Pages

teisipäev, aprill 25

Anna asjale uus elu: "12 kotti" aprillikott



Seekord oli "12 kotti" sarjal nii huvitav tema - vanast uus - et ma kohe ei saanud kotti tegemata jätta. Kott valmis vanast nahkseelikust (türkiis) ja vanadest nahkpükstest (punane). Kahjuks ei ole mul algmaterjalidest pilte, sest olin need juba ammu tükkideks lõiganud. Iseenesest oleks need riideesemed küll pildistamist väärinud - kujutage ette nahast seelikut, millel on passe ja alumine osa on kroogitud! Või punaseid nahkpükse, mis on ülevalt kolme voldiga ja alt toihedalt ümber sääre... Riideesemed siis polnud mõistagi pärit minu enda garderoobist, vaid second handist. "Vanast nahast" kotte olen ennemgi teinud, minu meelest on see üks väga tänuväärne tegevus - kotid tulevad vastupidavad ja keegi ei usu et ise tehtud. Lisaks on kotid poes liiga ülehinnatud, ebapraktilised või ebakvaliteetsed.
Kott läks kingituseks minu õele, kellel on täna sünnipäev.
Pildid ka ligemalt: pilt 1 ja pilt 2

pühapäev, aprill 23

Anna asjale uus elu: teksaseelik



Natuke aega tagasi kirjutasin, et käisin Soomes käsitöökursusel "Anna asjale uus elu". See oli nii inspireeriv, et andis kõvasti hoogu juurde minu rohelistele mõtetele. Ma olen kaugel eeskujulikust rohelisest inimesest, aga tasapisi olen hakanud üha rohkem ja rohkem pisikesi rohelisi tegusid tegema ja rohelisi mõtteid mõlgutama. Palju on mõtteainet andnud ka Epu blog ning väga huvitav oli ka "Meie" saate taaskasutusteemaline osa. Sellest rohelisest lainest kantuna avan ma ka siin blogis rubriigi "Anna asjale uus elu". Iseenesest on see teema ju nõuka ajast meile kõigile tuttav. Mina näiteks harutasin ema-isa vanu mantleid ja tegin nendest omale jakke. Samuti harutasime kõik kampsunid üles. Kilekottide ära viskamise peale ei tulnud keegi. Välismaiseid kilekotte sai isegi triikrauaga parandatud.
Rubriigi esimene linnuke: Eile tegin endale Andrese ja enda vanadest teksapükstest seeliku. Andrese püksisäär oli vajalik siis keskmiste tükkide jaoks. Allääre jätsin meelega narmendama, muidu oleks liiga korralik tulnud.
12 kotti aktsiooni selle kuu teema on samuti vanast uus. Ausalt öeldes on mul see kott juba ammu valmis, aga kuna tegu on sünnipäevakingiga, siis ma ei saa seda veel näidata. Teisipäeval saan.

Teemaväliselt - paar nädalat tagasi tegin Maibritile mütsi ja kindad aga kuna fotokas oli maal, siis sai alles täna pildi tehtud. Lõngaks oli Samos. Algul vaatasin, et müts mahub vaevalt pähe, aga kandmise käilgus venis ta kohe kõvasti suuremaks, nii et nüüd on natuke suurevõitu.

reede, aprill 14

Kodu lugu



Sellel samal suvel, millal me Andrsega abiellusime, tegime Noarootis väikese tutvumisreisi. Me polnud kunagi Noarootsis käinud ja otsutsasime natuke selle kandiga tutvuda. Samal suvel müüs ema mees seal oma ema talu. See tõsiasi oli mulle ammu teada, aga kuna meil mingit talu soetamise plaani polnud, siis see jutt läks mul ühest kõrvast sisse, teisest välja. Enne sõitu ema ütles, et minge vaadake seda talu, lihtsalt uudishimu pärast. Kui me siis sinna talu kanti sattusime läksimegi uudishimutsema. Mina küll vingusin, et mis mõttega me mingit suvalist maja läheme vaatama jne, aga Andres ikka pööras õige teeotsapealt ära. Kusjuures valdav enamus külalistest, kes meile maale külla tulevad, sõidavad õigest teeotsast, vaatamata pikkadele seletustele, mööda. Ju see siis oli mingi märk, et me leidsime koha vaatamata ema väga üldsõnalisele juhisele üles. Läksime väravast sisse, hoovi, istusin kaevu servale, vaatasin seda meetri kõrgusesse heina kasvanud hoovi, majakest ja kuurikesi ja tundsin sellist õndsust ja rahu ja tunnet, et see on minu koht. Vaatasin Andresele otsa ja tema näost oli juba aru saada, et ta tundis sama. Viie minutiga oli otsustatud, et siia me tuleme. Siiani pole ma päris kindel, kas mitte ei mänginud minu suurele tundele kaasa ka asjaolud, et olin hommikul lugenud Signe Kivi idüllilist maakodu kirjeludst ning suurepärane juuli-ilm...
Järnges telefonikõne maja omanikule ja järgmine kõne Ühispanka. Algas pingestatud aeg, kus tuli tegeleda rahaküsimustega. Lisaks olid talule juba ostjad olemas ja selsamal päeval pidanuks eelleping alla kirjutatama. Potentsiaalsed ostjad olevat kolm aastat oma kohta otsinud ja lõpuks leidnud. Aga kuna me olime nagu "omast" perest, siis olime eelisolukorras.
Selleks, et pangast laenu saada, tuleb üsna palju pabereid täita ja igasugu hindamisi läbi viia. See kõik võtab aega ja kui sul on tekkinud see oma-kodu-tunne, kuid sa pole päris kindel, kas sa ikka saad selle, siis see teeb hirmus rahutuks. Ühest küljest ostad juba Aedniku ABC ja planeerid lillepeenart, teisest küljest võib see kõik paljaks unistuseks jääda, kuna sul pole piisavat tagatist. Tagatipuks sõitsin ma veel kaheks nädalaks Ameerikasse ja olin kogu ajaajamiset ära lõigtatud. Ei saanud midagi muud teha kui oodata ja loota. Meie kirjavahetus Andresega sellest ajast sisaldaski peamiselt laenutingimustealalist arutlust.
Lõpuks läks kõik õnneks ja me saimegi endale kodu. Lihtsalt emotsiooni ajel ja viieminutilise kaalutluse tagajärjel said meist taluperemees ja taluperenaine. Täna ostetud "Suvekodu" ajakirjast selgub aga, et suur osa inimestest on niimoodi omale suvekodu soetanud. Umbes nii, et külaline viskas kogemata palli mahajäetud naabermaja aeda ja läks seda ära tooma ja vaatas, et täpselt siin ma tahaks elada. Sest ega kodu pole ju kinnisvara, mis soetakse sügavalt kalkuleeritult. Kodus on ju ikka kõige olulisem see õige tunne, eks. Kugi vahel on mul olnud nagu natuke piinlik rääkida kui emotsioonaalsed majaostjad me olime. Et oleks võinud ju ka rääkida, kuidas me otsisime ja kaalusime ja kogusime jne.
Selles samas Suvekodu ajakirjas on väga tabavalt öeldud, et peale maakodu ostmist pole enam muret, mida teha pikkadel nädalavahetustel, kuhu paigutada puhkuse rahad või millest mõelda unetutel öödel. Täpselt nii see ongi.
Lugenud samast ajakirjast ka Anni Arro suveidülli olen ma nüüd täiesti võimetu millestki muust, kui oma maakodust mõtlema. Tahaks juba koju...

Kodulaul
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht? Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht? Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. Ilma kodu tundeta me jääme kodutuks. Ilma kodu tundeta me jääme kodutuks. Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik. Kodu on nii imeline tavaline paik. Kodu on nii imeline tavaline paik. Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur. See on kodu, siin on kodu, siin on kodu koht! See on kodu, siin on kodu, siin on kodu koht!

esmaspäev, aprill 10

Ämbritäis õnne


Meil on hetkel käsil maakodu remont. Algul pidime lihtsalt natuke magamistuba kohendama, aga siis mõtlesime ja arutasime ja otsustasime ka köögi kohe korda teha. See teeb siis kokku kogu vana maja, sest üks tuba ja köök seal ongi. Selline asi on meie peres tüüpiline. Et algul hakkad tapeeti vahetama ja töö käigus vahetad sujuvalt ära ka aknad, uksed, teed uue põranda jne.
Andres võttis siis kaks nädalat puhkust ja läks maale palke lihvima, uut põrandat ehitama, pahteldama, lihvima, värvima jne. Mul jäi selle pärast isegi Kullaketrajate padajaklubisse minemata, kuna meil tuli just sellel päeval "koormaauto".
Eile helistas Andres ja küsis, et "Kuule, kui me seal Ikeas käisime, kas sa siis maale nõusid ka ostsid?" Väga ebatavaline küsimus. Põhjus oli selles, et suure lihvimise käigus oli meie kolme jalaga nõudekapp ümber kukkunud ka kõik nõud katki läinud. Kogu majapidamise nõud! Õnneks olid uued Ikea taldrikud teises korvis. Algul ma olin küll pisut pahane, aga nii kui Andres ütles maagilised sõnad "killud toovad õnne" oli mul naksti tuju jällehea. Mõtle ometi, terve ämbritäis õnne!
Pealegi, nõudelettide juures käin ma suurima heameelega, sest emalt olen pärinud ülima armastuse nõude vastu. Huvitaval kombel sai aga tema, erinvalt minust, hirmus pahaseks, kui ma lapsepõlves kildude puhul õnnest rääkisin.