Pages

teisipäev, detsember 26

Minu isa


Enne jõule lugesin iga päev blogidest jutte sellest, kuidas nii palju on veel teha aga aega ei ole - ei jõua kõike kinke ise teha, ei ole aega piparkooke küpsetada, lund pole, jõulutunnet pole jne. Tõenäoliselt oleks ma ise tavaolukorras täpselt samade asjade pärast rõõmustanud ja muretsenud. Seekord tundusid aga kõik need jõuluaskeldused nii mõttetud. Seekord läks kõik teisiti, kui plaanitud. Inimene teeb plaane, Jumal juhib.
Sest sellel aastal, nädal enne jõule suri minu isa... Absoluutselt ootamatult, viiekümne üheksa aastasena, oma kodus, köögilaua taga. Süda... Meile ei antud ühtegi hoiatust, see tuli šokina ning siiamaani on mul väga raske seda endale teadvustada. Mul on selline tunne, et isast oli vahakuju tehtud ja kirstu pandud ning varsti näen ma isa jälle ja saan teda kallistada. Kujutluspilt isast on nii selge ja nii reaalne, et täiesti võimatu on mõelda, et isa enam lihtsalt ei ole ja ma ei näe teda enam iialgi. Ma tõepoolest usun, ja muudmoodi ma ei saa, et see, mis tegi minu isast minu isa, see, mida tegelikult ju ei näinud, et see ei ole surnud. Ma usun hinge surematusesse. Keha väsis aga hing on alles. Ja ma tõepoolest usun, et isa käib meid vaatamas. See usk aitas matustel ja aitab nüüd ka.
Ma ei hakka siinkohal oma isa kirjeldama. Minu jaoks oli ta parim isa - vaatamata sellele, et me temaga koos ei elanud, oli ta siiski parim. Ta oli kõige parema südamega isa. Kahjuks vedas just süda teda alt. Mul on ääretult kahju, et Maibritile ei jää mälestust oma vanaisast. Isa oleks kindlasti ka maailma parim vanaisa olnud, sest lapsed (ja koerad) armastasid teda tohutult. Öeldakse, et lapsed ja koerad tunnevad hea inimese ära.
See pilt on kõige ilusam, mis isast viimase paarikümne aasta jooksul tehtud on. Seda ütlesid ka kõik matuselised. Isal olid just sellised helesinised silmad, mida väga harva tõelistena pildile püüda õnnestus. Selle pildi tegi Krista Maibriti ristsetel ning mul on tohutult hea meel, et mul on isast nüüd nii tõeline mälestus.
Selle aasta jõulud ei jäänud meil pidamata. Vaevalt, et isa selle üle oleks rõõmustanud. Kuusk oli, jõulukingid olid aga jõulultunnet loomulikult polnud. Ja ühtegi jõululaulu ma ei suutnud kuulata.
PS. Ma mõtlesin väga tükk aega, kas ma teen seda postitust või mitte. Aga ma tundsin, et ma ei saa enne mitte millestki muust kirjutada, kui ma pole kirjutanud sellest, mis juhtus. See blogi on siiski palju isklikum ja lähedasem, kui ma oskasin arvata.

32 kommentaari:

Anniki ütles ...

Minu kaastunne!
Minu isa läks ka ootamatult, nooremana kui oleks pidanud. Aga lohutuseks võin öelda, et isad ei kaogi kuskile, mina tunnen siiamaani, et ta vaatab kuskilt minu järele. Ja kui mul on vaja tähtsaid otsuseid langetada, ei häbene ma temalt nõu küsida.

suvi ütles ...

Tunnen kaasa. Arvan ka ise et hing ei kao kuhugi.

Anonüümne ütles ...

Minu kaastunne...
Ka mina kaotasin kevadel isa, ta oli 58aastane ning kõik see juhtus nii ootamatult. Mul oli täpselt sama tunne, mida sa kirjeldad... Minule norm pilti ei jäänudki mälestuseks, jäi vaid üks pilt, mis tehtud kui ta oli 20ndates. Ja mis lastesse ja koertesse puutub, siis selles osas on sul ka õigus. Ma olen kaotanud sel aastal kaks lähedast - vanaema ja isa, mõlemad olid nii laste kui koerte lemmikud. Raske aasta... aga elu läheb edasi, teistmoodi küll aga siiski.

Anonüümne ütles ...

Kurb.Teen sulle mõttes kalli.

Anonüümne ütles ...

Kallis Krentu! Minu sügav kaastunne. Elen

Lapiliisu ütles ...

minu kaastunne!

Anonüümne ütles ...

Minu sügav kaastunne, Krentu!
Mõneti on kõik inimesed surematud, vähemalt nende lähedaste jaoks. Meile jäävad igaveseks kaunid mälestused ja hetked nedega, keda meie keskil enam pole.

Anonüümne ütles ...

mul on nii uskumatult kahju. ma ei suuda seda sõnades väljendada, aga ääretu kurbus valitseb mu südames. meid on alati ühendanud meie isade sarnane saatus, ma tean ka, et suur süda on see, mis on ka minu isa puhul olnud kõige imetlusväärsem. ma saan ainult loota, et me saame kuidagi toeks olla sulle praegu...

maris ütles ...

Väga kurb. Ole tubli.
Mina usun sellesse, et kui keegi uus inimene tahab suguvõsasse sündida, peab keegi eest lahkuma. Meil on alati nii olnud.

maarja ütles ...

sügav kaastunne!

Heidi ütles ...

Pai...

Anonüümne ütles ...

tunnen kaasa...
minu isa suri eelmise aasta novembris...

Mari ütles ...

Minugi sügav kaastunne.
Mul juhtus vanaisaga niimoodi, et ta suri paar päeva enne mu sünnipäeva ja siis me küll eriti seda ei pidanud. Kuigi kuna olin alles 6-aastane, siis olin päris rõõmus, et paljud sugulased mulle kinke tõid. Kuid õnneks vanaisat ma siiski mäletan ja need mälestused on täiesti positiivsed.
Siiski on kõige raskem vist kaotada iseenda vanemat. Isa mul pole, kuid ema suri, kui olin 11-aastane. Üpris valus oli peaaegu täiesti üksi jääda. Õnneks oli mul tore tädi, kes mu enda juurde võttis. Leinaaeg on möödas ning elu läheb rahulikult edasi. Ja lahkunutest on tõesti tore aeg-ajalt häid asju meenutada.

Anneli ütles ...

Tunnen kaasa....

triibik ütles ...

hingejõudu Sulle raskel ajal.

Pille ütles ...

Kuulsin sellest kurvast loost oma ema kaudu juba nädala alguses ja mõtlesin mitu korda, kuidas Sina ja A. nüüd selle jõuluaja nii nurkalt mööda saatma peate. Mäletan Su isa hästi, kuigi nägin teda viimati vist ikka juba 20 aastat tagasi te Männiku kodus:) Ja pilt on tõesti kaunis!
Sügav kaastunne teile kõigile..

Anonüümne ütles ...

Minu kaastunne.
Kalli sulle.

krista ütles ...

ja mina tean kuhu see hing nüüd läheb ja armastab sind kauem kui sina elad :)

Annu ütles ...

isad elavad edasi oma lastel ja lastelastes

Kuuvarjutus ütles ...

Siiras kaastunne ja soe kaisutus.
Olen matnud mõlemad vanemad ning tean seda kaotusvalu hästi. Isa puhul mul juba pea 15 aastat tunne, et just tema on minu kaitseingel :)
Inx

Anonüümne ütles ...

Tunnen kaasa. Õnneks jäävad ilusad mälestused, neid ei saa keegi ära võtta.

Muhv ütles ...

Tunnen kaasa, südamest!
Minu isa lahkus 7 aastat tagasi jõulu teisel pühal. ka süda, ka hoiatuseta oma kodu köögis, ka liiga vara...
Aga ma võin öelda, et jõulud ei ole meil nüüd igaveseks kurvad pühad. Kui suutsin hinges isa lahkumisega leppida, siis sellest ajast käin ma lihtsalt surmaaastapäeval surnuaial isal külas - jõule jagamas. Ole tugev! Leina nii kaua kui vaja, aga lase lõpuks hing vabaks - talle on seda vaja, et sinu ja lähedaste üle valvata.

Krentu ütles ...

Aitäh...

Freddy ütles ...

Tunnen südamest kaasa. Tean, kui raske on isa matta ja selle kaotusega leppida.

sibulaplix ütles ...

kurb...kallid

Gea ütles ...

Sügav kaastunne!

kajakas ütles ...

Tunnen Sulle südamest kaasa.
Isad on ja jäävad väga olulisteks!

Anonüümne ütles ...

sügav kaastunne...

Elsa ütles ...

Pai!
Mälestustes ja lastes elavad kõik edasi! Ja Maibritile jäävad sinu mälestused...

Anonüümne ütles ...

Minu kaastunne... :(
Isa on tähtis inimene ka minu elus ja ma ei kujutaks ette tunnet, kui teda enam ei oleks.
Paraku lõppeb kõigi elu siin ilmas, aga kahjuks mõnel varem, kui peaks :(

ants ütles ...

Kui ma oskaksin öelda midagi, millest Sul hakkaks kergem, ma teeksin seda, aga ma ei oska. Ainult ehk seda, mida olen ise sarnastel puhkudel üle elanud - Aeg kristalliseerib valu mälestusteks ja usu mind see on parim, mida saame anda neile, keda oleme armastanud.

Mari-Ann (cantamus) ütles ...

tean täpselt, mida tunned. kaotasin ka oma isa, süda vedas alt jällegi. sellest on möödas juba 1,5 aastat. siiani mõtlen temast ja meenutan häid aegu ja... nutan. ta oli ka hästi südamlik inimene, tark ja väga osav. üks parimaid inimesi, keda ma tean.
kahju, et ta minu kaksikuid ei näinud. minu poeg ja tütar sündisid umbes paar kuud pärast ta surma.
nii väga igatsen ta järgi!