Pages

pühapäev, august 17

Kus on kodu?



Ma olen tähele pannud, et inimestel on tavaliselt ikka teema või paar, mille üle neile alati meeldib heietada. Näiteks mõni ikka mõtleb, mis ta teeks, kui loto peavõidu saaks. Mõni mõtleb jälle, kuidas ta tahab Pärnusse kolida :) Mõni unistab totaalsest erialavahetusest.
Minu ja Andrese üks lemmikheietusteema on "Kui koliks maale elama". Me oleme ikka sellest tunde ja tunde vestelnud ja unistanud. Millegipärast oleme alati arvanud, et kolimisega peaks kaasnema ka lotovõit, et siis me saaks siin teha mida tahes. No ja kui tuleb sügis ja ma taas väga linna kipun, tõden, et ma olen ikka linnainimene ja kõik.
Aga täna, kui me jälle oma lemmikteemast heietasime, jõudsime nii mõnegi olulise sõlme, mis muidu on tundunud põhitakistusena, pisut lahti harutada. Ja me läksime nii hasarti oma unistamisega, et panime Sandri voodisse (oli juba hilisõhtu) ja andsime Maibritile pildiraamatu kätte ja muudkui jutustasime edasi. Kui kogemata kella vaatasin, oli juba pool kaks öösel ja erinevalt Sandrist polnud Maibrit meie jutustamise peale veel magama jäänud. Seetõttu lõpetasime kohe heietuse, muidu oleks vist hommikuni unistanud.
Ja nüüd ma ei saagi muud teha, kui üksinda edasi unistada (ega mina ju ometi nii vara magama ei lähe :) ).
Et mis siis oleks, kui kolikski maale. Nii proovi mõttes. Esialgu. Kas ma suudaks maal elada? Kuidas ma saaks lahti tundest, et linnas elu käib ja maal seisab? Mulle ju ometi meeldib see loodus ja meeldib see vaikus. Ja kui tahan kinno minna või kohvikusse, siis Tallinn on ju ikka olemas. Ja kui me oma linnakodu maha ei müüks, vaid hoopis üüriks, siis saaks ju alati tagasi minna. Ja vallas on lasteaed ja kool ja ma ei usu et nad linna omadest oluliselt kehvemad oleks.
Ja kui ma hakkan oma elu ja kombeid üksipulgi lahti harutama ja plusse ning miinuseid kaaluma, siis väga suurt kolimise vastuargumenti nagu polekski. Välja arvatud mina ise, kes ei suuda aru saada, mida ta tahab.
Mida see linn siis nii palju parem on? Ma istun niikuinii enamuse ajast kodus. Ei ole ma suur mängutubades-lasteringides käija. Kõik riide- ja kingapoed on mulle hetkel niikuinii vastunäidustatud, kuna ma otsustasin, et proovin aastakese ilma nende abita hakkama saada (see on ühtviisi nii enesekasvatusprojekt kui ökoprojekt kui rahakogumisprojekt). Kinos ja teatris ei käi ma sugugi nii tihti, nii et selleks puhuks võin ju siis ekstra linna sõita. Samuti sõbrannadega jutustamiseks.
Aga ikkagi on mul millegipärast tunne, et kui ma peaks päriselt maale elama jääma, võtaksin justkui lastelt paljud võimalused ära. Valikuvõimalused. Et kas minna balletti õppima või judo trenni? Et kas see või teine eliitkool? Kas täna kinno või mängutuppa? Samas, väga paljud inimesed ju elavad maal ja kõik saavad ilusti hakkama ja pole see ju mingi suletud maailm. Pealegi, sellel suvel on Maibrit näinud sisalikku (ka köögis, muide), metskitse peaaegu meie aias, kulle, kes ajavad pääsukesi taga ja veel palju muud. Koos panime ka herned ja oad mulda ja Maibrit nägi, kui suured taimed nendest pisikestest teradest kasvasid. Ma arvan, et nii mõnigi linnalaps pole osasid asju oma silmaga näinud. Raamatu "Eesti elusloodus" sissejuhatuses tõdetakse, et me tunneme autode, elektroonika ja pesupulbri marke paremini kui meiega üht ja sama eluruumi jagavate ning pidevalt meie ümber olevate taimede-lindude-loomade-putukate nimesid. See paneb mõtlema...
Ma arvan, et maal elamiseks peaksin ma ise kõigepealt kasvama. Linnaelu mõnes mõttes rikub inimese ära - meelelahutus on käe-jala juures ja inimene ise ei vaevugi enam mõtlema, et miks tal seda vaja on. Mulle väga meeldis viimases Eesti Naises intervjuu Helgi Toomsaluga. Muuhulgas küsitakse seal tema käest, kuidas saada teada, mida inimene vajab. Ja pr Toomsalu vastab:"Kõigepealt tuleks loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest sellest, mis ei valmista enam rõõmu/_ _ _/Võib selguda, et vanajumal on meile kõik vajaliku kaasa andnud ja suur osa häid asju on ilma rahata. Näiteks puhas õhk, linnulaul ja imeline loodus. ...". Veel ärgitab ta küsima, millised põhivajadused peituva meie pideva sebimise taga. Minule tundub, et enamik asju, mida linn pakub, aga maa mitte, ongi pseudoasjad. Et kui ma olen õhtuks kodus olemisest väsinud ja tüdinud, siis lähen peale Andrese kojutulekut Zarasse ja ostan endale mõne ilusa asja. Või läheme kõik koos nt Olümpia kohvikusse, mis on südaööni lahti. Aga mind häirib see väline stimulatsioon. Just see tunne, et minu rahulik meel ja heaolu sõltuvad mingitest nii tühistest ja mõttetutest asjadest. Ma sooviks, et leiaksin iseendas üles tasakaalu ja leiaksin meelelahutuseks mõne asjalikuma tegevuse. Metsas jalutamise või peenarde rohimise või kasvõi kiviaia ladumise :)
Andres ütleb ka, et inimesed, kes on edukad, rikkad ja maailmas palju ringi rännanud, kipuvad lõpuks ikka pigem maale elama, kui et ostavad enadale suurlinna veel suurema ja uhkema maja/korteri. Et ju see maaelu on siis ikka õige, kui sinna ikka (tagasi) pöördutakse.

PS. Mul on nii väga kahju, et üks minu lemmik käsitööblogija hoidub hoolikalt oma kodu-pereelust kirjutamast, sest mul on tunne, et just sellist loomingulist maaelu ma endale soovikski, nagu temal on (ühes ajakirja oli sellest ükskord juttu ja mul on see nii hästi meelde jäänud).

esmaspäev, august 11

Vahepeal toimunust

Üllatusin, kui vaatasin, et vaid kuu on viimasest postitusest möödas. Ma arvasin, et vähemalt kaks :) Aga väike kokkuvõte vahepealsest:
1. Kultuur. Väga ammu juba käisime vaatamas Seks ja linna filmi ja mulle meeldis väga-väga. Sobis minu meelest hästi pulma-aastapäeval vaatamiseks ja Andres polnud sugugi ainuke mees saalis. Mul on lausa piinlik oma sõnavõttude pärast, mida ma tegin olemata filmi ise näinud (stiilis: pidavat jama film olema). SJP tegi minu meelest väga hea osatäitmise ja sitsid-satsit-kleidid ei võtnud üldse liiga palju ruumi.
"Pikk päevatee kaob öösse" Keila-Joa mõisas oli samuti elamus. Alahinnata ei tasuks muidugi ka mõisa enda panust elamusse.
Ja muidugi käisin vaatamas "Mamma Miat" ja muidugi mulle see meeldis :) Vaatamata sellele, et olin üksi, st ilma kaaslaseta, nutsin, naersin ja lõin jalaga takti hoolimaa sellest, mis naabrid minust arvavad!
2. Raamatud. Vahepeal on kudumistuhin vahetunud lugemistuhina vastu. Või noh, tuhinaks ei saa nimetada olukorda, kus ma alles peale laste uinumist lugema saan hakata. Aga siiski. Kõigepealt Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus". Kuna ma armastan väga Bergmanit ja Lareteid, siis loomulikult lugesin selle raamatu ühe hingetõmbega läbi ja oli ta just nii hea, kui arvata võis. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" seisis tükk aega riiulil ja lõpuks võtsin sellegi kätte. Ja pettusin väga. Õigluse huvides tuleb tunnistada, et raamat oli ise väga haarav ja lugema kiskuv, aga no see raamatu lõpp... Teatud kahtlused-kartused taolise lõpu osas muidugi raamatu keskel tekkisid, aga ma arvasin, et Gavalda nimi on garantiiks, et selliseks naistekaks see raamat ikka ei kisu. Aga kiskus ja lõpp oli ülilääge ja tõmbas kogu raamatule vee peale.
Praegu loen Heljo Männi "Elu roheline hääl" ja naudin. Raamatu "ülesehitus" laseb tekkida tundel, justkui istuks Hejo Männi juures kodus ja kuulaks tema memuaare. Kuna lapsepõlves sai "Väikesi võililli" lausa mitu korda loetud, siis on palju äratundmisrõõmu ja muidugi - mulle lihtsalt väga meeldib elulugusid lugeda.
3. Aiandus. Meie kuus kirsipuud kandsid sellel suvel esimest korda, kogu selle viie suve jooksul, mis me siin olnud oleme. Puud olevat enne meid igal suvel kandnud, nii et ma arvasi, et me lihtsalt ei meeldi neile. Aga sellel suvel nad muutsid meelt ja kirsisaak oli suur. Suur oli ka tüdimus kirsside puhastamisest, mis võitles kogu aeg minu suure hoidistamise-hasardiga. Kui tüdimus lõpuks võimust võttis, korjas ema ülejäänud kirsid endale :)
Sellel aastal oli ka hea hernesaak. Tillid ja küüslaugud aga kolletuvad nii et miski neile ei meeldi. Esimesed oad valmistasin a la Maru Eesti Naises ja nüüd ootan järgmisi kaunakesi.
4. Muud üritused. Juuli lõpus toimus meil Andrese kursuse iga-aastane kokkutulek. Kuna ma olin ikkagi ju perenaine, siis polnud see nii väga suur puhkus aga ometi oli ta väga positiivne üritus. Sest sai rääkida nende prouadega, kellega varem pole jutupeale sattunud ja tõdeda, et toredatel ja tublidel kursavendadel on ka väga toredad abikaasad. Ühtlasi sai ühel ööl esimest korda Aliast mängitud ja ma sattusin sellest lausa eufooriasse. Hommikul oli emotsionaalne pohmell :) Jah, oli üks väga tore pidu meil siin.
Sellel nädalavahetusel käisime Andrese ja väga paljude muude firmade ühis-suvepäevadel ja viisakalt öeldes: elasin üle.
5. Headest inimestest ja blogist.
Tahan ära öelda, et: mina ei plaani oma blogi parooli alla panna ega blogimist lõpetada. Selle blogi kirjutamine ning eriti teie kommentaarid on mulle väga-väga palju jõudu andnud (eriti üks Antsu kommentaar, millele rasketel hetkedel alati mõtlen) ja ma loodan, et teiegi mõne iva siit leiate. Ma usun südamest, et kõik selle blogi lugejad on head inimesed ega soovi ei minule ega mu perele halba. Mul on hea meel, et te loete, mul on hea meel, kui te kommenteerite ja mul on hea meel, et saan jagada. Ilma teieta ei viitsiks ma ei seda blogi ega ka mingit muud päevikut kirjutada. Hea on jagada ja hea on tagasisidet saada. Aitäh teile, kallid lugejad!