha suure augu voodipesusse ja natuke näksida ka meie uhiuut diivanit. Seda raevukamalt me hiirevõitlusesse astusime. Aga mitte hiirtest ei tahtnud ma rääkida.
Veel oli Andrese ülesanne võtta laetaladelt alla järelejäänud diivan, paigaldada seintele radiaatorid ja need "ära ühendada" et meil toas mingigi pluss oleks. Sest meil on kõik seal veel nii pooleli pooleli ja seega ka paljud juhtmed ja suhtmed sassis. Kuna mina ei saanud maale minna siis tegi Andres mulle fotoreportaaži "enne ja pärast".
Nüüd ma muudkui ootan nädalavahetust. Väike mure on juba, sest lund muudki sajab ja sajab ja ma juba muretsen et kuidas me siis ikkagi suurelt teelt majani jõuame. Sest nii mõnigi kord oleme me lumme kinni jäänud. Aga nüüd on meil ju Maibrit, vanker ja hulk pampusid... Nii et võiks küll autoga majani saada. Ja kuna me oleme ikka üsna uued selles külas, siis pole meil veel ülevaadet sellest, kellel külas on traktor. Üle-eelmisel talvel näiteks, kui tuli maaigatsus ja otsustasime maale minna, siis saime ilusti sõidetud aga nii kui kohale jõudsime hakkas lund sadama. Ja sadas ja sadas ja sadas.... Järgmisel päeval oli lumi peaaegu et tagumikuni ja isegi jala oli raske õues liikuda, mis siis rääkida autoga koju sõitmisest. Nii mööduski Andrese päev sellega, et käis mööda küla ja otsis traktoriga külameest samal ajal kui mina rõõmsalt lumememme ehitasin. Õhtuks oli traktor leitud, paraku leidis selle meie maja endine omanik, kellel seal kandis rohkem tuttavaid. Tore ikka, et kõik tuttavad ja traktoriga külamehed on tänapäeval mobiiltelefonidega varustatud. Andresel avanes aga sellel päeval võimalus tutvuda kodukandiga.
Ühesõnaga - ootan väga nädalavahetust!

esmaspäev, veebruar 27

Neli

Paranka ja natuke ka Kajakas andsid mulle teatepulga edasi:)

4 töökohta:
• postiljon Meriväljal, Tallinnas
• toateenija Virus ja Palaces
• jäätise ja hamburgeri müüja Pirita rannas
• Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, tehnik

4 filmi, mida ikka uuesti ja uuesti vaataksin:
• Tõlkes kaduma läinud
• Sügissonaat
• Siin me oleme
• Jääaeg

4 kohta, kus ma olen elanud:
• Nõmmel, seal sündisin
• Õismäel
• Meriväljal (mitte siis kui ma postiljon olin :) )
• Lasnamäel, elan praegu

4 teleseriaali, mis meeldivad: (nendega on nats raske, ma pole eriti järjepidev vaataja)
• Sex ja Linn (läbi kahjuks)
• Felicity (ka praegu ei näidata)
• Kodu keset linna
• Hajameelselt abielus

4 websaiti, mida ma iga päev külastan:
Kullaketrajad.net
Bloglines.com minu blogilist, alles tegin endale sellise asja ja pole veel jõudnud kõiki, kes huvitavad, sinna lisada...
Delfi, sest mees on selle avaleheks pannud

• www.hotmail.com

4 kohta, kus olen käinud puhkamas:
• Pihlaspea, Vergi lähedal Lahemaal
• Otepääl, aga ise ei mäleta eriti, sest olin nii väike veel
• Itaalia, Rimini, oli suisa pulmareis aga koht polnud küll minu maitse aga selle eest mees oli :)
• Elbiku küla Noarootis

4 lemmiktoitu:
• frikadellisupp
• peaagu kõik tainad
• pasta, igatepidi
• herned (need mida otse peenralt süüa saab)

4 kohta, kus praegu tahaksin olla:
• Elbiku, Noarootsi
• mõnes Euroopa linnas, kus on väga palju häid kohvikuid
• lumises metsas
• Ameerikas

4 blogijat, kes veel võiksid neljast asjast kirjutada:
No ei ole ju mul mõtet edasi anda nendele, kellele on juba antud, eks...

Krista, sest vaatamata sellele et ta on mu sõbrants, saan ma temast rohkem teada ikka siis, kui loen
Cairbre, inspireeriv inimene, tahaks temast rohkem teada aga praegu tuli meelde, et ta ei publitseeri oma blogis kettkirju. Aga tegelt see on ju nagu ankeet rohkem mitte kettkiri...
Elsa, peaks tulema huvitav ankeet :)
Terje, temast tahaks ka rohkem teada saada

neljapäev, veebruar 23

Jakike


Võttis aega mis võttis aga lõpuks sain ka oma jaki valmis. Kui vanasti oleks selle kindlasti kahe päevaga valmis teinud, siis lapse kõrvalt läheb umbes kaks nädalat :) Näiteks ühel päeval jõuad ainult kokku traageldada, teisel päeval jõuad näiteks krae teha :)
Ise olen jakiga rahul - siluett on just selline nagu ette kujutasin et võiks olla. Selle arvelt kannatab kahjuks mugavus - sellisest kõvast riidest on nii kitsas jakk ja eriti jaki varrukas suhteliselt ebamugav. Aga ilu nimel ma olen valmis natuke kannatama küll.
Eriti rõõmsaks läheb meel, kui mõtlen jaki omahinna üle: kangas 35.- (ostetud Kangast ja Nööbist, oli tegelikult täitsa korralik materjal aga kuna väga-väga praak, siis kilohinnaga vaid 45.-; lõikasin laikude vahelt ja sai hakkama küll), trukid 32.-. Kokku: 67.- :))
Lõikeks võtsin Burdast 1/2005 ühe karnevali jaki :)
Ega rohkem muud polegi lisada.
Pilt natuke ligemalt
Veel üks pilt
Ja veel üks

esmaspäev, veebruar 20

Džentelmenid on looduskaitse all

Eks selliseid pisikesi asju, mis tuju heaks teevad on ju palju. Mõned on ootuspärased, näiteks kui on ilmunud mõne kudumis- või õmblemisajakirja värske number, kui istud suvalisel hetkel teleka ette ja tuleb mingi mõnus saade, mõni asi õnnestub eriti hästi ja nii edasi...
Vahel juhtub, et rõõmustan ka täiesti ootamatu või tühise asja peale ja kohe tükk aega on hea tuju. Näiteks kui mõni inimene käitub väga armsasti või kirjutab või ütleb midagi väga ilusasti. Siis kohe tahaks minna ja aitäh öelda. Näiteks ma loen Käbi Laretei raamatut ja peale igat peatükki mõtlen, et tahaks kohe teda tänada, et ta on võtnud vaevaks kirjutama hakata. Kui ma suudaks leida mingi talutava viisi, kuidas seda teha, siis ehk teeks ka aga ma ei hakka ju talle ometi mingit nõretavat kirja kirjutama. Huvitav ongi see, et kiita ja tänada on vahel hoopis raskem kui kritiseerida. Sest nii suur oht on see imeline tunne mis sunnib tänama ja kiitma, oskamatuse tõttu ära rikkuda. Siis ma alati õhkan igatsedes, et oh oleks ma ometi kirjanik! oh suudaks ma leida õigeid sõnu!
Reedel käisin perearsti juures ja ukse taga ootas koos minuga üks Härra. Ta oli umbes kaheksakümmend, jalas väga teravate viikidega püksid, seljas sobiv pintsak, särk ja lips. Juba tema välimus võlus mind. Mina käisin siis arsti, õigemini õe juures ära, tema aga ootas. Astusin siis arsti uksest välja, ühes käes mantel, kott ja saapad, teist kätt pidin üleval hoidma, kuna võeti vereproov. Vaevu sain ukselingi seest poolt alla vajutatud selle riidekuhila alt, ruumis olnud neljast inimesest ükski ei tulnud aitama. Astusin välja ja lükkasin tagumikuga ukse kinni. Hakkasin vaatama, et kuhu siis istuda ja "viis minutit oodata käsi üleval". Ühtegi vaba istet silmapiiril ei olnud. Ja siis see Härra, kindlasti kaheksakümmend kui mitte rohkem, seega ka mitte enam endises vormis, tõusis püsti ja pakkus mulle istet!!! Selline džentelmenlik käitumine tuli nii ootamatult, et hetkega ei osanud muud kui podiseda, et aitäh, ei, küll ma saan.... ühesõnaga midagi tobedat ja läksin kuskile kaugemale tooli otsima. Aga see Härra ei taha mul siiani meelest minna. Ajal kus džentelmenlikus pole enam moes jätab selline käitumine väga sügava mulje.
Samamoodi, tegelikult natuke vähem, olin ma võlutud, kui nägin AK-st pilti Toompealt, kus opositsiooni esindajad kogunesid parajasti Reilijani umbusaldamise arutamiseks ja kui ruumi astus Katrin Saks, siis Marko Pomerants tõusis laua tagant püsti, tervitas, ootas kuni proua Saks istus ning istus seejärel ise. Samal ajal kui ülejäänud viis-kuus meest laua ümber ei pannud proua Saksa sisenemist tähelegi.
Mis teha - kui sellist vana kooli viisakust kohtab nii harva, siis on see sündmus omaette ja väärib kohe omaette teemat. Kui mehed ainult aimaksid, kuidas džentelmenlik käitumine naiste südameid sulatab siis võiks nad igasugu muu üleshaibitud atribuutika pealt kõvasti kõvasti kokku hoida...

PS. Pragu meenus, et kunagi kui salmikud moes olid, siis ma muudkui mangusin ja mangusin ema, et ka tema mulle salmikusse joonistaks-kirjutaks. Ühel pühapevahommikul ärkates leidsin salmiku laualt, sees ema joonistatud pilt ja vanasõna "Viisakus on kuldne võti, mis avab kõik uksed". Tundub et see nii on küll.

neljapäev, veebruar 16

Dilemma


KAS
käituda teisele inimesele meelepäraselt, tulla vastu tema soovidele ja püüda võimalikult vähe temaga tülitseda? Vaatamata sellele et teatud asju ma ei soovi teha ja põhjused on isiklik-veidrad ja võivad tunduda teisele arusaamatud. Tunda seejuures ängi sest taaskord ei suutnud ma öelda mida tegelikult tahan sest kardan inimesega tülli minna mida ma võtan väga südamesse ja millega on raske olla

VÕI
käituda nii nagu ma tahaksin, öelda välja oma arvamus ja arusaam ja tunne ja pälvida sellega teise inimese pahameel. Tunda heameelt küll selle üle, et sai öeldud mis ammu häiris aga samas piinelda kahtluses et äkki olin ülekohtune ning tunda kahetsust tüli pärast.


PS. Tegu oli väga argise ja lihtsakoelise küsimusega ja isik oli väga lähedane aga mitte minu mees. Valisin teise variandi ja süda valutab ikka. Kuigi eelmisel üheksal korral valisin esimese variandi ja ka süda valutas.

teisipäev, veebruar 14

Hommikud


Kõige ebameeldivam on ärgata kella peale. Mingi tirin ajab su suvalisel hetkel üles. Ole sa siis kõige sügavamas unefaasis või näe kõige ilusamat unenägu. Vanasti, kui ma väike olin, ei kuulnudki ma seda kella üldse. Isa, kes oli kellassepp, tegi mulle mingi spets äratuskella (ta kutsus seda budilnikuks), mis tiriseks nii kõvasti, et ka mina tõuseks. Vahes oli sest küll abi aga kindel ei võinud ka selle peale olla. Nii et kui ma juhtusin üksi olema siis panin ma kõik maja kellad helisema korraga.

Kui vahel juhtus, et ema oli öösel tööl ja isa pidi meid hommikul äratama tulema, see oli siis kui ma lasteaias käisin, oli see minu jaoks äärmiselt mõnus. Sest isa tuli tuppa, äratas mu üles, andis maisipulgapaki voodisse ja ütles, et poole tunni pärast ma tulen sind äratama. Ise läks üleskorrusele, kus ta elas ja mina sain rahulikult toibuda.

Kõige hullem oli kui vanaema mind äratas. Ta istus voodi servale ja korrutas ühtejutti: ärka nüüd, tõse üles, kuku, tõuse üles. Ja nügis ka. Ja ära ei läinud. Isegi viieks minutiks mitte. Aga ma ei ole kunagi võimeline olnud tõusma Kohe! Tavaliselt ma sain siis väga pahaseks ja ärkasin paha tujuga.

Ülikooli ajal tegin nii, et tõusin palju varem kui oleks pidanud, tegin endale köögis võileiva ja tee, pugesin teki alla, sõin voodis, kuulasin raadiot ja siis jäin uuesti magama ja tõusin poole tunni pärast et riidesse panna ja kooli minna. Kogu perekond vaatas mind kummaliselt aga mulle meeldis nii väga. Nüüd ma enam sellist asja ei tee.

Tööl käies jäin ma kogu aeg hiljaks. Sest ma lihtsalt ei suutnud õigel ajal üles tõusta. Ma olen ju ööinimene. Siis hiilisin vaikselt-vaikselt et kolleegid äkki ei pane tähele, et ma nii hilja tulen. Tavaliselt aga tervitas mind uksel meie peadirektor või mõni muu ülemus..... Kui ma aga vahel harva suutsin õigeks ajaks jõuda, või veel parem, Varem, siis marrsisin tähtsal sammul ja teretasin kõike kõvasti, et näete, ma olen õigel ajal tööl.

Kui me tahame kogu perega kuskile minna, nii et vara peab tõusma, näiteks maale, siis Andres, vaeseke, juba õhtul kurdab, et tema ei suuda mind üles ajada. Sest kui ta ajab liiga passiivselt, siis ma ei tee märkamagi, aga kui ta ajab liiga aktiivselt, siis mul on paha tuju ja seda ta ka ju ometigi ei taha. Ma püüan talle küll igati vastu tulla (ärgata hea tujuga ja õigel ajal) aga tundub, et see ei ole minu võimuses.

Praegu on hommikutega kõige parem. Ärkame Maibritiga tasakesi. Tema ärkab esimesena. Mingi aja pärast hakkab tema lalin ka minu teadvusesse jõudma ja kui mitte lalin, siis sakutamised ja näpistamised ajavad mind ikka üles. Siis ma annan talle mänguasjad, mis ma juba õhtul olen voodi kõrvale pannud, kätte ja võidan vähemalt pool tundi ärkamisaega. Kui ma lõpuks istuli enda ajan, siis Maibriti alati rõõmustab - lõpuks saab ka ema üles! Need on väga mõnusad, aeglaselt ärkamise hommikud.

esmaspäev, veebruar 13

Seosetud mõtted esitanuna punktide kaupa

1. Käisime lõpuks perega fotograafi, Annika Metsla juures. Pool aastat võtsime hoogu ja lõpuks siis saime tehtud, õnneks enne kui laps kooli läheb :) Ja ma olen nii rahul piltidega. No täitsa esinduspildid ma ütleks. Kõige ilusamaid pilte ma ei saa üles panna, sest need on kas Maibrit-issiga või siis kogu pere pildid ja Andres polnud enda avalikustamisega nõus :)
2. Täna oli Maibriti sünnipäev. Jälle! Üheksa kuud siis nüüd.
3. Kohutav igatsus on tekkinud maakodu järgi. Järelikult on varsti kevad. Mõtteis mõlgub juba idülliline pilt, kuidas me oleme maal ja liblikad lendavad ja pääsukesed lendavad kogu aeg kuuri uksepraost sisse-välja ja tassivad oma näljastele pojukestele palakesi. Ja meie jalutame metsa ja randa ja kõik on nii helge ja ilus :) Kui selle interneti ka veel maale saaks.... Mul on sellest täielik sõltuvus ja muidu ma pean kappama Roostale, et natukenegi sellest võrgust osa saada...
4. Tahaks magada. Nii et õhtul lähen magama ja hommikul tõusen ja vahepeal ei pea üles tõusma. 5. Kas oleks võimalik elada nii et mehega üldse ei tülitse? Kõik on nagu hästi ja millegi üle nagu kurta ei saaks aga vahest ikka läheb asi üle käte. Pärast on kahju raisatud ajast ja raisatud tunnetest. Minu isa olevat emale öelnud, et tema (ema) probleem oligi selles et ta tegi liiga vähe stseene ja tülitses liiga vähe. Et igav hakkas. Nad on lahutatud sellest ajast kui mina veel midagi eriti ei mäleta. Urmas Alenderil on üks Ott Arderi sõnadelelaul:

Eks elanud kord üheskoos

suur rõõm ja väike mure.
Rõõm veetis päevi rõõmuhoos
ja mures oli mure.
/---/
Ei mure olnud tusane,
tal oli oma tõde.
Ta oli rõõmu tasane
ja õige mõtlik õde-
/---/
Siis ühel päeval juhtus nii,
et väike mure suri.
Sel päval rõõmu polnudki,
ilm oli hoopis kuri.

pühapäev, veebruar 5

Lummatud


Ma olen lummatud Inese eurolaulust. See on nii ilus et ajab mind nutma... Muudkui ketran seda uuesti ja uuesti.... Tal võiksid kõik laulud nii ilusad olla. Ma polegi teda sellisest küljest varem näinud. Super tüdruk! Tühja nendest muudest eurolauludest.

Imelik, aga kui miski mind väga puudutab, heas või halvas mõttes, siis ajab mind alati nutma. Süda ja silmad on mul tihedalt seotud... Vahest pean täitsa piinlikkust tundma kui jälle kuskil pisara poetan...

laupäev, veebruar 4

Uued püksid

Tekkis suur-suur igatsus õmblemise järgi ja otsustasin midagi õmmelda. Õmblesin ruudulised põlvpüksid. Tulid enam-vähem, paar viga ikka on ka aga järgmised teen paremad. Mõtlesin, et suveks võiks mõnest õhemast riidest teha.
Mulle nii väga meeldib õmmelda! Satun nii tööhoogu, et unustan söömise ja magamise ja muudkui õmblen. Oh kuidas ma sellest puudust tunnen. Vanasti oli mul ikka kogu aeg midagi pooleli ja kudusin palju vähem...
Hea meel on sellegi üle, et suutsin realiseerida ühe kanga oma suurest kangatagavarast, nii et nüüd on kanga kapis nati rohkem ruumi jälle. Aga ainult nati-nati :)
Pilt tagant ka.

kolmapäev, veebruar 1

Natuke lõbusamalt ka:

Kui mul kunagi väike puudel oli ja vahel oli väga kurb ja igav siis ma lõbustasin meie peret sellega, et panin koerale nukuriided selga, mütsi pähe ja tegime moedemmi. Nalja sai ja tuju läks ka paremaks. Ma ei tea muidugi, kas koeral ka:)
Eile tegime lapsega natuke nalja, tegelikult ta ise leidis-virutas vanaema bareti ja see sobis talle täitsa hästi :) Ema-isa-tädi-vanaema ehk kõik kohalviibijad said küll nalja ja Maibrit naeris ka laginal :)

Teine asi: käisime mehega last ujutamas ja sinna puhketuppa, kus lapsega "jahtuma" peab, tuli üks ema, kellel oli selline lõngajuppidest kootud lappidest suur kapuutsiga kampsun. No kohe kaugele näeb, et kellegi kätetöö ja mitte poekaup. Mehe kommentaar: Näe, kullaketraja tuleb :)

Kampsunist me ei julgenud pilti teha aga lapsest küll