MY ENGLISH BLOG

neljapäev, november 30

American Eagle Outfitters - hilpharaka pihtimus

Läheteandmetena võiks olla öeldud, et 1) mul ei ole siiamaani mitte ühtegi rõivabrändi suhtes tekkinud mingeid kultuslikke tundeid, mul on ükskõik, mis firmamärki riied kannavad, peaasi, et nad mulle meeldiksid; päris Hinnapommist ma riideid ei ostaks aga Dieseli poest võin suhteliselt rahulikult mööda minna 2) ma jumaldan teksapükse 3) ma jumadan ilusaid riideid ja kingi ning võiks kõik oma säästud ilusatele riietele ja kingadele kulutada.

Kui ma kolm aastat tagasi Ameerikas õppereisil käisin, siis sattusin sellisesse poodi nagu American Eagle Outfitters (AE). Mul oli lihtsalt soov osta edale Ameerikast „suveniiriks” teksased ja selles poes tundus neid palju olevat. Teksad ja ühed vabaajapüksid said soetatud ning kui mitte arvestada kultuurilistest erinevustest tulenevat iseenda lollikstegemist poes läks kõik ladusalt. Teksad istusid superhästi ning aasta pärast selgus, et ma ainult oma AE teksade ja vabaajapüksetega olingi käinud, kõik ülejäänud teksad lihtsalt seisid kapis. Ükskõik kuhu poodi ma ei läinud teksasid vaatama (seda teen ma siis ka kui mul otsest vajadust teksade järgi polegi, sest siis kui on vajadus, sobivaid pükse raudselt ei leia) siis tundusid kõik sellised „mitte päris” ehk mitte AE. Ainukesed ilusad teksad olid minu meelest AE kodulehel. Niimoodi, tasapisi, ma armusin AE-sse.

Peale seda, kui Maibrit sündis, kahanesid aga mu mõõdud väiksemaks, kui need enne Maibritti olid ja minu armastatud AE teksad jäid hirmus lohvakaks. Käisin AE kodukal unistamas niikaua, kuni õemees rääkis, kuidas ta omale läbi Netikulleri Foot Lockerist kossu tossud oli tellinud. Väike shoppamiskuradike minus elavnes ning jõudu hakkas koguma mõte tellida endale AE-st teksad Netikulleri vahendusel. Sest sellisesse tundmatusse riiki nagu Eesti, AE oma kaupa loomulikult ei saada. Võtsin küll rahunemiseks nädalakese, sest neti teel teksade ostmine pole just kõige mõistlikum tegevus. Soov aga ei kustunud ning nii ma laotasin oma armastatud teksad põrandale ja panin arvuti kõrvale ja siis muudkui mõõtsin ja võrdlesin , et saada samasuguseid. Kui ma oma tellimuse Netikullerile olin esitanud, siis ma ei julgenud sellest kellelegi rääkidagi, sest keegi ei saaks niikuinii aru, miks mul on vaja enale Ameerikast teksapükse tellida. Sest nii nagu ikka armastusega, on ka armastust brändi vastu väga raske põhjendada. Ma ju võin selgitada, et AE-s on ilusad, mugavad ja äärmiselt kvaliteetsed riided, aga mõistmatut pilku see ei muuda. Minu armatuse olid võitnud ka kõik muud AE riideesemed. Need sobivad täpselt minu praeguse elustiiliga, kuigi ma olen nende sihtgrupist, kelleks on peamiselt tudengid, juba ammu välja kasvanud. Mittearmunu jaoks on need kindlasti äärmiselt tavalised riided.

Siinkohal peaks kiitma ka Netikullerit. Netikuller on selline firma, milliseid meil napib ehk kes teeb oma tööd professionaalselt ning kiiresti, on paindlik, kaasaegne ning äärmiselt kliendisõbralik. Julgen seda rahuliku südamega soovitada. Ainuke miinus asja juures on see, et kauba maksumuselt tuleb peaagu pool juurde, aga selle moodustavad põhiliselt igasugu maksud ja transakulud.

Ma ei mäletagi enam kaua ma oma pükse, pluusi ja plätusid ootasin, igal juhul ärevust jätkus. Kui ma lõpuks oma paki kätte sain ning käte värisedes avasin ja püksid jalga vedasin, siis hakkasin suurest eufooriast lausa hüppama. Teksad olid täpselt! nagu eelmised, ainult siis number väiksemad ehk parajad. Samuti olid viimase peal ka ülejäänud asjad. Küll ma olin õnnelik! Vaikselt rääkisin oma tellimusest ka emale ja õele nende pilk polnudki nii mõistmatu kui algul arvasin.

Nüüd, kui sellest tellimusest on peaaegu aasta möödas, tekkis mul taas Kiusatus. Läksin Andrese juurde ja ütlesin, et mul tuli üks selline jõulu- ja sünnipäevakingi soov, mille üle ma oleksin tohutult õnnelik ja et kas ta tahaks sellest kuulda. See pole küll väga „ilus”, kui ma iseendale kingituse sisuliselt ära ostan, aga no vahel võib. Nii ma siis tegin oma teise tellimuse AE-st ning nüüd jätkub põnevust jõuludeni...

pühapäev, november 19

Maibriti palitu

Mulle väga meeldivad väikestel lastel sellised riided nagu mu oma lapsepõlves olid. Kuna Maibrit veel ei avalda soovi, millist palitut ta sooviks, siis ma saan oma maitse järgi teha. Tegin sellise, mille kohta sobib minu meelest öelda palitu, mitte mantel, nagu ma tavaliselt ülten.
Palitu on villasest riidest ja villase vatiiniga. Kuna ma pole eriti vatiiniga asju õmmelnud, siis läks ikka mõni asi mantli puhul nässu ka aga ma peitsin need vead ilusti ära ja sain edaspidiseks kogemusi. Lõike võtsin küll Ottobrest, aga muutsin seda kõvasti, sest Ottobre lõiked on ülemõistuse laiad.
Nüüd on peaagu kogu komplekt valmis - müts, sall, kindad ja palitu. Ainult karupüksid on veel puudu. Pean plaani need hoopis õmmelda, kui vaid sobivat villast trikotaaži leiaks.
PS. Maibrit õnnistas oma uue mantli ilusti sisse ka - viskas pildistamise ajal pikali ja natukese aja pärast ütles "kaka", mis tähendab ka pissit. Kuna ta kodus mähkmeid ei kanna, sest me soovime vaikselt potitamist harjutada, siis sai lisaks bodile ja pükstele ka uus mantel vettida. Oleks ta ilusti püsti seisnud, oleks vähemalt mantel olnud päästetud. Leidis ikka ajastuse :)

kolmapäev, november 15

Parfüüm

Kui ma kunagi usin naisteajakirjade lugeja olin, siis üks asi, mis ma alati lugemata jätsin, oli uute parfüümide tutvustus. Ma võin ju lugeda, mida ühe või teise parfüümi sisse on segatud, aga mis kasu sellest on? Lõhna peab ikkagi tundma, et sellest ettekujutust saada.

Täna käisime vaatamas filmi "Parfüüm". Režisööri üheks ülesandeks oli väljendada lõhnu läbi ekraani. Kuidas seda teha? Lugesin kuskilt, et vaatamata sellele, et originaalraamatut oli saatnud suur publikumenu peeti seda siiski ekraniseerimatuks, sest olevat tundunud võimatu kõiki neid lõhnanüanse vaatajateni tuua. Läksin põnevusega kinno, kuna olen isegi seda raamatut kümme aastat tagasi lugenud. Paraku oli see raamat trükitud praktiliselt ilma reavahedeta, nii et seda tuli lugeda järjehoidja abiga, et read sassi ei läheks. Kuna lugemise tehnilisele küljele tuli nii palju tähelepanu pöörata, siis ehk selle pärast ei jätnud see raamat minusse kustumatut jälge.
Pean tunnistama, et see film võttis mind täiesti sõnatuks. Vaatamata sellele, et filmis oli üsna palju võikust ja sellist detailsust, millest viisakas inimene mööda vaatab ning mis tegi kokteili joomise filmi ajal suhteliselt võimatuks, siis tervikuna mõjus film meistritööna. Mulle meelidis ka väike süžeemuutus võrreldes raamatuga (kuigi raamatut ma enam nii täpselt ei mäleta, ikkagi ju kümme aastat tagasi lugesin). Film oli igast küljest vaadatuna perfektne. Ma võiksin väikese liialdusega väita, et ma tundsin kinos lõhnu!

esmaspäev, november 13

Maibriti kuldkalake


Maibriti tädil, kes kuni viimase ajani elas meie kõrvalkorteris, oli suur akvaarium kaladega. Kui tädi uude koju kolis, siis jäid kalad esialgu vanasse kodusse ja me käisime Maibritiga neid söötmas. Maibritile kalad väga meeldisid ning alati hakkas ta akvaariumi ees kilkama. Eriti kui kalad sõid või üksteist taga ajasid. Siis viis aga tädi kalad uude koju. Me käisime küll Maibritile näitamas, et kalu enam pole, aga ta keeldus seda aksepteerimast. Nii kui meil korteri uks lahti jäi läks ta tädi ukse taha nõudma "ka-ka-ka!". Kui ma ütlesin, et kalu enam pole seal, siis hakkas ta nutma. Mul oli temast nii hirmus kahju.
Täna tuli tädi Maibriti 1,5-aastasele sünnipäevale. Nii kui Maibrit tädi nägi läks kohe ukse taha "ka-ka-ka" nõudma. Mina üritasin selgitada, et ei ole enam kalakesi aga tädi ütles, et hea küll, lähme vaatame. Kui nad ukse lahti tegid, oli tädi korteris lalua peal pisike akvaarium kuldkalaga. Tädi oli käinud eile akvaariumipoes ja Maibritile sünnipäevaks kuldkala ostnud ning salaja selle juba eile kohale toonud-sisse seadnud. Ma arvan, et ma pole kunagi nii suurt tänutunnet tundnud ei ühegi oma ega Maibriti kingituse eest.

pühapäev, november 12

Oma Maitse

Nüüd on küll juhtunud nii, et ma olen ühest äärmiselt väärtuslikust ajakirjast lihtsalt külmalt mööda käinud. Ajakirjast Oma Maitse. Kuna minu meelest kõik kokandusajakirjad lõpetavad ilmumise peale paari esimest numbrit, siis ma pole kunagi võtnud vaevaks nendega poes tutvust teha või siis osta. Nüüd aga Kajakas oma blogis kiitis seda ajakirja ja mul hakkas kohe tuluke vilkuma. Täna soetasin endale novembri numbri ja kui ma ütlen, et ma olen vaimustuses, siis see on väga tagasihoidlikult öeldud. Ma lugesin selle otsast lõpuni läbi, kell on pool viis hommikul, mul on kõht hirmus tühi ja pea täis igasugu kulinaarseid mõtteid. Pealegi tuli mulle meelde, kui taevalikku suppi ma restoranis Ö sõin ja ma nii hirmsasti tahaks seda praegu! Lisaks tunduvad homseks planeeritud Maibriti 1,5 aasta-sünnipäeva ja isadepäeva söögid nüüd nii igavad ja kahvatud.
Aga ajakiri on fantastiline ja tänasest minu number üks! Aitäh, Kajakas!

reede, november 10

Head asjad

Vahel on selline tunne, et tahaks midagi väga head, aga ei tea mis see on. Tahaks nagu midagi erilist. Eile tõi ema mulle Londonist just midagi sellist. Ma ei teagi kuidas selle asja nimi eesti keeles on, inglise keeles on Lemon curd. Koosneb sidrunist, suhkrust, sidrunikoorest, võist, munadest ja sortsukesest liköörist. See oli tõeline maitseelamus. Tänu kõikvõimsale internetile leidsin ka pisut infot selle hea asja kohta ning ka retsepti. Sest purgike hea asjaga on pisike ja tahaks veel. Ma ei tea muidugi kas mul see nii hästi õnnestub, sest Londoni kraam on ikkagi kuninglik, ostedud Buckinghami poekesest :)


Samuti on mul tükk aega olnud selline tunne, et tahaks mingit uut mõnusat eesti muusikat. Enamuse aja mängib mel kodus küll Ave Kumpase "Väikese lapse laulude" plaat aga vahel võiks ka midagi muud kuulata. Leidsin sellise plaadifirma nagu kuula.ee kust saab ka muusikat kuulata, et siis teaks, mida ostad. Tellisin sealt samalt kodukalt "Ema laulud" ja "Kui lähed, mine iseendasse". Ilus eesti muusika, ilus eesti keel, ilusad plaadiümbrised (ei ole plastmassist). Sellised südamega tehtud asjad soendavad ka teiste südant. Lisaks oli Andre Maaker, "Kui lähed..." muusika autor, ka väikese pühenduse plaadiümbrise sisse kirjutanud. See paneb tõesti heldima.