Oodates nädalavahetust

Natuke aega tagasi kirjutasin, et mul on suur igatsus maakodu järele ..... nüüd on igatsus nii suureks kasvanud, et tegimegi plaani minna nädalavahetuseks maale. Arvestades seda, et maal on külm ja sassis ja väikse lapsega tunduvad kõik taolised ettevõtmised veel eriti keerukad, on see väga suur plaan. Andres käis pühapäeval ettevalmistusi tegemas. Näiteks pidi ta ära pesema kõik põrandad, sest kuna kogu küla hiired on võtnud plaaniks just meie majas talvituda (ma mõistan nede kiindumust), siis olid põrandad täis teadagi mida. Sellel aastal me tegelikult alustasime halastamatut võitlust nende hiirtega sest eelmisel talvel sõid nad ära kõik minu punutud korvid, laudlina, sibulad, kõik kuivained, ajalehed jm. Oleks nad ainult söönud, aga neil on minig eriline tung kõik see kraam mööda elamist laiali tassida. Sellel aastal alustasime võitlusega kahjuks liiga hilja. Sest enne nad jõudsid teha suure augu voodipesusse ja natuke näksida ka meie uhiuut diivanit. Seda raevukamalt me hiirevõitlusesse astusime. Aga mitte hiirtest ei tahtnud ma rääkida.
Veel oli Andrese ülesanne võtta laetaladelt alla järelejäänud diivan, paigaldada seintele radiaatorid ja need "ära ühendada" et meil toas mingigi pluss oleks. Sest meil on kõik seal veel nii pooleli pooleli ja seega ka paljud juhtmed ja suhtmed sassis. Kuna mina ei saanud maale minna siis tegi Andres mulle fotoreportaaži "enne ja pärast".
Nüüd ma muudkui ootan nädalavahetust. Väike mure on juba, sest lund muudki sajab ja sajab ja ma juba muretsen et kuidas me siis ikkagi suurelt teelt majani jõuame. Sest nii mõnigi kord oleme me lumme kinni jäänud. Aga nüüd on meil ju Maibrit, vanker ja hulk pampusid... Nii et võiks küll autoga majani saada. Ja kuna me oleme ikka üsna uued selles külas, siis pole meil veel ülevaadet sellest, kellel külas on traktor. Üle-eelmisel talvel näiteks, kui tuli maaigatsus ja otsustasime maale minna, siis saime ilusti sõidetud aga nii kui kohale jõudsime hakkas lund sadama. Ja sadas ja sadas ja sadas.... Järgmisel päeval oli lumi peaaegu et tagumikuni ja isegi jala oli raske õues liikuda, mis siis rääkida autoga koju sõitmisest. Nii mööduski Andrese päev sellega, et käis mööda küla ja otsis traktoriga külameest samal ajal kui mina rõõmsalt lumememme ehitasin. Õhtuks oli traktor leitud, paraku leidis selle meie maja endine omanik, kellel seal kandis rohkem tuttavaid. Tore ikka, et kõik tuttavad ja traktoriga külamehed on tänapäeval mobiiltelefonidega varustatud. Andresel avanes aga sellel päeval võimalus tutvuda kodukandiga.
Ühesõnaga - ootan väga nädalavahetust!