Jõulud ja sünnipäev.

Tere üle pika aja! Minu blogimine on nii unarusse jäänud, et polegi muud, kui vaid kokkuvõtvaid postitusi teha.
Viimane sissekanne on novembrist. Peale seda läks mul siin üks päkapikutöökoda lahti. Artikliks oli põhiliselt helkiv ripats. See oli mul üks tore detsember - mulle väga-väga meeldis see, kuidas te mulle pikki kirju kirjutasite ja helkivate ripatsite soove edastasite, kuidas ma siin meisterdada ja pakkida sain ning postkontori vahet käia. See tekitas minus nii hea ja täiesti teistmoodi erilise tunde. Aitäh teile usalduse eest ja kõigi nende heade sõnade eest, neid tuli aasta lõpus ikka terve aasta jagu kohe. Kõlab ninnu-nännu, aga oli hea tunne, noh :)) Pean vaatama, et nina liiga püsti ei aja selle peale :))) Asja tasakaalustas muidugi see, et me saime kõik mingi eriti vastiku köhaviiruse, mida me Sandriga siiamaani veel ravime. Ma pole elus nii pika vinnaga köha kohanud. Või saime kaks viirust üksteise otsa, mina ei tea.

Jõuludeks tuli ema ja õepere meile. Süüa tegime nii palju, et ilmselt terve meie hõredalt asustatud küla oleks sellest küll saanud, aga suur hulk toitu on minus alati turvatunnet tekitanut. Näljas pole omateada küll kunagi olnud. Käisime ka Rooslepa kabelis jõulujumalateenistusel. Oli armas nagu ikka. Viisime ka meie maja eelmise perenaise hauale küünla.
Kui kirikust koju jõudsime, tuli kohe ka jõuluvana. Meil on üks väga armas ja heasüdamlik jõuluvana. Lapsed olid muidugi peaaegu hüsteeria piirini erutunud sellest, et jõuluvana ikkagi tuli, mitte päkapikud. Eeskava polnud seekord viimseni lihvitud, aga luuletused said loetud ja laulud lauldud. Õhtu nael oli minu kolmeaastane õetütar, kes kes oma nime kuuldes marsssis kindlal sammul jõuluvana ette ja luges vanaema õpetatud "Meie kiisul kriimud simad". See luuletus on tal juba ammu olemas, aga see, et ta ise tuli selle peale, et seda lugeda ja tegi seda nii kindlalt ja veatult, pani meid kõiki heldima.

Kui kingitused jagatud ja avatud, hakkasime söömisega pihta. Sellega jätkasime järgmisel päeval, kui ka Andrese vanemad meile külla tulid.
Enne jõule me siin sõbrannadega arutasime, et kas jõulud on kohustus või rõõm. Paljudele meeldis see variant, et minna jõuludeks emade-ämmade juurde, kus lauake juba kaetud. Minule on aga vaja seda köögis toimetamise aega, et mul tekiks pidulik tunne. Seda enam, et vaatamata suurele soovile, ei õnnestunud mul advendiajal eriti midagi küpsetada, nii et kui siis kõik tööd olid ära saadetud ja lubadused täidetud, võtsin virna kokaraamatuid ja paki post-it pabereid ja hakkasin planeerima. Tordi tegin Eva Palu tordiraamatust ja seda ikka andis teha. Aga tulemus oli ka hea.

Peale jõuluvaaritamist sain veel mitmel päeval sõbrannadega kokku ja isegi pealinna kuumas restoranis käidud.
Aastavahetusel olime oma perega kodus, vaatasime telkut ja tegime pauku ka. Mina tahtsin kindlasti ära vaadata traditsioonilise uusaastaöö Nipet-Näpet saate, mis seekord oli tikitud susside tallutamisest :)
Ja varsti tuligi minu sünnipäev.

Sellel aastal oli mu sünnipäev laupäeval, mistõttu oli sünnipäevahommik eriti mõnus ja pikk (ja hiline). Ema tuli juba eelmisel päeval meile ja seetõttu oli laual ka meie traditsiooniline sünnipäevamaitseline Napoleoni tort. Väga-väga armas oli kõik, mul oli kohe täitsa sünnipäeva tunne. See tunne oli minus väga intensiivselt kõikidel lapsepõlve ja noorusaja sünnipäevadel, aga kadus siis, kui mulle endale lapsed sündisid. Algul olin kurb selle pärast, aga nüüd olen juba hajurnud selle sünnipäevaärevuse puudumisega. Sellel aastal oli aga teda jälle natuke tunda.

Õhtupoole läksime Haapsallu, Dietrich kohvikusse. Või võiks isegi öelda et restorani. Vot polegi sellist head nime sellise vahepealse söögikoha kohta. Igal juhul olen ma seal väga palju käinud, seoses Maibriti ootamisega trennidest-ringidest. Kui suvel oli toitude kvaliteet kõikuv (nad vist veel ise ka elasid sisse, kuna see koht avati mais), siis nüüd olen ma nende toitudega küll väga rahul. Ütleme nii, et Haapsalu kohta on tegu ikka hea kohaga. Kookide osas ma olen ülipirtsakas, seega palusin endale Pavlovaid teha, mis neil väga hästi välja tulevad. Muidu saab seal seda kooki vaid suvel. Igaks juhuks ütlen, et nad lähevad nüüd kollektiivpuhkusele, ja avavad jälle märtsis. Aga kui Haapsallu satute, ja ei ole esmaspäev ja kõht tühi pole, siis jalutagae Dietrichist natuke edasi ja seal on väga armas koht nimega Haapsalu Raamat. See kujutab endast hea raamatuvalikuga raamatupoodi koos pisikese kohvikuosaga. Kohvikus tasub võtta käsitöökomme, mis on seal väga head. Kookide valik on kasin, aga head teed, kohvi ja veini on neil küll. Igal juhul on see koht väga armas ja et ta veel sellises linnas on, siis see teeb ta kuidagi eriti nunnuks. Ja Müüriääre kohvik tegi ka remonti ja neil on nüüd uus suur köök, mistõttu menüü on laienenud ja kohvik vana köögi arvelt suuremaks saanud. Nii hubane kui varem ta enam ei ole, aga toidud on ikka head.
Nüüd läks jutt väga kohvikutele.

Seda sööki olen juba kaks korda söönud ja mulle nii maitseb. Lammas, orsoto ja suitsutomat. Ja kui ilus nuga!

Kingitustest ka. Sain ülipehme ja luksusliku (kuigi mulle see sõna ei meeldi) hommikumantli. Andres kinkis. Et osad mu sõbrannad ei hakkaks nüüd oma meest süüdistama, siis ütlen, et ükskord juhtusime Andresega Stockmannis hommikumantlitest mööduma ja eks ta siis nägi, millist ma kõige rohkem kallistasin. Ja ma nägin, et ta võttis välja oma telefoni, mis on ta isiklik external hard drive. Tema paneb kõik kirja ja teeb liste.
Ema kinkis mulle ammuihaldatud kokaraamatu "Lia köök". Õde aga nunnud ja pehmed! pidžaamad ja ühe väga vajaliku teepudeli (ma olen ju suur teesõber, eksole) millise sai Andres jõuludeks ja täiesti armus sellesse. Tänu sellele läheb meil nüüd pakkide viisi taimeteed, sest ega mehed ju ei viitsi oodata, kuniks see taimetee veerand tundi tõmbab ja siis kurnama hakata. Sinna pudelisse saab kõik korraga kallata ja ta hoiab veel tükk aega sooja ka. Nii on meil nüüd andresega mõlemal oma "lutipudelid", mida metsa või autosse või töötuppa kaasa võtta.
Ja kõige liigutavama kingituse tegi mulle Maibrit. Tema hakkas juba varem uurima, et "Emme, mis raamatud sulle meeldivad?". Vaatasime siis arvutist koos ja ta kirjutas kõik üles. Siis läks täiesti iseseisvalt raamatupoodi, kui tal Haapsalu päev oli, oma taskuraha eest ostis mulle "Looduskosmeetika" raamatu (oli veel ise poest üles ka otsinud), pakkis ilusti ära, hoidis sünnipäevni saladuses ja palus siis sünnipäevahommikul viimasena avada. Igasugu kaarte ja meisterdusi on ta mulle ikka teinud, aga nii planeeeritult pole ta varem tegutsenud. Mitte et ma hindaks ostetud kingitust rohkem kui isetehtut, vaid mind pani heldima see, kui suur oli tema soov teha mulle kingitus ja kuidas ta suutis kõike seda korraldada ja saladuses hoida. Suur tüdruk juba.

Sander kinkis issi abiga mulle raamatu "Minu Stockholm"ja kommikarbi :) Ja muidugi tegid nad kaardid ka. 

Selline tore sünnipäev oli mul! 

Minu lutipudel :)

Minu hommikumantel

No ma mõtlesin, et kas ma tõesti hakkan nüüd siin pidžsaamades poseerima. Aga ikka panin selle pildi siia. Loodetavasti ei saa järgmiseks sünnipäevaks pesu;)

Vahel mängin nukkudega

Nii nagu isad mängivad hea meelega oma laste autodega, pole emadel midagi selle vastu, kui vahel nukkudega mängida saab :)

Otsa tegin lahti juba veebruaris, sealt peale olen kudunud kokku neli Rapuntseli kampsunit :) Kõik küll mitte oma lapse nukule. Mõtlesin siis, et teen kohe juhendi ka, et teised saavad ka kududa. Juhend on jällegi inglisekeelne ja saadaval minu Ravelry poes ja Etsy poes. 

Kasutasin jälle! Drops Lima lõnga, seda sama, millest mu omagi kampsun tehtud on :) Mulle meeldib see lõng arusaadavalt, ja mulle meeldib see värv. Ideaalne hall :) Nööbid tegin ise kangaga üle. See pildil olev kampsun läks ühele teisele tüdrukule, Maibriti Rapuntsli kampsuni nööbid on sinisel põhjal valgete täppidega. 

Kui muidu teeb kõik pildid Andres, siis seekord tegin mina pilti. No ma tahan ka vahel tähtis olla :) Muidugi sättis Andres kaamera enne tööleminekut ära ja tegeles ka kõige muuga, mida tuleb peale "klõpsu" teha, aga ikkagi :)))

Selle kleidi tegin ma ka kunagi ise, aga Liisi nukule (tuntud ka kui Baby Born). Kangas on taas-taaskasutatud, sest kõigepealt oli see mu õe kleidi seelikuosa (ülemine osa oli mustast sametist, tol ajal oli see jube ilus kleit!). Siis tegi ema sellest kleidi seeliku osast õele lühikesed püksid, kui need moodi tulid. Sellised pidulikud lühikesed püksid, eksole, mitte sportimiseks :))) Kuna kangast oli vähe, siis ema lappis vastavalt ruudumustrile, nii et ainult katsudes sai aru, kus on jätkuõmblus. Siis sattusid need püksid minu kaltsukotti ja nüüd on nad siis jälle kleidi kujul. Seekord jäi ikka kangast üle :)

Sellel pildil on Rapuntsel laste mängumaja uksel, mida ma polegi veel esitlenud. Andrese käsitöö, mis valmis üsna kaua aega ja mis on tegelikult peaaegu valmis :)

Minu helkivad ripatsid

See postitus on nüüd umbes aasta viibinud. Ei teagi miks, aga nii on.  Nimelt eelmisel aastal umbes samal ajal soodsate juhuste kokkulangemise tõttu, peamiselt aga hea ingli Romi hõbedatolmust, mis minu peale sai puhutud, sündisid minu helkivad ripatsid. Julgen nii suurustevalt rääkida, kuna nüüdseks olen neid teinud juba sadu. Kui helkiva ripatsi tegemiseks läheb, on mu töötuba nagu väike vabrik :) Mis on tore, on see, et mulle kohutavalt meeldib neid teha, ja nagu näha, siis paljudele meeldib ka neid kanda.

Eelmisel aastal meisterdasin põhiliselt liblikaid, sest neid sooviti kõige enam, sellel aastal on mudeleid juurde tulnud. Iga helkiv ripats on muidugi omamoodi, sest igal on omad helmed ja paelad. See teebki selle töö huvitavaks, muudkui sobita ja säti.

Siintoodud on värvi mõttes vaid väike valik, enimnõutud värvid on hoopis must, tumelilla, tumepunane ja sellised rahulikumad toonid. Julgetele teen ka kärtskollast ja kärtssinist, leherohelist ja fuksiaroosat, tüdrukutele heleroosat.

Ja Andres meisterdas mulle ühe väga tagasihoidliku ja praegu veel esialgse kodulehe ka, www.krentu.com . Nagu nimigi ütleb, ei ole tegu sertifitseeritud helkuriga, vaid kasuliku kaunistusega. Me ise oleme nendega siin pimedas maaöös põllukatseid teinud, nii kuivalt kui märjalt, nii üksi kui helkuriga paaris, ja on kenasti helkinud kõik, aga kindluse mõttes tuleks seda kanda koos sertifitseeritud helkuriga.

Ja mul on ka meestemudeleid, kahjuks pole mul neist ilupilte, ehk varsti. Mul on küll kodus päris oma kallis fotograaf, aga ikka läheb nädalavahetus enne mööda, kui pilditegemiseni jõuab :)

Nii et kes soovib, see proovib :) Minu meiliaadress on seal kuskil paremal üleval ja ka kodulehel, nii et kui keegi mõtleb juba jõulukinkide peale ja tahab midagi käsitsitehtut ja kasulikku, siis kirjutage mulle. 

PS. Naljaga pooleks, aga natuke ka mitte, sest saan palju mantlisoove, siis ütlen, et kahjuks ei ole ma ikka nii hea õmbleja, et mantleid tellimuse peale teha. Ja see ilus pruunisäbruline mantel on hoopis mu osava ema tehtud. Juba kaheksas aasta kannan :)

Maibriti kampsun ja minu uus müts

Aeg on ette näidata paar kudumit. Maibritile kudusin kooliskäimiseks kampsuni. Tegu on kunagi Eesti Naises ilmunud kampsuniga, muutsin ära esiliistu, mis originaalis oli tagasipööratud ja ka kaeluse osa, mis originaalis oli nöörkandiga ja lipsuga, nüüd aga soonikuga. Minule lihtsalt meelbib parempidine kude, ma ei saa sinna midagi teha. Olen tähele pannud, et eriti vanema põlvkonna esindajad kipuvad arvama, et kui kood "labast", siis tähendab see, et muud ei oska ja et ühe kampsuni peal võiks ikka näidata (kõiki) oma oskusi. Millal iganes ma aga hakkan kuduma sellist praktilist kampsunit, mis sobiks kõigega, tahan ma alati kududa just seda labast pinda. Nii on minu kampsunid siis kõik labased :)

Lõnga tellisin kunagi sellisest netipoest nagu Black Sheep Wools. Seal oli postikuluta saatmise kampaania ja lõng ise oli ka allahinnatud, nii et sain täitsa hea hinnaga. Lõngaks on Mirasol Cotanani mille koostis on taevalik - 60% pimapuuvilla, 40% merinot. Maibrit pani kampsuni selga ja momentaalselt hakkas seda kallistama, et nii pehme ja soe. Ma arvan, et puuvill-vill segu on minu lemmik lõngakokteil :) Ja Dropsil tuli ka ju nüüd selline segu välja, nimeks Cotton Merino.  Ma pole enda oma veel kätte saanud, nii et ei oska öelda, kuidas ta tundub, aga ootan põnevusega. Aga seda Maibriti kampsuni lõnga kulus mul 8 tokki, uskumatult palju. Kudusin vardaga 3,5.  Siiamaani on see lõng küll kenasti käitunud. Need lipsud jäid Maribritile kunstikoolis ette, nii et ükskord olen pidanud kampsunit juba guaššvärvist pesema aga mingit erilist topitamist siiani täheldanud pole. Nii et mõnus koolikampsun väikeste segavate lipsukestega :)

Enne Maibriti kampsunit kudusin tegelikutl mütsi, aga kuna ma kirjutasin sellele ka juhendi ja lasin seda ka testkududa, siis läks omajagu aega selle avaldamisega. 

Müts on selline vanakooli tuttmüts, aga mul oli just sellise järgi suur isu. Palmikud laenasin ühelt teiselt Maibriti kampsunilt (Manti). Lõngaks on jällegi üks mu lemmiklõngadest, Dropsi Lima, varras 4 mm-ne.

Mütsi juhend on saadaval minu Ravelry poes ja Etsy poes (ja juhend on inglise keeles).

Fotod tegi Andres meie armsas Elbiku rannas ja koduõuel.

Uute kudumiteni!