Väike Riia tripp

Ühel päeval käisin Riias. Andresel oli sinna tööasja ja ma lälksin kaasa. 

Alustuseks sõitsime mööda vana Ikla maanteed, kuna sinna äärde jäi minu armas pioneerilaager nimega Metsapoole. Umbes kümme aastat tagasi käisin seal ja siis oli üsna kurb, sest kõik lagunes. Seekord oli aga selles mõttes tore, et koolimaja ja sööklamaja olid kõik ilusti üles vuntsitud ja parasjagu oli käimas seal muusikalaager. Sain ühe kokatädiga jutu peale ja ta siis rääkis mulle, mis seal toimunud on jne. Muidugi oli kõik nii kohutavalt väike võrreldes minu mälestustega. Lipuheiskamise väljak oli nii tilluke, et ma ei saa aru, kuidas me sinna kogu laagriga ära mahtusime. Ja meie armsad majakesed on muidugi kõik lagunenud, ainult kahest on tehtud väikesed suvemajad. Igal juhul oli tegu ülimalt emotsionaalse külaskäiguga, ma isegi ei oska kirjeldada seda, kui eriline see tunne seal oli. Noh, nagu olekski tagasi lapsepõlve läinud. Igal juhul oma kõpskingadega ma sinna ei suutnud minna, kõndisin seal paljajalu ja hirmus tahtmine olin niisama joosta või hüpata või teha midagi sellist, mis kümneaastasele kohane :) Ma olin seal kokku neli imelist suve, seega oli mälestusi üksjagu. Ja kui hiljutine Vergi, minu teise lapsepõlvemaa, külastus jättis hinge pisut kõleda tunde, sest vana poe ukse ees kasvas umbrohi ja kõik oli kuidagi mahajäetud, siis näiteks Treimanni, kus me laagrilastena kinos ja poes käisime, jättis väga hea mulje. Pood ja baar (kus me ka limpsi ostmas käisime) olid endiselt töös ja kõik nägi välja väga ilus ja puhas.

Edasi suundusime Riia poole, läbides Ainaži, kuhu me ka igal aastal kogu laagriga matkasime ja kust hoopis teise maitsega küpsiseid osta sai. Riiasse jõudsime südaööl ja hotellis meile enam kohta polnudki. Suunati meid siis ühte teise, minu maitse järgi üsna kehvakesse. Aga puhtad linad, soe vesi ja vetsupaber olid olemas, seega polnud lugu. Hommikul aga magada ei saanud, sest tänavalt tuli kohutav müra. Algul mõtlesin, et mis jama see on, et iga kahekümne sekundi tagant sõidab buss või veoauto mööda, aga hiljem selgus, et kui sõiduauto sõidab mööda munakiviteed, siis teeb ta veoauto häält. Kõik see sai aga kompenseeritud kohe, kui ma hotellist välja astusin ja hakkasin vanalinna poole jalutama. Kohe meie hotelli kõrvalt leidsin ühe imelise hoovi.

 

Riias on ülse minu meelest väga lahe see, et kõrvuti on nii üles vuntsitud kui täiesti räämas maju. Võibolla on meil ka, ma ju siin ei käi niimoodi maju vaatamas:) Riiga sissesõidul on küll kohati tunne, et sõda just lõppes, aga muidu on see mix päris lahe. Ja siis ma leidsingi ühe hoovi, mis viis mind natukene jälle lapsepõlve tagasi. See oli selline mõnusalt räämas, aga uhkete majadega hoov. Euroalused uunikividega olid küll hoovinurgas, aga valdavalt oli hoov siiski kruusane/mullane ja ühest majast teise jooksis selline armas vana kaabel. Hoovis olid suured puud ja viltu vajunud puukuur. Ja kaks rääbakat kassi. Pärast, kui Andresel tööpäev läbi sai, siis ma vedasin tema ka sinna. Siis läksime ühte majja sisse ka ja trepikoda jätkas hoovi stiili. Ma kohe ostaks sinna korteri :) Ma ise ka imestan, kuidas üks hoov võib inimesele mulje jätta :)

Mul oli veel muid elaumusi ka. Sel samal teel vanalinna juhtusin mööda minema õigeusu kirikust ja mõtlesin sisse astuda. Ma pole eriti õigeusu kirikus käinud ja nende kombeid tean põgusalt. Parajasti oli jumalateenistus lõppenud vist, sest suur hulk inimesi musitas õpetaja kätt ja risti. Õhk oli palvetest nii paks, et ma tundsin end oma katmata peaga äärmiselt sündsusetult, nii et sidusin aga endale rätiku päheja jäin vaatama. Minu jaoks oli see nii uskumatu, et ühe tööpäeva hommikul kell 10 on kirik tihedalt inimesi täis, noori ja vanu, peamiselt küll naisi. Kõik palvetasid ja põlvitasid ja.... Ja oleks siis vanad inimesed, aga täiesti tavalised noored ja lapsed ka. Võimas tunne oli seal seista ja seda kõike sisse hingata. Ja kirik ise oli ka väga ilus.
Edasi jalutasin kergel sammul vanalinna ja käisin ära tundmas kohti, kus ma viimati üle kahekümne aasta tagasi käisin. Jah, lastega käisime ka ju kevadel Riias, aga siis oli liiga külm tänaval jalutamiseks. Nüüd ma jalutasin üksi ja oli aega põigata igale poole sisse.
Väikest šopingut tegin ka, Riias on ju Massimo Dutti pood :) No ma vaatasin ainult allahindluse stangesid ja lõpuks ostsin ühe imepehme villasest marlimoodi materjalist salli endale. Aga see pood ise on jube mõnus, kuigi õige hinnaga raatsiks ma sealt osta ainult mingit tõelist unelmate asja. Ja Läti loouskosmeetika pood Madara oli ka väga tore koht.
Jalutuskäigu ajal otsisin vaikselt ka kohta, kuhu Andresega õhtul sööma minna. Valisime lõpuks ühe vabaõhu kohviku otse Galleria Centrs kõrval Audeju ielal. See Galleria on suur kaubanduskeskus, kus ema sõnul on alati kaubamaja olnud ja see välikohvik olevat seal ka aastaid olnud. Praegu on seal üks grillikoht, kus on palju laudu ja head söögid (koha tunneb ära nende võrgust toolide järgi). Mina jäin oma söögiga küll väga rahule. Ja kirsiks tordil oli bänd, kes hakkas esinema just siis, kui me oma toidud saime. Trio solistiks oli Sintija Grigorjeva, kes mängis ka bassi. Lood olid kõik sellised mõnusad jazzilikud. No nii uskumatult mõnus bänd oli, et kohe kahju oli lahkuda.... Ja õhtul pidi tulema veel pianist ja seinale vanad Chaplini filmid. Vot selline söögikoht.

Kokkuvõttes jäi mulle Riiast nii võimas mulje, et hakkasin mõtlema, et miks ma alati sinna Helsingisse kipun :) Ok, Helsingi on ja jääb mu suureks lemmikuks, aga Riia on kohe järgmine. Ülimalt mõnusa atmosfääriga linn.
PS. Pildid on ainult hoovist (pluss üks moblapilt) sellepärast, et minule ei tule ju üldse meelde, et võiks pilti teha ja terve päeva ma ju jalutasin üksinda.

Kõigest, mis lume ja suve alguse vahele on jäänud

Mul ei ole ühtegi konkreetset vabandust, miks on viimane postitus ajast, mil veel lumi maas oli. No lumi oli ju kaua ka maas, veel aprilli algul sõitsin mööda jääteed Noarootsist Haapsallu :) Aga nüüd tuleb siis  üks pikk-pikk postitus vahepeal toimunust. Ma ei julge lubada, et edaspidi usinam postitaja olen, aga loodan väga, et see nii siiski oleks, sest vaatamata sellele, et blogindus hakkab vist vaikselt hääbuma, tahaksin enda oma ikka edasi pidada :) 

Aga mis me siis teinud oleme vahepeal.... Et viletsamad asjad kohe ära mainida, siis aprilli lõpus juhtus nii, et kõrvapõletik külastas korraga (tunnise vahega!) mõlemaid lapsi ja esimesel mail palusin Andrest mind Haapsalu emosse viia, et minu diagnoositud põskkoopapõletik ametliku kinnituse saaks. Saigi paraku. Olgu öeldud, et mu lastel polnud selle kevadeni veel kordagi elus kõrvapõletikku olnud, minul oli põskkoopapõletik kunagi algklassides. Nii et midagi uut.

Esimene mai on meil ju see kohtumise aastapäev ja piknikupäev muidu, aga kuna ma emost kohe apteeki läksin ja autos juba esimese AB hinge alla sain ning mu enesetunne oli üsna vilets, siis polnud juttugi piknikust või traditsioonilisest veinikesest. Sõitsime siis lihtsalt kodu lähedale Dirhami sadamasse, et oleks ilus vaade, ja sõime autos oma piknikusaiakesed ära :) Veini jätsime ootele. 

Siis varsti tuli Maibriti sünnipäev, mis sel aastal oli emadepäeval. Nii et soovisime siis teineteisele õnne :)  Maibrit sai kaheksa aastaseks ja soovis sünnpäevaks endiselt mänguasju - nii armas.  Kuna lastesünnipäeva õigel päeval ei saanud teha, sest sünnipäevaüllatus ei saanud sellel päeval tulla, läksime Maibriti sünnipäeval Nõva randa piknikule. Ilm oli kenake, mitte üleliia soe, aga päikesepaisteline. Lapsed said joosta ja puu otsa ronida, nii et kõigil oli tore. 

Siin soovitakse minule õnne. Ja mul on jah sellised tudukad. Sõbranna Marju kinkis :)

Nõval 

Nagu ka eelmisel aastal, nii otsustasime nüüdki pidada Maibriti lastesünnipäeva koos klassivenna Ukoga, kuna nad on sündinud samal päeval (ja samas sünnitusmajas). Otsustasime Uko emaga, et kutsume üllatuskülalise ka - mustkunstniku. Leidsime mustkunstnike liidu kodukalt kenasti noore võluri, kel ka lasteprogramm olemas. Ja uskumatu, kuidas lastele see meeldis! Oli tõesti väga hea kava. Maibrit ütles pärast, et see oli kõige ägedam sünnipäev üldse, ja küll oli tore kaheksaseks saada! Andres oli peo ajal tööl, nii et mõned Uko ema tehtud telefonipildid:

Sünnipäevalastel oli võimalus ka ise kaasa lüüa, kuigi kõik oleks seda väga tahtnud.

Lapsed olid hoos.

Palle võeti välja ka Maibriti kõrvast :)

Järgmine tore üritus oli Muuseumiöö. Läksime jälle Iloni Imedemaale. Seal oli taaskord üks tore mäng, kus pidi igasugu ülesandeid lahendama. Näiteks lugema kokku kõik koerad, kes on galerii väljapanekus. Lugema kokku trepiastmed jne. Mina ei tea, mis selle Iloni Imedemaaga on, aga alati, kui ma seal käin, tunnen end pärast nii tohtult hästi. Hea aura ilmselt.

Lugesime kõik mitu korda trepiastmed üle ja iga kord saime ise numbri :)

Lapsed said Karlssoni pesulõksu meisterdada.

Otsime koeri.

Jushuslikult läksime mööda ka sellel päeval avatud Hapsal Dietrich kohvikust ja astusime sisse. Olen seal nüüd vist viis korda käinud, väga ilus koht. Ma ei ole nende soolaste toitude fänn, aga selle koha interjöör ja hea atmosfäär kutsuvad ikka tagasi. 

Siis tuli Sandri sünnipäev. Sander sai kuue aastaseks. Õigel päeval tulid sõbrad külla. See oli Sandril esimene kord täitsa oma sõprade sünnipäev pidada. 

Õnnesoovimine on meie voodis, kuna Sander jätkuvalt rändab öösel või varahommikul oma voodist meie voodisse.

Ega siis Sander ainult lasteaialastega piirdunud. Tema kutsus ikka koolilapsi ka :)

Ja et sünnipäevad ikka korralikult tähistatud saaksid, siis pidasime veel ühe ühise sünnipäeva ka, kuhu tulid kõik sõbrad ja sugulased. Planeerisime küll õuepidu, aga vihma sadas, nii et söömine toimus toas. Aga Andrese korraldatud aardejaht oli siiski õues. Õnneks selleks ajaks jäi vihm järgi ka.

Nagu näha olid ka täiskasvanud päris hoos selle aardejahiga.

Kaks võistkonda, kollased ja sinised, kohtuvad põllul nagu Ameerika jalgpallis :)

Mitu pead on ikka mitu pead.

Issi kukil istunud Johan sai ka elamuse. Niimoodi joosta juba iga päev ei saa!

Kividest tuli õige sõna kokku panna.

Lõpuks tuli aare ikka labidaga maa seest välja kaevata.

Aare käes, ruttu finišisse!

Higised, aga õnnelikud.

No mis seal on siis? Eks ikka hõbe ja mündid :)

Siis tuli Läänemaa Tantsupidu. Seekord tantsis Sander. Meie lasteaias on väga ettevõtlik muusikaõpetaja, kes õpetab lastele kõik tantsud selgeks ja nii nad igal aastal tantsivad. See on nii väga tore!

Maibrit oli sellel aastal kisakoori rakendatud.

Elagu Noarootsi! Hurraa!

See on jah Noarootsi lipp.

Tantsuhoos. Õpetaja liigutusest tundub küll, et aeg on juba uusi liigutusi teha, aga hoog ei rauge :)

Meie Noarotosi poiss.

Ja lõpuks jõuangi tänasesse päeva väja. 20. juunil tähistasime Andresega meie kümnendat pulma-aastapäeva. Käisime sellel puhul kohe väikesel puhkusereisil Vihula mõisas. See on nii uhke ja ilus koht, et kohati oli tunne, nagu oleks kuskil filmis. Kõik oli nii vuntsitud ja viimistletud, et aina vaata ja imesta. Hooneid, mis kõik viimsenin korda tehtud, on seal üle kümne. Kõik teed ja pargid ja kingitustepood ja söögikohad. Tõesti ilus koht, ainukeseks miinuseks on hinnad, mis on üsna krõbedad. Ühtegi spa-teenust ma küll ei raatsinud võtta, aga restoranis ikka käisime söömas. Toidud olid väga head, vaid ühte korralikku barista-koolitust on neil veel vaja. Muidu oli kõik tip-top.

Meie ööbisime pruutpaari sviidis. Seal olid palkseinad ka, nii et väga kodune. Meil oli ka oma väike terrass, kus saime hommikust süüa (sest ma ju nii vara ei tõuse, et sinna ettenähtud hommikusöögile minna :))) ja see oligi selle toa juures kõige kihvtim asi.

Lisaks mõisapargis jalutamisele tegime ka ümbruskonnale tiiru peale, sest Lahemaa on ju minu lapsepõlvemaa.

Altja kivihunniku juures. Sinna olen ikka palju kive visanud.

Altja paadikuurid

Kindlasti on mul samast kohast ka diapositiiv, kus ma ise olen põlvikutega ja palju noorem :)

Meie terrass. Nagu näha, jõime oma piknikuveini hoopis pulmapäeva eelõhtul ära :) Muidu meist sellist veinipilti on peaaegu et võimatu teha, sest me lihtsalt pole erilisied veinisõbrad. 

Jälle meie terrass.

Olgu siinkohal esitletud ka minu uus seelik. Lõike tegin ise (õpetus on muidu ka Käsitööpäevikus). Otsustasin teha nelja paaniga ja kasutasin kangast kahe seelikupikkuse jagu. Kangas on sama, mis Andrese pluusil.

Seal oli kõik viimseni ära timmitud, ka kingitused.

Vesiveski.

Mõisa alleel.

Üks kohalik kiisu tundis end seal mõisas väga hästi. Pidavat olema lähedal asuvast talust, aga kuna ta saab mõisas nii palju tähelepanu, siis käib seal mõisakassi tegemas :) Meile otsustas ta saatjaks olla, nii tore.

Täiesti võrratu triibik! 

Kui kuskil on kiik, siis ei saa ma kuidagi kiikumata jätta.