Tekkis suur-suur igatsus õmblemise järgi ja otsustasin midagi õmmelda. Õmblesin ruudulised põlvpüksid. Tulid enam-vähem, paar viga ikka on ka aga järgmised teen paremad. Mõtlesin, et suveks võiks mõnest õhemast riidest teha.Mulle nii väga meeldib õmmelda! Satun nii tööhoogu, et unustan söömise ja magamise ja muudkui õmblen. Oh kuidas ma sellest puudust tunnen. Vanasti oli mul ikka kogu aeg midagi pooleli ja kudusin palju vähem...
Hea meel on sellegi üle, et suutsin realiseerida ühe kanga oma suurest kangatagavarast, nii et nüüd on kanga kapis nati rohkem ruumi jälle. Aga ainult nati-nati :)
Pilt tagant ka.
3 kommentaari:
no vot mina ei saa aru, kuidas on võimalik õmmelda. ja veel nii ilusaid pükse. täitsa võimatu tegevus mu meelest - ükskord proovisin. ma tean küll, et kõigepealt tuleb panna nööpnõeltega ja siis traageldada ja lõpuks masinal kokku lasta aga mul nii palju kannatust pole. tegin kohe masinal aga valesti sai. jube. siiani lähen närviliseks kui õmblemise peale mõtlen. kõik kes te õmblete, teil on ikka kannatust!
Esimene korralik asi, mis ma endale õmblesin olid peaaegu samasugused püksid, ainult et helekollased, natuke laiemad ja viisteist aastat tagasi. Ma olin siis just nukuriiete õmblemisest välja kasvanud ja ema juhendamisel tahtsin midagi endale teha. Ja ma mäletan küll kuidas ma harutasin ja nutsin, harutasin ja nutsin... no nii närvi ajas, et kogu aeg läks valesti ja kõverasti ja ema käskis ümber teha. Et muidu ei tule midagi välja kui korralikult ei tee. Ja nii, üle kivide ja kändude see õmblemine tuli. Kui selle raske etapi üle elad, siis läheb kergemaks ja hakkad ka protsessi nautima :)
Ei noh, kui ise ilus inimene oled, on püksid ka ilusad. Traagelda või ära traagelda.
Postita kommentaar