MY ENGLISH BLOG

laupäev, august 12

Indigo kleit ja ökokampsun


Alati on hea, kui sinu ümber on inspireerivaid inimesi, kes oma eeskujuga sinu tegemistele juskui tiivad annavad. Eriti tore on, kui sa neid inimesi elusuuruses kohtad, aga kuna maailm on suur ja lai, siis sobib väga hästi neid kohata ka näiteks Instagrammi vahendusel. Just Instagram on olnud minu viimase aja inspiratsiooniallikas number üks ja mulle meeldib ka ise sinna pilte panna, selline kiire asi ja jagamisvajaduse saab rahuldatud :) Aga üks minu suuri lemmikuid seal (tal on tegelikult ka väga sisukas blog) on Felicia Thecraftsessions nimelise kontoga. Felicia korraldab tegelikult igal aastal käsitöölaagreid ja kui need ei toimuks Austraalias, siis ma vist juba oleks sinna läinud :) Hästi armas on see, et ta annab iga kord välja ka paar stipendiumi oma laagrisse, nii et kes ei saa rahalistel põhjustel minna, siis alati on paar vaba kohta ka neile ja sõidu- või lapsehoidmiskulud kaetakse.
Aga tänase postituse raames tahan ma viidat hoopis ühele Felicia instagramipostitusele, mis minule kohe mitu paari tiibu andis. Nimelt sain ma aru, et mil on just sellist kleiti vaja. Otsisin mis ma otsisin, aga ekstra selle kleidi kohta postitust ma Felicialt ei leidnudki, nii et ma täpselt ei tea, mis lõige-kangas tal on (tema kangas tundub olevat ikat-kangas). Aga see polegi oluline, ma leidsin oma.


Minu kangas on värvitud indigoga ja pärit Navyasfashion nimelisest Etsy poest. Sellist kangast müüb ka Merchant and Mills aga kuna Etsy müüja oma tuleb otse Indiast ja on poole odavam, siis ma tellisin sealt. Nüüd on küll see koht, et ma mõtlesin, et milline vanasõna kehtib: kas see, mis ütleb, et ma pole nii rikas, et osta odavat asja või siis näiteks selline, mis utsitab kopikat korjama. Sest see minu kangas annab värvi, ja kohe palju. Ma loputasin teda viisteist korda ja selle loputusveega said mul kõik taimed aias kastetud, aga kangas andis ikka sinist värvi. Sool ei muutnud midagi. Ma ei tea, kas Merchant and Mills kangas on parema kvaliteediga või mitte, aga nüüd, kui mu kleit on valmis, siis ei tunne ma mingit kahetsust, sest see kangas on lihtsalt nii tohtult armas, pehme ja käsitsi tehtud tundega. Eks ma siis kannan tumedat pesu ja loodan, et kott väga siniseks ei lähe. Ma käisin sel suvel ka ise indigoga värvimise kursusel, kus meie õpetajaks oli Liis Luhamaa (see on siis see koht, kus sa kohtud tiibu andvate inimestega päris elus, aga ma tahaks tegelikult sellest täitsa eraldi kirjutada, sest ma käisin suisa kahel kursusel ja mul on nüüd uued hobid), kes ütles, et selline värviandmine indigoga juhtub siis, kui ei ole värvitud korralikult. Ehk et kui tahad tumedat, tuleb materjali mitu-mitu korda värvipotti tõsta ja vahepeal välja võtta. Kui paned materjali korraga tunniks potti, siis see jääbki värvi andma. Ma proovin seda kleiti pesta Dyloni S.O.S. Color Run ainega (esialgu küll kangatükki, sest muidu redtuseerib ta äkki kogu sinise valgeks), aga isegi kui ta jääb värvi andma, siis meeldib see kangas mulle ikkagi väga-väga.


Pildistamise ajal helistas Sander mulle laagrist :)
Kleidi lõikega läks üsna libedalt. Kasutasin kehaosas Merchant and Mills Factory kleidi lõiget, mille järgi ma olen juba kord õmmelnud, arusaadavalt jätsin ära krae, esiõmbluse, varrukad ja tegin kaelaauku suuremaks ning õlaõmblust natuke kurvilisemaks. Alumine osa on lihtsalt kroogitud sirged tükid (laius umbes kahekordne pihaosa laius), küljeõmblusesse tegin taskud.


Kaeluse ja käeaugud kantisin kollase kandiga, sest mulle lihtsalt meeldivad sellised väikesed lisadetailid, mida kohe ei näe, aga näed siis, kui kleiti selga paned. Tegelikult olen ma tavaliselt kaelaauku kantinud lõikekohase kandiga, sest ema mind nii õpetas ja see jääb ilusam ja teda on ka lihtsam teha, aga vahelduse mõttes on ju tore ka mõnikord teistmoodi teha. Pidin küll väga palju pressima, et kaelus kandi laiuse osas kehast eemale ei hoiaks ja olen tähele pannud, et paljudel see nii on (et kanditud kaelus turritab), seega see tehnoloogia end küll väga ei õigusta.
Kuna kangas oli üsna õhuke ja mulle ei meeldi, kui kleit vastu valgust läbi paistab, siis panin seelikuosale ka voodri. Kasutasin ühte kaltsukast ostetud siidist hõlsti. Eile käisin selle kleidiga linnapeal jalutamas ja tundsin end hästi :)




Ja kui juba pildistamine plaanis oli, siis võtsin kaasa ka oma villase kampsuni, mis juba kuu aega tagasi valmis sai. Ma teda ilmtingimata just selle kleidi peal ei kannaks, aga ma ei hakanud Tallinna vanalinnas ka riideid vahetama :)
Tänu Instagrammile on selle kampsuni algus mul kohe dokumenteeritud ja nii võin öelda, et alustasin kudumist 17. juunil. Tahtsin teha sellist kampsunit, mida oleks hea kleitide peal kanda - seega üsna lühikest ja alt pisut laienevat. Varrukad meeldivad mulle sellise pikkusega, mida inglise keeles nimetatakse "bracelet length" ehk maakeeli "kukekad". Täitsa õnneks läks, et tulidki sellised, sest ega enne seda, kui passe pole valmis, ei saa ju nii täpselt seda pikkust rihtida. Algul plaanisin kampsuni pisut suurema teha, aga kuna ma koon proovilappi alati pisut lõdvemalt, siis tuli kohe täpselt paras kampsun.



Lõngaks võtsin kunagi Karnaluksist ostetud Rowani Purelife sarja Organic Wool Naturally Dyed lõnga (50g/125 m, toon 606 Alder Buckthorn). Minu taimedega värvimise vaimustus tuli küll peale seda, kui kampsuni kudusin, aga nüüd tean, et nime järgi peaks see lõng olema värvitud paakspuu koorega. Mul on oma metsas paakspuud juba identifitseeritud (enne ma ei teadnudki, millised nad on) ja selle koorega värvimine planeeritud. Aga jah, see taimedega värvimine on kohe eraldi teema :)
Vardad olid 3,5 mm ja ripsi osas 3 mm. Lõnga kulus peaaegu 8 tokki.

Natuke Instagrammi vaibi ka blogisse :) 


Valmis kampsuni ma alati pesen ja enne seda leotan umbes pool tundi - see teeb minu arvates lausa imet. Selle lõnga puhul oli pesuvesi peale väikest leotust aga nagu kodune õunamahl. Nii et see värviandmise teema on siin läbiv :) Hilisemad loputusveed jäid küll üsna heledaks, nii et kandmisel see kampsun ilmselt värvi anda ei tohiks.
Passe osas olid mul alguses teised plaanid - tahtsin teha kahe värviga, aga õnneks otsustasin praktilisuse huvides ringi. Passeosa muster pärineb Dropsilt 150-7 Fox Sweater. Natuke ma pikendasin seda mustrit, sest peale mustri lõppemist polnud mul veel vajalikku passekõrgust/kaeluse laiust käes. Enne ja pärast passeosa mustrit kudusin ka lühikesi ridu, et kampsun paremini istuks. Puidust nööbid on Karnaluksist.
Olen kampsuniga väga rahul ja kohe tahan seda kanda. See suvi on ka võimalust pakkunud :)



Muidu plaanin seda kampsunit kanda rohkem tumedate asjadega. Tegin ühest kleidi õmblemisest järele jäänud kangajupist ka pluusi, sest minu meelest see läheb nii hästi kokku minu uue kampsuniga.



Kuna pluusi tegin enne kleiti, siis kausutasin lõikeks Sew DIY Lou Box Top lõiget, nüüd oleks võibolla teinud selle sama lõike järgi, nagu kleidigi. Ma olen selle Lou Box Topi lõike järgi enne ka teinud ja on hästi välja tulnud, aga seekord proovisin teha XXS suuruse järgi, sest ei tahtnud väa laia. Aga oleks võinud teha vist ikka XS-S suuruse, see oleks õla pealt ilusam jäänud. Eks järgmisel korral paremini :)
Ma ütlesin Andresele, et tee mulle ka selline popp filtritega pilt ja ta siis tegigi :)



kolmapäev, juuli 5

Eksperimentaalkampsun



Mulle tundub, et ma olen oma kudusoolika jälle üles leidnud. Vahepeal jäi kudumine kuidagi väga soiku ja isegi lõngad enam ei ahvatlenud, aga tundub, et nüüd on see minu eksisteerimiseks jälle väga vajalik :)
Kindlasti on oma osa ka kudumise podcastidel, mille olemasolust mul kuu aega tagasi veel aimugi polnud. Minu jaoks on pocast olnud eelkõige audio-asi, aga tuleb välja, et paljud kudujad teevad ka Youtubes videopodcaste ehk siis räägivad pool kuni tund aega oma kudumistest ja lõngaostudest. Neid podcaste on palju ja igaühele oma, minu lemmikud on The Gentle Knitter, sest tema maitse mulle tohutult meeldib ja Ninja Chickens, mida veab Maria ja tema meeldib mulle eelkõige inimesena ja tema huvi taimede ja loodusliku elu vastu, aga ka üleüldised hoiakud on need, mis mind tema podcasti ootama panevad. 



Aga nüüd kampsunist. Võib öelda, et alguse sai see meie remondist, mil ma oma lõngakunku pidin likvideerima ja lõngakastid mööda maja hajutama. Üks kastidest oli elutoas ja mõtlesin, et võtan selle ette ja hakkan otsast kuduma neid lõngu, mis seal sees on. Ja siis seal olid need Novita Hanko (50% taaskasutatud puuvill, 50% akrüül) tokid, mis võtsid palju ruumi. Ostsin need kunagi Sandrile mõeldes, aga kuna lõnga oli nii palju, siis mõtlesin selle hoopis oma ürbiks ära kasutada. Vahepeal olin ma juba midagi sellest lõngast alustanud (ei mäleta mida) ja üles harutanud. Aga kuna need tokid võtsid nii palju ruumi, siis mõtlesin nendega eksperimenteerida.



Üldiselt mulle meeldivad ühevärvilised kampsunid, sest tundub, et neid on kõige lihtsam sobitada, aga nüüd siis kudusin proovilapi triibulise. "Nüüd" tähendab tegelikult eelmise aasta jaanipäeva :) See proovilapp jäi kuskile vedelema, sest ma polnud ikka kindel, kas see mulle meeldib. Aga mulle külla tulnud sõbranna nägi seda ja arvas, et nii head värvid ja sobivad kõigega. Nii sain siis jälle tegevusindu juurde ja hakkasin kuduma.
Alustasin varrukast ja kudusin selja keskele. Teise tüki samamoodi. Siis tuli sügis ja ühel hetkel pakkisin selle pooliku töö jälle kokku.


Sellel aastal, peale mõningast soojendust (mul on üks kampsun veel ainult nööbiliistu külgeõmblemise jagu pooleli) mõtlesin, et lõngast hullem on poolik töö, mis võtab kuidagi veel rohkem ruumi. Nii siis otsustasin selle asja ära lõpetada. Tegelikkuses läks aga oluliselt rohkem aega, kui arvasin, sest tegu on täiesti eksperimentaalkampsuniga - ma pole sellist varem kudunud ja enne alustamist ei teinud ei lõiget ega arvutanud midagi. Lihtsalt kudusin nii, nagu ma vanastigi kudusin, et hakkan otsast peale ja siis sujuvalt vaatan, kus vaja kasvatada :)


Alustuseks silmasin selja keskjoone kokku ja samuti küljeõmblused. Korjasin alläärest silmused üles ja hakkasin seda põiki tükki kuduma. Poole peal sain aru, et liiga palju silmuseid korjasin - harutasin, ja alustasin uuesti.
Siis korjasin hõlma äärtest ja alläärest silmused et kant kududa. Ma polnud päris kindel, et kuidas sealt kukla pealt peaks kahandama ja jätsin selle koha lahti (ei kudunud ringi, vaid edasi-tagasi, rea algus ja lõpp olid kuklal). Väga hea, et ma nii tegin, sest selgus, et olin liiga vähe seda selja keskõmblust nö avatuks jätnud kampsun tõmbas jube ebamugavalt. Nii harutasin natuke seda kesjoont üles ja kudusin kaelale tüki kanti juurde, mida on ülemisel fotol päris kenasti näha. Iga rea lõpus haarasin olemasoleva kandi servast silmuse ja kudusin selle uuega kokku.


Siis mõtlesin, et võiks ikka taskud ka teha. Harutasin natuke põiki osa lahti ja võtsin silmused vardale. Esimene katse ebaõnnestus, sest liist tuli liiga kitsas. Teise korraga läks õnneks. Taskukotid panin riidest, sest see kampsun on juba niigi raske. 
Siis vaatasin, et varrukatel võiks ka olla selline valge ripsikant ja ülse olid need liiga pikad. Võtsin siis varrukatelt jupi maha ja kudusin otsa ripsikandi.



Üks häda, mida ma väga hästi ei osanudki parandada, oli see, et minu ääresilmused olid vist liiga lõdvad (triibulise kudumisega kuidagi juhtub see eriti), nii et koht, kust ma silmuseid üles korjasin, jäi natukene lipa-lopa. Pisut ma pingutasin sealt üht-teist ja kinnitasin pahemalt poolt, pisut ma isegi nö tikkisin üle, aga täitsa korrektne see pole.





 Ja kui ma juba mõtlesin, et lõpuks saan ma selle kampsuni ometi valmis, selgus, et kui tuleb tuuleke, siis on hõlmad kohe tagurpidi. Pidin seega midagi rasket hõlma alla kinnitama. Oleks võinud teha Chaneli ketilahenduse, aga otsustasin ikka midagi raskemata panna. Aga kui hakkad otsima, et mis see raske siis on, siis ei leiagi nii kergesti. Lõpuks läksid käiku Sandri magneti-mängu metallkuulid, mis on head rasked. Ühest ei piisanud, panin kaks. Plaan oli kogu see ääresilmuste rida kandiga katta, aga kui ma selle kandi olin ära õmmelnud, siis paremalt poolt jäid need üleskorjatud silmused veel koledamad, kui enne. Kummaline, aga  nii oli ja harutasin kandi ära. Sandrile väga meeldis, kuidas ma tema kuulid riide sisse õmblesin, ta arvas, et ma nagu õmbleksin herneid kauna sisse :)





Siin on näha ka teist sorti käsitööd - mu pükste auk kärises põlve pealt natuke liiga katki, nii et ma panin sinna kanga alla ja õmblesin taageldamise pistetega mitu korda läbi. Selline sashiko moodi asi. 

Loodetavasti on nüüd lõpuks see kampsun valmis :) Oli tore temaga mässata, aga nüüd on mul uued tööd juba käsil. Õigemini lisaks sellele kampsunile, mis vaid nööbiliistu ootab, kuivab üks praegu verandal tuule käes, tema on täitsa valmis (ja loodetavasti istub ilusti peale pesemist). Samuti on üks kampsun poole peal, aga see vist saab hoopis Sandrile, sest tuli liiga väike mulle. Ma pean ükskord leidma selle koefitsiendi, millega ma oma proovilapi silmuseid pean korrutama, sest kuidas ma ka ei prooviks, proovilapp on alati hõredam, kui reaalne kampsun.


PS. Kampsun kaalub koos kuulidega 1 kg. Seda kasti, mida ma otsast kuduma hakkasin, enam sellisel kujul ei ole, sest vahepeal organiseerisin oma lõngad kõik ringi - sordi järgi. Enne oli soetamise järgi ja abiks oli tabel, aga see süsteem ei mõjunud inspiratsioonile kuigi hästi :)

pühapäev, jaanuar 22

Maibriti kindad, nende retsept ja ühed sokid


Viimasel ajal on kujunenud nii, et nii kui uus aasta algab, loon vardale kindateo. Eelmisel aastal, mäletan hästi, näidati 1. jaanuaril Reet ja Toomas Mae filmi "Vabaduse mustrid", mis tekitas minus kohe tohutu kudumissoovi. Sellel aastal tuli kudumissoov juba ise. No ja Maibritil oli hädasti uusi kindaid vaja, sest eelmised olid väikseks jäänud.

Alguses ma plaanisin teha kirjatud kindad, aga kuna Maibrit arvas, et ühevärvilised meeldiks talle rohkem ja mina tahan muidugi kududa ikka midagi sellist, mis kandjale endale kõige rohkem meeldib, siis jätsin juba alustatud sooniku kõrvale (sellest poleks ühevärvilised välja tulnud) ja alustasin uuesti roosa lõngaga. Roosa pole Maibriti lemmik, aga see olevat ilus. Kuna ühevärvilised kindad puhuvad teadagi läbi, tegin ikka topeltkindad.  Esimese kindaga läks üsna palju aega, sest kogu aeg oli vaja proovida ja mul polnud ettekujutust, et kas ma saan mustrikorra koos kindaga kenasti ära lõpetada. Läks õnneks ja muster klappis kenasti kinda suurusega.


Pöidla tegin kiiluga, see on kõige mugavam kanda.
Lillekimbu mustri, mille kohta Maibrit ütles "Pärnaõis", on pärit Kudumise Entsüklopeediast.
Lõngaks valisin Hjertegarni "Alpaca Silk", vardad 2 mm. Kokku kulus lõnga 100 g.
Saatsin Andrese ja Maibriti õue, et tehke kinnastest pildid ja tulid sellised :) Lõpus on üks kohustuslik puukallistuse pilt ka :)


Kuna mul on kudumine värskelt meeles ja kirjas, siis panen siia ka oma "kindaretsepti" kirja, juhul, kui keegi pole enne topeltkinnast teinud, aga sooviks :)
Kuna Maibritil on kitsas käsi ja pikad sõrmed, siis pikkuselt on kinnas umbes täiskasvanu oma, laiuselt mitte.




Maibriti Pärnaõie kindad
Vardad 2 mm
Lõng Hertegarn "Alpaca Silk", 50 g/ 167 m, tihedus etiketil on 26 s ja 34 r.

Lõin heegelketile 48 s. (Kes ei ole enne teinud, siis selle video alguses on näha kuidas ma seda teen.) Pärast saab siis heegelketilt sisekinda jaoks silmused üles korjata.
Kudusin venitatud silmustega soonikut, mis venib vähem kui tavaline, 40 ringi.
Seejärel kudusin "2 s kokku, 1 õhksilmus" et tekiks murdejoon, kust soonik hiljem pooleks läheb. Peale seda kudusin jälle 40 ringi venitatud silmusega soonikut.

Siis alustasin mustri kudumist käeseljale. Peale 3. ringi tegin algust ka pöidlakiiluga. Kui arvestada sellega, et käeselja muster asub vasakul kindal 3. ja 4. vardal ja paremal käel 1. ja 2. vardal, siis pöidlakiilu kudusin nii, et vasaku käe kindal kudusin 2. varda kuni viimase 2 silmuseni, siis kasvatasin 1 s, kudusin vardalt 1 s, kasvatasin veel ühe s ja kudusin varda viimase silmuse. Parema käe kindal aga kudusin 3. vardalt 1 silmuse, kasvatasin 1s, kudusin 1 s, kasvatasin 1 s ja jätkasin kudumist. Järgmisel ringil ei kasvatanud, ülejärgmisel kasvatasin jälle, aga nüüd on kasvatuste vahel juba 3 s. Niimoodi kasvatasin pöidlakiilu igal teisel real ja kasvatuste vahele tuli iga kord 2 s juurde. See varraste nummerdamine võib segane tunduda, nii et tuleb vaadata loogiliselt, et kuhu pöial tulema peab ja selle varda otsast teine silmus hakkab siis kiilu moodustama. Ühel juhul on see varda alguses, teisel juhul varda lõpus. Samuti võib mängida kasvatuste kalletega, mina kudusin eelmise rea silmuste vahelt ühe silmuse keerdsilmusena välja ja kalle läks siis ükskord ühele, teine kord teisele poole. Kui pöidlakiilu silmuseid oli saanud 19, tõstsin need abilõngale, lõin nende asmel 1 s juurde (tegelikult tagasi, sest üks kindasilmus läks ju enne kiilule) ja jätkasin kinda kudumist 39 ringi. Siis hakkasin kahandama nii, nagu kinnast tavaliselt kahandatakse, 1. ja 3. varda algusest ületõstmisega kokku, 2. ja 4 varda lõpust 2 s kokkku. Mustri lõpetasin nupukestega, tundus nii ilusam.

Pöidla jaoks korjasin üles ootel olevad 19 s ja korjasin lisaks 2 s, kokku 21 pöidlasilmust. Kudusin 18 ringi, kahandasin nii, et ühel ringil iga varda algusest ja teisel ringil iga varda lõpust.

Sisekinda jaoks korjasin heegelketti harutades silmused jälle varrastele, kahandasin 2 s ehk kudusin kinnast siis 46 silmusega, et sisekinnas tuleks pisut väiksem. Kõrgusesse kudusin vaid 1 ringi vähem, so 38 ringi enne kui kahandama hakkasin. Voodriosa pöidlakiilu kasvatasin kuni 17 silmuseni (s.o. kaks silmust vähem, kui põhiosal) aga kõrgust kudusin sama palju (viimase kasvatuse jätsin lihtsalt tegemata). Enne pöidla kahandamist kahandasin ühe silmuse, et kolmel vardal oleks võrdne arv silmuseid. Kõrgust kudusin sama palju kui põhiosal, sest kuna silmuseid on vähem, tuleb ka kahandusringe vähem, ehk et voodripöial tuleb nö loomulikult natuke lühem. Kui lõng pöidla kudumiseks ühendada, tuleks lõngots töö paremale poole jätta või siis see kohe varsti ära kinnitada, sest kui pöial on kahandatud on ligipääs kinda sisemusele kinni.

Lõpuks ei jäägi muud üle, kui sisekinnas sooniku murdejoonelt sisse pöörata ning kinda tipust ja pöidla tipust põhiosaga salapistetega ühendada.



Tähelepanek nr.1 Kui kindad valmis sain, siis mõtlesin, et ehk jätaks seekord nende kerge leotamise ja pesemise vahele, et Maibrit saaks kohe kätte panna, aga õnneks siiski otsustasin tavapäraselt need läbi pesta ja sain aru, kui tohutult palju see juurde annab. Kudumi nö märgviimisltemine käib kudumisega kokku nagu õmblemine triikrauaga. Ma tavaliselt lasen villapesuvahendises vees kudumil liguneda umbes pool tundi, minu meelest saavad siis kõik silmused kenasti paika loksuda ja peale kuivamist on kõik nii ühtlane ja ilus.


Tähelepanek nr. 2. Mina ei oska kuidagi vaikuses kududa. Ikka mul peab midagi taustaks mängima. Vahel vaatan järelvaatamisest mõnda saadet, aga üldiselt on telekas üsna vähe saateid, mis mulle meeldivad. Siis on muidugi Youtube, aga see kah varsti ammendab. Seekord vaatasin aga Tiina Meeri Lõngakera saateid taustaks ja see sobis tõesti kõige paremini :) Seda sama soonikut õpetab ta näiteks selles saates. Mina kunagi õppisin just nendest saadetest igasugu kudumisvõtteid ja -tehnikaid, nii et need on mulle väga armsad :)


Tähelepanek nr.3. Seda mõistavad ilmselt lõngakollektsionäärid kõige paremini, aga lisaks sellele heale tundele, mille tekitab üks valmis ja viimistletud töö, on kirsiks tordile see tunne, mis tekib, kui oma lõngavarude exceli tabelis saab mõne lõnga mahakriipsutada :)









Tavaliselt sokid minu blogisse eriti ei jõua, sest nad rändavad kohe kellegi jalga. Ja tavaliselt on nad ka üsna lihtsad parempidises koes sokid, nii et ega seal eriti midagi ei ole. Aga kuna nüüd sai kirjutama hakatud ja ühed sokid said enne kindaid just valmis, siis ka neist üks pildike.


Lõngaks Schoeller+Stahl Forissima Socka, jälle varudest (sai veel maha kriipsutada lõngu!). Vardad 2 mm ja ühel vardal 14 silmust. 

Kirjutasin oma uude Bullet Journali, et kududa tuleb rohkem. No nagu uuel aastal tavaliselt plaane tehakse. Eks näis, kuidas läheb, aga käe sai nüüd soojaks küll :)



kolmapäev, jaanuar 4

Kiire õmbluskursuse teade


Head uut aastat!
Kuna mina olen mitu kuud päkapikutöökoda pidanud, siis mul kahjuks praegu midagi eriti ette näidata ei ole. Aga vahendan seekord õmbluskursuse teateid!

Ma olen siin ennegi hõiganud, et minu ema on võtnud omale mõned õmblushuvilised õpilased. Uuel aastal oleks kohta kahele uuele õpilasele: 
- üks koht kleidi õmblemise kursusele, mis algab 17. jaanuaril 2017 ja kestab umbes 4-5 nädalat;
- üks koht jaki õmblemise kursusele, mis algab veebruari teises pooles.
Õppida saab Tallinnas, kellaajad sätitakse nii, et kõigile sobib.
Kes soovib uut aastat alustada uute oskuste omandamisega õmblemises, siis kirjutage mulle eveli.krentu at gmail.com, saadan kirjad emale edasi. Ta vastab ka küsimustele. Kes ees, see õmbleb!