Pages

kolmapäev, juuli 26

Anna asjale uus elu: pluus



Mul oli juba ammu suur soov ise oma pluusile midagi kirjutada-joonistada. Tekstiilivärvidki olid ostetud aga probleem oli selles, et ma ei leidnud kunagi midagi sellist, mida ma tahaks oma T-särgil maailmale öelda. Nii takerdus see T-särgi kujundamine alati ühe ja sama probleemi taha. Nüüd ma aga mõtlesin, et kui ma kohe varsti seda asja ära ei tee, siis kuivavad minu värvid ära. Võtsin esimesest ettejuhtuvast raamatust ühe tsitaadi ja kirjutasin selle pluusile. Pluusi tegin ringi vanast T-särgist, äärtesse ja alumisse äärde õmblesin soonikud. Kirjutamiseks kasutasin trafaretti.

teisipäev, juuli 18

Ühest ja teisest





1. Vaatamata sellele, et minu Novita tellimus on juba lõppenud, saadeti mulle siiski sügise ajakiri. Ja nii ruttu. Tavaliselt oli nii, et ma pidin neile meeldetuletuse saatma ja siis alles sain ajakirja. Ajakiri oli seekord selline keskpärane. Mulle eriti ei meeldi need igavad kampsunid kirjutest lõngadest aga tundub, et Novita pole sellest kirju lõnga buumist veel üle saanud. Siiski leidsin endale kohe ühe kampsuni, mida ma väga vajan :) Ja Maibritile teen sellise valge mütsi. Ja kindad.
2. Sellel suvel tuli mul suur igatsus oma lapsepõlveraamatute järele. Niisiis lugesin kõigepealt taaskord läbi oma suure lemmiku "Värdi". Siis Tjorveni. Ja siis sellise kummalise raamatu nagu "Maaleib". Mulle meelidsid hirmsasti ja meeldivad praegugi sellised "vana aja elust" rääkivad raamatud. Et kuidas elati, mida söödi, milliseid töid tehti. Nii Värdi kui Maaleiva raamatud on just sellise suunitlusega, et tutvustada tänapäeva lapsele meie esivanemate aegset elu. Ja oma lemmikraamatuid võin ma lõputult uuesti ja uuesti lugeda. Peale seda, kui ma olin Tjorveni raamatut seitse korda lugenud, läks arvepidamine sassi. Ma arvan, et nüüd ehk oli üheksas kord seda lugeda:) Ja Värdi raamatki on päris kapsas. (Nüüd aitas kapsastumisele kaasa ka Maibrit, kes raamatu öökapilt kätte sai.) Mu ema ja õde vaatavad mind alati arusaamatult, sest nende arvates on maailmas ju nii palju raamatuid, miks raisata aega ühe ja sama raamatu uuesti ja uuesti lugemisele ...
3. Innustatuna Maaleiva raamatust, kus sündmustik toimub Kihnu saarel, ostsin omale Kihnu käsitöö raamatu. Ilus ja õpetlik raamat. Nagu mul käsitöö raamatuid veel vähe oleks....tellisin Krisost ka Stitch'n Bitch Happy Hooker raamatu. On alles lahe pealkiri sellel raamatul! Aga raamatut veel kätte pole saanud.
4. Enne suvepäevadele minekut käisime Viru keskuses plätusid ostmas. Kuna me olime tulnud maalt ja Maibriti oli pidanud nii kaua paigal istuma, siis mõtlesime ta natukeseks ajaks Väikese Päikese mängutuppa panna. Esimest korda üksinda. Ise sõime seal klaasi taga asuvas kohvikus. Ja täitsa uskumatu... ta ei pannud üldse tähele, et emmet ega issit ligidal pole... muudkui sahmerdas seal ringi ja suhtles teiste lastega. Nii imelik oli teda niimoodi vaadata - minu jaoks ta on ikka veel selline pisike ja õrnake, aga tegelikult juba suur laps. Asja halb pool on see, et tõenaoliselt sai ta sealt endale mingi viiruse külge. Tegelikult ma loodan, et see on viirus, mitte mingi puugihaigus, sest Maibritil on ka kaks puuki olnud. Ühesõnaga on tal teist päeva palavik 38-39... See teeb mind väga murelikuks ja ma püüan kõigest väest igasugu mure- ja pahamõtteid eemale peletada. Aga kui oma laps on haige, siis on see üks suur suur kivi südamel. Loodan, et Maibrit paraneb ruttu ja me saame tagasi maale minna.

laupäev, juuli 15

Suvepäevadel on maa külmand ja kärss kärnas

Istun siin Nelijärve puhkekeskuse toas, Maibrit magab kõrval, Andres on õues, akna all mürtsub tümps - on Andrese ja veel mõne firma suvepäevad.
Huvitav, kas välismaal ka sellist asja praktiseeritakse? Ma pole küll selline inimene, kes pidusid ja tantsimist põlgaks aga suvepäevade fenomenist mina aru ei saa. Miks nad peavad kestma nii kaua, miks kõik inimesed end siis purju joovad, miks on suvemängude lahutamatuks osaks pallimängud? Ja miks ma pean istuma siin Nelijärve hostelis, mis näeb seest välja selline, nagu ta kunagi sügaval nõukogude ajal ehtiati ainult et hirmus räämas ja amortiseerunud? Tulime siia ja Andres ütles, et "Tere, ENSV!".
Ainukene kord, kui ma suvemängude ajal ühtegi korda Andrese käest ei küsinud "Millal me juba minema hakkame?" oli eelmisel aastal, kui päevad olid Kopra talus ja korraldatud Krista mehe Kalle poolt. Siis olime absoluutselt lõpuni ja kahju oli ära minna. Sest sellist head nalja ja mõnusat meelelahutust tavaliselt ei kohta, lisaks oli Kopra talu ööbimisvõimalused üle keskmise.
Kuna me oleme nüüd lapsega, siis võimaldatakse meile öömaja, muidu on suvepäevade lahutamatu osa ka telgis magamine, mis pakkus mulle rõõmu vaid lapsepõlves. Kuigi tänavu oleks telgis vist isegi parem...
Kas ma tõesti olen nii erinev keskmisest inimesest või on teised lihtsalt viisakad ja ei vingu?
Ainuke tore asi suvepäevade juures on see, et kohtab Andrese kolleegide abikaasasid ja nende lapsi ning saab pisut mõnusat juttu puhuda. Aga kuna mul siin suuri sõbrannasid pole, siis kaua sa ikka jutustad?
Õnneks on siin wifi ja mul on kudumistöö ja lugemine kaasas.

Hoopis teisest teemast - kuulsin raadiost sellist lugu, nagu Rahutu Tuhkatriinu (selle loo pealkirja sain küll hiljem teada) ja kuidagi niiiiii tuttav oli ja siis laksas, see on ju Levoton Tuhkimo! Tuli selline suur Dingo igatsus peale et esimese asjana panen kodus Dingo plaadi peale!