MY ENGLISH BLOG

teisipäev, mai 30

Minge metsa!


Seoses käesoleva kevadega ja saabuva suvega pesitseb meie pere nüüd põhiliselt maal. Seal meil kahjuks või õnneks internetti pole. Nii et selle blogi niigi üsna harvad postitused jäävad nüüd veelgi harvemaks.
Tegelikult olen maal olnud juba terve nädala. Täna oli kohe imelik linna tulla. Liiklus tundus täiesti hüsteeriline ja inimeste-autode sigin-sagin ajas silme ees virvendama. Uskumatu mida nädal aega vaikust ja linnulaulu inimesega teeb :)
Kuna täna oli meil võtta ka vanaema, kes sai last hoida, siis kasutasime juhust ja läksime Andresega koos kinno. Matšpalli käisime vaatamas. Andresele väga ei meeldinud, aga mulle meeldis küll. Kohati oleks tahtunud küll peategelast korrale kutsutda ja öelda, et "ära seda küll tee" ja seetõttu oli film ka kergelt ärritav aga kokkuvõttes pakkus elamusi rohkem kui rubla eest :) (uskumatu millised igivanad fraasid mul vahel meelde tulevad!).
Aga tagasi teema juurde: Kirsid, õunapuud, kullerkupud, nurmenukud, kannikesed .... kõik
õitsevad praegu! Nii et palun minge kõik, kel vähegi võimalus, maale või niisama metsa! Tungivalt soovitan! :))) Ilusat kevadet teile!

esmaspäev, mai 29

Kogemus

Täna tulin linna seoses sellega, et oli vaja minna ühte reklaamifirmasse ühe logo loomislugu arutama. Ma pole elusees üheski reklaamifirmas käinud ega üldse sellise asjaga tegelenud. Ainuke kokkupuude logondusega oli siis, kui ametile, kus mina töötan, otsiti logo. Siis ma tegin kõik variandid maha ja soovitasin porffide poole pöörduda (millegi pärast pakuvad kodulehetegijad ka logoteenust aga see pole ikka see). Loomulikult nii ei tehtud :( Ühesõnaga, täna oli mul siis suurepärane võimalus käia ühes korralikus reklaamifirmas (ma ei tea, kas termin "relaaamifirma" on õige...). Ja ma olen sellest külastusest täiesti sillas! Nii professionaalset, nii konstruktiivset, nii arukat, nii loomingulist ja nii .... ohh, ma ei oskagi kirjeldada.... suhtumist polel ma sada aastat kohanud. See inimene, kes reaalselt "joonistama" hakkab oli nii uskumatult intelligentne ja nii lahe, et täitsa tummaks võttis kohe! Võibolla on oma osa ka sellel, et olen juba mõni aeg kodus istunud ja tööelust väga kaugel ja siis ühtäkki mingil koosoleku laadsel koosviibimisel olla tekitas kerge igatsuse ka tööelu järele? Aga kokkuvõttes, nähes, kuidas õiged inimesed ajavad õiget asja ehk ülimat pofessionaalsust ja kliendisõbralikkust tekitab minus täiesti joovastava tunde. Et tahaks ka selline olla :))

reede, mai 19

Kust tulevad kuulujutud?

Eelmisel suvel juba õmblesin endale sellise pluusi, mis on rinna alt läbi lõigatud ja siis see alumine osa on selline klošš. Nimetatakse vist ampiirilõikeks. Nüüd Maibriti sünnipäeval panin selle selga. Ja täna Andrese ema helistas Andresele ja rääkis sellist kavalat ümbernurga juttu. Minu pluusist. Andres muidugi ei mäletanud üldse mis mul seljas oli ja siis ämm pidigi otse küsima, et ega mul seal pluusi all juhuslikult mingit rasedakõhtu polnud :)) No ma ei tea kas ma julgen veel selle pluusiga käia. Äkki mõni tuleb veel õnnegi soovima. Peaks vist Kristale laenama, siis see lõige vähemalt õigustab ennast. Ja minu vallaline õde isegi laenas seda pluusi minult. Ja keegi ei kahtlustanud :)

Teater

Täna käisime sõbrannadega vaatamas "Õhtusöök sõpradega". Oli väga-väga-väga hea etendus. Inimlik ja eluline. Ja näitlejad olid super. Esimestel minutitel, kui Kreisman ja Veinmann laval olid, tundus küll natuke nagu "Kodu keset linna" laiv aga see tunne kadus kohe ära ka. Ma olen enne tänast etendust vaid ühe korra varem teatris nutma hakanud. Ja nii suure tähelepanuga pole ma ka tükk aega ühtegi etendust vaadanud. Tihti peale mängitakse üle ja siis kuidagi tekib kohe selline tunne, et tema seal laval on näitleja ja esitab pähe õpitud teksti. Ja siis kaob see võlu ära. Aga täna ei näiud ma laval näitlejaid, vaid kahte abielupaari, päris inimesi.

Ahjaa. Seda ka veel, et Maibrit pole juba tervelt kaks päeva enam tissilaps. Tundub, et temal pole sellest sooja ega külma. Välja arvatud see, et päevaplaan on täitsa teistmoodi. Sest enam ei saa ju tissitades lõputult hommikut pikendada. Tuleb minna putru keetma. Loodame, et ta õpib natuke kauem magama ka, muidu ta ei puhka välja. Mina elan seda võõrutamist aga hoopis raskemalt üle. Kurb on...

laupäev, mai 13

Maibriti sünnipäev








Eile sai Maibrit aastaseks. Nii uskumatu, kui see ka poleks. Minu jaoks. Sest minu jaoks oli tema sündimine justnagu eile. Nii selgelt on meeles. Sest ma pole kunagi oma elus nii õnnelik olnud kui ma olin Maibrtiti sündimise päeval. Sellist õnne ei unusta vist kunagi. Isegi mu vanaema ütles, et minu ema sünd oli justnagu eile, et "nii selgelt on meeles".
Lauluga sünnipäevahommik ja väike tordisöömine toimus õigel päeval, aga pidu toimus täna. Ema ja Lapse keskus on sünnipäeva pidamiseks ääretult armas koht. Nii paras igas mõttes ja nii hubane. Pisikesi külalisi oli palju ja nad pakkusid täiskasvanutele täitsa spontaanse etenduse. Õde ütles, et ta ei viitsinudki nii väga kellegiga jututstada, sest lapsi oli nii lahe vaadata.
Väike fotoreportaaž ka.

kolmapäev, mai 3

Esimese mai romantika


Me saime Andresega tuttavaks volbriööl. Üheksa aastat tagasi. Kuna tutvus sai sobitatud peale südaööd, siis loeme oma tutvumise kuupäevaks esimest maid. Kui meil esimene aasta täis sai, oli esimesel mail suurepärane ilm. Nii soe, et õues sai lühikeste varrukatega olla. Otsustasime linnast välja loodusesse sõita. Ma ei mäleta, kas me ka midagi head kaasa võtsime ja rohelises sõime, aga pilti tegime küll. Järgmisel aastal mõtlesime, et kui eelmisel aastal sai esimene mai niimoodi mõnusalt looduses veedetud, et miks siis mitte ka seekord. Siis võtsime juba piknikukorvi ka kaasa. Niimoodi juurdus meie esimese mai pikniku traditsioon. Igal aastal, olgu mis ilm tahes, oleme esimesel mail piknikku pidanud. Mitte kunagi pole sadanud, temperatuur on olnud aga seinast seina ja tavaliselt on üsna tuuline. Tegelikult, ühel aastal sadas. See oli siis, kui olid minu vanaema matused ja piknik lükkus edasi kolmandale maile. Lükkus edasi siis loomulikult matuste tõttu.
Meil on olemas selline fail nagu "Esimese mai pikniku nimekiri". Siis ei pea alati uuesti mõtlema, et ega midagi maha ei jäänud. Sellel aastal olime maal ja nimekiri linnas, kohe jäid pooled asjad maha :)
Teine asi, mis meil alati olemas, on 97 aasta vein. Andres ostis kunagi suure laari kokku ja nüüd siis igal aastal avame ühe pudeli. Kahjuks ei ole meil korralikku veinikeldrit, nii et ei tea mis sellest veinist 20 aasta pärast saab. No päris lasnamäe korteris me ka seda ei hoia muidugi.
Alati käib esimesel mail ka suur piknikukoha otsimine. Tavaliselt oleme juba lootust kaotamas, kui leiame järksu mõne väga armsa koha. Eriti ootamatu oli esimene mai Prahas. Mina olin valmis juba meie traditsiooni jätkama linnapargis, aga Andres ärgitas ikka sinna mäkke ronima. Kes Prahas käinud, see teab, et keset linna on seal selline roheline mägi. Mäkke ronimine võtab isegi kergelt võhmale, aga see on selline täielik roheline oaas keset linna. Istud mäe veere peal, ümberringi aas ja võililled ja mesilased ja vaatad alla linna peale. Super! Kohalikust vinoteegist leidsime isegi 97 aasta veini :)
Sellel aastal olime esimesel mail siis kolmekesi. Eelmisel aastal olime ka tegelikult, aga Maibrit oli veel viimaseid nädalaid kõhus peidus. Kahjuks oli sellel aastal hirmus tuul ja Maibriti pärast ma ei julgenud kuskile mereäärsesse kohta minna. Otsisime ja otsisime, kõhud läksid järjest tühjemaks ja tühjemaks, lõpuks leidsime metsatuka tagant pisikese järvekese. Koht oli armas, aga ilm oli kahjuks üsna jäine ja käed hakkasid lausa külmetama. Kuna olime ikka täitsa metsas, siis ei saanud sellel aastal ka lõket teha ega grillida, nagu tavaliselt. Arutasime, et kui traditsiooni poleks, siis vist sellise ilmaga küll kuskil õues ei sööks. Maibrit oleks äärepealt meie lühikese pikniku maha maganud, õnneks ärkas ikka üles ja vähemalt pildile sai. Muuseas, meil on täitsa esimese mai album olemas :)