MY ENGLISH BLOG

kolmapäev, detsember 31

Jõulud


Blogipidamine on mul küll unarusse jäänud aga ilma jõulupostituseta ikka ei saa.
Ma palusin siis Andrest ka, et ta mulle ilupilte teeks, sest eks tuba on sama ja inimesed ka, osad küll on päris palju kasvanud.
Jõululaupäevaks tulid meile külla minu õe pere ja ema. Et mitte meie kokkusaamist ära sõnada, ei teinud me viimase päevani plaane, sest tavaliselt just siis kipub keegi haigeks jääma :) Nii tegi iga pere midagi maitsvat süüa ja laud sai kaetud igasugu heade asjadega. Pärast vahetasime retsepte ka. Ja mul tuli just praegu meelde, et unustasin jälle kirja panemata ema sülditegemise õpetuse. Ema teeb mul nii head sülti!

Peale lõunast verivorsti ja süldisöömist läksime Rooslepa kabelisse jumalateenistusele. See oli armas nagu ikka. Koju jõudes olid päkapikud kuuse alla suure hunniku kingitusi toonud. Jõuluvanal on vahetustega töö ja ta sellel aastal meile ei jõudnudki. Sellest oli muidugi väga kahju, aga lapsed siis mängisid ise jõuluvana. Aga enne tuli mitu tundi oodata, kuni me oma pearoa oleme ära söönud. No et ikka põnevust üles kruvida:)

Muidugi käisid lapsed uudistamas, et kellele mitu pakki on :)
Peajõulumemm oli Maibrit, aga kui tema kink tuli, siis läks Sander asendusjõuluvanaks.

Sander ootas et saaks jõuluvanale kitarri mängida :) Jõulumemm sobis ka.
Meie laste jõulusoovides on alati peamisel kohal legod.
Minu õetütar on suur Elsa fänn. Tal on Elsa laul kõikide liigutustega veatult ära õpitud :) Ja nüüd tõid päkapikud talle ka Elsa riided. Ja see rõõm, mis vallandus, kui ta paki avas - see ikka toob pisara silma küll :)
PS. Mina seal taga seisan lihtsalt imelikult, tegelikult olen ikka samas mõõdus keskelt (no mõni cm siia-sinna, rohkem siia). Sest sellelt pildilt võib küll arvata, et vähemalt 5 kuud :)))


Ülejäänud õhtu oli legode kokkupanemisega sisustatud.


Minule tõi päkapikk ühe laheda raamatu. Väga inspireeriv!

Minu ja Andrese kingid :)


Minu uus seinakaunistus. Nägin seda Stockmannis ja ei saanud ostmata jätta :) See on Pentikult ja see on minu uus lemmik kodusisustusfirma!

Ja see suur pall on ka Pentikult.




 Jõulu esimesel pühal läksime jälle metsa loomadele õunu viima. See oli muidugi ettekääne, tegelikult me tahtsime jalutada. Ja minu õde on alati see vedur, kes meid jalutama viib. Ja väike piknik kuulub ka selle jalutuskäigu juurde, seekord oli menüüs glögi ja stollen.






Et kõik mu küünlajalad kuhugi mahutada, tekitasime sel aastal küüünlapingi :) No mul ei ole selliseid aknalaudu, kuhu saaks küünlaid panna.


See ingel on mulle väga kallis. Selle kinkis minu vanaema kunagi Maibritile. Ja ta on ingel küll, tiivad ei paista välja lihtsalt. 


Päkapikk tõi Sandrile rebasekujulise jõuluehte.


Oksal tukkuv ingel on Maibriti tehtud.


Selle jõuluehte tõi päkapikk Maibritile.





Meie tänased külalised. Kaili on omamoodi Noarootsi hea ingel.

Väike muusikaline vahepala :)
Olid ilusad jõulud. Rõõmsad ja helged. Kuna ma terve detsembri ja tegelikult ka novembri tegin palju tööd, siis oli mul ka selline puhkuse ja kerguse tunne. Ja kingiootusest ärevad lapsed annavad jõuludele selle viimase särtsu. On ilus aeg igas mõttes.
Praegu istun oma elutoas ja olen ütlemata tänulik, et saan olla just siin ja just praegu. 
Head vana-aasta lõppu teile! Ja ilusat ja õnnelikku uut! Ja loodetavasti ka blogisissekannetetihedamat ;)





laupäev, oktoober 11

Sandri 1. september





Selle aasta esimene september oli meil jälle pidupäev, sest Sander läks esimesse klassi.
Kui Maibriti aastal läks esimesse klassi kuus last ning nad hakkasid kolmanda klassiga liitklassis käima, siis Sandri klassi läks lausa kümme last ja nad said täitsa eraldi klassi. Viie paralleeliga linnakoolide kõrval tundub see muidugi teine maailm, aga uskuge mind, alla 1000 elanikuga valla kohta on kümme esimesse klassi minejat täitsa korralik tulemus :)




Sandri esimese õpetaja nimi on Lii. Tema võttis sellel aastal vastu ka oma endise õpilase tütre. See on ka maakoolide juures tore, et samad õpetajad õpetavad kõigepealt emasid-isasid ja siis nende lapsi :) Ja oli ikka armas vaadata küll kuidas kahemeetrine isa läks oma tütre esimesel koolipäeval lilledega oma enda esimest õpetajat kallistama.




Sander kõndis saali ja sealt ära oma üheksandikust naabripoisi kõrval. Sandrile jagus lausa kaks suurt kõrvale :)
 


 Sander sai kohe esimesel päeval aru, mida koolis teha tuleb. Eks ta on seda aabitsat ju kodus näinud, kui Maibrit samasuguse järgi õppis ja rõõm oli suur, kui ta päris enda oma sai. Õpetaja Lii käe all on nüüdseks lugemine selle järgi ka ikka väga kiiresti edasi arenenud. Õpetajad lihstalt oskavad lapsi õpetada :))
 Nagu näha, jagab Sander pinginaabrit:) Ja keskmisel poisil Kerdol on neid kaks.
 Noaroosti kool on minu arvates nii tohutult armas :)

 Sandri püksid ja vesti õmblesin ise. Kõigepealt olid meil olemas kingad. Mina ei suutnud osta neid musti kingi, mida kingapoodides poiste pidulike kingade sildi all müüakse. Ostsin purjekingad, minu lemmikud. Mõtlesin küll, et kas on ikka piisavalt akadeemilised, aga kui minu korralik ema need ka heaks kiitis, kadusid kõhklused. Ja kikilipsu, Sandri esimese üldse, tegi minu ema Andrese lipsust. Sest minu kangalaos polnud mitte ühtegi sobivat kangast lipsu jaoks ja tund oli kaheteistkümnes.

 Korralik koolilaps peseb kõigepealt käed ja alles siis hakkab õnnitlusi vastu võtma :)))

 Istutasime puu ka. Pisikese tammekese.


 Külalisi, pidustusi ja aktusi oli meil sellel päeval päris palju. Viimased külalised tulid õhtul kell üheksa. Vahepeal käisime ka Maibriti kunstikooli aktusel ja siis Sandri muusikakooli aktusel.

 Sander läks kitarri õppima. See sinises pluusis meesterahvas on Sandri kitarriõpetaja Joshua. Ta on ameerklane :) Kuna muusikakool on minusuguse muusikakauge inimese jaoks natuke aukartust äratav koht, siis on eriti tore, et erialaõpetaja on selline laheda olemisega ameeriklane, kes hakkas meid kohe sinatama ja kellele ma julgesin laupäeval helistada ja küsida, et kas see pill, mis me välja valisime, ikka sobib. Ja solfi õpetaja on ka ülilahe. Sander tuleb sealt alati ülevas meeleolus ära. Ma imetlen selliseid õpetajaid!
Ja kui tavakooli kodutöö kontrollimisega mul arusaadavalt probleeme pole (sest lugeda ma oskan eksole), siis muusikakooli ülesannetega oleme ikka interneti ja juutuubi appi võtnud. Sest kui õpetaja kirjutab, et "harjuta 0-2 kõik kellad (loe: keeled)" siis läheb ikka natuke uurimistööd enne kui koodi dešifreerid. Nüüd ma olen targem ja lähen alati peale tunde üle küsima, et mis teha jäi.  Ja C-duuri heliredelit oskan nüüd minagi kitarril mängida. Muidugi, kui ma nägin, kui kiiresti õpetaja Sepapoisid läbi mängis (meil läheb kahe noodi tabamiseks sama kaua aega, kui temal terve loo mängimiseks), saan aru, et tööpõld on lai :) Aga nüüd õpetab Sander juba mind, et mis näpuga kuhu vajutama peab. Igal juhul on väga põnev ja muusikakool on tegelikult sama mõnusa ja hea õhkkonnaga, nagu Maibriti kunstikoolgi. See kunstikool on selline, et kohe läheks ise sinna. Oma erilise auraga on ta nagu omaette maailm, kus eksisteerib ainult loomine.
 Kolmada klassi tüdruk Maibrit oma sõpradega.
 Sander ja tema ristiema.
Õhtud näevad meil nüüd sellised välja. Algul Sander ei tahtnud üldse harjutada ja ma ma olin ikka täitsa segaduses, sest ta ju ise niiväga tahtis seda kitarri õppima minna. Siis tabasin, et talle ei meeldi selline umbmäärane "mine nüüd harjuta". Temale peab ütlema nii: "Kõigepealt mängi 5 korda Rong see sõitis, siis 5 korda Sepapoisid, siis 5 korda heliredelit ja siis mõtle ise üks lugu". Siis ta läheb väga rõõmsalt harjutama. Pedagoogilised nõksud, kas pole? :)

Ja Sander on ikka väga õnnelik, et ta saab nüüd lõpuks ometi koolis käia. Et ei pea enam kunagi lasteaias magama. Et ta on nüüd suur poiss, kes paneb ise oma koti kokku ja loeb raamatut. Ja õpetab juba oma emagi :)