Kodu lugu

Sellel samal suvel, millal me Andrsega abiellusime, tegime Noarootis väikese tutvumisreisi. Me polnud kunagi Noarootsis käinud ja otsutsasime natuke selle kandiga tutvuda. Samal suvel müüs ema mees seal oma ema talu. See tõsiasi oli mulle ammu teada, aga kuna meil mingit talu soetamise plaani polnud, siis see jutt läks mul ühest kõrvast sisse, teisest välja. Enne sõitu ema ütles, et minge vaadake seda talu, lihtsalt uudishimu pärast. Kui me siis sinna talu kanti sattusime läksimegi uudishimutsema. Mina küll vingusin, et mis mõttega me mingit suvalist maja läheme vaatama jne, aga Andres ikka pööras õige teeotsapealt ära. Kusjuures valdav enamus külalistest, kes meile maale külla tulevad, sõidavad õigest teeotsast, vaatamata pikkadele seletustele, mööda. Ju see siis oli mingi märk, et me leidsime koha vaatamata ema väga üldsõnalisele juhisele üles. Läksime väravast sisse, hoovi, istusin kaevu servale, vaatasin seda meetri kõrgusesse heina kasvanud hoovi, majakest ja kuurikesi ja tundsin sellist õndsust ja rahu ja tunnet, et see on minu koht. Vaatasin Andresele otsa ja tema näost oli juba aru saada, et ta tundis sama. Viie minutiga oli otsustatud, et siia me tuleme. Siiani pole ma päris kindel, kas mitte ei mänginud minu suurele tundele kaasa ka asjaolud, et olin hommikul lugenud Signe Kivi idüllilist maakodu kirjeludst ning suurepärane juuli-ilm...
Järnges telefonikõne maja omanikule ja järgmine kõne Ühispanka. Algas pingestatud aeg, kus tuli tegeleda rahaküsimustega. Lisaks olid talule juba ostjad olemas ja selsamal päeval pidanuks eelleping alla kirjutatama. Potentsiaalsed ostjad olevat kolm aastat oma kohta otsinud ja lõpuks leidnud. Aga kuna me olime nagu "omast" perest, siis olime eelisolukorras.
Selleks, et pangast laenu saada, tuleb üsna palju pabereid täita ja igasugu hindamisi läbi viia. See kõik võtab aega ja kui sul on tekkinud see oma-kodu-tunne, kuid sa pole päris kindel, kas sa ikka saad selle, siis see teeb hirmus rahutuks. Ühest küljest ostad juba Aedniku ABC ja planeerid lillepeenart, teisest küljest võib see kõik paljaks unistuseks jääda, kuna sul pole piisavat tagatist. Tagatipuks sõitsin ma veel kaheks nädalaks Ameerikasse ja olin kogu ajaajamiset ära lõigtatud. Ei saanud midagi muud teha kui oodata ja loota. Meie kirjavahetus Andresega sellest ajast sisaldaski peamiselt laenutingimustealalist arutlust.
Lõpuks läks kõik õnneks ja me saimegi endale kodu. Lihtsalt emotsiooni ajel ja viieminutilise kaalutluse tagajärjel said meist taluperemees ja taluperenaine. Täna ostetud "Suvekodu" ajakirjast selgub aga, et suur osa inimestest on niimoodi omale suvekodu soetanud. Umbes nii, et külaline viskas kogemata palli mahajäetud naabermaja aeda ja läks seda ära tooma ja vaatas, et täpselt siin ma tahaks elada. Sest ega kodu pole ju kinnisvara, mis soetakse sügavalt kalkuleeritult. Kodus on ju ikka kõige olulisem see õige tunne, eks. Kugi vahel on mul olnud nagu natuke piinlik rääkida kui emotsioonaalsed majaostjad me olime. Et oleks võinud ju ka rääkida, kuidas me otsisime ja kaalusime ja kogusime jne.
Selles samas Suvekodu ajakirjas on väga tabavalt öeldud, et peale maakodu ostmist pole enam muret, mida teha pikkadel nädalavahetustel, kuhu paigutada puhkuse rahad või millest mõelda unetutel öödel. Täpselt nii see ongi.
Lugenud samast ajakirjast ka Anni Arro suveidülli olen ma nüüd täiesti võimetu millestki muust, kui oma maakodust mõtlema. Tahaks juba koju...

Kodulaul Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht? Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht? Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. Ilma kodu tundeta me jääme kodutuks. Ilma kodu tundeta me jääme kodutuks. Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik. Kodu on nii imeline tavaline paik. Kodu on nii imeline tavaline paik. Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur. See on kodu, siin on kodu, siin on kodu koht! See on kodu, siin on kodu, siin on kodu koht!