Pages

teisipäev, detsember 26

Minu isa


Enne jõule lugesin iga päev blogidest jutte sellest, kuidas nii palju on veel teha aga aega ei ole - ei jõua kõike kinke ise teha, ei ole aega piparkooke küpsetada, lund pole, jõulutunnet pole jne. Tõenäoliselt oleks ma ise tavaolukorras täpselt samade asjade pärast rõõmustanud ja muretsenud. Seekord tundusid aga kõik need jõuluaskeldused nii mõttetud. Seekord läks kõik teisiti, kui plaanitud. Inimene teeb plaane, Jumal juhib.
Sest sellel aastal, nädal enne jõule suri minu isa... Absoluutselt ootamatult, viiekümne üheksa aastasena, oma kodus, köögilaua taga. Süda... Meile ei antud ühtegi hoiatust, see tuli šokina ning siiamaani on mul väga raske seda endale teadvustada. Mul on selline tunne, et isast oli vahakuju tehtud ja kirstu pandud ning varsti näen ma isa jälle ja saan teda kallistada. Kujutluspilt isast on nii selge ja nii reaalne, et täiesti võimatu on mõelda, et isa enam lihtsalt ei ole ja ma ei näe teda enam iialgi. Ma tõepoolest usun, ja muudmoodi ma ei saa, et see, mis tegi minu isast minu isa, see, mida tegelikult ju ei näinud, et see ei ole surnud. Ma usun hinge surematusesse. Keha väsis aga hing on alles. Ja ma tõepoolest usun, et isa käib meid vaatamas. See usk aitas matustel ja aitab nüüd ka.
Ma ei hakka siinkohal oma isa kirjeldama. Minu jaoks oli ta parim isa - vaatamata sellele, et me temaga koos ei elanud, oli ta siiski parim. Ta oli kõige parema südamega isa. Kahjuks vedas just süda teda alt. Mul on ääretult kahju, et Maibritile ei jää mälestust oma vanaisast. Isa oleks kindlasti ka maailma parim vanaisa olnud, sest lapsed (ja koerad) armastasid teda tohutult. Öeldakse, et lapsed ja koerad tunnevad hea inimese ära.
See pilt on kõige ilusam, mis isast viimase paarikümne aasta jooksul tehtud on. Seda ütlesid ka kõik matuselised. Isal olid just sellised helesinised silmad, mida väga harva tõelistena pildile püüda õnnestus. Selle pildi tegi Krista Maibriti ristsetel ning mul on tohutult hea meel, et mul on isast nüüd nii tõeline mälestus.
Selle aasta jõulud ei jäänud meil pidamata. Vaevalt, et isa selle üle oleks rõõmustanud. Kuusk oli, jõulukingid olid aga jõulultunnet loomulikult polnud. Ja ühtegi jõululaulu ma ei suutnud kuulata.
PS. Ma mõtlesin väga tükk aega, kas ma teen seda postitust või mitte. Aga ma tundsin, et ma ei saa enne mitte millestki muust kirjutada, kui ma pole kirjutanud sellest, mis juhtus. See blogi on siiski palju isklikum ja lähedasem, kui ma oskasin arvata.

reede, detsember 15

Kodu korda

Ajendatuna Heidi jutust, mõtlesin oma saavutusest kirjutada. Nimelt otsustasin ühel päeval kõik triikimata pesud lõpuks ära triikida ning triigitud asju kappi pannes selgus, et need enam lihtsalt kappi ei mahu, nii et nad kortsu ei läheks. Otsustasin, et nüüd tuleb küll natuke elamist tühjendada, maksku mis maksab. Hakkasin halastamatult oma riidekapist riideid väja loopima. Ja mitte selle alusel, et mis enam ei meeldi, vaid selle alusel, mida ma vähemalt aasta kandnud ei ole. Ja neid asju sai kolm kilekotitäit ehk siis üks suur must kilekott. Ma ei lasknud üldse mingil kahjutundel tekkida. Kujutasin vaimusilmas ette mõnusalt hõredalt täidetud kappi ja muudkui viskasin asju kotti. Nüüd ootavad need kotid minu õde, kes teeks veel igaks juhuks ühe revideerimise, et äkki läheb tal midagi „vaja”. Seejärel saadan need ruttu Taaskasutuskeskusesse või Emmasse, sest juba mul hakkas ühest pluusist kahju ja võtsin selle endale „tagasi”.
Seejärel valdas mind üleüldine korraloomise tuhin ning ma koristasin ja korrastasin hiljaõhtuni. Isegi keeletundi ei läinud vaid pidin minema kaste ostma. Sest järgmine kord oleksin saanud seda teha alles nelja-viie päeva pärast ja ma ju teadagi ei suuda midagi oodata. Eriti kui mul veel tuhin peal on. Järgmisena peaksin ma ära revideerima oma kangad, mida ma olen liiga palju kokku ostnud.
Nädal aega tagasi viskas Andres kõik mu naisteajkirjad ära (minu nõusolekul muidugi), nüüd peaks veel koduajakirjad ka läbi vaatama... Osad raamatud viime ka maale. Ning Maibriti mänguasju tuleks ka vähendada...

Liigsete asjade vaba elu on mõnus.

Hiljem: Leidsin Emma kodulehelt ühe väga hea jutu asjade äraviskamise kohta

esmaspäev, detsember 11

Kingitus salasõbralt

Tänane päev tõi mulle ühe suure mure ja õhtul tõi vastukaaluks SKS kingituse.
Õnneks jõudsin kohe peale teatise saamist postkontorisse - viimasel minutil - ning kohe autos tegin kingi lahti! Kinki avades ma kohe ei suutnud oma silmi uskuda! Enam rohkem minulikku kingitust pole võimalik välja mõelda! Roosast mohäärist siidilipsudega randmesoojendajad! Imeilusad, imepehmed! Selles kaunis päkapikuga pakis oli veel pärlitega juuksekumm, maitsvad glasuuritud kirsid ja kuldkalake Maibritile (mis on ühtlasi ka magnet)!
Kallis salasõber - tänan Sind südamest! Sinu kingitus tegi minu tänase kurva päeva palju-palju helgemaks ja soojemaks. Ma tunnen, kuidas Sa oled selle spetsiaalselt minu jaoks teinud. Aitäh!
PS. Nuhkisin mis ma nuhkisin ja mina arvan, et minu kingituse tegi Evvei :)

pühapäev, detsember 10

Kokkamise lainel

Sellel nädalal olen kõvasti kokanud. Kõigepealt kokkasin Andrese sünnipäeva puhul. Inspireerituna Kajaka suurepärastest sünnipäevamenüüdest otsustasin ma seekord ka natuke teistmoodi menüü teha. Esiteks sooja toitu, mida ma tavaliselt ei tee, ja siis et oleks veel selline põnev ja kaasaegne. Menüü oli järgmine:
Ahjuköögiviljad palsamiäädikakastmes (retsept "Köögiviljaraamatust" sarjast 100 rooga)
1,3 kg värskeid kartuleid
5 erivärvi paprikat
3 punast sibulat
10 koorimata küüslauguküünt
värsket tüümiani
Kaste:
1 dl oliivõli
0,5 dl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
Köögiviljad tükeldada, kastme ained segada ja valada köögiviljadele, segada veelkord. Küpsetada 200 C juures 40 min, aeg-ajalt segades.
(raamatus oli tehnoloogia pisut teisem, mina kasutasin tavalisi kartuleid ja ahjus küpses asi poole kauem).


Suitsupeekonisse mähitud broilerifileed tomatikastmes (retsept "Linnuliha" raamatust sarjast 100 rooga)
6 broilerifileed
200 mozzarellat
3 sl hakitud basiilikulehti
12 viilu suitsupeekonit
1,5 dl päikesekuivatatud tomati kastet (Heinz)
3 dl vahukoort
1 tl soola
0,5 tl musta pipart

Broilerifileesse lõgata tasku, täita see mozzarella ja basiilikuga, hõõruda fileed soola-pipraga, keerata filee peekonisse ja panna vormi. Segada tomatikaste, vahukoor, sool, pipar. Valada segu vormi rullide peale. Küpsetada 200 C juures 30-40 min.

Napoleoni tort ("Tordiraamatust" sarjast 100 rooga)
Seda torti tegi Krista meie tordivõistlusel ja kuna see mulle tohutult maitses, siis ma otsustasin selle suure töö ka nüüd ise ette võtta)
Tainas:
250 g võid
200 g hapukoort
5 dl jahu
1 tl soola
Kreem:
1 l piima
3 dl suhkrut
4 sl jahu
4 muna
250 g võid
2 tl vanillisuhkrut
1-2 tl konjakit

Taina jaoks segasin kõika ained köögikombainis kuni tekkis tainapall. Seda tuli hoida 1 tund külmkapis. Seejärel tuli teha 10!!! põhja. Iga põhi lõigata enne ahju panemist ringiks (tordivormi abil), ääred hoida alles ja küpsetada kõige viimasena, sellest saab tordi peale puru. Kõgie parem on rullida kohe küpsetuspaberi peal. Iga põhja küpsetada 225 C juures 5 min. See töö tüütab päris ära...
Kreemi jaoks kuumutada piim ja suhkur keemiseni.Kausis kloppida munad ja jahu ühtlaseks. Piim valada munasegusse ja segada ühtlaseks. Kallata segu potti tagasi ja kuumutada paksenemiseni. (Mina tegin seda vesivannil, et põhja ei kõrbeks. Kindlasti ei tohi keema lasta!). Jahutada täielikult. Maitsestada vanillisuhkru ja konjakiga. Teises kausis vahustada toasoe või. Lisada kreem vähehaaval ja pidevalt vahustades või hulka (mina panin korraga ja see oli viga - konsistents kannatas). Kreem määrida jahtunud põhjade vahele. Kõige viimaseks jätta kreem, siis pudistada sinna peale küpsetatud tainaääred.
Tort on tõesti imehea, ainult et hirmus rammus, nii et isegi minul oli terve tüki söömine korraga paras katsumus.

Märkusena veel, et minu isiklik sünniäev pole mingi sünnipäev ilma Napoleoni tordita, mida ema on mulle (ja õele) alati teinud. See on aga hoopis teistsugune Napoleon ja retsept pärineb ema vanaemalt, kes tegi seda minu ema igaks sünnipäevaks. See oli ühtlasi vanema sünnipäeva kingitus emale ja ema seda külalistele ei pakkunud. Pani sahvrisse ja sõi nädal aega. Peale sõda oli teadagi ju magusaga kitsas käes. Eks mina võtan ka varsti selle retsepti üle, praegu teeb seda aga minu ema:)

Sünnipäevalaula oli veel üks värske salat kõikvõimalikest erinevatest salatilehtedest, puuvilja- ja juustuvaagen. Külalised olid kõik meeldivalt üllatunud ja kiitis isegi Andrese isa, kes muidu eriti midagi ei kiida. Ema ütles, et oleks nagu restorainis käinud. Mina mõtlen õnnestunud kokkamisele siiamaani suure rahuloluga:))

Sünnipäevaga minu kokkamisisu veel ei raugenud. Olen siin vahepeal igasugu uusi asju katsetanud, üks päris hea magustoit, mida eile tegin, on selline:
Soe ahjujuust murakamoosi ja mascarpone-kreemiga (retsept "Juusturaamatust" sarjast 100 rooga)
300 g küpsetatud juustu (Ahja või siis Valio)
100 g mascarponet
2 sl tuhksuhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut
poole laimi riivitud koor ja mahl
2 dl murakamoosi

Juust lõigata neljaks ja küpsetada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200 C juures 15 min. Kreemi jaoks segada laimi koor ja mahl, tuhk- ja vanillisuhkur ning mascarpone. Serveerida juust mascarponekreemi ja murakamoosiga.

PS. Nagu näha on kõik retseptid 100 sarja raamatutest ja ma lihtsalt ei jaksa enam neid raamatuid kiita, need on nii head!
PPS. Pildid on meil nats kehvakesed, sest õige aparaat on hoolduses.