MY ENGLISH BLOG

kolmapäev, veebruar 12

Uus tuhin


Lugesin kunagi Harriet Toomperest artiklit kus ka tema abikaasa Mait sõna võttis. Ta siis rääkis, et tema naisele on omased igasugu tuhinad - kord korvipunumise tuhin, siis on kogu maja pajuoksi täis, siis viltimise tuhin ja kogu maja oli villatuuste täis. Võibolla pole faktid täpsed, aga mõte oli selles, et tuhinatega naine. 
Mina olen ka selline. Ja nüüd on mul koduse kosmeetika tuhin peal. Juba ammu jäi see mulle silma ja südame peale, aga kogu aeg surusin teda maha põhjendusega, et mul ei ole aega kõikide toredate asjadega tegelemiseks. Leek hõõgus tuha all, kuni mulle hakkasid juutuubis silma jääma koduse kosmeetika teemalised DIY videod. Siis sain Maibritlt sünnipäevaks "Looduskosmeetika" raamatu ja nii ta läks. Nüüd ma käin mööda moodsate hipide blogisid ja otsid küll kreemi, küll deodorandi retsepte.


Kõige esimese asjana, enne kui ma retseptidega katsetama hakkasin, ostsin Selverist purgi kookosrasva ja hakkasin sellega Maibritti määrima. Tal on atoopiline dermatiit ja me oleme nii palju igasugu asju määrinud (sh ravimid) aga midagi pole eriti hästi aidanud. See kehakreem, mis arst soovitas, on nii rasvane, et Maibritile tulevad vastikusjudinad peale. See, mis apteeker soovitas kui lahjemat varianti, ajas Maibriti nii sügelema, et ta tõusis öösel nuttes üles ja ütles, et kogu ta keha sügeleb ja ta ei saa magada. Elideli kreem aitab aga see on ikkagi ravim, kuigi leebem vist, kui hormoonsalv. Ja siis ma määrisin Maibritti maksimaalselt nädala vältel kõige tavalisema, toiduks mõeldud kookosrasvaga, ja punased laigud kadusid. Lisaks kiidab Maibrit seda tunnet, mis pärast nahale jääb ehk nagu ta ütleb "nagu midagi polekski nahale pandud". See pani mind mõtlema, et miks sellisest lihtsast vahendist kuskil kõvemini ei räägita, miks perearst või allergoloog seda ei soovita? Ma olin ikka täitsa rabatud. Loodetavasti ei ole tegu  juhusliku õnnestumisega. Igal juhul määrime edasi, sest kuiva naha eest tuleb ikka hoolt kanda.



Siis ma tegin tellimused Hobipunkti ja Balscandi. Haapsalust leidsin termomeetri ja Karen Gilberti raamatu "Looduslik kosmeetika". Sest kuigi Jana Koeli raamat on tore, vajasin algajana ikkagi natuke põhjalikumat raamatut, kus on räägitud ka aast ja beest. Jana Koeli raamatus on tarkuseteri vaid retseptide juurde poetatud, aga ülevaatlikku peatükki seal pole (ja sisukorda ka mitte, see on huvitav :)). Muidu on see raamat väga mõnus, retseptides on ikka meie oma ravimtaimi ja koduseid marju ka sees ja osad retseptid ongi ta oma emalt-vanaemalt ehk stiilis "korja päikesekuivi vaarikaid ja määri näole" - väga armas. Gilberti raamatus on aga pikk sissejuhatus aa ja beega ning fotodega samm-sammulised juhendid. See raamat on ilus ka ja mulle väga meeldib autori kirjutamise stiil. Et ei ole nii, et "keemia" on paha ja kahjulik ja "looduslik" nii hea ja ohutu. Et tuleb teha teadlikke valikuid mõlemas "maailmas", kuigi  jah, keemia on ju igalpool meie ümber, kui sõnasabast kinni haarata.


Kui ma esimese kreemiteo ette võtsin, siis käsi ikka natuke värises ja ajasin kõik köögist minema, et saaks vaikuses süveneda,  aga kreemi sisse läks ikkagi üks teine õli, kui see, mida planeerisin. Siiski tuli ka mustsõstraõliga hea kreem. Ja ütleme nii, et see kreemitegu on minu õpitud erialale üsna lähedal ja termomeetriga vesifaasi segades tuli kohe meelde ülikooli aeg, kui praktikumi juhendaja aiva korrutas, et "termomeeter ei ole segamiseks vaid temperatuuri mõõtmiseks!". Vanade aegade mälestuseks ostsin kunagi Ikeast ka kaks laborinõud meenutavat anumat, millest ühe nüüd jälle kasutusse võtsin (teine on juba ammu katki läinud). 
Siiski on igas valdkonnas oma oskusteave ning emulgeerijate ja paksendajate maailm vajab veel edasist avastamist. Rääkimata õlide, rasvade, lillevete ja eeterlike õlide kirev maailm. Aga see on nii-nii huvitav! Olen siin ikka kogemata mitu ööd üleval olnud ja muudkui netis surfanud. Oma raamatuid olen ka kümneid kordi üle lapanud ja järjehoidjaid vahele pannud, et mida uut proovida.


Ja eile tegin tõepoolest ka ise deodorandi valmis :))) Tõhusust peab veel testima. 
Ahjaa, sealt Gilberti raamatust tegin alustuseks kohe ühe näopuhastaja, mis koosnes vaid õlidest ja seega oli vaid segamise vaev. Algul ma ei süvenenud sellesse, et kuidas seda kasutada ja valasin vati peale ja hakkasin nühkima. Sain aru, et nii see küll vist ei käi. Uurisin siis samast raamatust ja netist lisa ja sain teada, et "õliga puhastamise meetod" ehk oil cleansing method ehk OCM on umbes sama populaarne kui paleodieet või vegan-eluviis. Lõikasin minagi siis oma vanad froteerätikud tükkideks,  overlokitasin ääred ära ja nüüd ma täitsa ootan juba õhtut ja näopuhastamise aega, sest see on nii mõnus. Hõõrun näo õliga kokku, teen froteerätiku kuuma veega märjaks ja panen näo peale (seda viimast osa teen lausa kaks korda). Tunne on nagu kosmeetiku juures oleks. Algul mõtlesin, et nende lappidega jamamine on raske, aga tegelikult pole midagi. Rätik läheb kuivama, järgmisel hommikul panen mustapesu kasti ja pesen koos tavaliste froteerätikutega. Igal juhul on see mõnus tunne seda väärt. Ja mul on tegelikult juba ammu arusaamine, et need krudisevad geelid, millega ma muidu nägu pesin, ei olnud kõige õigemad mu jaoks. Õlimeetodi tõhusust pean hindama natuke hiljem, sest algul nahk harjub ja siis näeb alles tulemusi. Praegu naudin lihtsalt seda tunnet. 
Ja siis tõmban näo üle näoveega, mille tegin kummeliteest, glütseriinist ja natukesest õunaäädikast. Ja siis omatehtud kreem peale. 
Kreemi ja näovett hoian külmikus ja kuna see ei ole vannitoast väga kaugel, ei ole see purkide transportimine ka mingit erilist tüli tekitanud. 
Ja minnes tagasi jälle selle Gilberti raamatu juurde, siis selle sama näopuhastusõli retsepti juures viskab ta nalja, et miks on retsepti nimi "Makadaamia ja jojobiga näopuhastaja" kui põhikoosisosa on kastoorõli. Et nii teevad ju kõik kosmeetikafirmad - panevad nimesse kõige seksikama koostisosa nime, missest, et seda on seal vaid mikronites. Ja see võtab tegelikult kokku ka minu põhilise hetkeemotsiooni selles valdkonnas - et miks ma pean ostma "mandliõliga kätekreemi", mille koostises on imevähe mandliõli ja enamus kandjaaineid, kui ma võin võtta ise selle mandliõli ja veel mõne muu komponendi, ja teha endale ise üks hea kätekreem. Rääkimata, et hind tuleb ikka oluliselt soodsam. Võibolla ma tõesti ei oska veel teha neid geeljaid ja momentaalselt imenduvaid määrdeid, aga toimeaineid võin küll panna just selliseid, nagu tahan ja palju paras tundub. Ja kui ma vaatasin, kui vähe maksab kosmeetiline savi, valge või roheline või ükskõik milline, siis ma mõtlesin, et kustkohast on üldse tulnud harjumus mingit savimaski poest osta, kui selle saab nii lihtsalt ise kokku segada? Ometigi oli raamat "100 minutit ilu heaks" ju ka minu pubekaea lektüüris. Vahepeal on need reklaamid ja ilusad pakendid ja naisteajakirjad mind lihtsalt ära rikkunud.
Eks te vist mõistate, et mul on praegu tuhin peal ja ehk kipun seda teemat liiga idealiseerima, aga mul on tunne, et ma olen ühe õige asja enda jaoks avastanud:)
Ja ma olen täiesti kindel, et teie seas on palju kogenumaid kodukosmeetika praktiseerijaid, nii et ma oleksin väga tänulik, kui oma tarkuseteri kommentaariumisse jätaksite. Aitäh!