MY ENGLISH BLOG

esmaspäev, september 24

Reklaamiklubi: tervitus.ee


Lugesin ükskord Pere ja Kodu retseptivihikust, et avatud on mahetoidu netipood tervitus.ee. Kuna minu ammune igatsus on osta toitu neti teel ning eriti veel kodumaist toitu, siis loomulikult tõttasin ma kohe arvuti juurde uut poodi külastama. Tegelikult ostaks ma köögivilja muidugi kõige meelsamini turult, aga meie turud on nii koledad ja mustad, et ma ei taha sinna eriti minna. Poe kenasti kujundatud ja sõbralik kodulehekülg tekitasid kohe usaldust ja nii ma oma esimese tellimuse tegingi. Sattusin üsna hoogu ja tellisin isegi külmpressi rapsiõli (mis mulle ikka ei meeldi, sest sellel on poslamasla maitse). Ja neljapäeval kell kaks oligi pintsakus meesterahvas ukse taga, kaks jõupaberist kotti käes. Nagu jõulukingi saanud laps kiirustasin kohe kotte avama. Ja nii tore oli jälle näha mullaseid ning eri suuruses kartuleid ja porgandeid! No nagu oleks ise peenra pealt võtnud. Need supermarketi pestud-poleeritud köögiviljad mõjuvad pisut võõralt.
Nüüdseks, kui juba kolmas tellimus poodi sisse antud, julgen seda kohta soovitada küll. Esiteks on jube mugav - võtan aga kokaraamatud ette ja vaatan, mida tahaks süüa teha ja siis muudkui klõpsin asjad korvi. Kahjuks hakkab köögivilja valik väiksemaks jääma, sest eks hooaeg hakkab ka mööda saama. Samas oleme me liiga ära hellitatud sellega, et võime jaanuaris maasikaid ja juulis mandariine süüa. Mina pooldan kodumaise ja hooajalise toidu tarbimist. Kellele ikka on vaja neid krõmpsuvaid maasikaid jaanuaris, mille transpordiks on kulunud oi kui kui palju energiat? Ja ausalt öeldes kõlab vabandus "lillkapsast kahjuks seekord ei saa, sest taluniku sõnul võttis öökülm lillkapsad ära" üsna armsalt.
Teine tore asi on see, et tänu poekesele olen ma nüüd hoopis rohkem juurviljatoite tegema hakanud. Näiteks eile tegin Anni Arro "Sepamaa talu köögist" peedisalatit parmesani ja munaga. Tavaliselt ma ostan poest keedupeeti aga seekord keetsin suisa ise. Ja ausalt, kokkamine pakub palju suuremat naudingut, kui ma tean, et see peedikene kasvas ühe armsa väiketaluniku põllulapil või et see munakene on ühe rõõmsa kana munetud :) Ja nii ilusaid küüslauke pole ka ammu saanud :)
Ja kes tahab ka neti teel toidu tellimist proovida, siis täna-homme ja vist isegi kogu see nädal transprdi eest raha ei küsita :)
Peedisalat keedumuna ja Parmesaniga

4-5 väiksemat keedetud peeti
3 keedetud muna
Parmesani juustu
rukolat
basiilikut
1 sl röstitud kõrvitsaseemneid
soola, pipart
Marinaad:
0,5 klaasi külmpressitud oliivõli
1-2 küüslauguküünt
2 sl palsamiveiniäädikat
1 tl kuivatatud punet

Koori peedid ja lõika õhukesteks viiludeks. Sega kausis kokku marinaadi ained. Kalla viilutatud peetidele ja lase vähemalt tund toasoojas seista. Viiluta munad. Aseta peet, munad, rukola j basiilik kihiti taldrikule. Lisa kõrvitsaseemned ja Parmesanilaastud.Piserda üle natukese marinaadiga ning maitsesta soola ning pipraga.
Minu mugandused: kuna kõrvitsaseemneid polnud, siis kasutasin päevalille omi. Õli panin vähem ja äädikat rohkem. Lisasin marinaadile ka natuke suhkrut.

pühapäev, september 23

Vanaema tomatisaiad


Ükskord, kui ma väike olin, käisime vanaemaga tema sõbrannal külas. Sõbranna oli imemaitsvaid tomatisaiu teinud. Me vanaemaga sõime kohe mehiselt, ei hoolinud isegi viisakusest - nii häid saiu ei saa ainult ühte süüa. Ühtlasi uuris vanaema järgi, kuidas saiu täpselt teha ja alates sellest tegi ta neid igal aastal. Alates sellest ajast, kui tema kasvuhoones esimene tomat roosaka varjundi võttis kuni viimse tomatini sügisel- tomatisaiad olid pidevalt laual. Kõik sõid ja kiitsid.
Täna tegin neid samu tomatisaiu. Ja mõtlesin, et patt oleks nii head asja mitte teistega jagada.

Tomatisaiad

(kogused on ligikaudsed)
6 viilu saia
50 g võid
3 suurt tomatit
1 keskmine sibul
soola
pipart
tilli

Kõige olulisem asi saiade juures, isegi olulisem, kui head küpsed tomatid, on saia praadimine. Sai tuleb praadida pannil keskmisel kuumusel rohke taluvõiga kuldseks. Selline võiga aeglaselt praetud sai omandab kerge magusa maitse. Seda praadimist ei tohi asendada röstimisega ega võid õliga. Enne saia praadimist tuleks aga kate valmis teha, et see saaks saiade praadimise aegu natuke maitsestuda. Katteks tuleb tomat hakkida väikesteks kuubikuteks ja sibul veel väiksemateks tükkideks. Hakitud tomat ja sibul tuleb kausis segada, maitsestada soola-pipra-tilliga.
Mina teen nii, et panen saiad ühe taldriku peale ja tomatikatte kausi sisse ja siis igaüks teeb endale vahetult enne söömist ise saia. Sest kui saiad valmis teha, ehk siis tomatikate saiale panna, läheb sai kole ruttu pehmeks ja see ei ole hea.

teisipäev, september 18

Sandri ristimine

Pühapäeval oli Kaarli kirikus Sandri ristimine. Ilus, pühalik ja südant soojendav. Ristivanemateks olid minu lapsepõlvesõbranna ja õemees. Ma olen kindel, et Sander kunagi tänab meid nii heade ristivanemate eest. Nad on super. Ristimine toimus pereringis.
Tähistasime Sensos. Väga meeldiv teenindus ja sujuv suhtlemine ettevalmistuste aegu.
Kuna võibolla mõni inimene käib siin blogis ka käsitöölisi saavutusi otsimas :) siis mainiksin, et Sandri riided on minu tehtud. Ma tean küll, et traditsiooniliselt käib ristilapsel seljas pikk kleit, aga mina oma poisile küll ei suutnud kleiti selga panna. Teiste beebipoiste seljas mind kleit ei häiri. Aga Sander sai endale püksid ja lipsuga pluusi.
Ja Sander käitus väga viisakalt. Ei ühtki piuksu. Isegi mitte külma vee peale. See täitis minu südame erilise uhkusega:)
Oli helge päev:)
PS. Imelised pildid on Krista tehtud.
PPS. Mind ikka vaevas see küsimus et kuidas Sandri nime käänata. Minu sisetunne ütles, et Sander-Sandri. Paljud aga ütlevad Sander-Sanderi. Probleemi lahendas tubli ristiema, kes küsis filoloogi käest, ja sai vastuseks, et käänatakse nii nagu kringel-kringli :)

pühapäev, september 9

Kirbuturg

Ma olen praegu täitsa emotsioonidest tulvil, sest käisin kirbuturul. Ja see oli üks väga lahe meelelahutusüritus. Ma käisin müümas. Ma pole iialgi ühtegi oma asja müünud, sest olen väga vilets ärimutt. Kõik olen niisama ära andnud. Täna siis teistsugune kogemus.
Käisin kauplemas koos Kristaga. Kahepeale orgunnisime endale müügilaua ja stange ja olime väga suurel üksmeelel ka hindade osas. Kõige kallim asi oli meil 20 krooni. Ja äri läks hästi! Ootamatult hästi. Eriti tore oli näha mõne inimese silmis siirast rõõmu soodsalt soetatud riidetüki üle. Üks pensionär, kes ostis minult noortepärase tepitud jope! manitses, et liiga odavad hinnad. Samas teine pensionär hakkas tingima, ja sai jope 15 kroongia. Nii et inimesi on väga erinevaid:) Nagu see oleks mingi uudis, eks. Lõpus lasime veel hindu alla ka ja saime peaagu kõikidest asjadest lahti. Kõige rohkem selle kauplemise juures meeldis mulle suhtlemine inimestega. Kui ma oma esimesest krambist üle sain, sujus soovitamine-õrn pähemäärimine üsna sujuvalt. Ja inimesed olid kõik heas tujus ja päike paistis!
Vahepeal jalutasin ka turu peal ringi ja uurisin teiste väljapanekuid, aga noh, kleit, mis mulle meeldis maksis 125.- ja laste püksid 50.- ja need tundusid meie hindade kõrval ikka väga röögatud. Meil, muide, maksid kõik lasteasjad 5.- Tundus, et osad inimesed tahtsid ikka teenida. Me tahtsime saada uut kogemust ja asjadest lahti. Muidugi olin endale lubanud, et ei osta midagi, sest ma ei vaja midagi. Siiski soetasin Maibritile pisikese teletupsu ja ühe üliarmsa velvetkleidi, mille mõlema hind oli minu meelest sobilik kirbuturule.
Ning peab ütlema, et need viissada krooni, mis ma teenisin, on kohe nagu erilise tähendusega. Et sain meelelahutust ja raha pealekauba. Ja kappidesse ruumi, mida ei tasu ka alahinnata. Ma läheks kindlasti veel kauplema kunagi ja kindlasti koos Kristaga:)