MY ENGLISH BLOG

pühapäev, detsember 28

Jõulud

Sarnaselt eelmisele aastale otsustasime ka sellel aastal õe ja emaga koos jõule pidada. Sellel aastal siis meie maakodus. Oleme unistanud maakodus jõulude pidamisest juba viis aastat, nüüd siis see unistus täitus. Lund meil siin küll ei sadanud aga selle eest olid olemas kõik muud komponendid, mis ideaalseteks jõuludeks vaja on.Kõik algas suurest planeerimisest - kes millise õhtusöögi käigu eest hoolitseb. Mina valisin endale viimase käigu. Vaatamata sellele ei suutnud ma vastu panna Maru terriinile detsembri Eesti Naises, nii et tegin ka selle. Ja peab ütlema, et kui ma seda sõin, siis eriti ise ka ei uskunud, et ma ise olen nii imehea asja teinud. Õde arvas, et sellist toitu sobiks süüa vaid hõbenoa ja -kahvliga, kõrvale peen vahuvein. Ema aga ütles, et tema hakkab nüüd ka seda terriini tegema. Magusaks tegin jälle Maru piparkoogijäätist (ja-jah, ma olen nüüd fänn), vaarikasorbetti, Triibiku inglise keeksi, Napoleoni, piparkooke. Piparkooke tegi tegelikult Maibrit. Ja esimest korda elus sõin ma vabatahtlikult piparkooke! Sellised isetehtud piparkoogid, rohke glasuuriga, maitsesid nii nagu lapsepõlves ja olid tõesti head. Paks glasuurikiht on muidugi vältimatu.
Ja ma arvan et tänu sellele, et lugesin innustavat jõuluteemalist peatükki Anthea Turneri koduperenaise raamatust, suutsin oma asjad planeerida nii, et jõululaupäevaks oli enamus kokkamisi tehtud ja toad koristatud, nii et võisin aja maha võtta ja tunda rõõmu sellest päevast, mida nii kaua oodatud. Ja ma olin muidugi uhke enda üle, sest tavaliselt jään ma ikka jänni ja ei suuda asju õigesti planeerida.Päeval käisime ka meie oma kabelis jumalateenistusel. See oli kirjeldamatult kaunis ja meeliülendav. Laulda selles imearmsas kabelikeses koos külarahvaga armsaid jõululaule ja kuulata jutlust - see oli tõeline kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Alates sellest hetkest saabus ka jõulutunne.Üsna varsti peale seda, kui olime lauda istunud, saabus ka Jõuluvana. Meil pole Jõuluvana käinud peale seda, kui olin umbes nelja-viiene. Alati on käinud päkapikud, kes mulle oma salapäraga meeldivadki palju rohkem. Seekord aga otsustasime laste pärast naaberküla Jõuluvana meile kutsuda. Oli selline mõnus ja rahulik mees, kes ei näidelnud üle. Ma polnud küll päris kindel, kas lapsed tunnevad rõõmu või hirmu, kui Jõuluvana näevad, aga õnneks hüüdis Maibrit juba kaugelt "Oo, tere Jõuluvana!". Kinke oli nii palju, et luuletused ja laulud said kõigil otsa, Maibrit luges oma ainukest luuletust mitu korda, laule oli rohkem. Sander küll pisut ehmatas, kui Jõuluvana tuli, aga see hirm kadus üsna ruttu ja Sander lõi kenasti Jõuluvanale patsu ning ütles, kuidas lammas, koer jne. teevad. Jõuluvana tõi mulle lambanahast sussid, rohkelt Iittala nõusid, Hedvigu plaadi, dr Hauschka kosmeetikat ja põdralihakonservi (meil oli seltskonnas ka jahimees). Mulle väga meeldib saada kingitusi, mis on spetsiaalselt minu jaoks valitud :)
Jõulu esimese püha veetsime ka kõik koos - käisime jalutamas ja sõime :) Teisel pühal käisime Andrese vanemate juures, kuhu oli ka palju rahvast kogunenud. Ja kuigi ma päkapikkudele ei kirjutanud, oskasid nad siiski mu mõtteid ja soove lugeda, ning tõid mulle Nina lõhna ja ökoseebi :) Hakka või jälle päkapikke uskuma!(Ma pole tegelikult nii kaasaegne ema, et poisile roosasid riideid selga paneks, aga kuna meil on nii porine, siis on Sandrile õues mängimiseks ette nähtud Maibriti vanad saapad, no et siis oma punastega saaks linnapeal käia :) )
Ja kuusest ma veel polegi rääkinud.... Seekord tõi Andres koos lastega meie metsast ise kuuse. Meie kuusk on väga kõrge ja selline õrnakene. Esimest korda tundsin, et ei tahagi kuuske palju ehtida, sest ta on juba isegi nii ilus!

esmaspäev, detsember 22

Lapitekk


Paar nädalat tagasi tegi ema toreda ettepaneku - et ta tuleb mõneks päevaks meile ja vaatab lapsi :) Ma mõtlesin, et sellisel puhul võiks ühe suure töö ette võtta. Näiteks lapiteki õmblemise. Mul on juba aastaid olnud plaan õele üks lapitekk teha, aga tihti olen oma kaltsud sama targalt kappi tagasi pannud, sest ei ole tulnud ühtki head ideed. Seegi kord läks palju aega otsustamisele, et mis värvid ja kui kontrastne. Lõpuks otsustasin lapitekindusele omasest kontrastsusest loobuda ja teha üks plass tekk. Ja vaatamata sellele, et kunagi Marja Matiiseni lapitekikursusel sai palju huvitavaid tehnikaid õpitud, ei suuda mina vastu panna lihtsale ruudumustrile. Minu meelest on ruut ikka kõige ilusam ja ei toretse liialt.
Kui värvid olid valitud, oli kuni teppimiseni üks suur töörõõm. Ketasnuga, alusmatt ja joonlaud on geniaalsed leiutised ja teevad lappide lõikamise imelihtsaks. Ja kõige toredam on muidugi musri paika panek. Pole mõtet viriseda ka teppimise üle, see on lihtsalt üks paratamatu etapp, mis tuleb üle elada. 
Ja oh seda rõõmu, kui lõpuks on tekk valmis!

Tekki tegemisel kasutasin põhiliselt kangareste, aga kuna ühes lapitekis võiks ikka natuke mälestusi ka olla, siis sai sinna ka tükk ema pulmakleidipitsi, tükk vanavanaema pluusipitsi, tükk ema linikust ja Maibriti kleiditasku.
Nüüd on tekk ka üle antud ja soojalt vastu võetud :)

teisipäev, detsember 16

Kiired ajad

Pole see maaelu meil siin midagi nii rahulik ja aeglane :) Viimasel kuul on kogu aeg nii kiire olnud, et pole mahti kirjutadagi.Kõigepealt oli meil kiire sellepärast, et Andres ehitas ülemist korrust. Umbes poolteist kuud tagasi otsustasin mina, kui meie pere projektijuht, et selleks, et meil ülemine korrus kiirelt valmis saaks ja remont ei veniks suveni, tuleb Andresel puhkus võtta ja nonstop ehitada. Ma olen lihtsalt nii kärisitu inimene, et ei suuda remondises elamises kaua olla. Niisiis Andres ehitaski nädal aega järjest ja ülemine korrus saigi valmis. Õnneks oli katusealune juba suvel soojustatud, nii et põhiaur läks laudise seinalöömisele, värvimisele (mida tegi maaler) ja elektritöödele. Nüüd on teine korrus enam-vähem valmis, jäänud on veel pisitööd. 
Ülemisele korrusele sai meil siis lastetuba ja mis kõige tähtsam - minu töötuba suure panipaigaga! Ma olen oma uue toa üle vist sama õnnelik kui siis, kui ma kümneselt oma esimese toa sain. Nii tore on tööd teha, kui kõik on oma käe-jala järgi sätitud! Viimasel nädalal ma olengi tegelenud põhiliselt asjade sorteerimisega. Igasugu käsitöömaterjali on aasta(kümne)tega kogunenud üksjagu ja lisaks on mul täiesti laokil olnud ka paberimajandus. Nüüd on kenasti kõik kaustades, riiulites ja ma enam-vähem tean ka kus mu asjad on.
Lastetuba on ka muidugi  väga mõnus ja mugav tuba aga hetkel magavad lapsed siiski meie toas. Nii kui nad üles magama lähevad, on mul Andrese jaoks juba uus projekt soolas - köögi suurendamine magamistoa arvelt :) No ei oska kõike kohe nii planeerida, et mugav ja praktiline oleks, ikka peab ümber ehitama hakkama :)

Detsembri alguses sai meie pidudehooaeg alguse Andrese sünnipäevaga. See oli esimene suurem pidu, mis meil siin maal tubastes tingimustes peetud. Ja oli väga-väga tore pidu. Algas kell kolm ja lõppes kell üksteist. Ainuke asi, millega ma mööda panin, oli see, et planeerisin liiga väljakutsuva menüü. Proovisin esimest korda teha pistaatsiapähklite ja päikesekuivatatud tomatite täidisega kanafileesid aga need kahjuks tulid üsna kuivad-tuimad ja ma polnud ka mingit kastet neile juurde teinud (sest ma ei suutnud ühtegi välja mõlda, mis sinna oleks sobinud). Seega oli soe söök üsna kuiv. Ja ei ole mõtet pakkuda rammusat torti, isetehtud jäätist ja isetehtud trühvleid korraga. Aga kuna Andrese sünnipäev on ju ometi esimene selles pidude jadas, siis ma kohe ei suutnud end tagasi hoida. Aga kuna peo teevad ikkagi inimesed, mitte söögid, siis oli tore pidu ikkagi :)
Ahjaa, detsembri Eesti Naises on Maru teinud ühe jäätise - piparkookide ja vaarikatega. See on Imehea! Ainult et kui jäätisemasinaga teha, siis tuleks teha antud kogusest pool kuni kolmveerand, muidu ei mahu masinasse ära. Jäätis on väga magus ja väga hea!
Siis veel, et kui ma omale uuel aastal uue kalendri saan, siis kirjutan kohe juuli kuu kohale, et alustada jõulukinkide tegemist. Sest mina ei suuda neid detsembris teha - nii palju ideid ja nii vähe aega teeb kokku selle, et ma lihtsalt ei teegi midagi. Mulle üldse ei meeldi, kui mingi tähtaeg või kohustus peale surub. Sellepärast ei õmble ma ka tellimuse peale - kogu inspiratsioon ja võlu kaob ära. 
Aga et ikka rõõmsalt lõpetada, siis täna sai esimene laar piparkoogi tainast otsa, ilma, et ma ühtegi piparkooki oleks küpsetanud. Pole ka ime, sest nüüd ei hävita ma seda mitte üksi, vaid koos Maibritiga, kes on ikka täitsa oma emasse! Seega tuleb teha kiirelt uus tainas. Ja Triibiku Inglise keeksi puuviljad juba ligunevad viski sees :) Ja portsu Maru jäätist panin just soojenema, nii et läheb maiustamiseks!
Jõuluootuse aeg on ikka parim!



kolmapäev, november 19

Imeline Maru

Ma olen siin ennegi rääkinud, milline pisardaja ma olen. Hea filmi, raamatu, plaadi, kontserdi, etenduse jne. kriteeriumiks ongi, et kas toob pisara silma või mitte. Pisarad silmis = hing puudutatud. Nüüd aga olen saavutanud uue taseme - ma hakkasin nutma kokaraamatut lugedes! Jah, kokaraamatut...
Selleks oli "Maru maitsev maailm". Pelgalt kokaraamatuks oleks seda raamatut küll ülekohtune nimetada. Iga sõna, iga lause, iga foto on selles raamatus hoolikalt kaalutud, palju rohkem, kui autor soovitab toitude komponente kaaluda... Ma ei oma küll ühtegi välismaist kokaraamatut, aga julgen arvata küll, et see raamat annab nii mõnelegi kuulsamale silmad ette :) Sest selle, kas raamat on kirjutatud suurest soovist oma maailma teistega jagada või hoopis kommertseesmärkidel, tunneb kohe ära... Ja nii imeline on avastada, et vahel tehakse midagi lihtsalt sellepärast, et jagada ilu ja rõõmu...
Aitäh Marule, et ta meiega oma imelist maailma jagab!

kolmapäev, november 5

Kodune loomaaed

Kui me perega linna läheme, siis kohvikusse tahame ikka minna, aga loomaaeda pole meil enam vaja minna. Sest meil on siin omal loomaaed. Kollektsiooni kuuluvad:
Pääsukesed. Alustuseks oli meil võimalus vaadelda pääsukeste tegemisi. Varakevadel juba alustasid nad pesade ehitamisega, kokku ehitati kolm pesa. Varsti korjasin ära üle pesaserva kukkunud munakoored, seejärel sai kõvasti pääsukesekakat roogitud ja varsti elasime kõik kaasa pääsukesepoegade lennuharjutustele.
Nahkhiir. Suvel, kui Andres ventilatsioonitoru paigaldas, segas ta ilmselt kuskil katuseserva all magavat nahkhiirt, nii et meil avanes võimalus näha päise päeva ajal maja küljes unist nahkhiirt. Nahkhiir osutus selliseks hitiks, et Maibrit ei väsinud sellest rääkimast.
Sisalikud. Nemad elavad meie veranda all juba mitu suve ja aeg-ajalt, siis kui veranda uks lahti on, tulevad mõned sisalikulapsed ka tuppa. Aga sellel suvel ehmatasin ma küll päris ära, kui üks üsna suur sisalik köögikapi alt välja roomas. Ta oli vist meie majas täitsa ära eksinud. Kühvili ja harja abil sain ta õnneks loodusesse tagasi aidatud.
Metskitsed. Nemad käivad siin üsna sageli. Kõige lähemalt nägin neid siis, kui puu otsas kirsse korjasin ja seetõttu neile nähtamatu olin. Siis tulid nad täitsa puu juurde ja ajasid üksteist taga. Alles hiljuti aga, kui me toas olime, tulid nad meile aeda õunu sööma. Siis sai neid nina vastu klaasi vaadata.
Kährikud. Kährikut olen näinud küll vaid vilksamisi, aga tikripõõsastega tegid nad üks-null. Samuti käivad nad õunu söömas.
Mäger. Teda nägi õemees, kui õuetuli ühel ööl põlema läks.
Põdrad. Tavaliselt ma eriti ei reageeri, kui õuetuli põlema läheb. Enamasti liiguvad siin küla kassid või siis ehk mõni kährik. Aga õnneks läksin ikka ühel unetul ööl aknale vaatama ja esialgu ei saanud aru, et kuidas liivakasti kõrvale on järsku noored kased kasvanud. Tegelikult olid need hoopis kahe põdra jalad, kehad olid puu taga varjus (sest nad on ju nii suured!). Krõbistasid siin õunu ja tundsid end mõnusalt. Paar päeva tagasi aga tuli üks sarvekandja meile lausa pool kuus õhtul külla ja lasi õuntel heamaitsta. Ma olen siiski piisavalt linnainimene selleks, et sattuda täielikku vaimustusse sellest, kui ma saan 10 meetri kauguselt, mis sest et akna tagant, põtra vaadata.  Nüüd hakkan ma küll igale lambi märguandele reageerima. Ja noored puud tuleb ka kaitsta, sest kui õunad otsas, eks siis lähevad puud. 
Linnud. Kõige südantliigutavam on aga alati lindude lahkumine. Kui palju neid on, ja mis häält nad teevad! Parv parve järel lendavad nad üle meie maja ja nii nädalaid järjest. Ja ma ei tüdine neid vaatamast.
Ma olen väga-väga õnnelik, et mul on võimalus kõigest sellest osa saada... 

PS. Praegu hakkas meil jälle tuli põlema ja põder tuli külla :) 

kolmapäev, oktoober 29

Valdo fänn

Mul on jälle üks uus laul, mis mind hingepõhjani liigutab ja seetõttu muidugi ka pisardama paneb. Valdo Randpere võiks anda plaadi välja - ma jookseks kohe ostma. Ines laulab hästi, nagu alati. Kui ta intervjuudes suudaks vaid maha võtta selle kepsaka-humoorika-hüpiku maski ja näitaks inimestele oma siirast olemust (mis ju lauldes selgelt välja paistab), siis oleks ta mu täielik lemmik. Igal juhul peale Sellist laulu vastata küsimusele "mida Eestist eemal olles kõige rohkem igatsesid?" - (kepsakalt):"musta leiba" on pinnapealsuse tipp... 
Aga ma ei tahtnudki Inesest rääkida, vaid Valdost - minu lemmikhäälest! 
No ja ma olen selle saate fänn, mis salata. Tantsud on teisejärgulised minu jaoks. Ja mulle meeldib Nõgisto ka :) 

esmaspäev, oktoober 27

Mõnus nädalavahetus ja head raamatud

Sellel nädalavahetusel olid meil õde-õemees külas. Nädalavahetus kulges põhiliselt söömise tähe all. Ma olen juba kirjutanud, et siin maal meeldib mulle kohe eriti süüa teha, aga veel meeldib mulle, kui on olemas sööjad, kes toitu ka hinnata oskavad. Või siis asjalikult kommenteerida-kritiseerida-nõustada :) Ja tore on ka see, et kui meil käivad külalised, kes jäävad terveks nädalavahetuseks, siis on meilgi selline mõnus puhkus. Sest muidu ajab ikka ju üks töö teist taga ja nädalavahetus on ainuke aeg, millal Andres saab meie ülemist korrust ehitada. Ja nii need puhkepäevad kaovadki käest. Külalistega aga võtad sujuvalt aja maha ja teed nii mõndagi, mida muidu ehk ei viitsiks. Näiteks minna raju vihmaga mere äärde tormi vaatama. Me ei oleks Andresega iialgi viitsinud seda teha, aga külalistega küll. Ja oli mida vaadata... see tikkus isegi silmast-suust-kraevahelt sisse :) Kõige vapram oli Sandrer, kes täiesti rahuliku ilmega tormi trotsis. Aga eks tal ole head tuule- ja veekindlad riided ka (aitäh, Vikeldaja!).Nüüd jään siis ootama järgmist pühapäeva, mil kallid sõbrannad mulle külla tulevad!
Ja veel. Sain Amazonist tellitud raamatud kätte. Jane Brocket "The Gentle Art of Domesticity", Amanda Blake Soule "Creative Family" ja Anthea Turner "How To Be The Perfect Houswife". Ma kujutan ette, kuidas te peale sedal loetelu muigate, aga no ma ju tahan lugeda selliseid raamatuid, mis minu valikuid toetavad :) Viimase raamatu tellimine on selgelt inspireeritud samanimelisest koristamise-telešõust, mis mind tohtult innustas korda looma ja mõjutas muul moel positiivselt. Jane Brocketi raamat sai aga tellitud, kuna olen tükk aega tema blogi, Yarnstorm, lugenud ja fännanud. Raamat on imeline, mulle väga-väga meeldib ja see tiivustab mind tohtult. Soule raamat on jälle selline hästi maalähedane ja heas mõttes lihtne. Propageerib perekesksust, loovust ja läheduse hoidmist oma kõige kallimatega.
Ja-jah, mida me küll teeksime ilma raamatuteta! Ja ilma Amazonita :)

teisipäev, oktoober 21

Porgandi-juustukook

Ärge olge ehmatanud, et kolm postitust päevas või nii.... 
Aga olles endiselt kokkamise laineharjal, proovisin ma täna üht uut kooki teha. Porgandi-juustukooki. Ma ei ole tegelikult küll sedatüüpi kookide suur austaja, aga retsept tundus ikkagi piisavalt ahvatlev et järele proovida. Pealegi tuleb teha ju proovikooke läheneva tordivõistluse tarbeks :) No ja tuli ikka hea küll, oma kategoorias. Suur ja mahlane. Andres kiitis väga. Mina olin aga juba eelnevalt nii palju tainast söönud (ma tegin täna ka kohupiimaküpsiseid, mille tainas oli lihtsalt oivaline!) et süda nati läikis :)
Aga retsept ise on pikk ja lohisev:

Porgandi-juustukook
(Angeelika Kang, Monika Kelle "Juusturaamat")

Selles koogis on ühendatud kaks ameeriklaste lemmikut - porgandi- ja juustukook.

Tainas:
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
2 dl fariinisuhkrut
2 tl kaneeli
100 g kookoshelbeid
0,5 dl siirupit (nt Dansukker)
2 dl riivitud porgandeid
1 väiksem küps banaan
1 väike õun
1 dl õli
2 dl hapukoort
2 muna

Täidis:
500 g maitsestamata toorjuustu
1 dl hapukoort
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
poole sidruni mahl

Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sooda, fariinisuhkur, kaneel ja kookoshelbed. Teises kausis sega siirup, peeneks riivitud porgandid, kahvliga peenestatud banaan, kooritud ja riivitud õun, õli, hapukoor ja munad. Vala segu jahusegusse ja sega ühtlaseks. Täidise tegemiseks sega omavahel toorjuust, hapukoor, munad, suhkur, vanillsuhkur ja sidrunimahl. Vooderda 24cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhi ja servad küpsetuspaberiga. Vala porgandikoogi tainas vormi ja kata toorjuustukoogi seguga. Sega kaks tainast omavahel kahvliga läbi. Küpseta 175-kraadises ahjus 1 tund. Enne serveerimist jahuta täielikult.

Jalavann

Lapsed on nohused ja seega jalavannitamine on meil hetkel igapäevane tegevus. Ja üllatuslikult on ka Sander juba nii suureks saanud, et temagi võib sellest mõnust osa saada. 
Nüüd on küll oht mõjuda andresevanaemalikult (tema on suur ravimtaimede ja alternatiivmeditsiini pooldaja) - aga ei saa ma mainimata jätta jalavanni efektiivsust! See on kõige parem nohu- ja köharohi! Kuna mul kodus hetkel vene sinepit pole, siis teen jalavanni lihtsalt kuuma veega. Peale seda lastele villased sokid jalga ja otse voodisse. 
Soovitan soojalt!

Sügisene jalutuskäik

Järjepidevuse ja ajaloo huvides - meie selleaastane traditsiooniline sügisjalutuskäik toimus 12. oktoobril. Sügisjalutuskäigu traditsioon on meil vist juba varsti kümne aastane ja algne idee oli meid, kui linnainimesi, sellel imelisel lehtede kolletumise ajal vähemalt üks kord loodusesse saada. Et me ei magaks maha ühte ilusamat aega aastas. Aga nüüd? Me ju oleme nüüd siin looduse keskel ja midagi maha magada on raske :) Aga kuna väike jalutuskäik ja piknik on ju ikka väga toredad tegevused ja ka traditsiooni tuleb elus hoida, siis sõitsime natuke kodust eemale jalutama :)Tee viis meid Nõvale ja sealt edasi. Natuke me eksisime teelt ja leidsime end ühtäkki Keibu lahe lähedusest. Sinna olin ma juba ammu tahtnud minna. Kui minna sügise ilu nautima, siis koht, kus kasvavad peamiselt okaspuud pole just küll kõige mõistlikum valik aga RMK on siin meiekandis kõik kaunid kohad varustanud kenade "istumiskohtadega", nii et otsustasime oma tagasihoidliku pikniku siiski mändide keskel pidada. 
Piknik oli meil tõesti tagasihoidlik - poest ostetud kohupiimasaiad ja tee, aga me, eriti muidugi Maibrit, nautisime seda täiel rinnal. Ilm oli küll tuuline aga see-eest enamuse ajast päikesepaiseline. 
Keibu lahe äärest sõitsime edasi veel Vihterpalu poole ja leidsime ühe sellise tee, millist me varem polnud kunagi näinud - nimelt oli see tee nii ligidal merele, et lained peaaegu paitasid auto rattaid. Arusaadavalt lõppes see tee ka üsna järsku, sest jää oli osa lihtsalt minema viinud. Aga tee ise on kaardi peal täitsa olemas ja märgitud kui sõidutee (asub Kurkse väina läänepoolsel küljel, Kolviku ninas).

kolmapäev, oktoober 15

Retseptieri

Viimasel ajal olen kokkamise lainel. Enne kui Andresele poenimekirja teen, võtan aga kokaraamatud lahti ja valin ühe ahvatluse teise järel. Eile tegin ühte tõeliselt teistmoodi ja väga maitsvat porgandipirukat. Kui ma enne pirukategu ütlesin Andresele, kes igasugu juurikapirukatest kaugemale hoiab, et teen porgandipirukat, siis ta tegi ettepaneku, et ehk mõtlen midagi paremat ikka välja. Aga kui esimene pirukatükk oli söödud, läks kiirelt teise järele. Ja oli kahe käega poolt, et ma mõned tükid talle tööle kaasa panen.

Retsept pärineb Anni Arro raamatust "Salatid, pirukad, suupisted...", mis on üks väga-väga inspireeriv ja heade retseptidega raamat!

Porgandipirukas numero uno

700 g väiksemaid porgandeid
1 pastinaak
5 loorberilehte
50 g võid, sutsu õli
4 keedetud muna
500 g lehttainast
soola, pipart, muskaatpähklit
2 sl riivitud Parmesani juustu

Roheline kaste:
peterselli
punet
tilli
basiilikut
1 sl riivitud Parmesani juustu
5 sl oliivõli
1 sl palsamiäädikat
pipart

Koori porgandid ja pastinaak. Lõika pastinaak ratasteks, porgandid jäta terveks. Kuumuta pannil või ja õli ning pruunista juurviljad. Lisa sool, pipar, värskelt riivitud muskaatpähkel. Pane tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aseta peale porgandid ning pastinaak. Puista üle riivjuustuga ning küpseta 200 C juures ca 20 minutit, kuni tainas on kuldne ja juust krõbe. Sel ajal keeda munad ja valmista roheline kaste. Kastme tegemiseks haki roheline ja sega kokku. Lisa oliivõli, palsamiäädikas, riivjuust ning pipar ja sega läbi. Kui pirukas on küps, aseta selle pinnale munaviilud ja piserda üle rohelise kastmega. Söö pirukat kohe, sest kõige maitsvam on see otse ahjust võetuna.

Minu mugandused: Kuna Andres oli külmkappi revideerides kogemata mu Parmesanikontsu minema visanud, siis panin pirukale tavalist Eesti juustu. Rohelisse kastmesse ei pannud üldse juustu. Kuna valmistamisõpetuses ei öeldud, kuhu panna koostisosade nimekirjas olev loorber ja ma ise ka ei suutnud seda välja mõelda, jätsin selle üldse välja. Niipalju värsket rohelist mul ka polnud. Peterselli võtsin peenralt, tilli sügavkülmast, ülejäänu oli kuivatatud. Lisasin kastmele ka pisut suhkrut, ma panen seda alati igale poole :) Kuna ma praadisin porgandeid vaiksemal tulel, et need ka pisut pehmeneksid, siis läks selle praadimisega üsna kaua, nii et ma soovitan korraga kaks panni tööse võtta, kui kodus peaks kaks panni olema. Ja kui pastinaaki pole, siis võib ka ilma teha, sest nii tohutult oluliselt see lõpptulemust ei mõjuta. Kindlasti peaks tegema aga rohelise kastme.
Selline näeb välja "kaunistamata" pirukas.

Kuna mul on juba umbes kuu aega sundmõte, et pean leidma ühe hea küpsiseretsepti ja ma selle lõpuks ka leidsin, siis jagan ka seda hea meelega. 

Retsept pärineb Kadri Krooni ja Angeelika Kangi raamatust "Tee".
Mandliküpsised

100 g võid
1 dl suhkrut
0,25 tl soola
1 dl jahu
100 g jahvatatud mandleid
pealepuistamiseks mandlilaaste
sõelumiseks tuhksuhkrut

Vahusta toasoe või ja suhkur. Lisa sool, jahu ja mandlijahu (minul olid kodus tavalised koorega mandlid, mida ma veerand tundi kuumas vees leotasin, seejärel kooretustasin ning kohviveskiga jahvatasin) ning sega ühtlaseks tainaks. Vormi tainast pallikesed ja veereta vorstikesed (mina tegin ainult pallikesed, sest eelmisel korral valgusid minu hoolikalt vormitud vorstikesed ahjus ikkagi latakateks). Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja kata mandlilaastudega (kergem on tainapallike mandlilaastude sisse suruda ja seejärel pannile panna). Küpseta 180 C ahjus 15 minuit (mina küpsetasin natuke vähem, vältima peab liigset pruunistumist, see ei tule maitsele kasuks). Sõelu peale tuhksuhkrut.


laupäev, oktoober 4

Sandri Tomten

Elizabeth Zimmermanni Tomten kampsun ahvatles mind esimesest pilgust, kui selle õpetust raamatus "The Opinionated knitter" nägin. Tundus olema väga põnev kuid samas genaalselt lihtne kudumine. Olemas oli ka ideaalne lõng selleks - villane, pehme triibulõng. Ja olemas oli ka vajadus, sest Sandril pole ühtegi tõeliselt sooja kampsunit.
Kudumine oli tõesti nauding. Ühest küljest äärmiselt lihtne, sest kududa tuli ju vaid parempidi, teisest küljest pakkus aga pinget uutmoodi ülesehitus. Lõnga ootamatud värvivaheldused (need polnud sugugi kindlas rütmis ja toonis) lisasid elevust. Pean plaani ka Maibritile samast lõngast, kuid teisest värvist sarnast kampsunit kududa.
Muster: Elizabeth Zimmermann "The Opinionated Knitter"
Lõng: Twilleys Freedom Spirit (506/air), 4,5 tokki, , Mammi lõngapoest
Vardad: 3,5 mm

kolmapäev, oktoober 1

Maanaine

Ma olen nüüd maanaine (kuigi endast rääkides ei kasuta ma kunagi sõna "naine", endale olen ma ikka tüdruk).
Peale seda, kui ma siin mõni aeg tagasi heietasin mõtteid maale kolimisest, hakkasid asjad järsku väga kiiresti liikuma.  Esimesed kolm päeva ma täiesti põlesin - ei saanud magada ega tööd teha (süüa siiski sain) - mõtted võimalikust maaelust olid mind täiesti vallutanud ja ausalt öeldes oli see nn otsutstamise aeg väga piinarikas. Kui Andres oli üsna kindel, et maale kolimine on hea mõte, siis mina ikka heitlesin ja heitlesin ja Andres sai tunniajaste vahedega kuulda nii "Jah, see on õige mõte" kui "Ei, mitte mingil juhul". Lõpuks võtsin ma südame põksudes julguse kokku ja helistasin kahte kohta - valla lasteaeda ja maaklerile. Algul on ikka väga raske öelda välja, et "me otsustasime maale kolida, kas teil on vaba lasteaiakohta"...
Kuna aga asjad võtsid kohe kiired tuurid, siis polnud varsti enam aega emotsioonideks. Üürinikud leitud, tuli kolida, kolida, kolida..... ja koristada, koristada, koristada.... Kolimisega on nagu sünnitamisegagi, kui oled sellega ükskord ühele poole saanud, siis lubad endale, et vähemalt kümne aasta jooksul seda uuesti ei tee! 
Kui me oma lähedastele maale kolimise ideed tutvustasime, siis olid kõik üllatunud aga peale mõningast harjumist mõttega leidsid peaaegu kõik, et see on hea idee. Andrese ema oli üks suurimaid idee toetajaid ja ma sain temalt ka väga palju julgustust selleks sammuks. Mu oma ema arvas, et ma ikka ei harju siin olema ja muretses pigem mu pärast.
Ma ei oska arvata, mida tulevik toob, aga hetkel olen ma siin maal küll väga rahul. Nii kui ma olin otsustanud, et me siia talveks jääme, ei tundunud sügis mulle enam üldse kurvana. Tavaliselt põgenen ma augusti lõpus linna, sest sügise algus maal on mind alati väga kurvaks teinud. Aga nüüd mitte. Nüüd ma naudin seda imelist sügist täiel rinnal. Iga päev, kui lastega õue läheme, võtame korvi kätte ja korjame selle õunu täis. Siis sööme natuke ploome või õunu. Siis oleme lihtsalt niisama õues ja tunneme rõõmu sügisest. Metsas olen ka käinud - pohlal ja seenel.
Imestama paneb mind see, et peale suurt otsustamist olen hakanud kõikjal nägema märke, mis juskui kiidavad me otsust. Alates sellest et ostsin Bullerby laste dvd-d. Ma pole neid filme kunagi näinud ega teadnud, et nad nii head on. Paremad isegi kui raamat. Sest raamatus ei tulegi minu meelest see maaelu nii hästi välja kui filmis. Igal juhul v
aatan ma vahel õhtuti neid siis, kui lapsed on juba magama läinud. Need kaadrid on justkui minu unistuste järgi tehtud! 
Igasugu märke on veelgi, näiteks seegi, et käisin reedel Veimevaka korraldatud ketruspäeval ja sain sealt nii palju innustust, et ma ei imestaks üldse, kui meil varsti lambad ka on. Ja kanad. 
Või siis selline märk - pakin linnas serviisi, rebin Maalehest parajaid tükke selleks ja kätte jääb selline artikkel.
Igastahes oleme me praegu oma otsusega väga rahul. Andres tuleb koju ja õhkab alati "kui hea on maal olla!". Eks paistab, kuidas me talvega siin hakkama saame. Aga üks suur pluss linna ees on see, et ma tunnetan väga tugevalt seda, kui palju võimalusi meil siin on. Ja see teeb olemise väga optimistlikuks ja rõõmsaks. Unistada on ju alati tore ja kui 
neil unistustel on ka  tugev puutepunkt reaalse eluga, siis on see veel palju toredam.