MY ENGLISH BLOG

kolmapäev, detsember 30

Uus mantel + Õmblemiskursus + Lugemisnurk

1. Uus mantel


See mantel sai alguse sellest, et mul oli ühel sügispäeval kesklinnas tund aega vaba aega ja kus seda ikka parem veeta on, kui kangapoes. Kuna juhuslikult oli sel päeval Kangastuudios Rävala puiesteel just -40%, siis läksin sinna uudistama. Midagi mul vaja ei olnud.
Sellesse kangasse armusin kohe. Tavaliselt meeldivad mulle väga lihtsa faktuuriga kangad ja igasugu bukleed jäävad minust poodi, aga selles kangas oli midagi erilist. Ta on villane, stretš, raske ja täiesti eriline. Ja tumesinine. Hoidsin seda kangast poes kaua käes ja pidingi juba ostmata jätma, sest juba poes jäi ta mu koti külge kinni ja tõmbas lõnga välja. Aga ei saanud ma ikkagi rahu ja ostsin ta ära. Koos ühe väga ilusa musta mantliriidega :) Valisin kohe ka voodri välja, paksu viskoosi, mis müüja sõnul on kasuka vooder. Ja kuigi see ei puutu asjasse, siis peale poodi sain Andresega Artise kinos kokku, et minna vaatama "Moest väljas" filmi. Nii et oli üks väga tore päev :)



Minu algne plaan oli teha sellest hommikumantlilaadne jakk, mis saaks valmis kiiresti ja kergesti. Aga peale seda, kui ma olin oma emaga uuest kangaostust ja õmblemisplaanidest rääkinud, siis minu plaanid muutusid. Võtsin ema soovitusi kuulda muidugi. Sest hommikumantli stiilist olin ma juba ise loobunud, tahtsin lihtsalt sirgelõikelist mantlit ja mõtlesin, et lõikan siis sirge lõlike järgi, st ilma sissevõttudeta. Ema aga tuletas mulle meelde, et minu keha ei ole mitte ühtlane silinder ehk et selleks, et teha sirgelõikelist asja, tuleb ikka kuskilt läbilõige teha. Muidu tuleb kas A-lõikeline asi, puusast kitsas või rinnast lai. Aga sellist lõiget leida, nagu ema soovitas, polnudki nii lihtne. Lõpuks kombineerisin kaks lõiget. Selja ja varrukad tegin sama lõike järgi nagu oma suvejakigi (Burda 3/2015). Esiosa jaoks, mis pidi tulema nö õlga poolitava läbilõikega, võtsin lõike Burdast 12/2012 (aga keskkoha läbilõiget ei teinud).
Esiosa: Burda 12/2012 

Tagaosa ja varrukad: Burda 3/2015




Lõikeid kombineerides mõtlesin küll, et mis sellest küll välja tuleb, aga proovis selgus, et tuli nii hästi välja, et muudatusi polnudki vaja teha! See kangas on aga nii paks ja kohev, et proovi jaoks pidin kõik õmblusvarud maha traageldama. Ja samuti ajas see kangas lõikamisel nii palju tolmu, et kogu mu õmblustuba oli sinise tolmuga kaetud :)


Kuna ma tahtsin väga-väga lihtsat mantlit, siis valisin kinniseks trukid, mille pealmise poole lõin vaid läbi katteriide ja hiljem õmblesin hõlma trukkide ligidalt lihtsalt pikuti läbi. Kuna kangas on selline kohev, siis õmblus näha ei jäänudki. Ka taskud tegin küljeõmblusesse, küll väljanägemise pärast, aga sellest kangast mingit liistuga taskut olekski väga keeruline olnud teha. Ja kraed ma ka ei tahtnud. 



Kuna kanga laius oli 135 cm, siis tegin ma poes väikese valearvestuse, ja ostsin natuke liiga vähe kangast. Muidu oleks varrukad ehk kriipsu võrra pikemad teinud, aga noh, kangast rohkemaks ei jätkunud :) Ja ma oleks tegelikult ka üldpikkust natuke juurde andnud aga tuli nagu tuli. Vähemalt ei jäänud kallist kangast üle (kuigi võrreldes nt Saana poega, kuhu ma hiljuti juhuslikult sattusin, ei ole see sugugi kallis kangas).

Piltidel võib ju palja pea ja kaelaga poseerida, aga päriselus tuleb ikka müts pähe ja sall kaela panna :)

Nüüd, kui ma olen selle mantliga natuke käinud, võin kinnitada, et iga konksuke, mis kuskiltki väja upitab, jääb selle mantli külge kinni. Näiteks on pildil oleva koti sang kinnitatud koti külge karabiinidega ja nende nupud tirivad kogu aeg niite välja. Samuti teeb seda minu sõrmus. Nii et ma pean võtma teise koti või siis siduma karabiini ümber mingi ilusalli. See on tüütu küll, aga ikkagi mulle meeldib see kangas. Ja õnneks väljatõmmatud lõnga saab lihtsalt nõelaga pahemale poole tõmmata ja midagi näha ei jää.
Teine üllatav asi on see, et see mantel on soe. Ma panin seljale ja varrukatele küll ka voodri ja põhikanga vahele flanelli, sest mulle tundus, et see kanga põhi on hõre, aga ikkagi on see mantel oluliselt soojem, kui ma arvasin. See on muidugi pluss minusuguse külmavarese jaoks :)

2. Õmbluskursus

Kes aga hakkab uueks aastaks eesmärke seadma ja plaane pidama, näiteks, et võiks oma õmblusoskusi parandada, siis minu ema võtab uuel aastal jälle uusi õpilasi õmblemiskursustele vastu. Ehk mäletate, et kevadel kuulutasin siin, et üks koht on õmbluskursusele vaba? No tegelikult sellest ühest kohast ei piisanud ja emale tuli üsna mitu väga tublit õpilast, kes nüüd sügisel juba mantlit õmblesid. 
Uueks aastaks on aga ema planinud teha kaks gruppi: üks edasijõudnutele, kes hakkaksid õmblema voodriga jakki, ja teine vähem edasijõudnutele, kes hakkaksid õmblema kas pluusi, seelikut või kleiti (mina soovitaksin kleiti, sest seda on nii raske poest parajat saada ju). Kursus algaks umbes jaanuari keskel.
Süsteem on sama, mis ennegi - teooria tunde on nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Põhirõhk on praktilisel õppel ja korraga õmbleb kaks õpilast, nii et peaaegu nagu eratunnid :) Kõik töövahendid ehk õmblusmasin ja pressimisvahendid on kohapeal olemas. Ajakava tehakse nii, et kõigile sobib ja tubli õpilane võib peale kursust uhkusega kanda omaõmmeldud, hästiistuvat jakki või kleiti või siis midagi kolmandat. 
Kellel on huvi, siis minu e-posti aadress on paremal üleval - kirjutage ja ma saadan kirjad emale edasi. Ja kursus toimub Tallinnas.

3. Lugemisnurk

Ühel päeval läksin raamatukokku ja riiulilt sattus kätte Tiibiku mitteloetud, aga soovitatud "Nelja tee rist" Tommi Kinnuselt. Mulle see raamat väga meeldis. Sisu oli hea, tõlge oli hea (Jan Kausilt) ja kirjutatud nii hästi, et võimatu on raamatut käest panna. Vaatamata raamatutegelaste mitte just kõige kergematele saatustele oli raamat ometi kuidagi helge ja positiivne. Autor on muidugi samasugune humanist nagu tõlkijagi. Kell kuus õhtul ma selle raamatu lõpetasin ja surusin ta kohe pihku Andresele ning ütlesin, et loe homseks läbi, ma pean selle raamatukokku tagasi viima. Ja nüüd on pool kaks öösel ja Andres loeb viimaseid lehekülgi. Nii saab juhtuda ainult heade raamatutega :)

pühapäev, november 15

Sügisjalutuskäik lossipargis


Enne kui lumi maha tuleb, räägin meie selleaastasest "sügismatkast".  Meie sügismatka traditsioonist olen ma siin varem küll juba kirjutanud, aga lühidalt öeldes tekkis see siis, kui me olime Andresega linnainimesed ja tundus, et kuldne sügis ei jõua linnas täies ilus meieni. Seega otsustasime igal sügisel kõige värvilisemal ajal teha ühe väljasõidu koos saiakeste ja sooja teega. Aastad on olnud erinevad ja nii ka meie matkad. Värviliste lehte seas sahistamise matkade vahele on tulnud ka sügismatku, kus on juba lumi maas või puud suisa raagus. Aga igal aastal oleme ikka "risti kirja" saanud. Sest vahel oleme läinud ka sellepärast, et igal aastal oleme käinud, mis salata. Vahel see kuldne sügis on nii kiiresti möödunud, et me pole jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, aga täitsa minemata ka pole raatsinud jätta.


Selle aasta "matk" oli meil kohe väga peen. Nimelt juhtus Andres autos kuulama "Kukul külas" saadet, kus oli sel korral külaliseks Keila-Joa lossi uus omanik. Andresele saade väga meeldis ja kui ta koju jõudis, olid tal piletid "Kellaviiteele" juba taskus. Igal pühapäeval kuni jaanuari keskpaigani vist, korraldatakse Keila-Joa lossis kellaviieteed, kus pakutakse teed, kooki ja mängib muusika. Ja kuna Keila-Joa on väga sobiv koht ka sügisjalutuskäiguks, siis me kombineeerisime selle kellaviiteega. Sest meie kandis siin on valdavad siiski okaspuud ja sügisekulda peame tihti natuke kaugemale otsima minema :) Ja Keila-Joal oleme me Andresega kunagi ammu, enne lapsi ja vist isegi enne kooselamist, sügismatkal käinud ja teadsime, et seal on väga ilus.


Keila-Joa lossis sees olen varem käinud kaks korda - Draamateatri etendustel "Kodukoht" ja "Pikk päevatee kaob öösse". Siis oli loss muidugi restaureerimata ja boheemlikult räämas. Ja kogu austuse juures lossi taastajate ees, tõesti müts maha sellise töö ees, pean tunnistama, et tunnen end paremini just sellises pisut räämas, kriuksuvate uste ja  logisevate aknaraamidega lossis. Selline annab kuidagi unistamisele rohkem ruumi. Ilmselt on oma osa selles tundes ka neil kahel etendusel, mida ma seal vaatamas käisin ja mis olid väga-väga head.


Muidugi meeldib mulle ka "uus" loss, lihtsalt hoopis teine tunne on seal. Praegune loss on aga väga meisterlikult taastatud ja tundub, et allahindlust pole kuskil tehtud - pigem on jäetud mõni asi järgmisse etappi tegemiseks. Nii käivadki tööd teisel korrusel, kuhu tulevad sviidid, nagu lossi perenaine meile selgitas. Kogu loss on taastatud algsete jooniste järgi, mis saadi Peterburist kätte ning ka restauraatorid on Peterburist. Eestist telliti vaid aknad ja uksed. Ja vist ka põrandad, aga selles ma enam kindel pole. Hiljuti avati lossis ka restoran, nagu ma kodulehelt teada sain, sinna tahaks ka väga minna.

Keldrikorrusel on muuseum, kus kogu ajalugu kenasti kirjas. Seal on ka kostüümid nii lastemõõdus kui suuremad :) Ja tore oli seinal ka Peeter Volkonski pilti näha. Mulle ta nii meeldib.
Esimesel korrusel on siis saalid ja väiksemad ruumid ning nüüd siis ka restoran. Lossi perenaine, väga väljapeetud ja sümpaatne proua, rääkis ka seda, et pulmade pidamiseks on loss väga popp koht.


Kellaviietee kujutab endast siis tunnikest, mil mängib muusika ja pakutakse teed ja kooki. Seda, kes muusikat mängib, ette ei tea. Meil mängis üks pianist, kelle nimi mul kahjuks enam meeles ei ole. Kook ja tee (valikus oli ka kohv), mida pakuti olid väga head, kook oli kohe nii hea, et oleks võimalusel kaasa ostnud :) Ja no nõud olid ka ilusad, see on minu jaoks alati oluline!


Nii me seal siis kooki sõime, teed jõime, muusikat kuulasime ja lobisesime. Tekkis natuke küll selline tunne, nagu oleks aeg tagasi keritud :) Inimesi oli parasjagu, oleks vist isegi veel mahtunud. Aga kõige armsamad olid üks vanaisa oma lapselapsega - nemad olid ikka nii ilusad, et ma peaaegu muutusin neid aina vaadates ebaviisakaks.










Ja siis oligi aeg jalutuskäiguks. Ka lossi parki on vuntsitud. Vana sild on läinud ning selle küljes olnud pruutpaaride tabalukud on kunstipäraselt paigutatud spetsiaalsesse hoiukohta. Uutele pruutpaaridele on tehtud traadist südamed, mille külge nad nüüd oma tabalukke võivad kinnitada.


Uus sild aga kõigub ja kriuksub päris korralikult ning kuna ka piirded on üsna hõredad, siis minu jaoks oli seda silda natuke kõhe ületada.


 Sügis ja Peterburi-stiilis loss, need sobivad ideaalselt kokku :)
 Me üritasime käbidele lehe sappa siduda, et näha, kuidas ta joast alla kukub. Väga hästi see ei õnnestunud küll.






Kohustuslik sügisese fotosessiooni tegevus :)



Selline tore "matk" oli meil sel aastal. Minule, kes ma suur matkaja ei ole, aga armastan väga teed ja magusat, sobib see ideaalselt :) No tegelikult on tore ka päris metsas käia ja termosest teed juua, aga väike vaheldus tuleb alati kasuks. Lastele väga meeldis, eriti park, sest selliseid pinnavorme ju meil siin Läänemaal ei ole.


pühapäev, oktoober 25

10



Täna saab minu blogi kümneaastaseks! Kardemonisaiu kõigile!

Olen tänulik kõigile teile, kes te siia ikka sisse põikate ja eriti neile, kes hea sõnaga toetavad. Sest olgem ausad, ega pikalt ju nii vastu ei peaks, kui keegi sinu mõtteid ja tegemisi tagasi ei peegelda.

Viimasel ajal on postitused küll väga harvaks jäänud ja olen tihti mõelnud, et miks see nii on, sest oma peas ma pidevalt "kirjutan blogipostitust". Kümne aastaga tekib ikka selline refleks, et kui midagi toimub, siis mõtled kohe, kuidas sellest blogisse kirjutada :) Ja kui midagi oled valmis õmmelnud või kudunud, siis tundub väga vale seda mitte üles pildistada ja jagada:) Aga eks sotsiaalmeediakanalid aitavad kiiremini just sel hetkel meeles mõlkuvat mõtet jagada ja see vähendab kindlasti pakitsust oma mõtteid blogi kaudu jagada. Kuigi blogi vorm on hoopis teistsugune ja ainulaadne.

Aga niikaua, kuni mulle endale meeldib blogisid lugeda ja kuni kommertslike blogide seas leidub ikka veel armastusest ja suurest jagamise soovist kantuna kirjutatud blogisid, kirjutan ma ka enda oma edasi. Õnneks blogikommerts Eestisse väga pole jõudnud ja kirjutatakse ikka siis, kui jagamissoov on.

Nii et tänan ka häid kaasblogijaid, kes oma lahedate postitustega minus ikka ja alati midagi üles äratavad ja utsitavad end kokku võtma.

Selle kümne aasta jooksul on sama vanaks saanud minu Maibrit ja sündinud ning kaheksaseks saanud Sander. Teisele poole pilvepiiri on läinud minu isa ja vanaema. Me oleme maale kolinud. Meile on tulnud meie kass ja koer. Tänu blogile pakuti mulle Eesti Naise käsitöötoimetaja tööd ning kõigest sellest sündis minu oma raamat. Ning valmis on saanud päris suur hulk kudumeid ja õmblustöid.

Ja kuna pildid on jutuga samavõrd olulised, siis aitäh ka Andresele, kes on igal hetkel nõus pilti tegema ja hilisel õhtutunnil pilte ka töötlema.

Ja pildil olevad kardemonisaiad tegi minu ema. Aitäh ka temale - tulid just sellised parajalt nätske saiad, nagu minule maitsevad!

reede, oktoober 9

Minu suvejakk


Juba juunis õmblesin endale suvejaki, mis pole paraku veel blogisse jõudnud :)
Ma olen külmavares (aga ega need meie suvedki kiita pole), nii et isegi suvel ei saa ma ühtegi outfiti planeerida ilma, et sinna kuuluks midagi, mida "peale panna". Suve algul seisin nõutult kapi ees ja mõtlesin, et kas ma tõesti pean ka suvel musta ja tumepruuni nahktagiga käima? Mul oli ka üks suvine jakk, aga minu uue helesinise pluusi kõrval tundus ta porine. Helesinine lihtsalt muudab mõned toonid mudaseks, ma ei tea miks. Proovisin kõiki olemasolevaid jakke ja miski ei sobinud. Ja ma isegi ei teadnud, millne mu uus jakk võiks tulla, kindel oli see, et mitte reväärkraega bleiser. Viimases hädas mõtlesin, et teen natuke nalja ja panin Maibriti mantli selga. Läks kenasti selga ja sobis hästi, paraku olid käeaugud ikka kitsad. Nii et leidsingi, milline mu uus jakk olema peaks ja asusin tööle.
Maibriti mantel oli muidu selline:


Lõikeks valisin Burda 3/2015 asümmeerilise jaki: 

Muutsin seda omajagu: tegin taha vastandvoldi ja passe (nagu Maibriti mantlil oli), tegin Maibriti mantli järgi ka taskud, varruka põõnad, pagunid ja krae. Joonistasin ka hõlmad otseks. 
Kangaks valisin ühe ammu kapis oma aega oodanud kanga, mille päritolu ma enam ei mäletagi (tõenäoliselt Abakhan). Voodriks võtsin triibulise viskoosi. 


Suvi oli külm ja sain jakki üsna palju kanda. Mugavam oleks, kui kangal oleks natukene venivust, paraku on see aga täiesti venimatu kangas. Iseenesest meeldib mulle selle jaki Burberry-stiil ja värv on ka hea. Natuke naljakas oli Maibriti mantli järgi endale jakki teha, aga vahel sünnivad uued asjad just ootamatut rada pidi. 

Need püksid, millega ma seda jakki kannan on juba mu kapist ära saadetud. Ostsin need Humanast ja peale pesemist-triikimist nägid nad täitsa kobedad välja. Aga peale mõnetunnist istumist autos ja kinos (pildid on tehtud meie pulma-aastapäeval, mil käisime perega Supilinna vaatamas) venisid nad välja ja ei ole kohe üldse ilusad. Aga ma ei viitsinud ka uut fotosessiooni tegem hakata. Hiljem kandsin ma jakki hoopis tumedate teksadega ja nii oli palju parem.












pühapäev, juuli 19

Raamatuloosi võitja on...


Aitäh teile kõigile, kes te raamatuloosis osalesite! Tore, et teid oli nii palju. Ja ma püüan mitte uhkeks minna kõigi nende kiitvate sõnade peale :)


Maibrit soovis võitja ise loosida, nii et siin väike reportaaž sellest. Tegime vanakooli loosimist :)




Ja raamatu võitis endale Maris Vee! Palju õnne! Ja palun kirjuta mulle, meiliaadress on paremal üleval.