MY ENGLISH BLOG

esmaspäev, juuli 2

Kui õmblemise mojo tuleb tagasi



Viimasel ajal olen ma nii palju (enda kohta) õmmelnud, et raske on blogis vastavat tempot hoida :)
Sest peale pikka õmblemispausi tuli mul lõpuks jälle õmblemisisu tagasi. Talvel tegin küll ühe kleidi, aga erilist õmblemisrõõmu ma ei tundnud. Kuna mul on aga varemgi selliseid perioode olnud, kus ma üldse õmmelda ei taha, siis teadsin, et ühel hetkel tuleb õmblemisrõõm jälle tagasi.


Kui aga kõik algusest peale ära rääkida, siis ma pean ikkagi kudumisest alustama. Kudusin eelmisel suvel endale kampsuni ja kuna see Maibritilegi hästi passis, siis hakkasin temale samasugust kuduma, lõngaks võtsin Katia Revive, mis on taaskasutatud materjalidest tehtud. Aga tuli sügis ja teised tööd ja kampsun jäi ootele, kuni ma ta sel kevadel ära lõpetasin. Passeosa tuli natuke liiga sügav, muidu enam-vähem ja sobib kleidi peal kandmiseks, mida oligi vaja.


Õmblemist alustasin Maibriti kleidiga, sest tema kasvab nii kiiresti, et kleidid kärisevad :)
Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, kui ema ütles, et ma ei peagi Burdast enam lastelõikeid vaatama, et täiskasvanute omade järgi saab nüüd mulle ka teha. See oli nii äge mu meelest. Ja nüüd tegin Maibritile ka esimese täiskasvanu lõike järgi kleidi!

Kõigepealt hakkasime kangast valima. Peale seda, kui olime kogu kleidiriide tagavara üle vaadanud ja tõdenud, et ei Maibritile sealt ükski kangas ei meeldi, pakkusin talle seda Atelier Brunette Moonstone kangast (netipoest). Mul endale on ostetud see tumerohelisel põhjal, aga Maibritile meeldis roosa. Mõtlesin, et parem teen talle sellise kleidi, mis talle endale väga meeldib, kui et üritan talle mõnda oma kapi kangast "maha müüa". Nii et andsin tellimuse sisse ja lisasin korvi ka ühe teise sama firma kanga endale, millest tuleb juttu allpool. Sest tegelikult ei meeldinud mulle oma tagavaradest ka enam pea ükski kleidikangas, mistõttu saatsin need Uuskasutuskeskusesse. Ma olen aru saanud, et neid kangaid, mis enam ei inspireeri, ei ole mõtet kapis hoida ega neist nö sunniviisiliselt õmmelda, sest muidu raiskad kapipinda või siis väärtuslikku õmblemisaega ja riidekapi ruumi, aga selga pole ikka midagi panna. Muidugi on kahju, aga maitse muutub ja kellelegi ikka mu kangad meeldivad :)



Lõike poolest meeldis talle Closet Case Patternsi "Kalle Shirtdress". Mul oli see lõige juba enda jaoks ostetud, nii et see läks ladusalt. Kuna see on väga populaarne kleit, siis oli Instagramis hulgaliselt ilusaid näiteid, nii et oli lihtne valida.
Kuna Maibriti mõõdud täielikult lõike kõige väiksema suurusega ei klappinud, siis tegin prooviõmblemise pluusi näol. Kangast krae ega katteriide jaoks ei jätkunud :) Aga lõige oli kenasti paras.

Ostsin kangast 1,3 meetrit, oma arust jube palju, aga üle jäi ainult üks väike kribal ja väljalõikamine oli paras tetris! Aga passe on ju topelt, lisaks krae, nööbiliist, mansetid. Ma lõiketootjate soovituste järgi kangast tavaliselt ei osta, sest mulle see lõiketetris täitsa meeldib :) See on nagu omaette väljakutse, et mida ühest kangast välja pigistada annab :) Aga peamiselt muidugi ei taha ma raha jääkide peale kulutada.


See Closet Case Patterns firma ehk siis Heather Lou, kes firma taga on, mulle väga-väga meeldib. Tema juhendid on väga põhjalikud, ta teeb igasugu kasulikke blogipostitusi, tutoriale, sewalonge jne. Ja kuigi ma nuputaks ka ise välja, et kuidas ja mis järjekorras asju õmmelda, sest nii ma ju olen ema poolt välja õpetatud, on ikka jube mõnus õmmelda vahel nii, et lihtsalt õmbled ja ei pea mõtlema, keegi on juba sinu eest ära mõelnud :)
Õmblemise taustaks olen ma viimasel ajal kuulanud podcasti nimega Love To Sew. Ma olen seda kuulates küll nutnud (üks kord), küll naernud (väga palju), aga enamasti tundnud seda tohtult mõnusat äratundmisrõõmu, kui inimesed oskavad kõiki sinu õmblemistundeid sõnadesse panna. Seda podcasti juhivad kaks naist, kes on lihtsalt nii lahedad ja nad intervjueerivad tihti kõiki neid toredaid inimesi, kes inglisekeelses õmblemismaailmas tuntud on. Ja vahel, kui mõne külalise nimi mulle midagi ei ütle või kui teema algul külmaks jätab, ei ole ma siiani veel üheski episoodis pettunud. Selle sama Closet Case Patternsi omanikuga on podcast siin.



Koos Maibriti kleidiriidega tellsin ka endale kleidiriide. Siin tuleb mängu see tagurpidi loogika, et kuna postilulu on suur, siis on parem osta rohkem ja maksta kokkuvõttes rohkem :D
Aga see Atelier Brunette Stardust  kangas on mul südamel alates sellest, kui ta välja tuli. Nüüd on lisandunud veel roosa ja valge ja ohh.... tahaks kõike :) Sest täpid peavad just õiged olema. Sellised kaootilised, nagu taevatähed, mitte korrapäraselt paigutatud.  Need täpid on peale tikitud (neil on Insta story all lausa video, kuidas neid täppe tikitakse)


Lõike osas ma nuputasin kaua ja lõpuks tegin oma stampkleidi. Kehaosa on Burda 10/2011 ilma esiosa õmblusteta, alumine kleidiosa on neljakandiline tükk kanga laiuses ja taskud lisaks.
Kui Andres mulle pildid ära tegi, siis nägin alles, et kaelaaugu katteriie piilub välja :) Selliseid asju ta ei näe, aga samas on ta väga tubli allääre märkija :)





Vahepeal ma õmblesin Sandrile ka püksid, aga unustasin neid pildistada lasta. Loodetavasti siis järgmisel korral.
Aga siis asusin omale jakki õmblema. Mul on tegelikult vaja just jakke, pükse ja pluuse teha, aga millegipärast tahan ma muudkui kleite õmmelda. 


 Kõige rohkem oleks mul vaja jakki, mida kleidiga kanda ja seda õiget tegumoodi pole ma veel leidnud, aga nüüd tegin ühe pükstega kantava jaki. Kanga ostsin Kangastuudio allahindluselt, see on 100% puuvill, pealt must, seest pleegitamata valge.


Lõige on Republique du Chiffon Nicole, mille ma sain ükskord kauba peale. Seal on ta tepitud jakina, mis mulle ka meeldib, aga see kangas on kenam teppimata, sest ta on nii  paks. Tegin ühe numbri väiksema, kui ma mõõtude poolest olen ja tuli selline väga paras.


Kõige rohkem meeldib mulle aga jaki pahem pool. Otsustasin kõik õmblusvarud kantida ja taskukoti kangaks võtsin ühe kribala, mille ma Pariisi kangapoest ostsin. Seda oligi pikkuses nii palju, et taskukotid tulid täpselt välja. Kinniseks õmblesin Karnaluksist ostetud trukid.



Siis otsustasin nö vajalike õmblemistega jätkata ja hakkasin pükse õmblema. Tundub, et ma olen nüüdseks piisavalt palju laiu kukekaid pükse Instagramis näinud, sest alles mõni aeg tagasi tundusid need mulle ikka nii imelikud, nüüd aga just need õiged :) Nii et otsustasin siis järgi proovida True Biase ülipopulaarse Lander Pants lõike. 


Tegin prooviõmblemise flanellist, et pidžaamapüksteks ju ikka sobib. Istus kohe täitsa hästi ja otsustasin siis õigest riidest õmmelda. Aga ei tea kas sellest, et kangas oli teistsugune või et mul polnud proovipükstel värvlit, minu õigest riidest (must stretš linane) püksid lotendasid tagant koledasti. Kui ma neid valesid kortse guugeldasin, arvasin lõpuks, et ma pean tegema oma lõikele sellise asja nagu lameda tagumiku paranduse :))) Seejärel tegin jälle ühe proovipüksi ja siis lõpuks need, mis pildil. Noh, ega nad nüüd lõputööks ei sobiks, aga kuna ma olin just kuulandu seda sama ülalnimetatud podcasti, kus Heather rääkis, et ärge laske täiuseihalusel oma õmblemisleeki kustutada, siis ma mõltesin, et pigutasin küll ja paremini ma enam ei oska. Ja kuna eestvaatega olen rahul ja taha ma ju ei näe, siis mulle sobib. Ma olen sellest uuest siluetist ise üsna elevil, aga lastele teeb see nalja, sest laiade pükstega käisin ma viimati ikka väga ammu.



Kangas on pärit Abakhanist, nööbid Karnaluksist.





Ja siis tegin veel ühed laiad püksid.

Selle kanga ostsin hiljuti Tartu mnt. Abakhanist. See oli seal odavate rullikangaste riiulis, peale oli kirjutatud 100% polüester. Aga kui ma teda katsusin, siis oli ta linane mis linane. Küsisin siis müüjatelt üle  ja nemad vaatasid ka, et asi kahtlane, sest polüester ju ei kortsu. Ja nii nagu mul on varasemaltki selle poe müüjatega superhäid kogemusi olnud, ei pidanud seegi kord pettuma. Müüja läks tagaruumidesse põlemiskatset tegema. Ja tuli tagasi teatega, et kõik põles kena leegiga tuhaks, plasiktompu ei jäänud ja andis mulle tuhkagi nuusutada :) Ägedad müüjad seal Tartu mnt Abakhanis ikka!


 Ja kuna see paks ja raske linane kangas (sest puuvill ta pole) oli 4.90, võtsin kohe 3 meetrit. Ja nüüd on mul pool veel üle :)

Lõike võtsin juuni 2018 Burdast, seal olid need püksid ühes tükis ülemise osaga ja kummiga. Mina tahtsin värvlit, nii et tegin taha sissevõtuvoldi ja ette taskud. Burda lõiked istuvad mulle üldiselt kõige paremini või on see sellest, et ma olen enamus asju just Burda lõligete järgi õmmelnud :)
Vahepeal on veel üsna mitu asja valmis saanud, aga kuna pilte veel pole, siis need jäävad järgmiseks korraks. 




pühapäev, mai 6

2 kampsunit, 1 sall, 1 kleit. Ja uks.


Tänast postitust alustan Andrese käsitööga :) Ma tellsin temalt ukse. Õigemini kolm tükki, aga kuna meil remont alles käib, siis kolmas pole veel valmis. See tuba oli meil enne ilma ukseta. Kunagi oli seal maja paraaduks, meie seda näinud ei ole. Kuna sellisesse auku on raske teistsugust ust teha, aga ust oli väga vaja, sest meil maja planeering ja tubade otstarve muutus, siis tahtsin sellist liuglevat kuuriust. Mina olen väga rahul!



Aga nüüd minu käsitöö juurde. Kõiki neid asju ma ei lõpetanud eile ega alustanud ka sel aastal. Mõned on tükk aega pildistamist oodanud ja mul on tunne, et midagi jäik ikka pildistamata ka, aga ei tule meelde mis :)


Kui ma Pariisis lõngapoes käisin, siis ostsin sealt popi kudumisajakirja Making. Mulle see väga-väga meeldis. Ja kui ma siis Instagramis nägin, et ajakirja väljaandja Carrie on koostööna Grainline Studio lõikefirma omaniku Jeniga välja andmas raamatut Uniform, läksin ma kohe asja uurima. Mõlemad tegijad mulle meeldivad ja kui ma neid fotosid nägin, siis sain aru, et see raamat meeldiks mulle ka väga. Ainult et mul pole seda tegelikult üldse vaja :) Sest ma ju oskaks omast peast ka sellist kampsunit kududa ja sellise pika pluusi (mulle ei meeldi sõna tuunika), mille lõige seal on, oskaks ma ise ka kombineerida.
Aga mulle see raamat ikkagi nii väga meeldis. Esiteks selle põhimõte - et tee neid asju, millega sa päriselt käid. Mulle meeldisid ka fotod ja stiil väga. Ja siis ma mõtlesin, et mis sest et ma oskaksin ka ise neid asju teha, inspiratsioon, mida see raamat pakub on sama oluline. Nii et ma siis ikkagi tellisin omale selle raamatu. Väga armas oli väljaandja poolt mulle juba enne raamatu päris väljatulekut e-raamat saata. Nii oli mul raamatu kättesaamise hetkeks kampsun juba tegelikult valmis :) Ja ma proovisin esimest korda ise tollideklaratsiooni esitada ja see on ikka nii lihtne, et mõttetu on selle eest Omnivale maksta.


Raamatus on siis kaks põhijuhendit kampsuni tegemiseks (üks jämedamale ja teine peenemale lõngale) ja üks pika pluusi põhilõige. Mõlemal on palju variatsioone, eriti kampsunil - nii erinevad kaelused, allääred, taskud või mitte, varrukad jne.
Mina kudusin jämedama lõnga juhendi järgi ja valisin siis sellised variandid: A-lõikeline, tagant pikem, lihtne soonikus alläär ja kaelus, kitsad varrukad. Algus on kõigil kampsunitel sama, siis hakkad näpuga järge ajama vastavalt oma valikutele.


 Lõnga ostsin kunagi Alevig poest. Koostis on vill ja siid ja sain terve koonuse 17 euro eest. Või oli isegi 12. Igal juhul väga soodsalt. Lõng ei ole pehme, aga on ausalt kare. Selles mõttes, et katsudes on kare, aga kandes ei torgi. Mõni lõng, näiteks alpaka, on salakavalalt pehme, ehk torkima hakkab alles siis, kui kampsun valmis, tokis on süütult pehme.


Kõige rohkem meeldib mulle selle kampsuni juures (peale lõnga) see pikem tagumine osa. Seda on nii lihtne lühikeste ridadega teha, aga millegipärast pole ma seda siiani üldse teinud.
Ja siis meeldis mulle veel väga see, millise transformatsiooni see kampsun peale pesemist tegi. Ma proovilapi pealt oskasin seda juba oodata, aga ikkagi on nii põnev, kui selline ketrusõlist rasvane ja üsna jäik lõng peale kolme vahuvanni pehmeks ja kohevaks muutub!
Ravelry lehekülg on siin.


See kampsun raamatus oli minu eeskujuks

Lõnga jäi veel üsna palju järele.


Minu meelest on need kollased siiditupsud lõnga sees nii armsad :)


Järgmisena näitan ühte ebaõnnestunud kampsunit, muidu võib jääda mulje, et mul midagi untsu ei lähegi :)
Tahtsin teha samasuguse lõikega kampsunit nagu see pruun siin.


Võtsin kõik mõõdud, tegin proovilapi, arvutasin silmused ja hakkasin kuduma. Aga siis hakkas see kampsun ise kasvama. Ausõna, ta kasvab isegi siis, kui ma teda ei kanna! No ma teadsin küll, et patentkude venib, mul oli lapsepõlves üks ema kootud patentkampsun, mist kasvas koos minuga. Aga  see siin on ikka hoopis midagi muud. Selgelt valisin ma patendi jaoks vale lõngakombinatsiooni. Kasutasin Dropsi Alpacat ja Brushed Alpaca Silk lõngu koos. Neil kummalgi ei ole "hoidmist" ega "vetruvust" ja selline kohev kooslus ei jaksagi patendi raskuse all end koos hoida.


No kui varrukad üles lükata, ega siis tegelikult ju nagu polegi midagi viga, lihsalt üks oversized kampsun. Aga kui ma oma pikkuse poolest sobiva villase mantli peale panin, olid mu käed nagu sardellid ja ise nagu kubujuss. Ei olnud mugav olla. Lisaks ajab emb-kumb lõngast karvu, nii et peale proovimist tuli hakata mantlit rullitama (mida mulle kunagi teha ei meeldi). Ühesõnaga ei sobi ta soojaks talvekampsuniks, nagu planeerisin.
Kuna aga lastele seda kampsunit niiväga kallistada meeldib, siis jätsin ta kodukampsuniks, mis on diivaninurgal ja seda saavad lapsed ka tekina kasutada kui telekat vaatavad. Ja ise saan siis ka peale võtta ja isegi Andresele mahub see selga :) Kampsuni Ravelry lehekülg.



Ja siis ma tegin omale kleidi ka enne kui ma Pariisi läksin. Aga seal oli nii külm, et kandsin seda vaid saabumise päeval ja siis kui koju tulime. Nii et ei saanud teha kleidist plaanitud Pariisi-võtteid.


Lõige on Named Clothing Inari Tee Dress. Selle foto järgi, mis kodulehel on, ma polekski seda kleiti tegema hakanud, aga Instagramis on nii ilusaid versioone, et tahtsin ka proovida.
Muutusi tegin niipalju, et tegin kleidi pikemaks ja panin ka voodri alla. Ja siis võtsin lõike nii, et ülemine osa oli number väiksem. Ma küll ostsin lõike PDF kujul ja kleepisin kokku, aga kuna ma saan nüüd Maibritile ka suurte inimeste lõigete järgi õmmelda ja see lõige algab lausa suurusest 32, siis ma võtsin kleebitu lõike pealt oma suuruse ikkagi traditsioonilisel viisil maha.


Kuna täna oli nii suviselt päikeseline ilm, siis panin valged botased jalga, muidu ma olen seda kleiti kandnud mustade sukkpükste ja mustade kingadega.  Nii et sobib nii suve- kui talvekleidiks.
Ma teen väga harva kleite ilma voodrita ja seegi kord polnud erand. Sest see tunne, kui kleit hakkab mööda jalgu üles ronima on jube vastik.
Mõtlesin, et keha vastas võiks olla siid, sest see pole külm. Kasutasin ühte Humanast ostetud siidpluusi, millel jäi aga pikkust väheseks. Otsustasin siis viskoosvoodri jupi talle otsa õmmelda. Aga see beež hakkas koledasti lõhikutest välkuma ja kuna ma tervet kleiti ei tahtnud üles harutada, võtsin lihtsalt jupi maha ja õmblesin tumeda voodritüki asemele. Väga mitmekesine vooder ma ütleks.

Ja ilmselt tänu voodrile see kleit niiväga ei kortsu ka. Kanas on ostetud Abakhanist ja tundub olevat linane või siis linase-puuvillase segu. Aga isegi peale lennureisi ei olnud ta nii hullusti kortsus kui kartsin.





Ja kui me eelmisel aastal Andresega Viinis käisime, ostsin lõngapoest omale suveniiri ka. Väga kvaliteetne ja ilus villa-siidi segu lõng (Juniper Moon Farm Findley). Juhend on Ravelrys tasuta saadaval Reyna. Originaalis on ta jämedamast lõngast kootud ja hoopis väiksem. Minu mõte oli aga teha sall nii, et terve tokk lõnga kuluks ära, seetõttu ma hakkasingi sellise konstruktsiooniga salli kuduma. Nii ma siis natuke mängisin nende triipude laiustega, et nad oleksid salli suurusega proportsioonis. Vardad olid suuruses 2,5 mm. Ravelry lehekülg on siin.



Nagu vist aru saada on, on mul praegu suur kudumistuhin peal. Täna õmblesin Maibriti kampsunile ka nööbid ette. Kui ma ta kleidi ka valmis saan, teen jälle postituse. Nagu vanadel headel aegadel juba, kui ma tihemini kui kaks korda aastas blogisin :))) Õnneks on tagasi tulemas ka mu õmblemishuvi, see oli vahepeal täitsa kadunud. Aga nüüd pressib ju ka aiapidamine peale :)