Džentelmenid on looduskaitse all

Eks selliseid pisikesi asju, mis tuju heaks teevad on ju palju. Mõned on ootuspärased, näiteks kui on ilmunud mõne kudumis- või õmblemisajakirja värske number, kui istud suvalisel hetkel teleka ette ja tuleb mingi mõnus saade, mõni asi õnnestub eriti hästi ja nii edasi...
Vahel juhtub, et rõõmustan ka täiesti ootamatu või tühise asja peale ja kohe tükk aega on hea tuju. Näiteks kui mõni inimene käitub väga armsasti või kirjutab või ütleb midagi väga ilusasti. Siis kohe tahaks minna ja aitäh öelda. Näiteks ma loen Käbi Laretei raamatut ja peale igat peatükki mõtlen, et tahaks kohe teda tänada, et ta on võtnud vaevaks kirjutama hakata. Kui ma suudaks leida mingi talutava viisi, kuidas seda teha, siis ehk teeks ka aga ma ei hakka ju talle ometi mingit nõretavat kirja kirjutama. Huvitav ongi see, et kiita ja tänada on vahel hoopis raskem kui kritiseerida. Sest nii suur oht on see imeline tunne mis sunnib tänama ja kiitma, oskamatuse tõttu ära rikkuda. Siis ma alati õhkan igatsedes, et oh oleks ma ometi kirjanik! oh suudaks ma leida õigeid sõnu!
Reedel käisin perearsti juures ja ukse taga ootas koos minuga üks Härra. Ta oli umbes kaheksakümmend, jalas väga teravate viikidega püksid, seljas sobiv pintsak, särk ja lips. Juba tema välimus võlus mind. Mina käisin siis arsti, õigemini õe juures ära, tema aga ootas. Astusin siis arsti uksest välja, ühes käes mantel, kott ja saapad, teist kätt pidin üleval hoidma, kuna võeti vereproov. Vaevu sain ukselingi seest poolt alla vajutatud selle riidekuhila alt, ruumis olnud neljast inimesest ükski ei tulnud aitama. Astusin välja ja lükkasin tagumikuga ukse kinni. Hakkasin vaatama, et kuhu siis istuda ja "viis minutit oodata käsi üleval". Ühtegi vaba istet silmapiiril ei olnud. Ja siis see Härra, kindlasti kaheksakümmend kui mitte rohkem, seega ka mitte enam endises vormis, tõusis püsti ja pakkus mulle istet!!! Selline džentelmenlik käitumine tuli nii ootamatult, et hetkega ei osanud muud kui podiseda, et aitäh, ei, küll ma saan.... ühesõnaga midagi tobedat ja läksin kuskile kaugemale tooli otsima. Aga see Härra ei taha mul siiani meelest minna. Ajal kus džentelmenlikus pole enam moes jätab selline käitumine väga sügava mulje.
Samamoodi, tegelikult natuke vähem, olin ma võlutud, kui nägin AK-st pilti Toompealt, kus opositsiooni esindajad kogunesid parajasti Reilijani umbusaldamise arutamiseks ja kui ruumi astus Katrin Saks, siis Marko Pomerants tõusis laua tagant püsti, tervitas, ootas kuni proua Saks istus ning istus seejärel ise. Samal ajal kui ülejäänud viis-kuus meest laua ümber ei pannud proua Saksa sisenemist tähelegi.
Mis teha - kui sellist vana kooli viisakust kohtab nii harva, siis on see sündmus omaette ja väärib kohe omaette teemat. Kui mehed ainult aimaksid, kuidas džentelmenlik käitumine naiste südameid sulatab siis võiks nad igasugu muu üleshaibitud atribuutika pealt kõvasti kõvasti kokku hoida...

PS. Pragu meenus, et kunagi kui salmikud moes olid, siis ma muudkui mangusin ja mangusin ema, et ka tema mulle salmikusse joonistaks-kirjutaks. Ühel pühapevahommikul ärkates leidsin salmiku laualt, sees ema joonistatud pilt ja vanasõna "Viisakus on kuldne võti, mis avab kõik uksed". Tundub et see nii on küll.