Lühidalt...või siis mitte eriti

1. Minu täitsa uus muusikaline lemmik on Raadio Maria "Siin Tallinn". Ma olen küll ajast maha jäänud, sest see bänd loodi juba kaks aastat tagasi ja ei tea kas nad enam aktiivselt tegutsevadki. Aga ma kuulsin Vikerraadiost nende lugu ja kohe sain aru, et nemad mulle meeldivad. Nüüd on mul plaat ja kuulan seda autos peamiselt. Ja võimalusel väga kõvasti:)

2. Pühapäeval käisin kinos vaatamas filmi "Proposal" ja mulle väga meeldis. See mind ei seganud, et ma üksi kinos käisin, aga segasid mingid segased mutid tagareas, kes olid mu meelest liiga ülemeelikud ja otsustades selle järgi, mille üle nad enne filmi lastud treilerites naersid, siis ütleks jah, et issanda loomaaed on kirju.

3. Ja kolmandaks.... ma otsustasin aja maha võtta. Viimasel ajal ma muudkui piitsutan ennast, et vaja aias toimetada, vaja hoidistada, vaja kodu korras hoida, vaja kududa, vaja õmmelda, lugeda jne. Vaja olla mingi musterperenaine. Aga viimase aja sündmused on mind mõtlema pannud ja mulle tundub, et oma kõige kallimatele olen ma liiga vähe aega pühendanud. Mind on vaja hoopis lastele. Kogenenumad emad räägivad, et see aeg, mil laps on väike ja sind tõeliselt vajab, on nii üürike. Seega tuleb sellest maksimum võtta ja kunagi hiljem võib siis eriti tubliks hakata.

4. Ja nüüd, kus ma neid ridu kirjutan, sain meili, kus teatati, et üks Andrese tehtud foto meie muinastulede öö lõkkest võitis konkursi (konkursil osalemine tuli meilegi üllatusena)! Nii et lisaks sellele imeilusale hilisõhtule rannas, mis läheb kindlasti nimekirja "2009 parimad hetked", võime nüüd ka resturaani minna :)

Vahepeal toimunust

Üllatusin, kui vaatasin, et vaid kuu on viimasest postitusest möödas. Ma arvasin, et vähemalt kaks :) Aga väike kokkuvõte vahepealsest:
1. Kultuur. Väga ammu juba käisime vaatamas Seks ja linna filmi ja mulle meeldis väga-väga. Sobis minu meelest hästi pulma-aastapäeval vaatamiseks ja Andres polnud sugugi ainuke mees saalis. Mul on lausa piinlik oma sõnavõttude pärast, mida ma tegin olemata filmi ise näinud (stiilis: pidavat jama film olema). SJP tegi minu meelest väga hea osatäitmise ja sitsid-satsit-kleidid ei võtnud üldse liiga palju ruumi.
"Pikk päevatee kaob öösse" Keila-Joa mõisas oli samuti elamus. Alahinnata ei tasuks muidugi ka mõisa enda panust elamusse.
Ja muidugi käisin vaatamas "Mamma Miat" ja muidugi mulle see meeldis :) Vaatamata sellele, et olin üksi, st ilma kaaslaseta, nutsin, naersin ja lõin jalaga takti hoolimaa sellest, mis naabrid minust arvavad!
2. Raamatud. Vahepeal on kudumistuhin vahetunud lugemistuhina vastu. Või noh, tuhinaks ei saa nimetada olukorda, kus ma alles peale laste uinumist lugema saan hakata. Aga siiski. Kõigepealt Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus". Kuna ma armastan väga Bergmanit ja Lareteid, siis loomulikult lugesin selle raamatu ühe hingetõmbega läbi ja oli ta just nii hea, kui arvata võis. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" seisis tükk aega riiulil ja lõpuks võtsin sellegi kätte. Ja pettusin väga. Õigluse huvides tuleb tunnistada, et raamat oli ise väga haarav ja lugema kiskuv, aga no see raamatu lõpp... Teatud kahtlused-kartused taolise lõpu osas muidugi raamatu keskel tekkisid, aga ma arvasin, et Gavalda nimi on garantiiks, et selliseks naistekaks see raamat ikka ei kisu. Aga kiskus ja lõpp oli ülilääge ja tõmbas kogu raamatule vee peale.
Praegu loen Heljo Männi "Elu roheline hääl" ja naudin. Raamatu "ülesehitus" laseb tekkida tundel, justkui istuks Hejo Männi juures kodus ja kuulaks tema memuaare. Kuna lapsepõlves sai "Väikesi võililli" lausa mitu korda loetud, siis on palju äratundmisrõõmu ja muidugi - mulle lihtsalt väga meeldib elulugusid lugeda.
3. Aiandus. Meie kuus kirsipuud kandsid sellel suvel esimest korda, kogu selle viie suve jooksul, mis me siin olnud oleme. Puud olevat enne meid igal suvel kandnud, nii et ma arvasi, et me lihtsalt ei meeldi neile. Aga sellel suvel nad muutsid meelt ja kirsisaak oli suur. Suur oli ka tüdimus kirsside puhastamisest, mis võitles kogu aeg minu suure hoidistamise-hasardiga. Kui tüdimus lõpuks võimust võttis, korjas ema ülejäänud kirsid endale :)
Sellel aastal oli ka hea hernesaak. Tillid ja küüslaugud aga kolletuvad nii et miski neile ei meeldi. Esimesed oad valmistasin a la Maru Eesti Naises ja nüüd ootan järgmisi kaunakesi.
4. Muud üritused. Juuli lõpus toimus meil Andrese kursuse iga-aastane kokkutulek. Kuna ma olin ikkagi ju perenaine, siis polnud see nii väga suur puhkus aga ometi oli ta väga positiivne üritus. Sest sai rääkida nende prouadega, kellega varem pole jutupeale sattunud ja tõdeda, et toredatel ja tublidel kursavendadel on ka väga toredad abikaasad. Ühtlasi sai ühel ööl esimest korda Aliast mängitud ja ma sattusin sellest lausa eufooriasse. Hommikul oli emotsionaalne pohmell :) Jah, oli üks väga tore pidu meil siin.
Sellel nädalavahetusel käisime Andrese ja väga paljude muude firmade ühis-suvepäevadel ja viisakalt öeldes: elasin üle.
5. Headest inimestest ja blogist.
Tahan ära öelda, et: mina ei plaani oma blogi parooli alla panna ega blogimist lõpetada. Selle blogi kirjutamine ning eriti teie kommentaarid on mulle väga-väga palju jõudu andnud (eriti üks Antsu kommentaar, millele rasketel hetkedel alati mõtlen) ja ma loodan, et teiegi mõne iva siit leiate. Ma usun südamest, et kõik selle blogi lugejad on head inimesed ega soovi ei minule ega mu perele halba. Mul on hea meel, et te loete, mul on hea meel, kui te kommenteerite ja mul on hea meel, et saan jagada. Ilma teieta ei viitsiks ma ei seda blogi ega ka mingit muud päevikut kirjutada. Hea on jagada ja hea on tagasisidet saada. Aitäh teile, kallid lugejad!

Once

Käisime täna Andresega kinos vaatamas filmi "Once". Mul on ääretult hea meel, et ma kolmest võimalikust filmist just selle välja valisin. Sest see film oli lihtsalt nii hea, nii hingepõhjani liigutav ja ilus. Kui ma käisin esimest korda "Tõlkes kaduma läinud" vaatamas, siis kogesin esmakordselt sellist asja, et kord filmi ajal nutma hakanuna ei saanud enam pidama ja nutsin veel autos ja koduski edasi. Selle filmiga oli umbes sama efekt, küll natuke tagasihoidlikumal kujul. Kuigi tegelikult polnud ju film ametlikult kurb. Aga nagu ma olen juba öelnud, et mis mu hinge puudutab, see pisara silma (ja sallile, ja jopele) toob.
Film olevat olnud ka Pöffi kavas (mis mina enam sellisest asjast nagu Pöff tean, eks) ja sellepärast ma tahtsingi seda vaatama minna. Tavaliselt on just Pöffi filmid need, mis jälje jätavad. Pealegi on see film taas heaks tõestuseks, et sõnumit on võimalik edasi anda ka ilma vägivalda, seksi, perverssusi, homosid ja muid kaasaegseid filmielemente näitamata. Nagu tarka inimest saab ära tunda selle järgi, kui lihtsalt oskab ta keerulisi asju lahti rääkida, võib minu meelest head resižööri ära tunda selle järgi, kui väheste elementide ja lisaliinidega suudab ta sõnumi vaatajani viia. Head näitlejad on muidugi eelduseks. Või mis mina nüüd sellest filmitegemisest tean :)
Praeguseks on minu filmiesikolmik selline. 1. koht - "Tõlkes kaduma läinud" 2.-3. koht - "Once" ja "Sügissonaat" (ja Sügissonaadi etendusele ei ole võimalik pileteid saada. Kui kellelgi on üle, siis palun-palun pakkuge mulle). Ja minge kinno :)

Puhkus/Holiday

Täna käisime kinos "Puhkust"/"Holiday" vaatamas. Ausalt öeldes ma läksin kinno natuke üleolevalt, arvates täpselt teadvat, millise filmiga tegu. Aga ma panin täitsa mööda. See film oli lihtsalt nii soe ja rõõmus ja mõnus ja ilus ja naljakas ja kurb ja ..... no väga sobilik mulle praegu... Ma tundsin end kohe rõõmsa ja muretuna ning kergem hakkas. Vahel võib kino ikka imesid teha. Väga paljud on seda filmi ka kiitnud aga linkida ma ei saa, sest blogger ei lase mind blogidele ligi. Ja Andresele ka väga meeldis, muide, nii et pole mingi ainult-naistele-film. Mulle väga meeldisid ka filmi-kodud ja kostüümid. Ja Kate Winslet oli ka tasemel. Olid helged kaks tundi.

Kokkamise lainel

Sellel nädalal olen kõvasti kokanud. Kõigepealt kokkasin Andrese sünnipäeva puhul. Inspireerituna Kajaka suurepärastest sünnipäevamenüüdest otsustasin ma seekord ka natuke teistmoodi menüü teha. Esiteks sooja toitu, mida ma tavaliselt ei tee, ja siis et oleks veel selline põnev ja kaasaegne. Menüü oli järgmine:
Ahjuköögiviljad palsamiäädikakastmes (retsept "Köögiviljaraamatust" sarjast 100 rooga)
1,3 kg värskeid kartuleid
5 erivärvi paprikat
3 punast sibulat
10 koorimata küüslauguküünt
värsket tüümiani
Kaste:
1 dl oliivõli
0,5 dl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
Köögiviljad tükeldada, kastme ained segada ja valada köögiviljadele, segada veelkord. Küpsetada 200 C juures 40 min, aeg-ajalt segades.
(raamatus oli tehnoloogia pisut teisem, mina kasutasin tavalisi kartuleid ja ahjus küpses asi poole kauem).


Suitsupeekonisse mähitud broilerifileed tomatikastmes (retsept "Linnuliha" raamatust sarjast 100 rooga)
6 broilerifileed
200 mozzarellat
3 sl hakitud basiilikulehti
12 viilu suitsupeekonit
1,5 dl päikesekuivatatud tomati kastet (Heinz)
3 dl vahukoort
1 tl soola
0,5 tl musta pipart

Broilerifileesse lõgata tasku, täita see mozzarella ja basiilikuga, hõõruda fileed soola-pipraga, keerata filee peekonisse ja panna vormi. Segada tomatikaste, vahukoor, sool, pipar. Valada segu vormi rullide peale. Küpsetada 200 C juures 30-40 min.

Napoleoni tort ("Tordiraamatust" sarjast 100 rooga)
Seda torti tegi Krista meie tordivõistlusel ja kuna see mulle tohutult maitses, siis ma otsustasin selle suure töö ka nüüd ise ette võtta)
Tainas:
250 g võid
200 g hapukoort
5 dl jahu
1 tl soola
Kreem:
1 l piima
3 dl suhkrut
4 sl jahu
4 muna
250 g võid
2 tl vanillisuhkrut
1-2 tl konjakit

Taina jaoks segasin kõika ained köögikombainis kuni tekkis tainapall. Seda tuli hoida 1 tund külmkapis. Seejärel tuli teha 10!!! põhja. Iga põhi lõigata enne ahju panemist ringiks (tordivormi abil), ääred hoida alles ja küpsetada kõige viimasena, sellest saab tordi peale puru. Kõgie parem on rullida kohe küpsetuspaberi peal. Iga põhja küpsetada 225 C juures 5 min. See töö tüütab päris ära...
Kreemi jaoks kuumutada piim ja suhkur keemiseni.Kausis kloppida munad ja jahu ühtlaseks. Piim valada munasegusse ja segada ühtlaseks. Kallata segu potti tagasi ja kuumutada paksenemiseni. (Mina tegin seda vesivannil, et põhja ei kõrbeks. Kindlasti ei tohi keema lasta!). Jahutada täielikult. Maitsestada vanillisuhkru ja konjakiga. Teises kausis vahustada toasoe või. Lisada kreem vähehaaval ja pidevalt vahustades või hulka (mina panin korraga ja see oli viga - konsistents kannatas). Kreem määrida jahtunud põhjade vahele. Kõige viimaseks jätta kreem, siis pudistada sinna peale küpsetatud tainaääred.
Tort on tõesti imehea, ainult et hirmus rammus, nii et isegi minul oli terve tüki söömine korraga paras katsumus.

Märkusena veel, et minu isiklik sünniäev pole mingi sünnipäev ilma Napoleoni tordita, mida ema on mulle (ja õele) alati teinud. See on aga hoopis teistsugune Napoleon ja retsept pärineb ema vanaemalt, kes tegi seda minu ema igaks sünnipäevaks. See oli ühtlasi vanema sünnipäeva kingitus emale ja ema seda külalistele ei pakkunud. Pani sahvrisse ja sõi nädal aega. Peale sõda oli teadagi ju magusaga kitsas käes. Eks mina võtan ka varsti selle retsepti üle, praegu teeb seda aga minu ema:)

Sünnipäevalaula oli veel üks värske salat kõikvõimalikest erinevatest salatilehtedest, puuvilja- ja juustuvaagen. Külalised olid kõik meeldivalt üllatunud ja kiitis isegi Andrese isa, kes muidu eriti midagi ei kiida. Ema ütles, et oleks nagu restorainis käinud. Mina mõtlen õnnestunud kokkamisele siiamaani suure rahuloluga:))

Sünnipäevaga minu kokkamisisu veel ei raugenud. Olen siin vahepeal igasugu uusi asju katsetanud, üks päris hea magustoit, mida eile tegin, on selline:
Soe ahjujuust murakamoosi ja mascarpone-kreemiga (retsept "Juusturaamatust" sarjast 100 rooga)
300 g küpsetatud juustu (Ahja või siis Valio)
100 g mascarponet
2 sl tuhksuhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut
poole laimi riivitud koor ja mahl
2 dl murakamoosi

Juust lõigata neljaks ja küpsetada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200 C juures 15 min. Kreemi jaoks segada laimi koor ja mahl, tuhk- ja vanillisuhkur ning mascarpone. Serveerida juust mascarponekreemi ja murakamoosiga.

PS. Nagu näha on kõik retseptid 100 sarja raamatutest ja ma lihtsalt ei jaksa enam neid raamatuid kiita, need on nii head!
PPS. Pildid on meil nats kehvakesed, sest õige aparaat on hoolduses.

Parfüüm

Kui ma kunagi usin naisteajakirjade lugeja olin, siis üks asi, mis ma alati lugemata jätsin, oli uute parfüümide tutvustus. Ma võin ju lugeda, mida ühe või teise parfüümi sisse on segatud, aga mis kasu sellest on? Lõhna peab ikkagi tundma, et sellest ettekujutust saada.

Täna käisime vaatamas filmi "Parfüüm". Režisööri üheks ülesandeks oli väljendada lõhnu läbi ekraani. Kuidas seda teha? Lugesin kuskilt, et vaatamata sellele, et originaalraamatut oli saatnud suur publikumenu peeti seda siiski ekraniseerimatuks, sest olevat tundunud võimatu kõiki neid lõhnanüanse vaatajateni tuua. Läksin põnevusega kinno, kuna olen isegi seda raamatut kümme aastat tagasi lugenud. Paraku oli see raamat trükitud praktiliselt ilma reavahedeta, nii et seda tuli lugeda järjehoidja abiga, et read sassi ei läheks. Kuna lugemise tehnilisele küljele tuli nii palju tähelepanu pöörata, siis ehk selle pärast ei jätnud see raamat minusse kustumatut jälge.
Pean tunnistama, et see film võttis mind täiesti sõnatuks. Vaatamata sellele, et filmis oli üsna palju võikust ja sellist detailsust, millest viisakas inimene mööda vaatab ning mis tegi kokteili joomise filmi ajal suhteliselt võimatuks, siis tervikuna mõjus film meistritööna. Mulle meelidis ka väike süžeemuutus võrreldes raamatuga (kuigi raamatut ma enam nii täpselt ei mäleta, ikkagi ju kümme aastat tagasi lugesin). Film oli igast küljest vaadatuna perfektne. Ma võiksin väikese liialdusega väita, et ma tundsin kinos lõhnu!