Kõige ebameeldivam on ärgata kella peale. Mingi tirin ajab su suvalisel hetkel üles. Ole sa siis kõige sügavamas unefaasis või näe kõige ilusamat unenägu. Vanasti, kui ma väike olin, ei kuulnudki ma seda kella üldse. Isa, kes oli kellassepp, tegi mulle mingi spets äratuskella (ta kutsus seda budilnikuks), mis tiriseks nii kõvasti, et ka mina tõuseks. Vahes oli sest küll abi aga kindel ei võinud ka selle peale olla. Nii et kui ma juhtusin üksi olema siis panin ma kõik maja kellad helisema korraga.
Kui vahel juhtus, et ema oli öösel tööl ja isa pidi meid hommikul äratama tulema, see oli siis kui ma lasteaias käisin, oli see minu jaoks äärmiselt mõnus. Sest isa tuli tuppa, äratas mu üles, andis maisipulgapaki voodisse ja ütles, et poole tunni pärast ma tulen sind äratama. Ise läks üleskorrusele, kus ta elas ja mina sain rahulikult toibuda.
Kõige hullem oli kui vanaema mind äratas. Ta istus voodi servale ja korrutas ühtejutti: ärka nüüd, tõse üles, kuku, tõuse üles. Ja nügis ka. Ja ära ei läinud. Isegi viieks minutiks mitte. Aga ma ei ole kunagi võimeline olnud tõusma Kohe! Tavaliselt ma sain siis väga pahaseks ja ärkasin paha tujuga.
Ülikooli ajal tegin nii, et tõusin palju varem kui oleks pidanud, tegin endale köögis võileiva ja tee, pugesin teki alla, sõin voodis, kuulasin raadiot ja siis jäin uuesti magama ja tõusin poole tunni pärast et riidesse panna ja kooli minna. Kogu perekond vaatas mind kummaliselt aga mulle meeldis nii väga. Nüüd ma enam sellist asja ei tee.
Tööl käies jäin ma kogu aeg hiljaks. Sest ma lihtsalt ei suutnud õigel ajal üles tõusta. Ma olen ju ööinimene. Siis hiilisin vaikselt-vaikselt et kolleegid äkki ei pane tähele, et ma nii hilja tulen. Tavaliselt aga tervitas mind uksel meie peadirektor või mõni muu ülemus..... Kui ma aga vahel harva suutsin õigeks ajaks jõuda, või veel parem, Varem, siis marrsisin tähtsal sammul ja teretasin kõike kõvasti, et näete, ma olen õigel ajal tööl.
Kui me tahame kogu perega kuskile minna, nii et vara peab tõusma, näiteks maale, siis Andres, vaeseke, juba õhtul kurdab, et tema ei suuda mind üles ajada. Sest kui ta ajab liiga passiivselt, siis ma ei tee märkamagi, aga kui ta ajab liiga aktiivselt, siis mul on paha tuju ja seda ta ka ju ometigi ei taha. Ma püüan talle küll igati vastu tulla (ärgata hea tujuga ja õigel ajal) aga tundub, et see ei ole minu võimuses.
Praegu on hommikutega kõige parem. Ärkame Maibritiga tasakesi. Tema ärkab esimesena. Mingi aja pärast hakkab tema lalin ka minu teadvusesse jõudma ja kui mitte lalin, siis sakutamised ja näpistamised ajavad mind ikka üles. Siis ma annan talle mänguasjad, mis ma juba õhtul olen voodi kõrvale pannud, kätte ja võidan vähemalt pool tundi ärkamisaega. Kui ma lõpuks istuli enda ajan, siis Maibriti alati rõõmustab - lõpuks saab ka ema üles! Need on väga mõnusad, aeglaselt ärkamise hommikud.
6 kommentaari:
Sellest vanaema äratamisest: ma sain pelgast selle lugemisest trauma. Hirmus on selline torkimine...
mina jäin ka alati kooli ja tööle ja igale poole mujale hiljaks. Sest kümne minutiga, mis ma omale tõusmist edasi lükates jätsin, ei oleks suutnud ka Erki Nool pesta, riietuda, süüa ja sihtpaika lennata. Õnneks tundub mu tütreke olevat teisest puust - nii kui tema toa ukse lahti teen, on ta 15-20 sekundiga püsti, naeratav ja valmis päeva alustama:)
vot need on tõeliselt ilusad pildid. kohe päriselt ilusad. nendes on elu ka sees ja kõik, mida vaja. need stuudiofotod kipuvad tõesti väga ühte väravasse minema. aga need siin on kohe armastusega pildistatud.
ärkamisest ei taha ma mõeldagi. jube tegevus sel juhul, kui kuhugi minema peab. kui ei pea, siis on nii hea lõputult voodis ärkamist edasi lükata ja lapsele läbi une asju kätte pista.
Tänan:) Mees luges neid kommentaare suu naerul sest tema need pildid tegi. Mina olen teki all ja ei paista välja :)
kõige mõnusam on ärgata siis, kui uni ära läheb. Ja paljudel inimestel võib see õnnelik aeg elus olla ainult siis, kui nad pisikeste lastega kodus on :)
Andres saab minu käest ka kiidusõnad!!!! Hommikust tudunägu pildile saada varsti enam ei lubata, mis siis et see armas on ... elu lõpuni!
Minul on samamoodi kui Lapiliisul, et saan endale hommikuse ärkamise sisendada.
Äratuskellad on õudsed asjad... Muidugi vajalik leiutis inimkonna ajaloos, aga ise ma ei taha nendega tegemist teha. Üldse mulle kellad ei meeldi, käel ei kanna ja olen niimoodi hakkama saanud aastaid, selle asemel on teravam ajataju niisama (bioloogiline kell?) ;)
Postita kommentaar